Читать книгу Ellujääja - Valentine Nõlvak - Страница 7

Paarsada meetrit alleed ja avanebki vaade Saksi mõisa härrastemajale, minu nüüdsele kodule.

Välistrepil istub küllaltki lohakas poosis tõmmu ja mustapäine umbes 14-aastane tüdruk. Vaatab meid uudistavalt. Ah et juhatajat? Jah, peaks olema oma kantseleis.

Vastuvõtuprotseduur on lühike. Juhataja, umbes 40ndates aastates mees, vormistab mingit dokumenti. Minu saatja, jah, jõuab küll veel õhtusele rongile, nii et palun väga, sellega on kõik korras, tüdruk jääb siia ja teie töö on tehtud. Või ehk soovite meil lõunatada? Ah et kiire! Nojah, jaama veel hea hulk maad... tänan ja head tervist!

Nukrana ja mahajäetuna seisan oma uues keskkonnas. Hinge asub tohutu tühjus, sest kõik siin tundub nii vastuvõtmatu, võõras, külm. Lapsed seisavad suures ringis ümber minu ja silmitsevad mind, nagu ikka uustulnukat. Kes ainult uudistavalt, kes arvustavalt ja kes, nagu mulle näib, alahindavalt, põlglikult. Ei tulnud ma ju ilusates hilpudes ega ärata nähtavasti minu isik üldse mingit vaimustust. Meenub majaproua ütlus: kõik ühesugused, kõik vaeslapsed! Ja keegi ei solva kedagi.

Tuleb kasvataja, juhatab mind ülemisele korrusele tütarlaste magamistuppa. Näitab voodikoha kätte. Ta on pikk pruunide silmadega naine, väga kuiv ja asjalik.

Tütarlaste magamistoast viib uks tema tuppa. Tuba on väike ja nagu ukse vahelt paistab, imelihtne ja väga puhas, mööbliks vaid lauake, tool, voodi ja öökapp. Nagu kusagil sõjaväes. Aga käes on tal alati tohutu võtmekimp oma paarikümne võtmega, kõik parajad suured. Ta kannab neid peos ja ega nad taskusse mahukski. Tema nimi on Helmi Ederberg ehk laste keeles tädi Helmi. Ta on tolleaegse Tartu praosti Ederbergi vanapiigast tütar, rahvuselt sakslane. Tädi Helmil on kogu aeg kiire, ta laseb oma vantsival kõnnakul treppidest üles-alla, kuid kõigi nende toimetuste juures on tal alatasa asja ka oma tuppa, mille ust ta iga kord hoolikalt lukustab. Ja kontrollib ennast rangelt – algul keerab võtit kaks korda lukuaugus, siis võtab ukselingist kinni ja hakkab ust kogu jõust raputama, et kas see ikka tõesti kinni on. See raputus kostab läbi kogu maja, nii ülemisele kui alumisele korrusele. Kui arvata kokku kõik need korrad, mis ta oma tuppa läheb ja sealt väljub, siis suur osa päevast läheb tal oma toauksega maadlemiseks.

Minu koht on väiksemate tüdrukute hulgas, suurtel on voodikohad tagatoas. Voodinaabriks on üks pisike tüdrukutirts, väga elav ja liikuv ja armastab lobiseda. Ei, sellel tirtsul pole viga, ta seletab kõike heameelega ja mina tõenäoliselt meeldin talle. „Ah et tädi Helmi? Jah, ta on Balti sakslane, papa Tartus pastor, käib meil siin vahel jutlusi pidamas, on üks hiiglama paks vanamees, aga tädi Helmi on totakas, räägib või teeb midagi, aga kohe unustab, mis lubas või ütles, ja pistab karjuma. Kui arvab, et keegi teda ei näe, siis seisab vestibüülis suure peegli ees ja imetleb ennast, räägib iseendaga ja samal ajal närib parema käe väikest sõrmeküünt. Aga sa ei teagi, meil on siin kaks tädi veel, tädi Berta ja tädi Alide ehk „Kits”. Kui tädidest kellelgi puhkus on, asendab neid tädi Johanna, teda praegu ei ole. Tädi Berta on hirmus täpne, koledasti nõuab, aga muidu pole vigagi! Tädi Alide... ah, see on napakas, meie kutsume teda kitseks, mökitab alati igaühe kallal. Oli meil tädi Kati, vaat oli inimene, aga läks meilt ära. Aga päris juhataja on Vladimir Labo, vist venelane, aga eesti keel on tal selge küll. Eks ta üks Jüri Labidas on, veab ninaga tatti üles ja armastab saalis pikki moraalijutlusi pidada, sina seisa ja kuula, et kõrvad sitavett jooksevad. Oi, oli meil vana juhataja, vaat oli elu! See oli endine aadlidaam. Süüa sai poole paremini ja riides käisime ka etemalt, nüüd pole muud kui üks jutlus teise otsa ja larbime seda sinist tangusuppi. Aga palvusi see mees ei salli, vana juhataja ajal pidime hommiku- ja õhtupalvuse ajal saalis ikka käed risti panema, kui tema platsi tuli, kamandas kohe, et kõik seisku, käed kõrval, kohe nagu soldatirivi. Ja kui miski ei passi, siis üürgab küll. Meil väikesed poisid käivad vahetevahel aias vargil, aga kui tabatakse, viiakse nad pööningule ja pekstakse seal, seal on selleks vitsad alati valmis. Ja nagu see Labidas tuli, läks ka toit viletsaks: kakaod ja võisaia enam pühapäeviti ei saa ja supid on igavene lake.”

