Читать книгу Ellujääja - Valentine Nõlvak - Страница 8

Siinsed tüdrukud on juba neiud, kogu nende käituminegi näib mulle kuidagi daamilikuna. Olen ainuke pabul teiste vahel. Ja üldse olen ma üks ebahuvitav indiviid, arg, mitte eriti seltsiv, väike ja hoidun siingi omaette. Eks vastavalt sellele on ka teiste suhtumine minusse, minust lihtsalt ei tehta väljagi, ehk halvimal juhul, kui neid on rohkem kambas, püütakse mõnikord minu arvel teravmeelitseda.

Aga kool! Esimene koolipäev lausa rabab mind, ja seda hoopiski mitte õppeprogrammiga, vaid sellega, kui ilusad on Tallinna tüdrukud! Ja nende riietus! Ei saa võrreldagi minu garderoobiga, mis koosneb kahest lihtsast kleidist, tavalisest ilma kraeta lillakast palitust, puuvillastest sukkadest ja üsna ajast ja arust kingadest. Vaatan teiste kullatud pannaldega kingi, kirevaid villaseid kampsuneid, villaseid või siidist kleite, juustesse seotud siidlinte, nende kauneid nägusid ja paljude ülipikki juukseid. Kuid imelik, nad ju näevad mind, kuid oskavad oma arvustavaid pilke paremini varjata kui lastekodulapsed. Nad on üldse kuidagi suuremeelsemad.

Mõned päevad edasi, veidi tutvumist ja ei jää ka pärimised tulemata. Lastekodust? No kuidas teil seal on? Täitsa vanemateta? Oi, kui kahju! Nende kaastunne on siiras. Mulle meeldib minu pinginaaber, blond, väga pikkade juustega Delila Lindmann. Ta on kõigele oma toredusele vaatamata lihtne ja südamlik. Paistab, et on kodus minust vanematele jutustanud, sest peaaegu iga päev toob ta mulle kooli värskeid sooje saiakesi, mis on ülimaitsvad, ulatab mulle neid armsa naeratusega ja ütleb: „Söö, ema saatis!” Mul on piinlik nende saiade pärast, ütlen, et see läheb ju nende perele kalliks nõnda iga päev saata, selgitan, et mul ei ole ju praegu vilets toit, siin on see palju parem kui lastekodus! Mille peale Delila selgitab, et nende isa on pagar, neil on oma pagaritööstus ja kauplus. Maal olla teine kauplus, kuhu nad autoga saiu veavad, seal nad käivad ka igal suvel suvitamas ja tema ema olla ütelnud, et tulgu järgmisel suvel mina ka kaasa. Delila on kummaline tüdruk, siiras ja delikaatne. Saiadki annab üle nõnda, et keegi ei näeks.

Internaadis on juhatajaks vanapreili Hacker, rahvuselt sakslane, usklik. Internaat ise on tavaline ühiselamu. Igal sealsel elanikul on teada, kuhu ta hommikul minema peab, millisesse õppeasutusse. Hommiku- ja õhtupalveid siin ei peeta, küll aga ei istuta lauda enne, kui preili Hacker on lugenud lühikese palve. Lauast tõusevad kõik korraga ja jälle kõlab väike tänupalve, tavaliselt nii: Issand, õnnista meie andeid! Isa, täname sind! Ja kõik. Lakooniline ja ülimalt ilus komme.

Kõige ilusam tüdruk klassis on Mercedes Kamp, suurärimees Kampi tütar. Ta on südamlik, kuid ühtlasi iseteadev ja arvustav. Mulle näib, et tal on kõik, mis inimese teistest kõrgemale võiks upitada.

Mind üllatab esimene laulutund. Ühe Tallinna kiriku köster härra Teder on meie laulmisõpetaja. Parajasti õpitakse kirikulaulu:

Kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust

ja nende hääl käib üle maa,

kõik loomad, metsad, mäed ja mered,

eks nende laulu kuule sa...

Niipea kui kõlavad esimesed helid, jään sõna otseses mõttes soolasambaks. Kus on hääled! Issand, kus on hääled! Vägeva lainena rullub pidulik viis alt saalist lae alla, voogab sealt tagasi, võimsalt üle terve ruumi, mattes kõik endasse. Mind pole koorilaul kunagi eriti kaasa kiskunud, kuid see siin on midagi lummavat. Küllap mängib siin oma osa ruumi kõrge võlvitud lagi, saali suurus, mis võimaldab hea kaja. Kuid siiski, siin on midagi erakordset, otse uimasekslöövat. Samal ajal tekib kusagil ajusopis võrdlus: aga lastekodulapsed? Nemad laulavad ju ka, aga miks seal nõnda ei olnud? Seal laulis ju meie solist Klaudja. Tal arvati olema ilus hääl, kuid seda ei saa võrreldagi näiteks Mercedes Kampi häälega, kelle hääl heliseb ebamaiselt. (Mercedes Kampist sai nimede eestistamise ajal Mari Kamp, hiljem oli ta „Estonia” lavajõud, praegu elab Stockholmis.)

„Pane kõht vastu klaverit ja laula õigesti!” toob Tederi võimas komando mind teadvusele.

Siin internaadis näen ma ühel sügistalve ööl unenäo. Näen ennast Muraste lastekodus. Oleme suure hoone esikus, inimesi on palju, suur ruum on rahvast otsast lõpuni täis. Sellest esikust viib kõrge uks saali, see seisab pärani lahti. Keegi pressib, kamandab ja käsutab meid saali sisenema, tagant pressitakse jõuliselt peale, kuid kõik, keda inimmurd on jõudnud saali pressida, põrkuvad kohkunult tagasi ja karjuvad. Saan aru, et saalis toimub midagi hirmsat, püüan kogu jõust uksest eemalduda, kuid pääsu pole kuhugi, surve ukse suunas on nii tugev. Ma ei tea, mis on saalis lahti, kuid sealtpoolt suruvad inimesed meeleheitel vastu, kuuldub karjeid ja oigeid. Mul on hirm, püüan kogu jõuga uksest eemale, kuid mingi nägematu jõud pressib pidevalt ukse poole. Püüan veel uksel kusagilt kinni haarata, kuid käsi rapsab tühjust. Olengi saali paiskunud ja mulle avaneb pilt: ümber saali on kaevatud väga lai ja sügav kraav, see on ääreni täis sogast ja haisvat vett ja sinna meid kõiki tõugataksegi. Inimesed rabelevad vees, upuvad, paluvad abi, kuid ülevalt paisatakse neid aina juurde. Saali keskel on Kolgata mägi ja ristil ripub Kristus. Rohkem ei jõua näha, mind tõugatakse alla. Kukun teistest natuke eemale, võtan ujumispoosi ja löön korraks silmad üles. Kõrged kaljused kaldad kahel pool, pääsu siit ei ole! Otsin silmadega Kristust – ta elab ja vaatab mind! Just selles pilgus seisabki kogu unenäo tuum, see jälitab mind kogu elu. Need silmad on täis otsatut kurbust, pilk on nii hingesööbiv, nii väljendusrikas, et ma ei tee katsetki seda täpsemalt kirjeldada. Ma eemaldun ujudes, kuid ikka saadavad mind need nukrad silmad. Järsku langetab ta ennast ristilt minu juurde alla ja hakkab ujuma minu kõrval. Nõnda ujume kõrvuti meetrit kolm ja ma ärkan. Algul hüppan voodist välja. Tüdrukud magavad, mul hakkab külm, ma ronin voodisse tagasi, kuid und enam ei ole.

Muidu oleksin võib-olla unenäo pikapeale unustanud, aga see pilk hakkab mind jälitama. Nädala möödudes ei pea enam vastu ja jutustan sellest internaadi juhatajale Hackerile. Ta kuulab mind vaikselt ja väga tähelepanelikult, mõtlikult, ja kui ma lõpetan, ütleb nii: „Vaata, Vallikene, sulle näidati midagi kõrgemalt poolt. Sul seisab ees raske elu, millegipärast on see niimoodi määratud, tähendab, nõnda on vaja. Kuid sind ei jäeta maha, elu raskematel hetkedel ollakse sinu kõrval ja aidatakse sind kõigest üle!”

Oleksin ma tookord kas või aimanud, kui täpselt see täitub, läbi kogu minu elu!

On suvevaheaeg, Tallinn jääb maha. Varsti pärast suvevaheajale saabumist kutsub härra Labo mind kantseleisse: „Lugu on selline, Valli, et sa sügisel Tallinnasse edasi õppima enam minna ei saa, mina tahtsin kõige paremat, aga Punasel Ristil ei jätku raha. Meie peame nüüd paljusid neid, kes alles algasid, ära võtma, jäävad esialgu ainult need, kes juba lõpetavad. Olen sulle palju mõelnud – kui annaks sind kusagile perekonda, kus lapsi ei ole, sulle kuluksid sellised vanemad, kes sind edasi koolitaksid. Siit on mitmed endale kasulapsi küsinud, küll ma vaatan veel!”

Ei möödu kahte nädalatki, kui juhataja mind uuesti kutsub. „Koht on leitud. Vanaldane abielupaar Väike-Maarjast, tahavad endale kasulast, lubavad edasi koolitada. Neil on väike talu, paar-kolm lehma, hobune, mõned voonakesed ja kuked-kanad peale selle. Surevad ükskord ära, saad maja ja pudulojused kõik endale – noh, mis sa arvad?”

