Читать книгу Ellujääja - Valentine Nõlvak - Страница 6

Eestimaa. Lüganuse. Ilus roheline maja otse tee ääres. Ühel pool postkontor ja telegraaf, teisel pool meie kolmetoaline korter.

Saan sügisel kuueaastaseks. Oskan juba koristada, söögiriistu pesta ja kartuleid koorida. See kõik ongi peamiselt minu töö. Minust vanemad õde ja vend – nendel on enamasti ikka mingid vajalikud ja tähtsad asjaajamised ja seetõttu pole neil aega kodus olla. Nad annavad mulle mingi töö kätte ja lähevad õue, lubavad varsti tagasi tulla. Õues sillerdab suvi. Isa on siin sideülem, kannab jälle säravate nööpidega ametivormi. Ta on leebem kui enne, võtab mind vahel süllegi, tegi mulle puust hobuse, jalgadeks lõi neli pikka naela. Ma ei lahku sellest hobusest isegi magades. Riidleb õe-vennaga, miks nad ringi kolavad ja mind üksi jätavad.

Ema on ikka haiglas, kuid pidavat üsna varsti koju tulema. Vend tuleb aegajalt tuppa. Ta nimetab mind belorutškaks (valgekäekene) ja loeb õpetussõnu peale, et inimene peab töötama. Ja läheb jälle tähtsatele asjaajamistele. Kiindun oma hobusesse ikka enam ja enam. Minu jaoks eksisteerivad maailmas kaks olevust – minu hobune ja ema.

Väljas on ilus suvepäev. Vend toob mulle õuest hobuse jaoks rohtu, läheb jälle ära ja keerab ukse väljastpoolt lukku, et ma õue ei pääseks, kuna õues võib-olla on äkki punased ja... Imetillukesed kartulid on kooritud, noadkahvlid tuhaga puhtaks hõõrutud, nüüd on vaja hobune ära toita, aga ma ei leia teda kusagilt. Vaatan aknast välja – minu hobune lamab akna all õues, on üleni porine ja tal puudub üks esijalg. Mind tabab kramplik nutuhoog. Isa vist kuulis. Ta astub kontorist tuppa – mis viga? Näitan näpuga õue (luksun nii, et rääkidagi ei saa). Isa lööb aknapooled lahti ja hüppab õue, küsib, miks uks lukus on, ulatab mulle hobuse ja lohutab – jala lööme talle uue, aga miks teised sind kaasa ei võta, kui õue lähevad? Noh, et punased ja... et kui hakkavad taga ajama, siis nemad jõuavad eest ära, mina jään maha. Isa nägu muutub morniks – ma nendele teen punaseid! Noh, lohutab samas, pole viga, üsna varsti on ema kodus ja kõik saab korda. Ta puhastab hobuse, lööb talle uue naela jalaks, silitab korraks mu pead ja ütleb: „ Vaata, et sa enam ei nuta, ema tuleb vist juba homme!”

On 1920. aasta augusti algus. Täna on isal hoog sees, helistas haiglasse, nüüd astub tuppa: „Lapsed, täna tuleb ema koju! Olgu nüüd majas puhtus, peske lauad, aknapealsed, põrandad, olge ise puhtad, õue ei lähe keegi, koorige kartulid valmis ja et ühtegi musta söögiriista kusagil ei oleks! Hakake kohe pihta!”

Rõõmus elevus täidab maja, me kõik askeldame, kamandame üksteist läbisegi, jaotame tööd. Meie õega koristame toas, vend on leidnud kusagilt luua ja askeldab sellega õues.

Kõik on puhas ja hubane. Oleme ootusärevusest väsinud, aga südames on suur rõõm – kas varsti? Vend tuleb tuppa ja süveneb raamatusse, õde võtab käärid ja ajalehe, teeb mulle ettepaneku istuda temaga koos kaugemale nurka, seal on hea lehest nukke ja loomi välja lõigata, jõuab kiiresti ära korjata, kui ema peaks järsku tulema. Lõikame ja naerame. Kui hea ja kerge on hingel – ema, ema, tuleb! Kõik on tema vastuvõtuks valmis, puhas, pidulik.

Kontorist kostavad isa sammud. Avaneb uks ja ta astub sisse, kuid möödub meist sõnagi lausumata. Ta hoiab käsi näo ees ja ma näen, kuidas ta sõrmede vahelt voolavad pisarad. Raske sammuga kõnnib ta toast tuppa ja oigab. Meie vaatame arusaamatuses kord isa, kord üksteise otsa. Keegi ei julge sõnagi lausuda. Lõpuks jääb ta minu ja õe ette seisma: „Vaesed lapsed! Ärge oodake enam ema, ta ei tule, ta läks meilt ära taeva!”