Nõnda latrab mu väike naaber, tutvustades mind sellegagi, mida ma veel küsida ei oska.

See väike naaber on Setumaalt pärit Klaudja Lobin, nimede eestistamise ajal eestistas ema talle nimeks Klaara Ojatar, hiljem sai temast Klaudia Tiidus, kõiketeadja viktoriinimehe Hardi Tiiduse esimene ja seaduslik abikaasa ning 30. aastatel „Estonias” ooperiprimadonna.

Järgmisel päeval näen tädi Bertat ja armun temasse. Korrektne ja väärikas, kõnnib ta vaikselt ja asjalikult ega kõrgenda kunagi häält. Temast õhkuv autoriteet ei lubagi midagi käsuvastast teha. Ta on otsene vastand tädi Helmile või ka „Kitsele”, kes räuskavad alalõpmata. Päevakord on range. Hommikul pool seitse äratus. Pesemine, vooditegu jne. Korrapidaja peseb magamisruumid, kell 7.45 hommikusöök, kell 9.00 tööjaotus, talvel kool. Enne hommikusööki koguneme kõik saali, seisame ridades, igal oma kindel koht, ja laulame härra Labo juhendusel mõne lühikese vaimuliku laulu.

Koolitunnid lõpevad keskeltläbi kell 14.00–15.00. Siis on lõuna. Tund aega vabadust, 16.00–17.30 töö: puude tassimine väljast keldrisse, suured poisid lõhuvad, meie laome; koka aitamine, kartulikoorimine, riistapesu, sauna koristamine, talvel lumerookimine, suvel majaümbruse korrashoid, karjalaut, sigadele rohu hekseldamine, käsitsi vee pumpamine lehmade jootmiseks, pesuköök jne, jne. Kell 18.00 õppimine ja kell 19.00 vaba. Kell 21.00 õhtupalvus ja kell 22.00 magama.

1927. aastal liidetakse Saksi lastekodu Muraste lastekoduga. Kogu meie personal tuleb meiega kaasa. Kõik on endine, ainult hoone on teine, avaram. Vana juhataja (Muraste oma) astub tagasi, ka enamik kasvatajatest lahkub ametist. Torkab silma terav kontrast kahe lasteasutuse vahel – Muraste lapsed näevad välja nagu jõukate perekondade võsud, on ka kuidagi domineeriva olemisega. Meile vaadatakse nagu vaestele sugulastele.

Muraste lastekodus õpivad ka ümbruskonna külade lapsed ja meile näib, et meie kasvatajad suhtuvad külalastesse paremini kui meisse. Meie klassijuhatajaks on tädi Alide. Tunde annavad ka teised õpetajad, nendest härra Labo matemaatikat. Ka kodulugu on tema õppeaine. Matemaatikatunnis tegeleb ta tõesti ainult matemaatikaga, kuid kodulootunnis räägib ta meile igasugustest asjadest – poliitikast, käitumisest, inimeste omavahelisest suhtlemisest jne. Sageli küsib ta näiteks: lapsed, kes on põrandaalused? Meie klassi kõige targem, Juuli Arro, kes kavatseb saada kooliõpetajaks, tõuseb püsti ja vastab: põrandaalused on kommunistid! Labo ei vasta midagi, küsib teist õpilast, siis kolmandat – vastus on kõigil üks. Järg tuleb minu kätte. Taipan Labo vaikimisest, et kuigi see vastus peaks olema õige, pole ta siiski päris rahul ja sõnastan sama mõtte natuke teistmoodi: põrandaalused on need, kes ei ole rahul kehtiva riigikorraga ja kuna nad avalikult selle vastu välja astuda ei saa, siis organiseerivad nad omavahel salajase liidu koos riigivastase tegevusega.

Labo: „Kes sulle, Valli, need sõnad suhu pani?”

Löön pilgu maha: „Isa ütles kunagi!”