Mis mul arvata? Olgu või nõnda, kuidagimoodi peab elu ju edasi minema. Nädala pärast sõidab perenaine mulle järele, takseerib mind ja ütleb: „Noh, heinakaare peale veel na nigelavõitu, aga eks ta kosu, noor ka veel, aga eks lehmadega metsas tuleb toime küll!”

Olgu heinakaar või lehmad, mul on vaja talvel õppida ja selle nimel olen suvel valmis tegema ükskõik mida.

Väike-Maarja. Peremees on hobusega jaamas vastas, nende kodukülla on pikk tee. See on turske umbes 50-aastane mees. Tema esimesest pilgust minule taipan, et ma talle ei meeldi.

„Mis sa nii väikese tõid, sitast pole ju andi kuhugi,” on tema esimesed sõnad pärast teretamist. Perenaine kädistab vastu: „Ei ole miski, väike ja väle, tilluke ja terane!” Ja lisab juurde: „See ju 15-aastane, sügisel saab 16.” – „Noh, kui ta ju nii vana ja veel nigel on, siis võib-olla ei kasvagi suuremaks!” venitab peremees ohje võttes.

Talumaja maantee lähedal Väike-Maarja vallas Piisopi külas. Talu on ümberkaudsetest hoonetest veidi nägusam, pererahvas näib kas jõukam või hoolikam. Elumaja, rehetuba, laut asuvad kõik ühe pika katuse all. Sees on küll puhtus ja kord, kuid mulle poeb hinge kummaline eelaimus. Tähendab – need on siis minu uued isa ja ema. Inimvaist on ju tõesti peen, hoiatab, kuid konkreetselt ei ütle, kus või milles nimelt see oht peitub. Nõnda tunnengi ebamäärast võõrastust, sisenedes küllaltki puhtasse ja korralikku tuppa, mis peaks ju rahulolu sisendama.

Maja eluruumide osa koosneb kahest toast ja köögist, sinna seina äärde ongi juba pandud minu jaoks voodi. Perenaine näitab tube: „Siin oleme meie peremehega, aga siin seda suurt tuba meie ei kasuta, see seisab alati korras juhuks, kui tulevad külalised.” Näidatakse lauta. Seal on kaks lehma, üks mullikas, üks vasikas, hobune, kaheksa lammast, nurgas kanapennid ja väljas laudaukse kõrval ketis noor koer.

Et koju jõudsime hilja, siis kiiresti kartulipuder lauale, sööma ja magama. Sedamaid vajun üliraskesse unne.

Hommikul äratab perenaine mind pool kuus: „Valli, tõuse, üles, lähete peremehega koos loomadega metsa, ta näitab sulle kätte karjamaa piirid. Sa vaata, kui kaua meie sind magada lasime. Naabri Jete on oma loomadega ju ammu väljas! Pärast päeval on palav, ega nad siis söö!” Ja lisab veidi aja pärast: „Meie nõnda matside moodi ei ela, meie magame nagu saksad, ikka poole kuueni välja, lehmad praegu ei lüpsa ka, alles tulevad teised piima, selle vasika ostsime juurde, aga paljud tõusevad siin ju peale kella nelja, pool viis ja... meie sedasi ei tee!”

Hommikune varane tõusmine ei tee mulle raskusi. Krapsan püsti. Perenaine paneb piimatassi lauale: „Tee nüüd kähku, pese ja võta piima-leiba, ega enne lõunat koju ei saa.” Õues määrib peremees vankrit, laudast tulevad lehmad, kellad kaelas ja ketid järel, viimasena paks ja rahutu mullikas. Tema kaelas on küll kell, kuid ketti ei ole.

Peremees lõpetab vankrimäärimise. „Nojah, hakkame siis minema!” Oma kilomeeter maad tuleb kõndida mööda maanteed, enne kui tee alla karjamaa poole ära keerab. Peremees kõnnib kõrval ja räägib: „Sa pead õige hoolega vaatama, karjamaal on küll okastraat ka ümber, aga eks see ole mitmes paigas lõhutud ja eks lambad ole usinad igale poole minema, neid nagunii sihuke aed ei pea. Ümberringi on naabrite viljapõllud ja kas tead, missugune trahv ja pahandus tuleb, kui meie loomad sinna tallama pääsevad! Meil pole nii nagu teistel, et kari ette ja aidaa! Meil on, näed, lehmadel ketid järel, kellad kaelas, loomad on meil natuke, jah, pahad küll, korra siin said viljapõllu maigu suhu, enam ei jäta! Aga milleks need ketid on? Nii kui vägisi jooksma hakkavad, astu aga jalaga keti peale! Eks mullikas ole kõige hullem, noor loom, aga ei temale veel ketti raatsi panna, meil polegi kolmandat ketti, on üks, see on hobuse jaoks. Ja kui mullika-sinder jooksebki, kuhu ta lehmade juurest ikka läheb. Lambad kipuvad sinna karjamaavõseriku taha, seal on naabrimehe oder. Pea hoolega silmas, et nad sinna otra ei läheks, nad oma teravate sõrgadega rohkem tallavad kui söövad, teevad hullema töö kui lehmad teevadki, neil ju sihukesed teravad sõrad. Aga karjamaa otsas, siin värava juures võtame ketid maha, need on lageda maa jaoks, metsas loom niisugusega kuhugi ei pääse, keerutab enda ümber põõsa ja kogu lugu. Sedasi ei saa piimagi. Praegu on karjamaa üsna paljas, aga kui tuleb vihma, küll siis kasvab uus ädal. Vaat seal, see raiesmik, see pole meie, see on riigi oma, sinna ma sain karjatamise loa, nojah, raiesmikul ka kettidega ei saa, sinna jätsid need logardid nii kuradima kõrged kännud, et võta nüüd ja keeruta ketiga seal kändude vahel, ei aita siin ka muud kui ketid ära ja lehmad lahti. Ega nad praegu meil lõunal käigi, tulevad varsti piima, eks siis pea käima hakkama, aga praegu – mis nad patseerivad! Mullikat ära kõvasti löö, ta on tiine, ja ära sa neil palju magada lase, aja üles, las korjavad maast, mis saavad, et nad kodus õhtul ninaalust ei ootaks. Aga et sul siin metsas igav ei hakkaks, annab perenaine sulle tööd, ega see pole tüdruk, kellel käed seisavad. Kas sa sukka kududa oskad?”

Nojah, natuke oskan. Tädi Helmi lastekodus midagi justkui näitas, aga vähe, või ei tundnud ma asja vastu ise huvi, kuid vasak- ja parempoolsed silmad lihtkudumises vist teen ära. Päris kudumist, sokki-sukka valmis ei tee, aga eks perenaine õpetab.

Karjamaa on küllaltki suur, kuid nii võsastunud, et kui loom korraks võserikku kaob, kuuled teda veel ainult kella järgi. Piiriks on ühekordne okastraat, millest lehmad saavad paiguti üle astuda, lambad alt läbi minna. Teisel pool traati on viljapõllud – oder, rukis, kaer, taamal kartul, mis ei kuulu minu pererahvale ja mis nüüd antakse minu kaitse alla. Vastutus on suur, pahandus veel suurem, kui ainult mõnel loomal õnnestuks see piir ületada. Omad viljapõllud on teisel pool karjamaad.

„Aga peremees, siin on ju raske nendele (näitan mullika peale, kes paistab kõige rahutum) vastu seista, selles võserikus ei näe neid ju enne, kui nad juba paha peal on, õigem oleks ju parem aed ette teha, kõrgem okastraat panna ja alt madalamale veel üks traadiring, et lambad põllule ei saaks!”

„Vaata, tüdruk, mina hoolitsen oma maavalduse eest, minu viljapõldudel on igal pool korralikud aiad ümber, aga ega ma ometi teise maad piirama ei hakka, kui omanik ise seda ei tee. Ei tee ja kõik. Ja mis sa talle teha saad? Aga seda oskab ta teha küll, et käib iga päev luurel, et ega sinu loomad tema viljas ole käinud? Siis on kisa taga, maksa kõik topelt kinni ja kui ei maksa, käi kohut. Sedamoodi on lood. Noh nii, nüüd on sul siis piirid teada ja amet käes!”

Peremees paneb mulle hellalt käe õlale. Tunnen hinges kas soojust või tänulikkust – polegi ta ju halb, mis ma tast kartma hakkasin? Peremees läheb, aga mulle poeb hinge õnneaim. Kas tõesti lõpuks kodu, millest ma nii kaua ilma olen olnud? Ma olin harjunud et mul teda ei ole, aga nüüd alles tunnen, kui terav puudus mul temast on olnud.