Ma ei saa sellest aru. Aga et on juhtunud midagi väga halba, taipan õe ja venna nutust, juba nutangi kaasa. Aga rohkem on kahju teistest, et nad nõnda nutavad, ja hakkan neid lohutama – ei maksa nii hirmsasti nutta, no kui ema ei tule täna, võib-olla ka homme mitte, aga lõpuks ju ometi ootame ta ära ja olemegi jälle rõõmsad! Isa kuulab vaikides mu sõnu, keerab järsult ümber ja sulgub oma tuppa. Õde hakkab mulle läbi pisarate seletama, et ema läks nüüd niisamuti ära nagu Hilda ja Alice. Jah, aga minu kujutelmas pidid ju nemad ka kunagi tagasi tulema, ainult et siis on nad juba kindlasti suured, päris preilid kohe! Ei, ütelgu teised mis tahes, Hilda ja Alice võib-olla tõesti ei tule, nad lihtsalt unustavad meid ära, aga ema tuleb. Ta tuleb kindlasti, nagu tookord maanteel, tal hakkab ju minust kahju!

Ja ma ootan endiselt ema.

Kõik on endine. Koorin kartuleid, koristan, pesen söögiriistu, talitan oma hobust, aga vabal hetkel panen käed kaenla alla (see on kujunenud mulle harjumuseks) ja jalutan ühest ruumist teise. Olen hakanud mõtlema. Vend ütleb, et kartulid on halvasti kooritud, koored olla liiga paksud. Aga kartulid on ju pöidlaotsa suurused! Ja nõnda venib aeg püüdliku koorimisega, et nad oleksid rahul, kui õuest tulevad. Süüa saab, kuidas juhtub. Mõtlen väga palju. Ega ema nende pärast võib-olla tõesti ei tulekski, tal on vist sealt väga raske tulla. Hilda ja Alice on vist samuti teel, aga miks nii kaua? Ema ise ütles mulle, et nad magavad ja lähevad taeva. Aga miks ema mind kaasa ei võtnud, nagu tookord maanteel, miks ta mind maha jättis? Ei! Ma tean kindlasti, et nii see ei jää. Ema tuleb tingimata, võtab mind sülle ja ma jutustan talle, kuidas mina siin kartuleid koorisin. Taevas on ühesugune sinine igalt poolt, ei ole ühtegi täppi, kus ema võiks olla. Aga kuidas ta üldse sealt ülevalt alla saab?

Muutun kinniseks, ei jaga teistega omi mõtteid, sest vend kordab ikka – ma olla valgekäekene, hellitatud, et nüüd on aeg õppida töötama ja rumalad mõtted tuleb kõigepealt peast välja ajada. Ju on tal siis õigus. Aga siiski, kuidas ema ikkagi alla saab? Redel? Aga nii kõrget ju pole, ja mille najale seda püsti panna? Uurin taevast. Seal lendavad pääsukesed. Küll on neid palju. Aga nendel on ju tiivad! Ja nüüd ma tean, hea Jumal annab ka minu emale tiivad, näitab alla minu peale ja ütleb: vaata, kuidas ta sind ootab!

Meie maja lähedal on suur torniga maja. Peetakse mingit pidu. Isa läheb sinna ja võtab meid kaasa. Me pole kunagi varem kusagil isaga koos käinud. Isa on väga hea, peosaalis võtab mind sülle ja ma näen, kuidas lapsed näitelaval marsivad. Isa muutub mulle korraga lähedaseks, ma ei karda teda enam ega põgene tema eest. Hästi suhtuvad meisse ka võõrad tädid ja onud. Tädid pakuvad vahel süüa, räägivad isekeskis: vaesed lapsed!

Õde ja vend hakkavad ikka rohkem kodunt ära olema, aga kui tulevad, siis jutustavad ühest imeheast tädist, kes neid alati enda poole kutsub, pakub süüa ja maiustusi, nende riideid parandab ja mullegi vahel midagi maitsvat koju saadab. Tahab mindki näha. Nõnda võetakse mind ühel ilusal päeval kaasa. Jah, tädi on headus ise! Haletseb meid ja pakub pirukaid. Käsib kodust tuua kogu musta pesu temale pesta. Mind kutsub oma tütreks. Mulle õega lubab õmmelda uued kleidid, võtab mõõdud, kutsub homme jälle.