Klass pahvatab naerma. Tuleb vahetund ja suured poisid küsivad: „Aga mis ema ütles?” Nojah, Labolt sain küll kiita, aga üldiselt kukkus lollisti välja.

Elu hakkab mind tasapisi lihvima selles osas, et liiga sirge ja avameelne ei tohi olla.

Minu selja taga pingis istub Aleksander Volkov, hea joonistaja. Juhtub nii, et sellal kui õpetaja tundi annab, joonistab Aleksander tema näo, modell ju pidevalt ees. See tuleb täpne koopia. Poisil on ka teisi hobisid – ta ronib üles mööda peaaegu siledat majaseina, ühelt korruselt teisele, ilma et kusagilt kinni hoiaks, surub enda lihtsalt tugevasti vastu majaseina, jalge all vaid kitsas korrustevaheline liist. Meie vaatame all ja peame hinge kinni. Püüab metsast rästikuid, topib nad pudelisse, laseb koolimaja õuel lahti, demonstreerib neid meile ja pistab uuesti pudelisse. See poiss meeldib tüdrukutele.

Minu ees pingis istub soomlane Levi Lieberecht. Saksa nimi küll, kuid pole see ju mingi ime. Väikest kasvu, alati lõbus ja teravmeelne, kuid äärmiselt äge ja keevaline. Üks vahejuhtum: õpetaja Alide („Kits”) annab tundi. Levi niheleb oma kohal, tal on parajasti midagi muud ees. Õpetaja teeb märkuse. Läheb vähe aega, Levi jälle niheleb, otsib midagi pingi alt jne. Õpetaja käratab vihaselt. Natuke aega vahet ja Levi alustab uuesti. Õpetajal lehvib puna üle näo ja ta karjub resoluutselt: „Levi, klassist välja!” – „Mida ma tegin? Ma pole midagi teinud, misjaoks ma välja pean minema, ei lähe!” Õpetaja oma sõnu tagasi ei võta ja nõuab resoluutselt Levi lahkumist klassist. Lõpuks Levi läheb, kuid ukse peal keerab korraks ringi ja viskab õpetajale: „Kuradi kits, siga, raisk!”

Kuna oleme üles kasvanud sõnakuulmise vaimus, siis nüüd jahmatab kogu klass. Õpetaja korjab laualt oma raamatud ja vihikud ja läheb klassist välja sõnadega: „Enne ei ole juttugi tundide andmisest, kui Levi pole vabandanud kogu klassi ees.”

Levi vabandab alles kolmandal päeval. Ja sedagi härra Labo vahendusel, kelle lemmik ta on. See kujuneb omaette numbriks: tundi ilmub härra Labo ja teadustab meile, et täna on Levi lõpuks aru saanud, kui inetult ta käitus, ja tuleb ja vabandab õpetaja ees. Siseneb Levi. Jääb klassi ees seisma ja ütleb täpselt nii: nojah, nõutakse, et ma pean vabandama, eks ma siis vabandan, et ma sellele ütlesin kuradi kits, siga ja raisk ka veel! Jõllitame üksteisele otsa, no naerda (vähemalt praegu) ei julge keegi. Õpetaja on näost laiguline, kuid alustab õppetundi. Levi istub rahulikult oma kohale. Mina aga mõtlen: kunagi elus ei tahaks ma olla kooliõpetaja.

Eesti keele tundi annab tädi Berta, minu lemmik. Pinginaabriks on mul enamasti Klaudja. Oleme temaga muidu sõbrad, kuid teatavaid lahkhelisid tuleb ette. Klaudja, nii musikaalne ja ilusa häälega, on väga nõrk õpilane. Tema erk ja rahutu vaim lepiks kõige muuga maailmas, kui ainult poleks vaja paigal istuda ja raamatusse vahtida. Nii et ütle ette kord siin, kord seal. See on aga keelatud. Meenub juhtum: tädi Berta annab ülesandeks kirjandi „Kevadine hommik”. Alustame. Mul juba mõned mõtted paberile visatud, Klaudja istub kõrval ja põrnitseb omaette, närib pliiatsiotsa. Ja siis hakkab pingi all jalaga togimine ja pomin: „Mina ei oska, no ütle, kuidas ma alustan, mina ei oska!” Viskan talle mõned read hakatuseks ja süvenen oma töösse, kuid juba on Klaudja need maha kirjutanud ja togib jälle: „Mina ei oska, mis ma edasi kirjutan, noh, ütle!” Aitan jälle mõne reaga, kuid selleks ajaks on omad mõtted laiali ja vaevalt jõuan neid koguda, kui algab jälle togimine. Õpetaja on võtnud endale koha sisse kõige tagumisel tühjal pingil. Sealt on talle hästi näha kogu klass. Ja juba ta märkabki.