Juulikuu hakkab lõpule jõudma. Olen kaks kuud loomadega karjas käinud, aga kibedatel heinapäevadel on loomad väljal köies, kui metsahein tehtud, paneme väljal kokku põlluheina, peremees seab üles redelid, meie perenaisega tassime kokku ja teeme (minu võrdluse järele) terava katusega kõrgeid maju, kuhu vihmaga peaks olema mugav pugeda. Kuid ka see töö pole niisama. Tuleb peremees ja rõhutab: „Enne nurgad! Kõvasti! Vaat nõnda! Ja kui nurgad on kõvad, siis alles keskele!” Ja lisab: „See siin on veel lihtsam töö, aga varsti tuleb rukkilõikus. Sirbiga enam ei lõika keegi, mõni potipõllumees vahest ehk veel vikatiga, aga meie laseme hobusemasinal üle käia. See tahab palju sidujaid saada, aga siis on sedamoodi, et naabrid meile, meie naabritele, eks palga peale võtame ka mõne. Aga vaata siis: viljavihk peab olema alt nõnda ühtlane, et kui maha paned, et ta siis kuhugipoole ei kaldu, jääb püsti nagu tikk! Siis on see õige sidumine. Meil on nii ikka olnud igas majas, et kui rukis ju hakkidesse on pandud, siis peavihu teeb iga maja peremees ise ja paneb hakile pea otsa, see ei tohi tibagi vihma sisse lasta, vahel jäävad ju kauaks väljale. Kootidega rehepeksu meie majas ei ole, meil on plekk-katus, aga eks nendes peredes, kus on õlgkatused, sinna on ikka katuseõlgi tarvis, need peavad siis kõik ilusti ühtepidi olema, sellepärast see rukkisidumine on üldse üks kole täpne töö!”

Lasen korraks silmadel üle küla käia. Ainult ühel perel on elumajal õlgkatus, mõne pere lautadel küll, ka aitadel, aga üldiselt paistab, et neid „ühtepidi õlgi” siin eriti igas majas vaja ei lähe, vähemalt elumajadel on kõigil plekkvõi sindlikatus.

Augustikuu ja rukkilõikus. Oi, kuidas valutab selg! Kui kiire on! Sa pead oma ee selleks ajaks valmis saama, kui hobused järgmise ringiga sinu eele lähenevad. Olen lõplikult pabinas. Peremees õpetas sidet tegema, minul kipub see kõige kiiremal ajal kas rebenema või laiali valguma. See lisab närvlikkust, mis omakorda halvendab kogu asja. Aidata ei saa siin keegi. Peremees on ise masinal, kuid minu kohale jõudes peab vahel hobused kinni ja tuleb tusase näoga: „Seod küll sandisti ja kus selle häbi ots, kui tüdruk järele ei jõua, kärme peab olema! Mis teie seal lastekodus üldse õppisite! Sukakanda pidi sulle minu naine õpetama, heinale õpetasime mõlemad ja nüüd ole käppupidi rukkisidumise juures, kus mul nüüd see aeg!?”

Ei, töös ma maha ei jää, kuid ilmselt pole minu rukkivihud ilusad. Ahistab peremehe alatoon. Ma ju püüan, las ma harjun, ma ei oska. Ütlengi nõnda, aga vastuseks saan: „Vaat sellepärast, et ma ei oska, et ma pole harjunud, just sellepärast midagi välja ei tulegi! Asja võetakse nii: ma pole teistest kehvem, ma tulen toime, vaat sedamoodi! Aga kas sa tead ka, et maal tüdrukut selle järgi hinnataksegi, kui tragi ta tööle on! Laiskus on külas suureks häbiks!”

Peremehel näib täna üldse olema halb tuju. Õhtusöögi ajal tuleb päevasele moraalijutule korralik järg:

„Eks see igal sammul õpetamine ole üks paha asi, oma aeg maksab rohkem. Ja kaks paari pastlaid on ju selle aja sees läbi läinud, mitte ei saa aru – kakskolm nädalat ja suur varvas vahibki välja, uusi vaja! Aga kust mina selle raha võtan? Ja loomadega igavene jant, said kord vilja mekki, ei enam pea, käi ise abiks! Aga kui paha peale lähevad, siis maksa! Kes selle trahvi peab maksma – mina! Ja ongi läinud sulle kooliraha! Aga pane veel sügisel kooli...”

See „igavene jant” algaski juulikuu algul. Päike kõrvetab põuaselt, mets otsast otsani parme täis, neid on mitmes suuruses ja mitmevärvilisi – on musti, pisemaid, kuid kui hammustavad, siis lausa hüppad valust, siis tumedad, poole suuremad eelmistest, ja lõpuks helerohelised, suured, väga kurjad ja ilusad. Nende lennusumin paneb loomi pead tõstma, söömist pooleli jätma ja võpsikusse pugema. Kõige halvem on kiilidega. Lehmad tunnevad neid juba kaugelt ja siis ei pea neid enam miski. Algul kergitab üks lehmadest saba, nagu aru pidades, kas jalga lasta või paigale jääda, kuid teised on sellest juba eeskuju võtnud ja tormavad, sabad seljas püsti kui lipud, kodu poole. Suure palavusega, kui loomad on parmude käes õige närvilised, lubatakse neile ketid kaela panna, muidugi tuleb valvata, et nad ennast ümber põõsa kinni ei keeruta, ja kui hakkavad jooksma, õpetab peremees, kuidas tuleb jalaga keti peale astuda, ja näitab ette. Peremehel on see käkitegu, tema massiivne kehakaal peataks ükskõik kui võimsa inertsi, minu jalg looma kinni ei pea, kett tõmmatakse lihtsalt jala alt läbi, vaata veel, et jalgu puruks ei löö, ja loom läheb sinna, kuhu ta tahab. Kui aga on nõnda, et loom tormab parmude või kiilide hirmul kui hullumeelne, lohiseb kett kõrges rohus ja rägas hüplevalt ja salakavalalt, lüües vastu jalgu. Astun mõlema jalaga ketile, käib naks! lendan selili, jalatallad valutavad, ja kui üles krapsan, on lehm juba teab kus.

Naabrimees, kes endale teispool aeda parajasti haokubu selga upitab, annab õpetust: „Sa, tüdruk, ära niimoodi looma kinni pea, kui jalgadest ilma ei taha jääda. Niiviisi saab pidama küll, kuid ainult siis, kui kett on sarvis, kaelast ei ole veel ükski inimene looma pidama saanud, ei jalgade ega kätega”

Lõõtsutades jõuan õuele. „Mida kurrat!” röögib peremees ja vaatab naisele otsa: „Ütleme sulle, kui jooksevad, astu aga jalaga peale! Milleks me need ketid siis nendele kaela oleme pannud? Kõik mugavused, kurat võtaks, käes, lehmadel ketid järel, kellad kaelas, aga pidama, no näed, kurat, ei saa!” Ja perenaise poole: „Ma ütlesin sulle, mis sa sest nigelast siia vedasid, siia on inimest tarvis, näe lehmgi naerab, kui niisugune ketile astub!”

Ma ei taipa, miks just peremees seda minu nigelust alati kuidagi meelega ja kurjasti rõhutab, perenaisele ei paista see muret tegevat. Et ma ka perenaisele eriti sümpaatne ei ole, seda olen juba ammu märganud: ma ei oskavat üldse midagi, sealhulgas süüa keeta, tema minu eas on juba mida kõike osanud, ja kõik aina iseseisvalt, aga mind muudkui õpeta, aga et ise ka midagi ära teeks – ei saa tehtud! Ja üldse, näo poolest polevat mul ehk vigagi, aga kommete poolest vaata kohe et päris mats. Ja et mina ütlen neile onu ja tädi, aga see peab ka teistmoodi olema, pole aega nende asjadega jännata olnud. Kui olen tüdrukuks (teenijaks) kaubeldud, siis nemad on õiguse poolest mulle peremees ja perenaine. Isa ja ema ma neile ütelda ei saa. „Oleks sa väiksest peast siia toodud, siis teine asi. Onu ja tädi õppisite seal lastekodus ütlema, aga sina oled ju meile puhta võeras, mis onu ja tädi meie sulle oleme!” – „Ah, mis seal vahet,” sekkub peremees, „las ütleb edasi peremees ja perenaine, verelt ju pole oma, mis seal vahet!” – „Sina ei tea midagi, sinul on samuti viin ja lollid kombed, aga külainimesed näevad kõik, ja pärast on juttu. Las ütleb meile onku või tanta!”

Onku ja tanta! Halastaja vägi! Ma pole ju enam kaheaastane!

Lähevad nädalad. Hoidun nii „onkust” kui „tantast”, kuid siis tuleb plahvatus: „Kaval tüdruk teine, ei nimeta enam kuidagipidi, hiilib kõrvale niipalju kui saab, kange! Aga vaata, seda ma ütlen, see mood kadugu majast, sina pead seda tegema, mis sulle kästakse. Matsi moodi mind ära kutsu!”

Mind piinab ammu üks küsimus ja ma olen sellele mõelnud juba lastekodu päevist, kuid pole olnud juhust kelleltki küsida. Lüpsma õpetas mind perenaine, kuid metsas loomade sabas kõndides juurdlen ma selle kallal: lehm on esialgu vasikas, kasvab, on mullikas, siis saab lehmaks. Et vasikas sünnib lehmast, seda ma tean (nagu sedagi, et laps sünnib naisest), kuid millal? Tähendab, mis päevast ta lüpsma hakkab? Nii uskumatu kui see on, ei taipa mina, varsti 15-aastane tüdruk, mingit seost vasika sünni ja lehma piimatulemise vahel. Aga teada ma tahan ja otsustan perenaiselt küsida.

