Читать книгу Ellujääja - Valentine Nõlvak - Страница 5

Sündisin 1914. aaastal 25. septembril. Mäletan ennast ajast, kui olin umbes kaheaastane, sest siis algasid mu rännakud. Sellest siis alustangi.

Istun voodis ja voolin (vist plastiliinist) mingit lindu. Olen rahul ja näitan kõigile – vaadake, kui ilus! Meie päralt on tuba ja köök, esikust viib veel üks uks suurde võõrastetuppa, sealt edasi on väike laste magamistuba. Päeval on need ruumid meile suletud, et me midagi segamini ei ajaks. Ema on nõudlik. Köögi ja toa vahel on tumerohelised sametist uksekardinad. Toal on kaks akent, mõlema akna all lauad, toolid, nurgas suur kirst (vist ema veimevakk), teises seinas riidekapp, diivan, akna ja diivani vahelises nurgas on meie mänguasjade panipaik, selle peavad õde ja vend igal õhtul enne magamaminekut korrastama. Ema askeldab ringi, energiline ja rõõmsailmeline. Mul on üks vend, ta on minust kuus aastat vanem, siis õde Hilda, vennast paar aastat vanem, ja õde Elsa, minust neli aastat vanem. Vend Reinhold on meie mängude peamine organiseerija ja otsene ülemus, kui ema kodus ei ole. Mina olen meie pere – Tiklati pere – pesamuna.

Koduseks keeleks on peamiselt vene keel, kuid isa õpetab vennale ja õdedele ka saksa keelt. Ta on väga nõudlik õpetaja. Ema (eriti kui isa kodus ei ole) räägib meiega ainult eesti keeles. Kordan eestikeelseid sõnu, mis mulle tunduvad väga rasked.

Ema kutsub sööma. Igaüks asub oma kohale, minu koht on ema süles. Enne söömahakkamist tuleb mul aga vaikselt seista ema kõrval, seisame kõik ja ema loeb lühikese söögipalve. Ema on hea ja kannatlik, ei mäletagi, et ta oleks meiega kunagi tõsiselt riielnud, see minu sale, nõtke, pikajuukseline ema. Kui ta toolil istub ja juukseid kammib, langevad ta pruunid juuksed raskelt üle tooli seljatoe alla põrandale, mina istun põrandal ja mängin nendega, segades ema kammimist.

Meist, lastest, on Hilda kõige parem. Ta on õrnahingeline ja alati südamlik. Mäletan seniajani tema suuri, nukraid ja leebeid silmi. Kui teda solvata, ei hakka ta vastu, vaid läheb eemale ja nutab seal kibedasti ja vaikselt. Pöördub siis solvaja poole ja küsib nukralt: miks sa niimoodi, mis ma sulle halba tegin?

Meenub selline pilt. Hilda peseb söögiriistu. Mina istun potil. Tõusen.

„Hilda, tule tõsta mu püksid üles!”

„Oota, paikene, kohe tulen!”

„Hilduha, tule pane püksid kinni!” röögin ma tigedalt ja trambin jalgadega. Hilda jätab töö ja tuleb minu juurde. Ta nutab.

See pilt jälitab mind läbi pikkade aastakümnete raske tumeda varjuna hinges. Ükski maapealne karistus ei saa rängem olla oma südame kohtumõistmisest.

Meenuvad veel mõned üksikud pildid.

Õhtusöök on lõpetatud. Ema loeb lühikese tänupalve. Õed koristavad laua, ema aitab. Äkki haarab ta mind kätele, tõstab kõrgele üles ja paneb oma õlgadele istuma. Mängib mulle ratsahobust. Püüan lage kätte saada ja lagistan naerda. Ema paneb mind toolile ja vaatab – mul on kõverad jalad ja vänderdav käik. Ema paneb mu jalatallad kokku ja räägib teistele: no vaadake ometi – täitsa ratas!

Hoogsa mängu ja tralli katkestab isa kojutulek. Kaome nagu tuul, kes kuhu jõuab. Toas on korrapealt vaikus. Isa ei joo, vähemalt pole meie teda kordagi purjus näinud. Kuidas ta siseneb, mida ütleb, ei mäleta, ka ei mäleta, et ta oleks meiega riielnud. Aga meie kardame teda. Ma ei mäleta, et ta oleks meiega kunagi vestelnud. Hilisemas elus jah, kuid ka siis rohkem ainult vajalikku, mäletan üksikuid lühilauseid. Hommikul läks ta tööle, õhtul tuli. Ta kandis säravate nööpide ja kuldsete varrukakantidega tumesinist mundrit ja oli meie teada mingi ametnik mingis riigiasutuses. Tumedate silmade ja kulmukaartega, mustade lokkis juustega, nina all mustad vuntsid, mille otsi ta tihti ülespoole keeras, keskmine kasv, tugev hea kehaehitus, sõjaväeliselt sirge – sellisena on ta mulle meelde jäänud. Kuid läbi kogu elu mäletan ma tema muusikat ja tema heakõlalist häält.