„Valli, mine istu teise pinki!” Võtan oma vihiku ja lähen. „Klaara, tund varsti lõpeb, ära vahi ringi, kirjuta!” Ja hakkab sama pobin – mina ei oska, mina ei hakkagi üldse kirjutama jne.

Tunni lõpus vaatab õpetaja kirjatööd üle, korjab vihikud ära. Klaara juures ta peatub. „Vaata, Klaara, ega seda hästi enam ei oskagi, mida teine on alustanud, sa õpi ükskord kõike ise tegema, küll siis oskad, aga tänase eest panen niikuinii kahe!”

Vahetunnil virutab Klaudja mulle ühe tohlaka vastu kukalt ja viskab vihaselt: „Paipirakas!”

Tädi Berta kutsub mind oma tuppa, ta tahab, et ma jutustaksin talle enda elust. Ütleb – ma olla imelik laps, kuidagi teistmoodi kui teised ja alati tõsine, küsib, kuidas mul varem kodus oli, kas ema elab?

Mul on tänini üks nõrkus – kui ma muidu ei tavatse nutta, siis iga hellus kutsub sedamaid pisarad välja.

Istume tädi Bertaga kaua. Kui ma tema toast välja tulen, on mul hoopis uus, seletamatu tunne. Milline õnn – ma leidsin endale sõbra!

Klaudja alustab minuga juttu, nagu poleks midagi olnud. Võib-olla saab aru oma kurjast teost, võib-olla lihtsalt sellepärast, et olen talle vajalik.

Kuid on siin veel üks indiviid, rõugearmilise näoga tüdruk Katja. Ta on kõvasti kiindunud Aleksandrisse, too aga ei tee temast väljagi. Katja on valmis purustama kõiki ja kõike, mis võiks olla takistuseks tema teel Aleksandri südamesse. Katja näib täiskasvanud neiuna, aastaidki juba 15–16. Minusse suhtub Aleksander leebelt, vahel joonistab mulle, ainult et midagi rohkemat ta minu, pisikese põnni vastu ei tunne, aga Katjale on juba seegi silma hakanud.

Vahetunni lõpuni on jäänud paar minutit, lippan trepist alla jooma. Trepil tuleb vastu Katja. Mind nähes tõmbub tema lai rõugearmiline nägu tigedusest viltu ja kohe raksatab hoop. Rusikaga ja osavalt löödud, tabab see mind otse silmade vahele. Hoobile lisatakse kaks sõna: „Aleksandri pruut!” Tuigun uimaselt vastu trepikäsipuud, peas on tugev valu. Algab tund. Istun pingis, suur muhk sinetab silmade vahel. Tuleb õpetaja: „Mis on juhtunud?” – „Kukkusin!” – „Kuskohas?” – „All trepikojas.” – „Kuidas sa siis nõnda, nii võib pimedaks ka jääda. Vabastan tunnist, mine, las tädi Helmi vaatab, mis siin teha, mine lama natuke.”

Tädi Helmi, meie medõde, määrib muhku joodiga. Siis lähen magamistuppa oma koikusse ja mu mõtted on süngest süngemad.

Levi Lieberechti kõrval pingil istub Valter Ilomägi, kellel on nii peenike naiselik hääl, et kuuldub vahel ainult piiksatusena, ja sedagi pingutatult. Tervisehäireid kurgus ei ole, on ilmselt lihtsalt kaasasündinud looduslik veakene ja võib-olla, kui kord meheks saab, põrutab bassiga! Tüdrukute reas istub Asta Lesomägi, meie ilusaim tüdruk, kuid millegipärast liiga punase näoga, mille üle ta ise väga õnnetu on. Asta on valmis olema ükskõik millisest rahvusest, ainult mitte eestlane. Ütleb, et oleks inglane, ainult kui seda neetud mäge seal nime taga poleks, ent see olevat kuidagi eksikombel nimele taha haakunud. Armastab peenutseda. Suvel heinaajal on tema tööks riisumine loorehaga, siis ei hüüa ta hobusele mitte nõõ! (see olla matside mood) vaid nöö! See kõlavat peenemalt. (Muide, hiljem kuulsin, et Asta olla tõepoolest teinud hea partii, abiellunud jõukast perekonnast politseinikuga ja sõitnud hiljem, 1944. aastal, koos perekonnaga Inglismaale.)

Asta kõrval pingil istub väike lokkis peaga tüdruk Ellen Toots. Muide, Ellenil oli ebameeldiv vahejuhtum. Eks poistele hakkas silma see kena väike tüdruk ja kord püüdis üks poistest köögis, kus Ellen parajasti riistu pesi, üritada midagi suudlusetaolist. Ellen taganes nurka, poiss tema järel. Ellenil oli parajasti riistapesust kahvel pihku jäänud ja sellega ta äigas poisile otse kopsu. Poiss oli kaks kuud Tallinnas haiglas.