Ja nõnda oleme meie selle armsa tädi igapäevased külalised. Kodus jutustame isale üksteise võidu heast tädist, kes on sama hea, kui oli meie ema. Ja kelle nimi on Maria Feodorovna.

Õhtud veedame Maria Feodorovna (nüüd juba tädi Maria) pool. Ja isa on rahulikum, leebem. Ta ei räägi meiega palju, aga ta hääl on lohutav. Alati on tal kiire, ta tuleb ja läheb. Ka minu elu on natuke vabam, ma ei istu enam lukustatud ukse taga, selle on isa korraldanud.

Eemal ehitavad töölised maja. Venelased. Aga äkki punased? Jah, küllap punased, sest ma pole ju vene keelt enam kaua kuulnud. Jooksen tuppa tagasi ja poen kisaga laua alla. Ehmunud isa tuleb tuppa – milles asi?

„Isa, õues on punased!”

„Mis punased, neid ju pole!”

„Oi, isa, on, ma ise kuulsin, kui üks hõikas teisele – tavarištš!” Nüüd on isale asi selge, ta võtab mind sülle, kuivatab mu pisarad ja ütleb, et need pole punased, need on töölised, et punased olid jah küll siin, aga nad aeti ära ja enam nad siia ei pääse, olgu ma kohe päris rahulik. Pistab mulle mu hobuse pihku ja läheb.

Isa sammub, käed seljal, toast tuppa ja laulab. Jääb siis meie ette seisma ja küsib, kus siis ikkagi elab see hea tädi, ka tema tahaks teda näha. Väljas on talv. Paneme riidesse ja läheme kõik koos. Vastuvõtt on tore, soojad pirukad ja Maria-tädi poolt meile suurim tähelepanu. Aga tagasi tuleme sealt ainult kolmekesi. Isa andis toavõtme venna kätte – minge ja heitke kodus magama, mina tulen varsti järele!

Ta tuleb koju järgmisel hommikul.

Kodus on miski teistmoodi. Isa räägib meiega vähem, ta nagu ei märkagi meid. Päeval on ta tööl, õhtul Maria Feodorovna pool, kuhu ta meid enam kaasa võtta ei taha.

Vend on sünge. Ta saab juba 11-aastaseks, elu on aga teda kuidagi vanemaks lihvinud. Lubab isaga üks „tõsine jutt” maha rääkida ja varsti tulebki isa ja poja vahel esimene konflikt. Paraku mitte tasavägine. Vend ütleb isale, et ta on meid maha jätnud. Isa selgitab, et nõnda edasi elada enam ei saa, tuleb majja tuua uus ema ja Maria Feodorovna on selleks kõige sobivam. Venna arvamus on teine: Maria Feodorovna on tõesti hea, aga tuua ta siia, ema kohale, seda ju kuidagi ei saa. Vend lubab suvel külasse karja minna, et juurde teenida, lubab kõik teha, ainult ärgu isa abiellugu. Isa kõrgendab häält: „Sul on kõrvatagused alles märjad ja tissi maik suus, ära tule mind õpetama.” Õde tihub nurgas nutta. Aga mina mõtlen, milleks tülitseda? Las tuleb Maria-tädi, kui ema tagasi tuleb, siis on neid kaks ja mõlemad on head, niimoodi on ju veel parem! Nõnda ma vennale ütlengi. Ta vaatab mind põlgliku pilguga, siis vastab järsult: „Sina ei tea üldse midagi!” Pöördub akna poole ja vaikib. Õhtul aga oleme jälle üksi. Isa läheb jälle tädi Maria poole ja tuleb järgmisel hommikul.

Meid valdavad rasked mõtted peatsest elumuutusest. Harjuda mõttega, et keegi tuleb siia meie ema asemele, seda ei suuda enam ka mina. Ja siiski – ühel õhtul see tuleb. Isa teeb meile selgeks, kindlalt ja napisõnaliselt, et ta on otsustanud tädi Mariaga abielluda ja varsti on pulmad.

Isale saabub mingi anonüümkiri, mis teda vihastab. Ta loeb kirja läbi, viskab lauale ja ütleb tigedalt: igasuguseid soolapuhujaid ja laimajaid ka ilmas leidub! ja läheb kontorisse. Vend hiilib tema tuppa ja loeb kirja läbi – keegi tundmatu hoiatab isa Maria Feodorovna eest, kes olevat uskumatult halb, sealjuures maagiliste võimetega inimene, tegelevat musta maagiaga ja et ärgu isa Jumala pärast...