„Perenaine, kuidas sa tead, millal lehma udarasse piim tuleb? Kuidas sa tead päeva, millal teda lüpsma hakata?”

Küsitav vahib mulle otsa nagu kuutõbine, pöörab siis otseringis kööki ja ütleb seal hobuserangide kallal askeldavale peremehele: „Sa Issand Jumal! See on lollakas!”

Võtan loomad ja kaon kiiresti karjamaale. Vastus jääb saamata.

Naabripere lõbus karjaplika Jete karjatab oma loomi teisel pool meie karjamaa piiri. Ta on pärit Järva-Jaanist, on palgaline. Tal on hoida küll kuus lehma, kuid tal on hea karjakoer ja võrdlemisi lage karjamaa, hea pererahvas, kes iga kuu lõpus palgagi korralikult kätte annab (paljud pered teevad seda sügisel, karjatamise lõpus). Jete on rõõmus tüdruk ja laulab hästi. Räägin talle oma viimase aja elust ja onkust ja tantast.

„Mitte ära hakka tantatama, ega sa mõni tita pole, ja lehmaketile ära astu, meie peremees rääkis, kuidas sa... Need inimesed on kogu külale teada ja neid naerdakse. Olgu peremees veel, kuidas on, aga Anna! See ju tahab kangesti teiste hulgas saks olla, ise Assamallast siia toodud talutüdruk nagu iga teinegi. Aga tead, mis küla peal räägitakse – said endale palgata teenija, suve läbi rühmad, sügisel lüüakse vesi peale! Ja mitte keegi ei usu, et nad sind kuhugi kooli panevad!”

„Aga nendel on lastekoduga leping!”

„Mis loeb siin üks leping? Leiavad sinul süüd, miks sa ei kõlba, ja saadavad lastekodusse tagasi, sa ei ole ju veel 18-aastane, lastekodu peab vastu võtma. Ja üldse – tehku neid lolliks, kes neid ei tunne, oma küla rahvale ärgu niisugust jama ajagu!”

Kahtluseuss poeb südamesse. Kui vaadata nende käitumist minu suhtes, siis midagi paremat vist ees ei ole, rääkimata koolist. Ja alles nüüd taban end mõttelt, miks nad seniajani, kogu suve jooksul minuga mitte mingisuguseid plaane teinud ei ole?

Järgmisel päeval tuleb peremees karjamaale: „Ilm na ilus, ajame õige loomad raiesmikku, neil seal süüa küll.” Ajame.

„Tule istu, ajame vahel natuke juttu ka.” Istume. Ja siis ta algab: „Kuidas sa eile perenaiselt ikka nii rumalasti küsisid, kas sa tegid lihtsalt vigurit või sa tõesti ei tea?” – „Ei, ma ei teadnud tõesti, aga nüüd tean, Jete ütles.” – „Millal?” – „Eile.” – „Ära sa siin temaga mingit sõprust tee, siis ei tea küla sinust midagi rääkida ja ära sina seda ka kuula, mida nemad räägivad!”

Peremees istub ja paneb suitsu: „Aga nüüd räägime muud juttu ka, mul on aega ja loomadel siin võtta küll. Sa rääkisid vasikast, aga kas sa seda tead, kuidas vasikas tuleb?”

Punastan. Näinud pole, kuid tean, et lehma on enne vaja paaritada, ka perenaine rääkis midagi kartulivõtmise ajal tehtavatest pullipäevadest.

„No õige asi, kus punastada,” paneb peremees mulle käe õlale, „inimestel on ju samamoodi, kas teil seal lastekodus keegi kedagi vahest proovis kah?”

Sellele pole ma kunagi mõelnud, veel enam lastekodus midagi taolist märganud, see pole mind üldsegi huvitanud. Ja nõnda vastan: „Seda ma ei tea.”

„No kuidas siis nõnda,” hakkab suur, vana, must ämblik punuma oma võrku, „teil ju seal suuri tüdrukuid juba ja ega need siis enam ilma... kas keegi sulle midagi rääkinud ei ole?”

Ei, mulle pole keegi midagi rääkinud, ja see on tõsi. Et miski nagu peaks olema, seda ma tean ja et sellest sünnivad maailma lapsed, kuid oma suhtumises kõigesse sellesse olen ma vist viieaastase lapse tasemel. Ilmselt olen füüsiliselt alaarenenud. Juba lastekodus märkasin, et teised tüdrukud, minuvanused ja vanemad, 17–18-aastased, tundsid sootuks suuremat huvi meessoo vastu, arutasid, milline peab nende arvates olema mees jne. Minu jaoks aga oli „teine pool” üks hall mass kõik, lihtsalt sellepärast, et nad on poisid. Tüdrukud, see on hoopis midagi muud, üks on tõesti palju ilusam kui teine.

„Kas sul siis elus ühtegi poissi pole olnud?” segab minu mõttekäiku peremees. „Mõni hakkab õige noorelt, looduse asi, ega seal häbeneda pole. Ainult et sa oled ikka kole mahajäänud küll, mina mõtlesin sealt igatepidi kopsakama saama, mul talutöö ja... aga noor ka veel, vaata, veel paar aastat ja küll sa külaleiva peal kosud, ega meil söögipuudust pole. Ah et ikka pole kedagi olnud? Siis oled sa ikka tume küll, ja see on paha. Juhtud pärast lollist peast mõnele külapoisile andma, see teeb sulle külge, vaata, ega see ikka niisama ei ole, noored poisid on tormakad, aga mina olen vana mees ja mina külge ei tee, mina tunnen asja. Vaat sellepärast ma tahtsingi sinuga rääkida, nüüd on põllutööd koomal ja kartulivõtuni natuke aega. Ma hakkan nüüd iga päev karjamaal käima, hagu vaja kokku korjata. Ja seda ära sina karda, et sa pärast mehele ei saa, kui hea laps oled ja suu ka pead, siis kaua ma ikka enam, 10–15 aastat elan, aga kui suren, pärandan sulle koha ja koha peale on võtjaid alati, sa tead, pärijat mul ega eidel pole. Ainult vaata, et tanta... kui see haisu ninasse saab, ega siis minul midagi, aga sinul!”Ta uurib mu nägu, kuidas mõjub. „Sinul on siis kehv, ta niigi ei ole sinuga päris rahul, et sa maavärki vähe tunned. Mina ikka vahel kostan sinu eest. Sa mõtle hästi järele, üksi oled, kodu-isa-ema sul pole, nagu hunt metsas! Aga minu läbi on sul kõva põhi ja tulevikumuret pole. Vägisi ma sind ei puutu, aga kui ikka tark tahad olla ja hästi elada, siis lollisti teed, kui ära põlgad. Ma nüüd lähen. Eks sa aja lehmad natuke varem koju, tantat täna kodus ei ole, ta läks oma koju!”

Ta läheb. Minus toimub imelik reaktsioon. Vahel kaldun ma palju tühisemast asjast närveerima, nüüd on hoop nii tugev, et seisan keset raiesmikku süngelt, kuid täiesti tasakaalukalt. Nõnda siis: onku ja tanta, isa ja ema, talu, pudulojused ja kogu see pudru. Onku sobib oma nimega nüüd veel vähem kui enne ja tanta poole pöörduda ei saa, see läheb siis täiesti ogaraks, ja üldse, mis minust endast nüüd saab? Küsimused ristlevad läbi pea. Läheneb Jete.

„Kuule, Jete, kui juba kellegagi oled maganud, miks pärast enam mehele ei saa, kui talu taga pole?”

Jete vahib mind imestunud silmadega. „Kes siis tahtis mehele ja ei saanud? Või mis jama sa praegu ajad?”

„Aga peremees praegu raiesmikul mulle rääkis, et kui ma 10–15 aastat temaga elaksin, et siis ta pärandab mulle oma talu ja siis on mul talu pärast võtjaid veel küll!”

„Mi-i-i-i-s?” ajab Jete silmad veel rohkem laiali, „udu ajad või?”

„Ei, Jete, päris tõsi, ainult ütle, kullakene, mis edasi saab. Vanaeit on alati tige, temale ma ütelda ei saa, peremees hakkab raiesmikul käima ja läheb ka tigedaks. Minna pole kuhugi, õde on Tallinnas majateenija, vennal omal pere ja elab Viljandis. Minna pole kuhugi, aga lastekodusse tagasi hoopiski ei taha. Ma jookseksin ära, aga kuhu?”

Jete lõbus nägu läheb tõsiseks. „Kuradi vanamees, ise suur ja rasvane nagu härg, vana känd juba, kaks kopkat surmale võlgu. Aga sa sõima! Hakka vastu, mina küll sõimaksin!”

„Ei, Jete, sõimata ma ei julge. Sina, kui lähed tülli, siis sul on kaitseks kodu, isa, ema. Aga kes kaitseb mind? Ütle, mis minust nüüd saab? Ja ma ei oskagi talle midagi ütelda, ma ju ei saa pooli asju arugi, millest ta räägib!”

„Ükskõik, sõima ikka ja luba perenaisele ütelda, vaata siis, kuidas kartma hakkab! Ja ära lehmadega täna varem koju mine, kui Annat kodus pole, mine päris hilja!” Ja Jete jookseb oma lehmadele vastu.