Tädi Alide palub mind pesta tema toa põranda ja aknad. Mina pesen, tema sätib toole, käib mööda tuba, valge kittel seljas, ja teeb oma küüntele maniküüri. Ja järsku pritsib lapi vahelt porist vett tema valgele kitlile. „Kas sul häbi ei ole, niisugune räpakas!” vihastab tädi Alide ja samas kurdab tädi Helmile: „Vaata nüüd, missugune, kes siis nii räpakalt põrandaid peseb, minu kittel... ja kas see poriplekk üldse enam pesus välja läheb!” Ja minu poole: „Lõpetad põrandapesu ja lähed pesed mu kitli puhtaks, lähed pesukööki!”Võtab kitli seljast ja viskab hooletult minu jalge ette. Lõpetan põrandapesu, lähen kitliga treppidest alla pesukööki, vastu tuleb Klaudja: „Mis kitlil viga?” – „No näed!” – „Ah et Kitse oma? Pese talle põrandat ja lõpuks kittel ka veel! No küll ta vist räuskas?” Räuskas küll, kolme kilomeetri peale.

Aga kitlit küürin küll lausa erilise hirmuga – ei tea, mis jama siis lahti läheb, kui ei leita küllalt puhas olema.

„Mis sina sest kitlist nühkisid, eks ta ise pesnud,” ütleb mulle teisel päeval meie klassi Jaan Tõnisson, paks ja roosa näoga poiss külalaste hulgast. Oma haruldase söögiisuga on ta juba ammu endale tähelepanu tõmmanud. Ta on heasüdamlik, lõbus ja rahulik, aeglaste liigutustega. Jaaniks kutsume teda juba harjumusest, tema õige nimi on Harald Merikül.

„No aga mis teha, kui kästakse?”

„Kästakse,” uriseb Jaan, „paljugi mis kästakse, ütelnud talle, et mina pesin põranda ja sina pesed nüüd kitli ja asi korras!”

„Seda võite teie, külalapsed, endale lubada, meie nõnda ei saa, meil on keisrid, kes käsutavad, tee ja ole kuss!” Nõnda arvab Klaudja.

Väljas on talv. Labo olla sõitnud hobusega Suurupisse, seni on majandusohjad tema naise käes. Suured poisid Harri ja vene poiss Griša lähevad lauda taha heinakuhja varju suitsetama. Süttib suur heinakuhi, tuul kannab tule laudale ja kohe süttib ka laut. Kogu lastekodu lastepere on kiires töös loomade väljaajamisega. Meie proua Laboga maadleme seaga. Suur emis ei tule ega tule laudast välja, näeb tuld ja jookseb lauta tagasi, ei aita ei peksmine ega meelitamine. Nõnda ta sinna tulle jäigi ja temaga koos veel palju sigu. Teised loomad saadi välja, ainult ühe hobusega olla tegu olnud. Kojamees õpetab: kui on selline hobune, kes väga tuld kardab, siis paljalt päitseidpidi sina teda tallist välja ei saa, hobusele tuleb rahulikult panna enne rangid kaela, siis ta tuleb nagu tööle või mis, aga tuleb. Aga niimoodi ajamise või tõmbamisega sina teda tulest välja ei too.

Loomad viiakse ajutisse vanasse lauta. Harri ja Griša saadetakse Harku kolooniasse.

Hommikused moraaliloengud on aina rangemad: „Näete, laut põletati maha! Teie elate siin Punase Risti ja vabatahtlike annetuste arvel, aga teie veel virisete.” Meil on Harrist kahju, oli see Griša, mis oli, aga Harri oli igati tubli ja tore poiss ja nüüd sellise õnnetuse pärast... Ega ta siis kurja südamega seda ei teinud. Ja elu on rikutud.

Igatahes tagasi lastekodusse ei tulnud nad kunagi.

Proua Labo on majandusülem, ühtlasi laohoidja. Kõnnib hommikust õhtuni, võtmekimp pihus, kaalub kokale toiduaineid, annab pesunaisele pesu, karjanaisele jõusööta ja kartulit ja aednikule seemneid. Aednikuks on vanapoiss, meie nimetame teda härra Oolmaniks. Härra Oolman on tark ja jutukas, otsene vastand paksule kokale köögis, no omavahel need kaks kuidagi korda ei saa. Oolman on vait, kokast ei räägi, aga kokk ei saa temast kuidagi asu, muudkui poriseb köögis: „Härra Oolman! Mis kuradi härra ta on? Va lollakas vanapoiss, sel härral pole püksegi jalga panna, härra! Kui juba niisugused ka härrad on, siis... Pesku parem oma püksid puhtaks!” Klopib sealjuures „tädide lauale” mannakreemi ja muudkui poriseb. Kokal on alumine huul väga paks, kaardub allapoole ja lirtsti! kukub suur süljelärakas koka suust alla kaussi, otse mannakreemi sisse.