Õhtul püüab vend veel kord isa mõjutada. „Sa tunned teda vähe aega, miks sa nii ruttu kohe abiellud?” Ja saab vastuse: „Ütlesin sulle, et minu asjadega ära tegele ja ära targuta. Maria Feodorovna on väga hea inimene, sealjuures tark. Ta on haritud. Töötab vanemõena samas haiglas, kus sinu ema suri, ja arsti äraolekul asendab arsti. Ema ta päästa ei saanud, kuigi tegi kõik, mis võis. Ja üldse, kui sa minuga veel sellel teemal kavatsed rääkida, siis riputa oma müts siia ukse kõrvale varna, on hea ligi võtta, kui kiireks läheb. Ja jutul lõpp!”

Vaatame üksteisele otsa. Meil ei ole enam ka isa.

Isal ja Maria Feodorovnal on pulmad. Külalisi paarikümne ringis, peamiselt meie uue ema sõbrannad. Meie kolmekesi arutame, et emaks meie teda nimetama ei hakka ja kuna ta on venelane, siis nimetame teda lihtsalt Maria Feodorovnaks, isegi mitte enam tädi Mariaks. Aga sel naisel endal ei ole meie jaoks enam silmi ega aega, ta on õnnelik pruut. Pulmalaud tagatoas on rikkalikult kaetud, ainult et meie jaoks sinna kohti pandud ei ole. Meid ei nähta enam üldse, meiega ei räägita. Lepime sellega vaikselt, saame aru, et küllap meie täiskasvanute hulka ei sobigi, meile tuuakse varsti midagi lastetuppa. Tuleb Maria Feodorovna ja kamandab meid kööki appi potte-panne pesema. Köögis askeldab võõras naine. Kuid ka see on loomulik, keegi peab ju aitama.

Meid on nii kasvatatud, juba ema poolt, et meie omapäi midagi ei puutu, vaid ootame, kuni meile lubatakse. Potid-pannid pestud, ajab Maria Feodorovna meid hoopis köögist tagasi lastetuppa ja käsib magama heita. Vend on kuhugi kadunud. Vaatame õega teineteisele otsa – aga süüa? Ei, ei ole võimalik, ta lihtsalt unustas, kohe toob! Ootame. Siis hiilime vaikselt teise ukse kaudu õue ja ümber maja uuesti köögiukse taha. Kuulame. Köögis on vaikus. Abiline on ära läinud. Õde paotab ust ja hüüab rõõmsalt: „Näe, just meie laua peal on midagi, see on meile!” Hiilime sisse. Kuid pime tuba pettis. Laual on tühi kauss, riistapesulapp ja veel mingi lapp. Ja me hiilime vaikselt tagasi oma tuppa, tihkudes esimesi üliraskeid vaeslapsepisaraid.

Nüüd on meile täiesti selge, et isa on jäägitult Maria Feodorovna mõju all. Maria Feodorovna suhtumine meisse on üleöö sootuks täispöörde teinud, nagu poleks üldse tegemist ühe ja sama inimesega. Pilk, millega ta meid vaatab, on täis avalikku vihkamist. Samal ajal täidab ta isa väiksemat kui soovi, sumiseb tema ümber nagu mesilane, valmis mehe ainsa käeviipe peale tegema ükskõik mida. Meie kolme jaoks pole aga enam jälgegi heast tädist, mööda tube tuulab hirmuvalitseja, jagades käske ja korraldusi nagu kapral.

Keset ööd räägime temast, sosinal ja hirmunult. Arutame, et räägime homme kõik isale ära, kuidas ta meiega käitub ja süüa ei anna. Räägime eesti keeles, millest tema aru ei saa. Isa on siiski kuulnud.Ta hüppab tagatoast välja, tigedast tigedam, ja käratab meile: „Ah või nõnda? Ütelge talle parem aitäh, et ta teid üldse puhastama ja talitama hakkas! Hoiatan! Hakkate kuulama tema sõna, et ma temalt enam kaebusi ei kuuleks, ja homsest päevast ei kutsu te teda mitte Maria Feodorovnaks, vaid emaks! Selge? Nii, ja nüüd pidage seda meeles!”

Meie aga hoidume kõnes mainimast sõna „ema”. Temale ei jää see märkamata ja teravad torked aina sagenevad. Kõige halvemini läheb vennal, võõrasema ei talitse oma käsi, läheb talle kallale. Pärast kaebab midagi isale ja lahingud kodus kestavad. Isa ei räägi meiega enam üldse, on jätnud meid täiesti võõrasema meelevalda. Meie kodukord on ülirange. Kui köögis on kõik puhtaks tehtud ja ka õppimisest aega üle jäänud, tuuakse meile kontorist suur sasipundar nööre. Need tuleb ükshaaval lahti harutada. Selle tööga lähevad tunnid ja lõppu pole näha. Saab see pundar harutatud ja veel aega jääb, toob võõrasema kohe uue puntra. Sidekontorist ta neid toob, mis otstarbel nad sinna on sattunud, pole aimu, kuid see on töö, mis ei lõpe kunagi.