Jõuan loomadega koju. Peremees seisab pahura näoga õues.„Ma ütlesin, et aja varem!”

„Nad sõid nii hästi.”

Lüpsan lehmad ära ja kurnan parajasti köögis piima, kui peremees tuleb tagatoast ja võtab laua ääres istet. Ta lõhnab tugevasti viina järele.

„Sa ära karda, ega mina vägisi, et poole ööni metsas vahid. Ma andsin sulle aega järele mõtelda, see peab olema sinu enda soovil. Ega lehmi-hobuseidlambaid ja maja muidu ei saa, ja kes sind teine ikka järjele aitab kui mina.” Ta tõuseb, joob ämbri juures ja läheb tagatuppa.

Öö möödub rahulikult, kuigi olen valvas ja magan halvasti. Hommikul olen aegsasti platsis ja juba ajan loomi väravast välja, kui tuleb peremees: „Ära sa täna raiesmikust metsa mine, ma tulen sinna, aitad mul oksi kokku korjata! Hagu on vaja teha.”

Ta tulebki. Korjanud paar tundi hagu, istub ta kännule: „Puhkame kah, egas kogu aeg tööd lõhkuda jõua! Noh, oled järele mõelnud?”

Süda väriseb hirmust. „Mis siin ikka mõtelda, ma pole nõus, mina niimoodi ei hakka!” saan lõpuks sõnad suust.

„Ah et ei hakka? Loll oled, vaat mis, ei tea kes sind sandihilbakat sedasi üldse korjab, kellele sa ennast hoiad, paljas hing ja pastlad!”Ta nägu moondub ja alles nüüd tunnen temast hoovavat tugevat viinalehka. Enne kui ma aru saan, on ta mind rohule paisanud. Punetav, vana ja paks, pole ta vist minu kiiruse ja paindlikkusega arvestada osanud. Hüppan püsti, meie vahele jääb haohunnik. Olen korraga otsustusvõimeline ja valmis kõigeks. Kumbki ei lausu sõnagi. Siis näitab „onku” mulle rusikat ja kaob joobnud sammul. Karjamaal on õhtuni rahulik. Aga päike on veeremas, vaja on koju minna. Südant ängistab hirm. On perenaine kodus?

Saan loomadega õuele. Peremees karjub juba eemalt, miks nii hilja! Värisevate kätega panen laudas loomadele ketid kaela. Näen aknast, et peremees astub lauda poole. Hüppan rehetuppa ja kui peremees siseneb laudauksest, väljun mina rehetoa ukse kaudu õue ja jooksen kabuhirmus jõe poole. Jõgi on suvel madal, sealt saab jalgsi teisele kaldale. Laskun kivi juurde ja alles nüüd vallanduvad pisarad. Kogu keha rappub kramplikes nuuksetes.

Aga peremees on mind näinud, tuleb järele. Ta näib ka kainemana ja on kuidagi ehmunud: „Mida see nüüd tähendab? Ma pole sulle midagi teinud, et karjud, kogu küla jookseb sedasi kokku. Mine lüpsa lehmad ära, perenaine lõunal koju ei tulnud, tähendab, on nüüd iga minut tulemas ja kellele seda janti vaja on! Mina sind ei puutu, mine lüpsa ruttu lehmad ära, enne kui see koju jõuab, ja vaata, et sa oma suu pead.”

Tõusen ja astun sõnalausumata kodu poole, tema tükk maad minu taga. Ja jõuamegi õuele ühel ajal, perenaine maantee poolt ja mina jõe poolt. Perenaise pilk langeb minu näole: „Noh, mis sul viga?” Peremees kogub end üsna kiiresti: „Kaotas metsas mullika ära, oli, näed, hirm, et üles ei leia, aga ega olnudki kaugel, nüüd viljad lõigatud, mis nüüd enam häda. Eks ta siis nuttiski.”

„Oeh,” vangutab perenaine pead, „sul ju neid kõigest kolm hinge ongi ja hoitud ei saa, vaata, kuidas Jete!”

Lüpsan lehmad ära ja poen voodisse, aga unest pole juttugi. Midagi ma pean nüüd tegema, ainult mida? Vaist ja mõistus ütlevad, et nii enam edasi ei saa. Homme on pühapäev. Nädala sees rääkis perenaine, et pühapäeval paneme lehmad köide, et tema sõidab Väike-Maarja kirikusse ja võtab mind kaasa. Ehk tõesti võtabki? Ehk on ta kirikuteel leebem ja ma räägin talle kõik ära. Mul ei ole enam teist teed.

Pühapäev. Hommik on nii ilus ja minu süda nii raske. Peremees polnud kirikussesõiduga nõus, ei tahtnud hobustki ette rakendada. Perenaine ajas oma ja olemegi temaga kahekesi kirikuteel.

„Tädi.”

Ta tõmbab kulmu kortsu ja parandab: „Tanta.”

Ma ei reageeri märkusele, vaid alustan vapralt ja otse: „Peremees käib raiesmikul ja räägib, et kui ma temaga elama hakkan, pärandab ta mulle lehmad ja lambad. Iga päev käib raiesmikul sama jutuga!”

Mulle vaatavad otsa ebasõbralikud imestunud silmad: „Mi-i-i-i-s?”

Kordan uuesti, ehkki valujuga läbistab südant.

Ta esitab mulle küsimusi, siis vaikib süngelt ja kaua. Ei räägi minuga ei kirikus ega tagasiteel. Mul on hirm. Palun, et ta peremehele midagi ei räägiks, ainult kaitseks mind tema viha eest. Ka sellele ei vasta ta midagi.

Jõuame koju. Peremees on nii purjus, et magab tagatoas õiglase und. Keedan õues seale kartuleid, pesen, koristan rehetuba, toon lehmad väljalt ära, lüpsan, kurnan piima, söön natuke ja heidan magama. Perenaine istub ja vaikib.

Hommikul ärgates kuulen, et tagatoas käib kõva vaidlus, selgesti kuulen, kui peremees ütleb: „Ega ma siis sellepärast, ma tahtsin ainult teada, kas tüdruk on puhas, meil on ju vaja teada, mis ta teeb, kui poiss talle külge hakkab, sedasi võib titegi majasse tuua, kui midagi ei tea, aga sina kohe juba teab mida!”

Liisk on langenud. Taganemisteed ei ole. Tõusen üles, lüpsan lehmad, ilma et mulle keegi midagi ütleks, lasen loomad lahti ja lähen nendega karjamaale, jättes pererahva omavahel asju klaarima.

Mulle ei öeldagi enam midagi, ei sellel ega järgnevail päevil. Rukis on ammuilma lõigatud, põlluhein sara alla veetud, vili väljalt koristatud, nüüd algab rehepeks ja jääb oodata veel kartulivõtmist, ka sellega alustatakse varsti. Peremees ei räägi minuga üldse, kui väga vaja, siis ütleb ainult kõige tähtsama ja vajalikuma, vaatamata isegi minu poole, kuid perenaine on minu vastu halvemaks muutunud. Ta seirab mind tigeda pilguga ja leiab mu töös ainult vigu. Ja kiusujutu ajamine on muutunud igapäevaseks asjaks, kas või nõnda: „Ma mõtlen ikka neid lastekodusid, ei sealt õigeid inimesi tule! Seal on neid igasuguseid koos, ei tea õieti sedagi, kes isa-ema olid. Midagi nendele seal ei õpetata.” Ja lisab vaguralt ohates: „Jah, eks ta ole! Ja näe, igaühel peab ka maailmas ruumi olema.” Mina tema juttudele ei reageeri, kuid ma taipan, et miski on tulemas.

Küla teises otsas on Tooma-Jüri talu. Selle talu peremees peab pulli ja ümberkaudsed külad on nii-öelda tema „kulakliku” käpa all. Tegelikult on asi lihtne ja mingit käppa siin vajutamas ei ole. Kes soovib, viib oma lehma sinna paaritusele, kui on soov viia mujale, oma asi. Aga paarituse tasu on kogu Eestimaal ühesugune – tuleb ühe lehma pealt teha kaks päeva kartulivõtmise ajal. Meie peres on kaks lehma, kolmas paaritatud mullikas, seega on perenaisel Tooma-Jüri kartulimaal teha kuus päeva. Õhtul teebki ta sellest juttu: „Tuleva nädala alguses lähme Tooma-Jüri kartulimaale, kolm päeva käime ja saamegi tehtud. Aga vaata, et sa korralikult võtad, oled sa enne kartuleid võtnud?” Ei, ma ei ole kunagi veel kartuleid võtnud, meil mõned lapsed käisid, aga need olid juba üsna suured, 14–18-aastased. Lastekodu kartul võeti üles palgalistega, lapsed käisid sel ajal juba koolis. Ah et kartuleidki pole võtnud! No on häda. Annan sulle konksu, kui lähme, ja kunsti pole siin midagi, vaata ainult, et teistega reas püsid, et sa maha ei jää, see on suur häbi, seda vaatavad kõik. Ja et puhtaks võtad! Peremees käib kõikide taga ja songib saapaga maad, häbiasi, kelle vao vahelt mahajäetud kartuli leiab. Kui neid mõnel palju juhtub olema, siis saadab kohe koju, et nii lohakat võtjat pole vaja. Oi, siis on häbi!