Ema paneb meid magama. Ta on meile õpetanud hommiku- ja õhtupalveid, aga eesti keeles, mis mulle hästi meelde ei jää. Ma ei saa sõnadest aru, kuid pean kordama teistega koos.

Kui unest üles ärkan ja silmad lahti teen,

siis laulan sulle, looja, ja kiidan, Jumal, sind,

et oled öösel hoidnud mind kõige kahju eest,

sa, Isa, oled valvand, kui mina magasin.

See on teiste hulgast mulle kõige lähedasem palve, sest kui ma millestki muust aru ei saa, siis sõnas „magasin” peitub hea võlu. Magasin on hea asi, ema tõi mulle sealt nuku Liina. Ja üldse – kui ta magasini läheb, siis midagi ikka toob. Sellepärast on seda salmi vaja kindlasti õppida. Aga kui ma ükskord õpin ilusaid linde ja loomi voolima, panen nad magasini riiulitele ritta, seal müüakse nad ära ja ema saab palju raha.

On 1917. aasta. Meie kodu on muutunud kuidagi süngeks. Isa ei tule enam igal õhtul koju. Ka ema on tõsine, ta ei mängi enam meiega. Süüa tahaks, süüa jätkus enne alati, aga enam ei jätku. Isa ja ema vestlevad omavahel millestki tõsisest ja siis ei tohi meie, lapsed, neid segada. Tänavatel kõnnivad tigedanäolised püssidega mehed, marsivad ja laulavad. Ema ütleb, et need on kurjad inimesed, ega luba meid enam hoovist välja tänavale. Küsin emalt, miks neid siis ei keelata? Ei saa, nendel on palju jõudu. Aga keiser? Keisril on ju kõige rohkem jõudu!

„Ära päri, laps! Kasvad suureks, siis hakkad aru saama.”

Mõned päevad on isa pidevalt kodus. Ema on kuhugi ära läinud. Aga kui ta uuesti koju tuleb, on tal süles imetilluke tüdruk, kellele pannakse nimeks Alice.

On 1919. aasta. Isa on haige. Ema on ostnud kusagilt suure musta kana, ütleb, et seda on vaja isale toibutuseks, et isa ei tohi surra lasta. Kartuleid ei ole. Leiba ammugi mitte. Esikus nurgas on üsna suures hunnikus rohelised mullased kapsajuurikad. Ema kurdab, et keedaks neid, aga pole puid. Ei ole soola. Hilda nutab tihti, küsib süüa. Närime tooreid kapsajuurikaid, ema ei luba neid palju süüa, sest nendest hakkab kõht valutama. Väike Alice nutab kõige valjemini, ööde ja päevade kaupa, peaaegu vahetpidamata. Ta topib kordamööda oma väikesed rusikad suhu, imeb neid ahnelt ja karjub jälle. Ema ulatab talle lutipudeli veega, tekile tilguvad ema pisarad. Tüdruk haarab luti suhu, laseb aga kohe jälle lahti ja karjub, karjub.

Isa on paranenud, ta kaob tihti kuhugi ja tuleb nüüd üsna harva koju, vahel ainult öösel ja ka siis üsna lühikeseks ajaks. Siis sulguvad nad tuppa ja arutavad midagi tõsist. Ema ütleb, et nad peavad nõu, meil tuleb siit ära minna.

Alice karjub. Isa ei ole.

Hilda ei pea vastu ja käib siiski tänaval. Süüa otsimas. Tuleb rõõmsalt tagasi: „Ema, ma leidsin õunu! Muist sõin ise ära, aga näe, teistele tõin ka, sulle ka ema!”

Ema kohkub: „Kust sa neid võtsid, need on ju mädanenud ja mustad?!”

„Solgikastist võtsin, ema, aga olgu mädanenud, head on!”

Meie nutame, aga õunu meile ei anta. Hilda on haige. Tal valutab kõht. Vanahärrast arst läheb pärast pulbrite väljakirjutamist nagu pahaselt toast välja. Mõtlen, miks kõik inimesed on tigedad?

Hilda oigab. Palub vaikselt süüa. Alice nutab. Röögatan: „Mis te ometi karjute!”