Siis on õues tohutud puuriidad, nii sidekontori kui meie korteri kütteks. Nende puude parajaks saagimine on minu ja õe töö. Vaba aega kui sellist meile praktiliselt ei anta, samuti on rangelt ära keelatud suhtlemine teiste lastega. Seda viimast valvab võõrasema eriti kurjalt. Kuid ümberringi on kõik teada ja võõrad lapsed kardavad meie maja, nii et mingist kontaktist ei saa niikuinii juttugi olla. Sama rangelt on keelatud omavahel eesti keeles kõnelda. Kui võõrasema meilt eestikeelse sõna kuuleb, karjub ta tigedalt: „Mitte rääkida tšuhnaade keeles!”

Isa ja võõrasema söövad söögitoas, meie kolmekesi köögis. Isa ei söö kunagi leivakoorikuid, olla teiste inimeste käperdatud. Ka võõrasema ei söö leivakoorikuid. Ta kuivatab neid ja paneb meile lauale. Tavaliselt hommikul enne kooliminekut. Kui koorikuid ei ole, saame väikese tüki leiba, kuid enamasti ei saa üldse midagi.

Samasugune lugu on meie lõunalauaga – peame kõik parema hoidma isale kui pere toitjale. Isale ei saa midagi kurta, võõrasema kaebab talle nagunii iga päev (minu peale kõige vähem) ja kord ütles isa talle meie kuuldes: „Minule ära kurda, et sa nendega toime ei tule, andsin nad sinu kätte ja vaata ise.” Lõi käega ja lahkus toast.

Mööduvad nädalad, kuud, meie ja isa vahele kasvab müür, täielik võõrandumine. Meie ei vestle temaga kunagi. Kui on vaja uut koolivihikut, peab minema tema juurde ja vana vihiku kaasa võtma. Ta loeb lehed ära (kas pole vahelt välja tõmmatud, tolleaegses koolivihikus oli 16 lehte), vaatab üldjoontes vihiku üle ja annab uue. Tubadest läbimineku püüame seada sellele ajale, kui teda seal pole. Eesti keeles saame omavahel rääkida ainult oma toas.

Tööst vabal ajal on isa hobiks kalapüük. Tohutult kalarikas Purtse jõgi on ju siinsamas, paarsada meetrit majast eemal. Isal on kaks paati ja suviti veedab ta enamasti ööd jõel, võõrasema on temaga kaasas ja ühe ööga võib püüda paaditäie kala. Võõrasema müüb kala ja ostjaid jätkub. Kalalt võetakse ära pea, saba, mari ja niisk ja neist keedab võõrasema „uhhaad”. Kala ise praetakse isale.

Nõnda on suvel. Talvel isa kala ei püüa. Siis vaatame koolis nälginud silmadega teiste laste leivatükke. Kuid inimesed hoiavad meid. Õde räägib, et kooliteel (tema õpib Erra-Liiva algkoolis, mina Lüganusel) ootab sageli mõni inimene, võileivaviilakad tema jaoks paberisse pandud. Üks uks meie lastetoast viib õue. Tuleb ette, et keegi lükkab tasahilju ukse paokile ja kellegi käsi paneb vaikselt tuppa taldrikutäie midagi söödavat. Siis tuleb kiiresti taldrik tühjaks süüa ja vaikselt õue tagasi sokutada. Heategijat ennast ei näegi.

Vend on ju ammugi kodust ära läinud. Kauples ennast kusagile tallu abiliseks, suvel käib karjas ja igal vabal hetkel loeb raamatuid. Läks ta ise või aeti, ei mäleta. Kodus käib harva. Salaja. Oleme õega kahekesi. Võõrasema kannab Elsa peale rohkem viha, vist sellepärast, et Elsa on rohkem isa moodi (mustad lokkis juuksed ja mustad kulmukaared, tumedad silmad). Isa, kui üldse meid veel mõnikord märkab, siis peamiselt Elsat. See vist põhjustabki armukadedust.