Olemegi kartulimaal. Vaod on juba hommikul vara hobusega lahti aetud ja võtjaid, enamasti lehmapäeva tegijaid, on kokku tulnud üsna tublisti. Päris noori, minuvanuseid, pole kedagi.

Inimesed rabelevad töö juures elu eest. Ma kardan nii väga kartulite mahajätmist ja et peremees neid saapaga koukima tuleb ja seda häbi, mis pidi siis olema. Ilmselt suureneb koukimisega ajakulu, sest hirmuga rahman ka sealt, kus neid tõesti ei ole. Kipun maha jääma. Vahemaa suureneb pisitasa. Perenaise vagu on minu kõrval, ta vaatab selja taha ja sosistab vaikselt ja tigedalt: „Mis sa venid, teised vaatavad, et järele ei jõua, päris häbi kohe!”

Häbi nii ja häbi teisiti. Lisan kiirust, saab selle saapaga, mis saab. Peremees kõnnib tõesti vagude vahel ja tongib tõesti saapaga maad, minugi vaost leiab kaks parajat ja viskab sõnalausumata minu korvi. Ja jälle perenaise sosin: „Võta puhtalt, päris häbi kohe.” Aga kui ta enda korvi samasugused lendavad, siis ta ainult pöördub, vaatab peremehele süüdlaslikult otsa ja ütleb: „Oeh! Või maha jäid! Võtan küll kohe nii puhtaks, aga näed, ikka!”

Kartulivõtmine on läbi. Nädal aega võtsime veel omi. Väli on künni järel üle käidud, käin loomadega karjamaal, ees ootab veel rehepeks. Ma ei mõtle enam kooli peale, päevad on hallid ja sünged ja kogu aeg ängistab arusaamatu hirm ja pinge.

Ühel pühapäevahommikul enne rehepeksu tuleb peremees karjamaale. „Sa, Valli, pole ikka see päris maatüdruk, see amet sulle ei passi, sa ükskord otsi omale mõni peenem amet, õpi midagi, kas ahukatiks või sekretäriks või... Küll lastekodu koolitab, perenaine tahab hoopis kedagi poissi kasulapseks võtta, nõnda et mõtlesime sind lastekodusse tagasi saata. Saatsime ammu juba sinna kirja, käsevad ära tuua. Võtavad vastu küll, kuhu nad pääsevad. Aga meie, jah, võtame poisi, poisist on rohkem asja ja pärimise asi ka kindlam.”

Aimus, et midagi halba tuleb, on tõeks saanud, kuid sellisel kujul ma seda siiski ei oodanud. Tähendab, nad saatsid juba ammu kirja ja mina ei teadnud midagi! Ja mida nad sinna kirjutada võisid, mis ootab mind nüüd ees?

Sügis on soe ja loomad käivad väljas, aga kui midagi on vaja teha, siis on nad väljal köies. Perenaine arvas, et raiesmikul olla veel ilus rohi, võiks enne minu ärasõitu loomi seal paar päeva karjatada.

Nii ma astungi nendega metsa poole, heietan nukraid mõtteid. Ma ei mõista perenaise käitumist, kas jäin ka tema silmis süüdlaseks? Siin on raske, kuid mis saab lastekodus? Õde kirjutab, et töökoha saamisega on väga raske, töötuid on palju, tema töötab majateenijana juudi perekonnas Tallinnas. Vend kirjutab väga harva, elab Viljandis, on perekonnainimene. Igaühel on omad mured.

Karjamaale tuleb ka peremees. „Noh, nägid nüüd ise, mis sellest välja tuli! Oli sul vaja hakata seletama, ma ütlesin sulle küll! Oleksid ikka mõistlik olnud, oleksid ka elujärje peale saanud ja mitte mingit muret. Aga nüüd perenaine ei taha enam üldse tüdrukut, eks ta nüüd kardab. Nüüd ma siis ütlesin talle, et las annab sulle 100 marka raha ka kaasa ja küll nad panevad seal kooli ka. Ja kui sa seal ka midagi seletama hakkad, siis parem ei maksa proovidagi, ütlen sulle ette, et sind keegi ei usu, pasandad ainult iseenda täis, jääd häbisse ja muud midagi. Ütlesin kohe, et sellest midagi välja ei tule, perenaisega ma sain asjad sirgeks, sina ise jäid halvaks ja kui sa seal sedamoodi teed, siis läheb sul samuti, nii et...”

On varane hommik, veel pime, kui peremees rakendab hobuse ette minu jaamaviimiseks. Kaasa tulevad mõlemad, jaamast sõidab peremees koju tagasi, meie perenaisega ootame rongi. Ta annab mulle kaasa lahked õpetused: „Sa ütle, et sulle ei meeldi maatöö, ei meeldi ju, eks ole! Ja et sa talu peale ei taha hakata. Ütle, et saime hästi läbi, ja ega meil ju pahandusi pole olnudki, ega ole! Ega siis õpetamine paha pärast ole! Ütle... ütle...”

Tühjana kumisevad tema sõnad minu kõrvus ja tühjusesse nad kaovadki. Peas taob vaid üks mõte: see, mis mind nüüd ees ootab, on väga ebameeldiv ja halb.

Muraste. Perenaine läheb härra Labo kantseleisse ja väljub sealt üsna kaua aja pärast. „Nojah, eks ma nüüd lähen, rongi veel nii vara pole, aga eks ma vähehaaval... noh, head aega siis!”

Mõne aja möödudes antakse rivikella – saali kogunemise häire. Ilmub härra Labo.

„Kuulake nüüd, lapsed, ma räägin teile Vallist. Näete, täna toodi tagasi! Leidsime talle juba teise hea koha, no kusagil ta hakkama ei saa. Ma ei saa aru, vanemad olid tal korralikud inimesed, vanasõna ütleb, et käbi ei kuku kännust kaugele – pole õige, kukub küll! Perenaine rääkis ja mul on kirigi nendelt, kuulake, mis nad meile kirjutasid:

„Auline lastekodu juhataja! Meie, kaks vana inimest, võtsime kevadel teilt kasvandiku, aga meie mitte kuidagi temaga hakkama ei saa, tema on laisk, tööd midagi teha ei taha ja paneb kõik raskeks, ja talutöö talle üldse ei meeldi, ehkki meie juba niigi tema eest kõik ise ära teeme. Meil ei olegi siin nii palju tööd. Ega ta sõna ka ei kuula, teeb ikka oma, nii et meie teda endale ikkagi kuidagi enam jätta ei saa, vaid tahame teda lastekodusse tagasi saata!”

No näete nüüd, lapsed, mis te nüüd ütlete? Minu poolt oli kõik kõige paremini mõeldud, oleks ta natuke virgem olnud, pärijat seal majas ei ole, inimesed on vanad, kogu talu oleks jäänud temale, aga inimene tahab ilma tööta ära elada. Suvitama saadeti või? Meie peame kõigile kohad leidma, no kui kõik hakkavad niimoodi jooksma, kuhu teid siis pannakse? Ah et talutöö ei meeldi, et liiga prosta või? Tahad koolipreiliks? Ajad on kitsad, Punasel Ristil on raha vähe, tuleb koomale tõmmata. Millest sul seal puudus oli? Sealt oleks kooligi pandud, või mis seal koolgi nii tähtis, on talu, lähed mehele ja pea kohta, kauaks neid vanu ikka enam. Aga lasid käest ära minna, küll on hull, küll on hull (see on härra Labo harjumuspärane väljend), ja mis meie nüüd sinuga peale hakkame? Kuhu meie su nüüd paneme?”

Seisan nagu post. Tüdrukud ütlesid pärast, ma olla olnud näost laiguline.

Lõpetuseks lisab härra Labo: „Tädi Helmi, ärge talle pööningult midagi head selga andke, las kulutab vähem riigivara. Andke talle midagi mahakantud kraami hulgast ja peene töö annan ka – homsest peale karjalauta tööle!”

Lastekodu abimajandi karjalaut samas Muraste mõisa hoonetekompleksis. Karjatalitajaks on vana tuttav, umbes 30-aastane tugev naine Juuli. Meil klapib temaga juba alates esimesest päevast. Juuli on ülimalt töökas ja alati heatujuline. Tal on siin lauda lähedal tööliste majas ühetoaline korter. Tööd meile jätkub, laudas on 12 lehma ja tohutu seakari, koos põrsastega ikka oma 40–50 pead. Nendele niidame rohtu, tassime selle suurte kottidega seljas lauta, seal hekseldame rohu käsitsi vändatava hekslimasinaga peeneks. Söötmisjuhend on seina peal ja härra Labo käib mitu korda päevas kontrollimas, et kogu tema graafik täpselt täidetaks. Ja siiski leiame vahel natuke aega istuda Juuli toas ja arutada maailma asju. Jutustan talle oma loo.

„Aga kas ta sind kantseleisse ei kutsunud ja sinu enda käest midagi ei küsinud?”

„Ei, ei ole kutsunud ega küsinud, ainult saalis lasi lahti süüdistuste seeria, ja kogu lugu!”

„Aga siis mine ise kantseleisse ja räägi talle, ära ta sind ju ikka kuulab.”

„Ei, sinna ma ei lähe, ma ei julge. Oleks veel naisterahvas, aga kuidas sa hakkad mehele seletama!”