Ärkan unest. Toas pole kedagi peale minu, Alice ja Hilda. Hilda kutsub vaikselt ema. Ootab. Siis hakkab kutsuma kõiki järgemööda. Keegi ei tule. Ta ootab ja algab jälle otsast peale – ema! Reinhold! Elsa! Tema juurde läheb meie väike mänguseltsiline, tark ja lõbus koerake. Hilda silitab ta pead. Ja algab jälle – ema! Reinhold! Elsa!

„Mis sa karjud, neid ei ole!” hõikan ma voodist vastu. Hilda tõstab pea, vaatab nõutult ringi. Varsti algavad jälle nõrgad kutsed.

Nõnda ta kustubki. Kui ema koju jõuab, ei kutsu Hilda enam kedagi. Hilda oli üksinda ära läinud igavesele rahumaale.

Mäletan end ema süles. Seisame Hilda puusärgi juures. Emal veerevad rasked pisarad silmist ja ta räägib mulle: „Vaata nüüd veel kord Hildat ja jäta ta endale hästi meelde, sest sa ei näe teda enam kunagi, mitte kunagi! Ta jäi magama ja läheb meilt ära!”

Ma ei tea, miks ema küll ometi nutab? Mina ju ka magan, aga pole sellepärast veel kunagi kuhugi ära läinud. Selge, las magab, saab uni otsa ja tuleb tagasi koju, siis ema enam ei nuta.

Hilda on maetud. Paar päeva hiljem maetakse ka Alice. Ta suri nälga. Isa ei ole. Teda käivad otsimas tigedad püssidega mehed. Nad puistavad omavoliliselt kappides ja sahtlites, üks lööb jalaga maas vedelevat pudelit. Karjuvad ema peale ja lubavad teda kuhugi viia. Haaran hirmuga ema seelikust kinni.

Me põgeneme. Kodu jääb maha. Nõnda ütleb ema. Meie ustav nälginud sõbrake antakse naabrile. Ema kiirustab. Pakib ainult hädapärasemat, niipalju kui kanda suudab. Toas on kirjeldamatu segadus. Väike pakk antakse Reinholdile, teine samasugune Elsale. Omale võtab ema kõige suurema pambu ja ka mind sülle. Nõnda astume koera ahastava kisa saatel koduõuest välja. Kuidas loomad küll ometi aru saavad? Kes neile ütleb?

Väravas ema korraks seisatab, vaatab tagasi kodu poole, siis vasakule, paremale, ja hakkabki astuma. Meist möödub hobusemees lauakoormaga. Ema kiirendab sammu ja palub mind koorma otsa võtta. Istun lõbusalt lauakoormal ja mulle ei meeldi põrmugi, kui mind sealt maha võetakse.

On 1919. aasta talv. Rännakutel pole otsa ega äärt. Mõnel päeval olen ma ema jutu järgi imelaps, sest ma olla oma kolm kilomeetrit jalgsi maha käinud. Me oleme juba palju käinud ja millegipärast kõige rohkem jalgsi. Või siis me oleskleme mingis külmunud kaubavagunis. Kui sealt siis kord ärareis algab, siis ikka jälle jala. Ja nagu hirmu sunnil, vahel öösiti. Minu pärast on edasipääs üsna vaevaline, ma ei jaksa käia ja nutan, ema on nõrkemas. Ja ikka ta veel tassib mind.

Pidevalt piinab nälg. Keegi müüb tee ääres kastist õunu. Ulatab ühe mulle – suure-suure ja ilusa. Selle jagab ema kolmeks (kuid mitte neljaks!).

Leiba pole ammu enam näinud. Vahel harva juhtub ette mõni viilakas saia, aga seegi on küpsetatud soolata. Ema ütleb, et siin meie ümber on valged, aga nad sõdivad kurjade punastega ja sellepärast polegi süüa ega soola. Et punased ei ollagi meist kaugel, et nemad panidki meil tee kinni, et me edasi ei pääse.

„Aga ema, kus isa on?”

„Isa tuleb ka, aga ta ei tohi koos meiega tulla, punased otsivad teda. Kui Jumal tahab, siis saame ehk varsti kuhugi kindlasse kohta ja isaga jälle kokku!”

On mingi metsatukk ja kraav. Kraavi serval istub suur rühm sõdureid, söövad katelokkidest putru. Mõni on endale pikad vuntsid nina alla kasvatanud. Kardan neid, sest nad on habetunud ja mustad. Aga nad on lahked, kutsuvad enda juurde sööma. Puder on täiesti mage.

Vahel saab pihku ka mõne koorega kartuli, tavaliselt külmavõetud, ja siis ei tule koor kuidagi lahti. Ema käsib neid süüa koos koorega.