Lastetoas seina ääres on voodi, õigemini midagi naritaolist. Põhjaks on neli lauda. Õlgedest madrats, kuid vahel ka paljad lauad, ja mingi õhuke pruun tekk. Kui on külm, surume ennast teineteise vastu. Ja ometi oleme harva haiged. Võõrasema ei mäleta ma kunagi haigena, samuti ei ole isa kunagi haige, arstide suhtes on ta aga täielik skeptik. Juhtume meie haigestuma, kontrollib ta rangelt temperatuuri, kuid kõrge palaviku puhul jätab siiski koolist koju.

Kuid meie muidu nii sünges kodus heliseb tihti isa maheda tämbriga ilus hääl. Seda häält kuulates unustame hetkeks külma ja nälja. Tal on komme kõndida mõtlikult, aeglasel, rahulikul sammul toast tuppa, käed seljal, ja laulda.

Meil on kanad. Võõrasema peab neid all keldris, millel on üks tilluke aken ja põrandal miskipärast alati roiskvesi. Kanade toidu valmistab võõrasema, etteviimine on meie töö. Kuid tarvitseb ainult avada keldriuks, kui nälginud kanakari sööstab vastu. Nad lendavad pähe, õlale, rabelevad ja kaagutavad ja panevad tee kinni. Mina ei tule kuidagi nendega toime, nad niidavad mind jalust maha. Viskan toidu põrandale maha, ise panen jooksu, sest otsekohe on vähene toit otsas ja rünnak algab uuesti. Kodus vaikin – viisin ette ja kõik. Eks ette ju viisingi, aga palju sealt reovette läks, kes seda teab!

Suvel on meie tööks puusaagimine ja kanade valvamine, et nad tee peale ei läheks. Keegi meid taga ei kiirusta, kuid võõrasema peab läbi akna rangelt valvet, et me töö juurest kuhugi kõrvale ei kalduks. Ainult tualetti võib. Seal käime siis veidi tihedamalt, kordamööda, oleme natuke kauem, puhkame käsi, teine meist jääb siis kohale ja laob seni virna.

Ta ei peksa meid, aga me kardame teda ka ilma peksuta, meil on tema ees mingi kohutav, lausa õudne hirm.

On veel üks töö, mida tuleb vastuvaidlematult teha. Mõisa ühislaudas kuudis on meil siga. Temale söögi etteviimine on minu või Elsa kohus. Võõrasema, kes nähtavasti on täiesti võhik mis tahes loomapidamises, teeb valmis kilumannergutäie vedelat lurri (meie korjatud ja peeneks raiutud rohi, vesi, paar killukest leiba, ja kõik). Ja nüüd mine ja vii ette. Et pääseda lauta, on vaja avada raske välivärav, aga mina ei ulata selle lingini. Värava all on üks auk. Olen pisike ja poen sealt läbi, ainult et mannergust loksub natuke maha. Kuudid on kõrged, kaugelt üle minu pea. Meie kuuti tunneb juba sellest, et seal röögib näljast metsistunud siga. Mul on vaja ronida üles kuudi servale, et pootshaagiga küna ligemale tõmmata. Hoian vaevu tasakaalu, kuid küna kätte ei saa, näljast hullunud siga haarab hammastega pootshaagist kinni ja närib seda, nii et laastud ja virtsapritsmed lendavad. Raske on ennast tasakaalus hoida. Mida allakukkumine tähendab, seda arutame Elsaga õhtuti voodis. Ta hoiatab mind – kui pole mõnd tädi, kes sind aitaks, viska söök üle aia ja tule tulema. Ja muud mul üle ei jäägi. Vaevaga saan sea käest kätte äranäritud pootshaagi, teadmata üldse, kus on küna, võtan sööginõu ja keeran sellegi vedela otse üle aia sõnnikusse, õigemini virtsa. Hetkeks saabub vaikus, kuid veel enne, kui olen laudapiirkonnast välja saanud, algab uus röökimine. Kodus peab selle asja maha vaikima.

Ühel päeval antakse mulle käsk siga kuudist välja lasta. Ta võib olla 3-kuune, kuid jäi kastreerimata ja isale tuli ta vist alles nüüd meelde. On kutsutud naaber, sepp, kes tunneb seda tööd. Kuudi juures ootabki asjamees, nuga käes. Õde ei ole kodus, on kusagile telegrammi viimas (ka see töö kuulub eranditult meie, õigemini Elsa kohustuste hulka). Mul värisevad põlved, kui kuudile lähenen, ja palun seppa – onu, mina ei julge, ta on tige. Massiivne riiv annab järele ainult haamri abil. Poen mehe selja taha ja piilun sealt. Kisakõri asemel tuigub kuudist välja üsna vaikne loom, kas ikka siga või? Pea maas, küljekondid püsti, kondine selgroog, allarippuv kõht, pikad peened kõverad jalad ja tohutult pikk koon. Vidutab valguse käes silmi, tuigub nürilt seina juurde ja vajub seal aeglaselt, nagu aru pidades maha. Mees keerab järsult minu poole: „Ütle isale, et siin pole midagi lõigata, see pole enam siga ega midagi, tapku või tehku temaga, mis tahab, siga temast enam ei saa!” Lööb käega ja läheb. Jooksen talle järele: „Aga onu, kuidas ma ütlen, isa ei tee ju seda, mida mina ütlen!” Mees pöörab ümber: „Siis ütle sellele teie maja krõhvale, et kui ta on looma kord pidada võtnud, siis ärgu piinaku teda näljaga surnuks. See siga ei ela vist tänast päevagi üle!”