„Mine siiski, sedamoodi jätta ju ei saa.”

„Ei, ei lähe.”

Härra Labo ise on muutunud minu vastu jäiseks ja napisõnaliseks. Tuleb lauta ja teadustab: „Annan 20 kalkunit nuumamisele, õpetage sellele (vihjab peaga minu suunas) amet korralikult kätte, las hakkab kohe pihta, jõuluni on jäänud vähe aega. Ja pange ta tööle, las aitab rohtu niita ja tassida, hekseldada, vett pumbata, las töötab!”

Jälle see kalkuninuumamine! Kole vastik töö. Suured kalkunid on tugevad ja rapsivad elu eest, rukkiklimpe aga hoopiski ei taha. Ja oskavad ka klimpe suures kaares kõrist välja visata, kõik nagu muistegi. Juuli on tubli, aitab.

Ja jälle saabub muidu rahulikku ellu must päev. Võtame Juuliga vikatid kätte ja kotid kaenlasse, sigadele vaja rohtu. Juuli jääb oma toa uksel seisma ja ütleb: „Ah, lähme tuppa, puhkame natuke, raba seda tööd, palju rabad, valmis kunagi ei saa!” Juuli laual on prillid, proovin nendega vaadata – midagi ei näe. Juuli ulatab lõbusalt teised, peente sangadega: „No kas nüüd näed?” – „Oi kui hästi, kõik on nii selge!” Juuli pahvatab naerma: „Selge muidugi, nendel pole ju klaase, paljad raamid!” Vestleme natuke veel ja lähemegi tööle. Kuna prillidel pole klaase ja sangad on ka peened, unustan ma ära, et nad veel üldse ees on, miskipärast ei märka seda ka Juuli. Saame kotid täis, astume nagu õiged mehed lauda poole. Lauda juures kohtame härra Labot, ta on kalkunite juures käinud. Peatub meie juures ja räägib Juulile, et kolme kalkunit oleks varem vaja. Panen minagi koti maha ja seisatan. Äkki märkab ta minu prille. Satub raevuhoogu, karjub Juulile: „Ma ütlesin teile, et pange ta tööle, aga tema kõnnib teil siin nagu ahv, prillid nina peal!”Ta haarab mind juustest ja tõstab õhku, sakutab õhus nagu nartsu edasi-tagasi! Peanahk nagu ragiseks. Parajalt raputanud, viskab tagasi maha, ja lausumata enam ainsatki sõna, läheb mõisamaja poole.

Pea paistetab üles. Ja jälle valdab mind trotslik rahu – raputas mis ta raputas, aga ma ei karjunud ega teinud piuksugi. Juuli püüab valu leevendada joodiga, see teeb asja hullemaks. Juuksed tulevad peast maha.

„Sa kõnni nüüd tema nina alt paar korda sedamoodi läbi, las vahib ise ka,” annab Juuli nõu.

„Ei, seda ei või, ta teeb mu teise peapoole samasuguseks, aitab vasakust poolest küll!”

Juuli jändab põrsastega. Need surevad. Härra Labole peab iga surnud põrsa ette näitama ja selgitama arvatava surmapõhjuse. Võta sa kinni – ühe tallab emis ise ära, teine lämbub, kolmandal seedimisrikked. Lihtsalt ei vea. Ja kõige halvem on see, et iga surnud põrsa eest on noomitus ja rahulolematus juba ette teada. Nõnda hoiab Juuli surnud põrsast käes, keerab teda niipidi ja naapidi ja lõpuks lausub: „Kust kurat mina nüüd tema sisse näen, et mis tal jälle viga, aga selge on see, et arukas loom, oskas enne elust jalga lasta, kui pärast sitast elu veel pussiga kallal ollakse.” Ja kuna ta teab, et härra Labo talle varsti ebameeldivaid sõnu peale loeb, siis ilmselt eneserahustuseks deklameerib:

Oh kuule, Jürikene, su elu üürikene,

kui läksin vaimus põrgu, sääl nägin Jüri sõrgu.

Küll surm sind ükskord pärib, su perse kokku tirib...

„Oi! Kuule, Valli, sel põrsal polegi perset! Tule vaata, ei ole jah, ausõna!”

Ja tõepoolest, suu on sel põrsal küll omal kohal, aga kogu sabaalune on sile, ilma ühegi väljapääsuväravata.

„No oleksin mina seda teadnud, ma oleksin või proovi pärast teinud noaga sisselõike, no kust pidin ma teadma nende perset vahtida.”

Aga minul on oma jama kalkunitega. Norm tuleb ära anda, aga nad tõrguvad. Ja kahju on nendest. Ja mulle hakkab veel miski selgeks saama. Ema õpetas: sina ei pea mitte valetama, seda õpetab piibel. Aga kas ei ole inimese liigne ausus vahel talle endale kahjulik? Nuuma kalkun surnuks, oled suur süüdlane. Ta ju tõepoolest ei taha, sina aga topid talle normi. See on julm. Ja kui juhtub jällegi midagi, siis värista põlvi ja kanna ette...

Minus tõstab pead oma tõde: annan nii palju, kuni nad veel „pole viga” vastu võtavad, ülejäänud... „Juuli, võta need klimbid ja sööda oma sigadele!”

Härra Labo küsimusele, kas kalkunid ikka oma normi ära söövad, vastan rahulikult: „Jah, normi söövad ära.” Nüüd on ta minuga rahul, aga Juulile heidab ette: „Halvasti söödate emiseid, põrsad on nõrgad. Toit tuleb ette anda paksu pudru näol.” Ja läheb.

„Kuradi loll, käib siin õpetamas ja torkimas, ise pole elus ühtegi lojust üles kasvatanud. Potipõllumees! Kirjutab seinale normid ja tahab nendest paksu pudru saada, nende käskkirjadega võib ta perset pühkida, siga nendest söönuks ei saa – seda niimitu grammi, toda naamitu grammi! Kui selle kõik kokku paned, saad vedela lörri, ise vaata juurde, kust mida saab! Aga näed, õpetamas käib!”

„No näed, sa tee eeskirja järele täpne segu ja kui ta tahab, pane talle nina alla, las ise siis vahib, tuleb see vedel või paks!”

„Ei hakka mina temaga seletama, see na äge, pärast mine veel riidu, ütleb koha üles!” Ja lisab juurde: „Tead, Valli, töökohti on raske saada, tööpuudus on suur, riik otsib inimestele hädaabitööd, ma ei tea, kuidas naistega, aga meestele leitakse metsades kraavikaevamist ja sihtide läbiraiumist, odav töö muidugi ja raske, aga muud väljapääsu ei ole!”

„Aga Juuli, millest see tööpuudus?”

„Väga lihtsalt, tööpuudus on harva ühe riigi asi, praegu liigub kogu maailm majanduskriisi poole, linnamees veel elab kuidagi ära, aga põllumehel on tänapäeval raske ja ilmselt hullemaks läheb, loomi peab ta ju pidama, aga piimaliiter maksab kokkuostus (meiereis) 2 senti. Ja seda siis, kui piim on täiesti kvaliteetne, seal on jälle rasvaprotsent, puhtuseproovid iga päev jne. Kui piimal on natukegi midagi viga, vastu ei võeta, saadetakse tagasi. Või saadetakse Inglismaale, aga muidugi oma turg on sellest samuti üle ujutatud, kõik on odav. Inglased on võiga väga nõudlikud.”

Vaatan toas Juuli koolimärki (4 K-tähte rivis) Jah, ta on lõpetanud Kehtna Kõrgema Kodumajanduskooli, kuid töötab küllaltki madala palga eest lihtsa karjatalitajana. Ja kardab sedagi kaotada.

Keedan suures 20-ämbrises pajas sigadele kartuleid, peas aga tärkavad täna igasugused mõtted. Ma taipan, et elus on miski väga valesti, palju ja karmilt valesti, et inimesed on arad ja sellepärast toimivadki valesti. Taipan, et argus on üldse midagi väga halba, arvan, et arg inimene on ise enda maha jätnud. Aga julgus? Kas see halba ei too? Kindlasti toob, kõik oleneb jällegi paljudest asjaoludest. Aga kui julgus põhineb õigusel? Õigus peaks ju ikka lõpuks võidule viima, ainult et siis peab olema endas väga kindel, omama suurt tahtejõudu ja oskama ennast kaitsta. Aga kui ei oska või kui puuduvad kogemused? Siis võib tagatipuks tulla krahh.

„Mida sa, Valli, nüüd jälle toppama ja mõtlema jäid?”

„Juuli, ma mõtlen õigusest ja kõverusest, aususest ja alatusest, need on kole keerulised labürindid.”

„Õigust, Vallikene, ilmas ei ole. Õigus on sellel, kellel on vägi, kellel on raha, palja õigusega ei tee maailmas midagi ära. See oli nii, on nii ja jääb igavesti nõnda!”