Nojah, nägime, kuid mis see meie asi on, see toit läheb ju „tädide lauale”. Söövad ja kiidavad.

Üsna tihti külastavad lastekodu kõiksugused kontrollid ja majandusmehed. Paar päeva enne nende saabumist algab sagin – maja ümbrus ja teed tuleb äärmiselt puhtaks teha, puhastada ruumid ja pesta aknad, korrastada karjalaut ja sigala. Kontrolli saabumise päeval on meie toidulaud rikkalik, ise oleme puhtalt ja hästi riides. Tavaliselt sõidavad nad mõisa ette kahes autos. Kõnnivad ringi, naeratavad, vahel harva ka vestlevad mõne lapsega, istuvad kaua tädidega laua taga ja kui ära sõidavad, on mõlemasse autosse laaditud mingid pakitud kastid, kotid ja kompsud, ja nõnda sõidetakse jälle Tallinna poole. Käsi peseb kätt, muigame omavahel.

Mulle antakse töö – karjalauda juures linnumajas on vaja ära nuumata 20 kalkunit. Selleks tuleb teha taignast piklikud klimbid, teha kalkuni suu lahti ja toppida talle klimp hästi sügavale kõrisse, et ta välja ei sülitaks. Algul kalkun võtab, aga kui toit väga vastu hakkab, jätab noka lahti, raputab korraks pead ja klimp lendab päris hooga suust välja. Aga normi peab ta päevas ära sööma. Mul on üks suur isakalkun, kaval ja tark. Ta ei lase kuidagi ennast sel moel sööta, aina raputab kõik välja. Aga ma ju pean! Topin talle kaks klimpi korraga kurku arvestusega, et järgmine surub esimese alla. Kalkuni kael langeb lõdvaks, muutub siniseks ja ta pea vajub alla. Haaran ta sülle ja püüan klimbid välja tõmmata, aga ei saa enam kätte, siis jooksen kalkuniga karjanaise juurde – aita, lämbub! Tema võtab lüpsikusse vett, mina hoian kalkuni nokka hästi lahti, püüame klimbid tugeva veejoaga välja uhada. See õnnestub. Kalkun teeb silmad lahti, istub vaikselt nurka ega kavatsegi sealt enam tõusta. Uurime kaua, milles asi: ma olin paanikas tal suu juures mingi luu katki teinud. Järgmisel päeval tuleb mees neid tapma. Kõik saavad aru, mis toimub. Aga suur isakalkun, kellele ma olin nii palju haiget teinud, võetakse ette viimasena, ta on mehe kätte andes sinine ja täiesti kange. Ja alles vaatas mulle nurgast otsa! „Näe, see on juba surnud, hirmust! Jumal küll, kuidas loomad aru saavad!” hüüab karjanaine ja läheb ruumist välja. Aga mina kannan seda pilti endas tänaseni.

Üks kontrollijate perekond on minule silma heitnud. Proua Klimberg, üks neist, kes kalkunitele järele tulevad, kaupleb härra Laboga ja saab temalt loa mind endaga kaasa võtta. Mõeldud on paariks kuuks, koolivaheajaks. Proua Klimbergil on kolmeaastane poeg ja ta vajab mind koduabilise nime all. Juba esimesest päevast nimetab mind virtinaks.