Kui hakkasime (kunagi ammu) kodunt tulema, oli veel soe ja suvi. Nüüd on talv ja meie oleme ikka teel. Mina küll enam ei kõnni, mind kannab veel ainult ema.

Kusagilt ilmub äkki välja isa. Riidleb minuga, et ma ei käi, ainult vaevan ema. Mina hakkan nutma. Järsku haarab isa mind ema sülest ja tõukab maanteele. Nad lähevad edasi.

Ma isegi mäletan, mida tundsin, istudes üksi keset maanteed ja vaadates järele teistele, kes kadusid mu silmist aina kaugemale. Mind valdas stoiline rahu – ometi lõpuks ei riidle keegi enam minuga, ei sunni käima, ma ju ei jaksa enam. No las nad läksid, mis siis.

Olen tuimuseni väsinud. Kuid ema tuleb tagasi, võtab mu jälle sülle ja viib teiste juurde. Seal võtab isa mind ema sülest ära, viskab endale üle õla ja hakkab astuma, hoides mind jalgadest.

On raudtee ja sellel seisab kaubarong. Elame vagunis, meid on siin palju, kõik on sõjapõgenikud. Süüa ei ole. Ema läheb kuhugi, on kaua ära ja toob kartuleid. Keedab neid priimusel. Soola ikka ei ole. Pakane on kõva. Piilun vaguniukse vahelt – piki raudtee äärt sõidab keegi naine ratsa ja laulab valjult, hobuse sammude taktis:

„Россия, Россия, бедная моя,

Ленин и Тротский разграбили тебя...”

Äkki tekib kusagilt palju saia, suurte kottidega. Antakse vaguniuksel kõigile, tasuta. Ikkagi ilma soolata, aga soola tahaks juba nii väga. Mu jalad on nõrgad. Sõjaväetohter ütleb, et jalgades olla vesi.

Ärkan oigamise peale. Öösel on meie vagunisse toodud haavatu. Ta pea on paksult sidemes, millest on veri läbi immitsenud. Ta lamab kanderaamil ja küsib aeg-ajalt juua. Ema askeldab tema ümber, ei luba meil valjusti rääkida, ütleb, et raskelt haiget ei tohi segada. Kui vaguniuks lahti tehakse, tungib sisse pakaseauru. Haavatul on külm. Tekki ei ole. Ema võtab oma mantli seljast ja laotab haavatule peale. Naised hurjutavad teda: sul on omad lapsed veel vaja üles kasvatada, sa ikka mõtle ka, väljas nii külm! Kas ema midagi vastab, ei mäleta. Isa ei ole.

Vahepeal on mälulüngad. Siis mingi talutuba. Oleme siin olnud juba mõnda aega.

Ema seisab pliidi juures ja teeb süüa. Kusagilt tuleb isa, annab emale raha ja läheb jälle. Peremeest siin majas ei ole, on perenaine, vana ja parasjagu tige. Soola oleme juba mõnda aega oodanud. Räägitakse, et valged on punased kusagil kahjutuks teinud ja et varsti saab jälle liikuma.

1920. aasta. Jälle kaubavagun. Paaripäevane sõit, seekord ilma pikemate peatusteta. Inimesed on rõõmsad, meie tee olevat punastest puhas. Aga eespool korjatavat aina laipu, on olnud suured lahingud. Punaste eriharrastuseks olla olnud poomine, et mitte valgetele kuuli raisata.

Oleme Eestis. Ja jällegi meenub talutuba. Oleme lõpuks peatunud Püssi vallas Lüganusel. Esialgseks ajutiseks peatuskohaks talu, perenaiseks vana, üksik ja jällegi tige Eeva Papp. Isa käib tihti ja toob raha, kuid läheb siis jälle. Ema ütleb, et isa korraldab meile uut ja päris oma kodu, et rändama enam ei lähe. See teeb rõõmu, ainult ema on haige. Emal on külm. Ta istub ahju soemüüri ääres ja kirjutab kirja. Perenaine tuleb õuest.

„Ah kirjutad mehele kirja? Kirjuta siis seda ka, et ta sulle puusärgiraha saadab, et te siit ükskord minema saaksite, talita teid siin.”

„Jah, kes seda elu teab. Täna oleme elus, aga homme võib-olla tõesti puusärgis,” vastab ema vaikselt.

Ma ei tea, kus emal valutab, ta kannatab vaikselt. Nüüd peaks kõik hästi olema, oleme Eestimaal, punaseid siin ei ole, paari päeva pärast viib isa meid uude koju. Ema räägib häid asju, aga ta hääl on vaikne ja väsinud. Paar päeva hiljem viiakse ema haiglasse. Siis tuleb isa ka meile järele ja viib meid uude kodusse.