Jälle omamoodi kapitulatsioon, millele minu vaim vastu tõrgub. Aga kui teda korra juba ei ole, siis täna muudan natuke oma teguviisi: olen ammu mõelnud, et siin munevad oma poolsada kana, sööda ja talita neid, aga munad lähevad ju kõik tont teab kuhu. Igatahes mõni läheb nüüd patta kartulite vahele keema. Ainult et Juuli ei näeks, ta saab niigi tõrelda, et kanad muneda vähe. Tema igatahes ei võta endale kunagi ainsatki. Tõe ja õiguse pärast. Aga minule hakkab mõni asi maailmas vist juba nalja tegema. Kas või need munadki. Kui teed selle maailma õiguse järele, siis sina söödad ja keegi sööb, aga sedaviisi oled täna kolm tükki kinni keeranud (küll olid head!) ja selge, et need viimaseks ei jää... õiguse nimel!

Õhtupoolikul tuleb „ülemus” lauta. „Noh, kuidas põrsastega? Alles kõik?”

„Ei ole, üks on vähem.” – „Jälle?”– „No temal on teine, jälle isemoodi viga, temal ei ole, kust...”

Ülemus vaatab: „Aga see võib ju ka nii olla, et ainult nahapinna viga, oleks pidanud paremini vaatama.” Ja läheb.

„No kas ta minu vaatamisega oleks paremini s...a hakanud või? Ma pole tohter, kirurgiat ei tunne.” Juuli istub pakule. „Tee, kuidas teed, süüdi oled ikka sina. On ikka see vaese inimese elu üks vilets asi, kannatada saab palju. Vahel mõtlen, et oleme sinuga harjunud – kus üks, sääl teine, aga selge, et ta saadab sind varsti kuhugi ära, sa oled noor ja sul on raske, pole ema kõrval, kes nõu annaks või lohutaks, pole, kes aitaks raskel hetkel.”

„Pole viga, Juulikene, mina erilisse pessimismi ei kaldu.”

Olen saatnud kaks kirja, ühe õele, teise Jetele. Jetelt sain vastuse ja jooksen kohe Juuli juurde lugema.

Jete jäi pärast minu äratoomist veel sinna, kooli pidi minema paarinädalase hilinemisega, siis, kui tal lõpeb karjaskäimise leping. Jete kirjutab, et minu onku ja tanta elavad ikka vanaviisi, aga et see sehvtilugu olla mööda küla laiali läinud ja onku pidi sõimama, et kuradi plika, sööda ja poputa, teha ta midagi ei viitsinud ja veel lahverdab ja valetab, mina vana mees, mis ma sihukesega...

Olla olnud igasügisene talgute moodi rehepeks. See käib vana traditsiooni järgi – vilja masindamine läheb talust tallu, samamoodi inimesed – kellel pekstud, läheb järgmisele appi. See on Eesti taludes ainuke töö, mida tuleb paratamatult teha koos, muidu ei jätkuks masina taha inimesi. Töö lõppedes püüab iga peremees inimesi sööta-joota ikka teistest paremini, see on nagu au- või uhkuseasi. Kui aga mõnes suuremas talus tuleb ette töö, kus omaenese või sulase-tüdruku jõuga toime ei tule, tehakse talgud, kutsutakse rahvast kokku, palju vaja, kuid need inimesed on siis palgalised.

Kui rehepeks jõudis Juhani (Jete peremehe) talusse, olla ka minu „tanta” seal olnud. Masinale olla vahepeal rike sisse tulnud, mehed asusid parandama, peremees teinud siis ettepaneku, et meil hulga rahvast koos, lähme õige käime minu kartulivälja läbi, mul järelnoppimine tegemata. Mindi. Korvi tühjaksvalamise järel sattunud minu perenaine võõrasse vahesse, mille peale see tüdruk, kelle koht see oli, ütles naljatades: „Mis teie meite reite vahele tulete?”, mille peale minu „aristokraat” pahvatanud: „Ei minu reite vahel pole küll keegi olnud, Ohaka Jaan on sinu reite vahel küll, aga minu reisi ära puutu!” Naised hakanud siis tüdrukule appi: „Kus nad sul enam puhtad on, neitsi oled või? Miks sa ennast alati teistest paremaks pead, ühed naised oleme kõik, sina ka oma Jaaniga mitukümmend aastat elanud, kus sa siis enam!”

„Elan Jaaniga jah ja olen tema aus naine, keegi näpuga näidata ei saa,” kõrgendanud tanta häält, „ja kui ikka Jaanile mehele läksin, siis peale pulmi magas ta minu kõrval veel kolm kuud, ilma et ta mind näpuga oleks puutunud!”

Naistekari olla naerma pahvatanud – mis su Jaanil siis viga oli? Turske mees ju muidu kui pull. Või sinuga siis nii ontlikult, aga näe, vanast peast läks puhta härjaks, haakis ennast noorele tüdrukule külge, ise pidi veel suur „onku” olema.

„Ju pull teab, missuguse lehma taga kõndida,” visanud „tanta” mürgiselt vahele, „oli ka niisugune plika, et... ega mehedki lollid ole!”

Siis olla naised läinud päris ägedaks – mis sa ajad lapse peale tühja juttu, see oli teil veel päris tita niisuguste asjade jaoks, mis siis, et aastate poolest oleks pidanud kobedam olema, aga vaat, mida kartsid – et kui veel kasvab ja su vanamees ta siis oma nõusse saab, ei sul, vanaeidel, jää siis muud, kui hakka aga astuma oma Assamalla tagasi, sellepärast sa tüdruku nii ruttu minema saatsidki!

Loeme ja naerame koos Juuliga. Ei, kusagil maailmas elab siiski õigus, mis võib-olla pikkamisi, kuid ikkagi tõuseb pinnale.

Järgmisel päeval saabub uus meeldiv üllatus – õde on mu kirja kätte saanud ja sõidab siia! Nõnda siis rõõmus kohtumine üle paljude aastate.

Hulk aega kulub meil teineteise vaatamiseks. Küll ta on muutunud. Endise plikatirtsu asemel seisab mu ees sale ja elegantne noor daam. Jutustab, et elab ikka Tallinnas, on nagu ennegi juudi perekonnas virtinaks, kuid kavatseb varsti tööle minna moeateljeesse kübarategija erialale. Reinhold elab Viljandis, olla pagari käealuseks, pidavat väga moodsalt riides käima, ei joo. Tüdrukud olla temasse armunud, aga perekonda tal polevat veel, see olla kuulujutt. On ütelnud, et enne naist ei võta, kui „jalad maha saab” ja oma pagariäri avab.

Jutuvadal pole lõppu. Ta naerab minu elavat fantaasiat. „Arvasin, et oled vaikne, õrn ja hell, sina aga vatrad ja... nii kui suu lahti teed, nii iga kant lõikab!” Ja tõsineb siis.

„Tead mis, asume õige asja juurde. Ega ma Tallinnast nii kergesti tulema poleks saanud, aga proua luges sinu kirja läbi ja soovitas tingimata siia sõita, sinule appi. Jutusta mulle see Väike-Maarja lugu, kuidas seal selle vanamehega oli?”

Istume pargis ja ma jutustan talle kogu loo. Kui lõpetan, tõuseb ta mu kõrvalt ja ütleb: „Sina oota mind siin, mina lähen juhataja juurde.”

Ehmun: „See ju meesterahvas, kuidas sa...?”

„Olgu ta või kes,” vastab õde resoluutselt, „aga asjale tuleb pöörata teine külg, las vahib seda poolt ka, aitab naljast!” Ja läheb.

Südamevaluga istun pargis ja meenutan „onku” sõnu: „Sa ära sellest asjast kusagil midagi seleta, seda ei kuula ega usu nagunii keegi, paned ainult iseendale kella külge ja oled inimeste ees veel loll pealegi.” Aga kui nüüd õde räägib ja teda ka ei usuta? Sellest läheb mu elu ju veel hullemaks.

Kantseleis on ta kaua, tuleb sealt tagasi aga sootuks endaga rahulolevana.

„Nii, minu töö on tehtud, ainult kuidas edasi, seda praegu ei tea!” Ta on enesekindel, resoluutne ja esinduslik, see minu vanem sõtse. Mõtlen: küll juhataja vist ajas silmad suureks, kui sind nägi.

Saadan teda õhtul rongile ja olen nukker. Ta tuli ja tõi endaga kaasa meie lapsepõlve, aga ta sõidab jälle ära ja jälle olen ma üksi.

Järgmisel päeval kutsub juhataja mind kantseleisse: „Seda oleksid sa pidanud ammu rääkima, ise tegid endale vaikimisega halba, mina ju ei teadnud sellest midagi,” ja lisab juurde: „Tubli tüdruk, et nõnda... küll ülejäänuga saame hakkama”

Väljudes kantseleist olen nii õnnelik, et lausa säran. Ja muidugi jälle jooksujalu Juuli juurde: „Juuli, Juulikene, kas tead...”

Paari nädala pärast saan kutse ilmuda juhataja juurde: „Sain Punaselt Ristilt nõusoleku panna sind edasi õppima Saku majanduskooli, see kool on tüdrukutele vahest etemgi kui mis tahes kommerts- või kaubanduskool, valmistab üsna laialdaselt ette nii majanduses kui paljudes kõrvalharudes. Kaubanduskooliga on see häda, eriti tüdrukutele, et saad küll paberid kätte, kuid teenistuskohtade peale on tohutult suur konkurents, võid kõigi oma paberitega luuameheks jääda, nii et tegin kõik, mis võisin, nädala pärast sõidad!”

Nii palju rõõmu ühekorraga! Maailm näib kaunina, inimesed headena.