Nõnda on siis minu uus aadress Tallinn, Dunkri tn 2–4. Kolmetoaline korter, kolmeaastane paks jonnakas poisijõmm ja raskekaalulised papa ja mamma. Kujutasin kuuldu põhjal linnaelu justkui natuke kergemana, siin küll seda ütelda ei saa. Vaba aega pole mul siin praktiliselt üldse, hommikul tõusen äratuskella peale (nemad veel magavad, nende tuppa see ei kosta, kaks ust on vahel). Nõnda siis ärkan kell 7, kõigepealt tuleb korrastada oma väike toapugerik, kuid äärmiselt puhtaks, sest kui proua tagatoast kord platsi ilmub, hakkab ta sõrmega tolmu taga ajama ja kui kusagilt natukenegi leiab, siis ei hakka küll karjuma, kuid tuleb, näpp püsti, minu juurde ja ütleb kuidagi eriti rahulikult ja rõhutatult: „Tolm on halvasti pühitud, kuidas virtin sealt võtta unustas?”Varsti ilmuvad muudki rahulolematusenoodid – ei oska midagi teha, on kohmard, aeglane, isegi kui võtad kööki appi, ole igal pool käppupidi juures, mitte midagi ta teha ei oska. Ilmselt on tal õigus, ma tõesti pole kusagilt midagi õppinud, võõrasema köögi ligi ei lasknud ja lastekodus polnud meil peale kaalika- ja kartulikoorimise millegagi pistmist. Olen hirmu täis, seda enam, et ma ka ise oma saamatust taipan, ja seetõttu teen veel rohkem vigu, unustan kohvi vaadata, see jookseb üle, puder kõrbeb põhja ja mannakreem pritsib kloppimisega lauale. Kõige otsa on nende kolmeaastane jõnglane sedavõrd ära hellitatud (muide, talle poogitakse aegsasti peeni ja galantseid kombeid: ma suudlen Teie kätt, madam, jne), et temaga ei ole mitte ainult raske, vaid vahel ka täitsa võimatu toime tulla. Kui see galantne kavaler püksid täis teeb (ja paraku juhtub ka seda), tuleb minul püksid puhtaks pesta. Passin siis hästi peale ja viin ta tualetti, istuma ma ta saan, aga pärast ei lase ta mind oma tagumikku puhastada, karjub ja trambib. Püüan temaga toime tulla, algul meelitan, siis näpistan. Aga siis lähebki mürgel lahti – ema, tema näpistas mind! Mamma jookseb kohale – mis? Näpistas? Ei ole ma näpistanud ega midagi, ta lihtsalt ei lase mind ennast puhastada! „No ja ongi õige, lapsel peab ju ikka häbitunnet ka olema!”Võtab kätte ja puhastab ise. Edasi poiss juba teab – tualetti viin mina, pean niikaua juures seisma, kuni ta asjad korda saab, siis tuleb ema ja teeb ülejäänu, seirates mind tigeda pilguga: „Ei saa lapse tagumikkugi puhtaks, vaat kui ükskord omale tulevad, siis...”

Aga lohutab see, et aeg läheb, kuigi väga pingeliselt.

Ja niiviisi kaks kuud! Ja siiski saabub lõpuks sügis – suvi, minu jaoks nii tubane, töörohke ja kinnine, saab mööda. Nüüd tahan ma väga tagasi lastekodusse. Kui suhteline on siiski siin maailmas kõik – põlgad kehva elujärge, kuid sattudes veel kehvemasse, hakkad endist kehva pidama vaata et paradiisiks! Vahel mõtlen, kas meie elus üldse ongi midagi eriti head või halba, loeb vaid see, kuidas meie ise asjasse suhtume.

Olen tagasi lastekodus. Kuid iseloomustus, mille proua mulle kaasa annab (otse härra Labole esitamiseks) on halvem oodatust: tüdruk on laisk, ei taha tööd teha, või mis tööd meil siin linnas talle anda oligi, ei viitsinud lapsega õueski jalutada, laps aina nuttis ja kukkus ta käes, kartsime, et kukub pimedaks.

Tagajärjeks laitus kogu lastekodu ees. Nagu tavaliselt sellistel juhtudel, kamandab Labo meid saali ja moraalijutlus algab: „Laitus kogu lastekodu ees ülesande halva täitmise pärast! Sind anti sinna perenaise abiliseks, aga sina olid talle ainult koormaks.”

Olen küll solvuv, kuid seekord nutupisaraid ei vala. Ei tea, kas karmi elu mõjul, kuid endine õrnus hakkab taanduma, andes maad teistsugusele mõttesüsteemile – teie rääkige seal, mida tahes, peaasi, et mina olen teist lahti.

Kõik muu Murastes on vanaviisi, kontrollid tulevad ja pakid lähevad. (Imelik, et meie sel ajal ei taibanud midagi, meile paistis see nii enesestmõistetav, et kui tulevad külalised, oleme ka meie puhtalt riides, on ka meie toidulaud paremini kaetud ja kui midagi minema kantakse, siis see ei ole ju meie, vaid administratsiooni asi.)

Muraste lastekodus puudub algkooli kuues klass. Ilmselt oligi härra Labole vaja, et ma ka talveks Klimbergide juurde jääksin, tal on raskusi õpilaste majutamisega. Tallinnas Niguliste tänav 12 on Punase Risti internaat, kuid kohad olla kinni. Minu pinginaaber Klaudja jääb viiendasse klassi istuma, nüüd lahknevad lõpuks ka meie teed – mind suunatakse Tallinna õppima, Lai tänav 1, ja leitakse koht Niguliste tänav 12. Üldiselt hea uudis.

Mõnede suurte tüdrukutega seame ennast reisivalmis. Mõned neist suunatakse kommerts- ja kaubanduskooli, need on juba 16–17-aastased neiud. Ainuke väike pabul olen mina, mul on nigel kasv. 14-aastasena olen ma keskmise 10-aastase lapse suurune. Kangesti tahaksin suurem olla, aga asi lihtsalt ei edene. Kadedusega vaatan täiskasvanud neide ja südant kriibib alaväärsustunne, arvan, et mina kunagi nendetaoliseks ei kasva.