Kuidas või kes tappis selle õnnetu looma, seda ma ei mäleta. Ainult kodus käib isa ja võõrasema vahel tüli. Laual on mingi vesine lihamass, mis pidevalt laiali valgub. Isa ütleb, et minema visata kõik, tema seda sööma ei hakka. Võõrasema vastab: „Oi, Eedikene, sellest pole midagi, sööjaid meil ju on! Sulle toome poest värskekest!” Isa lööb ukse paukudes kinni.

Võõrasema joob. Ikka sagedamini on ta purjus. Kuid nüüd liitub sellega ka isa. Kuid isa käib endiselt korralikult tööl, võõrasema on aga vahel nii purjus, et tundide viisi ainult magab. Sagenevad kodused tülid. Algul sõneldakse niisama, kui asi juba üsna ägedaks läheb, kahmab isa, mis kätte juhtub (tooli, tabureti jne) ja viskab võõrasema suunas. Vahel lõpeb konflikt verega. Isa näeb verd, keerab ringi ja läheb toast välja. Meie Elsaga hakkame võõrasema pesema. Meil on temast kahju. Kuid meie kaastunne vihastab teda, ta ütleb tigedalt, lakooniliselt: „Kui mees ei peksa, tähendab, ei armasta!”

Minu õpetajaks koolis on leebe ja heasüdamlik preili Kikajon, direktoriks preili Irval, range, kuid õiglane. Preili Kikajon võtab asja hingega, kuid tal puudub see miski, ilma milleta ükski õpetaja toime ei tule – puudub lastega käitumises nii vajalik autoriteet. (Mõne aasta pärast uputab preili Kikajon ennast Purtse jõkke.) Preili Irval on aga vastuvaidlematu autoriteet ja tema tundides on kõik omal kohal.

1920. aastal, kui meie Venemaalt siia saabusime, saatsid ameeriklased eestlastele materiaalset abi. Nägin tohutuid ladusid täis kotte riiete ja jalanõudega, suuri kaste liha ja kes teab veel millega. Lähedal oli köök, kus valmistati kõigile soovijaile (ilma igasuguse registreerimiseta) sooja toitu. Kõige enam mäletan haruldaselt maitsvat riisiputru.

Majast, kus seda kõike jagatakse, saan ma palitu, saapad, kaks kleiti, sukad, pesu jne. Võõrasema ei osta meile kunagi midagi, aga sagedasti saab mõne riidehilbu külarahva käest, kui nende endi lastele mõni asi väikseks jääb. Saapad võeti Ameerika kotist mulle kohe nii suured, et need, nii head ja soojad, kui nad olidki, siiski lõpuks lagunesid, enne kui minu jalg täis kasvas. Ja lagunesid nad poole talve pealt. Kõnnin siis kooli vahet, ühe tädi antud villased sukad jalas, mis aga nii õhukeseks kulunud, et jalasäär on läbi sukasilmade täiesti näha, amerikansidel on tald lahti, sealt vaatavad välja nii katkised sukapöiad kui ka paljad varbad. Tuppa tagasi minna (et kuidas ma niimoodi lähen) – see ei tule kõne allagi. Koolini on umbes üks kilomeeter. Sean endale graafiku, jaotan mõttes koolitee telefonipostide järgi – jõuan ühe telefoniposti kohale, kükitan maha ja mässin lumised varbad seelikusabasse, soojendan veidi ja jälle jooks, järgmise telefonipostini. Nõnda kuni koolini. Ainult et sellised ettevõtmised lõpevad sageli sellega, et kooliuksest sisse jõudes ma juba nutan.

Aga ka ümbruskond käärib juba. Meie kaitseks on välja astunud meile täiesti võõrad inimesed. Kusagil on koostatud mingi kaebus, mis olla saadetud vallamajasse.

