Читать книгу Ellujääja - Valentine Nõlvak - Страница 9

Niisiis alustan 1930. aastal õppimist Saku majanduskoolis. Küll on meid siin palju, noori lõbusaid neide kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest! On rikaste vanemate noori võsusid, on kehvemaid. On tüdrukuid kõigist Eestimaa linnadest ja kõikide valdade taludest üle meie kodumaa. Kehv on ainult, et nad kõik ilma erandita on minust suuremad, ma kipun nende vahel jälle mittemillekski sulama. Juba esimesest koolipäevast saan nimeks pisike Tiklat (perekonnanime järgi) või Pamp. See solvab mind, kuigi ma seda varjan. Millal ma ometi saan teistega võrdseks, miks ma ometi ei kasva? Teistel tüdrukutel on juba omavahelised jutud kavaleridest, ja siis on minul kole mannetu tunne – pole sel teemal midagi huvitavat omalt poolt lisada. Astun siis pisitasa kõrvale ja tegelen millegi muuga. Esiteks pole vastassoost minu poole keegi isegi mitte vaadanud, teiseks on kõik poisid minu silmis ikka veel äärmiselt ühenäolised ja ebahuvitavad. Mina, nüüd juba 16-aastane tüdruk, ei saa endiselt aru, milline peab olema ilus poiss, nagu tüdrukud räägivad. Koolis õpivad eranditult tüdrukud, aga nad on siia kaasa toonud muljeid ja ellusuhtumisi oma kodudest, tantsuõhtutest, pidudest, riidemoest ja elegantsist. Kõike seda, mis on minu jaoks olnud mägede taga, mingi muinasmaa, mingi sootuks teine maailma. Sageli jääb mulle isegi arusaamatuks, millest nad räägivad, anatoomilistest asjadest ei taipa ma mitte midagi, keegi mulle midagi rääkinud ei ole, ka lastekodu tädid pole tütarlastele (ega juhataja poistele) mingit selgitustööd teinud. Avastan endas kummalised vastuolud – ma otsin üksindust, aga samal ajal ei taha ma üksi olla. Ma tahan omada sõpru ja samal ajal nagu kardaksin neid. Näib, et ikkagi pesitseb hingesügavuses sinna kõvasti sisse juurdunud alaväärsustunne, mis puhuti kaob, kuid siis ikka ja jälle pinnale tõuseb.

Saku on meeldiv, seda esmajoones oma koduse loodusega. Raudtee poolt vaadatuna on suur valge koolihoone lihtsalt maaliline. Endise mõisamaja ja nüüdse õllevabriku (Saku õlletehas) vahelt lookleb läbi jõgi, mis vahepeal hargneb ja 20 meetri järel uuesti ühineb, moodustades väikese romantilise saare. Tüdrukud on selle ristinud „Armastuse saareks” ja sama koha peal kaht jõekallast ühendava rippsilla „Õhkamise sillaks”.

Esimesel kohal mu elus on õde, aga järgmiseks armastan ma üle kõige maailmas hobuseid ja vett. Veel lastekodu päevil passisin ma sageli tundide viisi, ehk lastakse mul mõni hobune karjamaale viia. Tallimees oli hea mees, võimaldas seda, aitas hobusele selgagi. Ainult et hobune on tark loom, tunneb suurepäraselt, kui autoriteetne ja võimekas tema valdaja parajasti on, ja võib tühise indiviidi korral võtta initsiatiivi enese kätte – viskab ta lihtsalt seljast maha ja kogu lugu. Sellega mu hobuste-kogemused algasidki. Ometi ei takistanud see mind ikka ja jälle nendega kantseldamast. Kiindumust loomadesse mäletan niisama kaugele, kui mäletan iseennast.

Siin Sakus hobuseid ratsutamiseks ei antud, siin pakkus jõgi oma võlusid. Muraste lastekodust oli meri ainult 2,5–3 km kaugusel. Seal sai suvekuudel käidud kasvatajate saatel. Kalda lähedal läbipaistvas vees oli nii palju väikesi kalamaime, et kui natuke aega paigal seista, hakkasid nad uudistavalt paljaid varbaid toksima. Aga siin, Saku mõisa piirides, on jões kaanid, nad hoiduvad kaldasoppidesse, kus vool on vaikne. Ühe võtsin kinni, kuid ta lõi oma ümmarguse suu nagu iminapa minu sõrme külge. Küll andis kätt raputada, enne kui ta suures kaares sõrme küljest tagasi jõkke lendas. Pärast sellist ebameeldivat kogemust ma neid enam ei puutunud. Vastikud elukad!

Meil on neli õpetajat. Direktoriks on proua Aino Käsper. Tal on ilusad punapruunid silmad ja lahke, kuid kuidagi uuriv vaade. Ta mees on tuberkuloosihaige ja tuleb harva nende elutubadest välja. Proua Käsperi eriline korrektsus annab talle õpilaste hulgas tugeva autoriteedi. Õppeainetest annab ta meile karja- ja linnumajandust.

Siis proua Männik, Eesti haridusministri Paul Männiku abikaasa. Tema aineteks on aiandus, mesindus ja ühiskonnateadus. Selgitades poliitilisi vorme ei eelista ta üht teistele, lihtsalt tutvustab nende erinevusi ja omapära. Põrandaaluste (meie oludes kommunistide) suhtes on proua Männiku seisukoht selline: see on kõige parem süsteem, kuid sellisena, nagu see eksisteerib Nõukogude Liidus, on see hirmus. Väga palju rõhutatakse (võrdlevalt) inimese kui raku toimet ühiskonnas, ühiskonna mõju üksikindiviidile ja vastupidi. Lahatakse inimese iseloomu ja käitumist. Kui aiandus ja mesindus jätavad mind külmaks, siis psüholoogilise kallakuga tundides ei lähe mul kaduma ükski õpetaja sõna.

Käsitöö, õmblus ja kangakudumine, lastekasvatus on proua Šassmini ained. Proua Šassmin on tore suurekasvuline naine. Ta kannab last ja on mures oma istuva eluviisi pärast, kaks eelmist sünnitust olla arstide arvates luhtunud just sellepärast, lapsed surid. Arvab, et olgu see viimane aasta õpetajana töötada, kavatseb minna talu pidama, talu ostmine on tal mehega juba teoksil.