Klaudja mängib mulle lahkumiseks omaloodud klaveripala, ta on tõesti muusikas andekas, ja alustamegi jalgsimatka jaama – seitse kilomeetrit. Kuid ka siin ei lähe mul viperusteta. Aeg on napp, tuleb väga kiiresti minna, et rongile jõuda. Suured tüdrukud astuvad reipalt ees, mina sörgin taga, pingutan kõigest hingest, olen higine, hirm on maha jääda. Kuid varsti ma lihtsalt enam ei suuda sammu pidada. Ütelda nendele, et ei jaksa – seda ma ei julge, sest üks vaatas taha ja juba käratas: tule ometi! Ega sinu pärast rongist maha jääda ei saa! Pingutan kogu jõust, kuni hinge lööb kinni, nutan ja hakkan sõnatult maha jääma. Tüdrukud ei vaata (vist meelega) enam tagasi ja nii olen varsti üksi metsateel, õigemini metsast läbi lookleval mitmeharulisel jalgteel. Tee suundadest pole aimugi, jaamatee on täiesti tundmatu. Nõnda seisan järjekordsel teeharul ja pean hingeldades aru, kuhupoole nüüd. Varsti jõuangi kuhugi, aga mitte jaama! Ees on mingi taluõu, perenaine on kaevul, joodab lehmi. „Ah et asi on selline? Einoh, kulla laps, jaama sa täna enam küll ei jõua, sa oleksid pidanud vasakule keerama. Aga noh, mis sellest, eks homme lähe, tule söö kõht täis, mul just tuline tangupuder valmis, oh sind vaeslast, või lastekodust? No mis sa siis nõnda hirmsasti pingutad ja lõõtsud, mis ikka ülejõu, ega selle vastu saa, mis sa oled, 10–11-aastane, või ehk 12, ei rohkem küll ei paneks. Ah et 14 saad? Ei ole, siin on küll midagi viltu.”

Pai perenaine, siin ei ole „midagi viltu”, siin on segamini terve elu, mis on juba algusest peale läinud sassi ja kuidagi enam otsa kätte ei saa. Lapsepõlvest alanud alatine alatoitlus on teinud oma töö, jalgealuseks puudub kõva pinnas nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt.

Mugav talutare. Tahutud palkidest kokku laotud, ei seinte lihvimist ega tapeeti, ja ometi nii kodune, hubane. Või on see perenaise lahkus, mis südame nii soojaks teeb? Tangupuder piimaga maitseb nii haruldaselt hea, isegi võisilma on perenaine pudrusse pannud. Korraks unustan vaeva ja väsimuse, isegi see, mis nüüd ees seisab, ununeb natukeseks meelest. Heldinult vaatan lihtsat, mitte just jõukat talutaret, miski oleks siin nagu tuttav! Jällegi värahtab südames tunne nagu seal kunagisel kaugel maanteel. Siis aitas ema. Ema! Aga äkki see ongi minu ema vaim, ainult teise naise sees? Äkki on ema praegu toas, ainult ta ei näita ennast, ta ei tohi, ja ütleb sellele naisele – aita teda, ole ta vastu hea!

Kõik hea maailmas meenutab mulle tingimata ema, ja nõnda on see tänini. Mul on olnud sageli tunne, et teda küll enam ei ole, aga midagi temast jäi siia, minu juurde, see kaitseb, hoiab ja varjab mind.

Reaalsus ei lase ennast aga kaua oodata. Tüdrukud helistavad enne rongile asumist jaamast lastekodusse – Valli jäi maha! Lastekodust saadetakse kohe välja suured poisid. Need läbivad tee jaamani – pole. Siis hargnevad laiali ja kaks neist satuvadki otse siia, kui vaevalt olen lõpetanud tangupudru ja silitan väljas loomi. Idüll on otsas. Appi tuleb perenaine: „Mis te temast täna sinna tagasi viite, eks homme tulge ja võtke siit, tal tuleb ju niikuinii sõita, las ta olla meil see üks öögi, mina saadan homme jaama, aga las mõni tädi lastekodust saadab teda rongiga Tallinnasse, ta ei oska ju seal üksi kuhugi minna.” Poisid lähevad. Õnnelikuna müttan õues koeraga, saab homme, mis saab.

Teisel päeval saadab perenaine mind jaama, seal ootab juba tädi Helmi, kes mind kohale peab viima. Vaatan nukralt järele jaamast lahkuvale perenaisele ja järsku taban end mõttelt – mina olen üksi, aga miks tema üksi oli? Miks ma temalt seda ei küsinud?