Isa kutsutakse valda, valla hoolekogu nõuab aru. Võõrasemaga vaidlusest saan nii palju aru, et talle olla öeldud: oleksid nad vanemateta lapsed, aitaks ja korraldaks nende elu valla hoolekogu, tegu on aga seekord jõukate ja haritud vanematega, seadus ei näe ette abistamist, kuid vaadaku vanemad ette.

Meid viiakse Elsaga laadale. Ostetakse saapad. Jällegi kasvamise jagu ette. Kuid ikkagi saapad! Ja mõlemale ka kleit. Üks tädi kingib mulle veel ilusa halli villase kleidi ja sukad. Olgu kleidi ja sukkadega kuidas on, aga saapad võtan öösel voodis kaissu.

Meist umbes neli kilomeetrit eemal on Purtse veski. Omanik kuulub muidugi nn eliitklassi, jõukate kilda, kelle mõju ümbruskonnale pole sugugi väike. Villaveski perenaine Natalia Innos osutab meile erilist tähelepanu. Jõulud veedame Elsaga tavaliselt nende kodus, seda võõrasema millegipärast ei takista. Innostel rakendatakse toreda tõldsaani ette kaks valget hobust ja sõidetakse meile järele. Need on unustamatud päevad. Enamasti veedame ka suured kirikupühad seal, suvel tehakse meile tõllaga lõbusõite, ikka need kaks toredat albiinot ees. Innose noorem tütar Koidu õpetab mind ujuma samas Purtse jões (jõgi voolab ju otse nende elutoa tagant läbi). Nende jõukas elu on eredaks kontrastiks meie hallile, vaesele, üksluisele olemisele. Oleme õnnelikud ja tänulikud. (Nagu palju aastaid hiljem selgus, ei olnud nende tähelepanu meile lõpuni siiras. Sellise vastutuleku ja hoole osutamist vaeslastele kasutati ära enesereklaamiks. Kuid vähemalt tollal oli meil hea.)

Isa on püüdnud suure angerja. Võõrasema ütleb, et angerjas ei tohi tapmise ajal ruttu surra, mida kauem piinleb, seda maitsvam liha. Ta lõikab noaga ringi ümber angerja kaela, seob sellesse vakku nööri, riputab angerja ukselingi külge ja hakkab elusat kala nülgima. Angerjas viskleb, nahk on väga visa tulema. Mida rohkem angerjas viskleb, seda rohkem ja valjemini võõrasema naerab, tundes oma tegevusest ülimat naudingut. Äkki käib tugev raks, angerjas lendab suures kaares põrandale. Võõrasema naerab: „Mina mõtlesin et pea lendas otsast ära, aga hoopis nöör katkes,” seletab ta läbi naeru, seob nöörile sõlme sisse ja riputab kala vanasse kohta tagasi. Võigas protseduur jätkub. Äkki vaatab ta juhuslikult aknast välja ja sööstab minu juurde: „Kuule, pane ruttu puhas kleit ja mine jaluta postkontori ees edasi-tagasi, korja lilli, praegu läks Innose perenaine postkontorisse, kui ta välja tuleb ja sinuga rääkima hakkab, ütle, et sul on täna sünnipäev, ehk annab raha!” Masinlikult teen, mis nõutud, kõnnin arusaamatuses sidesõlme ees. Perenaine väljubki, näeb kohe mind ja tuleb otse minu juurde: „Kuidas sa, laps, täna nõnda ilus puhas oled ja ei töötagi?” Maja nurga tagant vilksatab võõrasema vari, ta on jätnud angerja ja luurab toimuvat. „Mul on täna sünnipäev,” vastan vastumeelselt, ja julgemata küsijale otsa vaadata, lükkan jalaga liiva. „Ah sünnipäev! No vaata kui tore, ole siis ikka tubli tüdruk ja kuula kasuema sõna, pole ta ju sugugi nii halb, nagu räägitakse, näe, kuidas sind sünnipäevaks ära ehtis ja vaba päeva andis!” Ta ulatab mulle kahekroonise. Tunnen, et punastan vale pärast, tema aga on juba minekul.

Ja ikkagi tunnen (mis seal salata) rõõmu raha üle, ainult kuhu see nüüd peita? Astun toa poole, süda peksab sees. Maja nurga tagant hüppab välja võõrasema. Temale ei anna! on minu kindel otsus. Püüan raha märkamatult rohtu poetada, tema on aga kogu protseduuri ära näinud, kiirustab ligi, haarab raha täpselt sellelt kohalt, kuhu ma ta pillasin, naerab mulle tigedalt näkku ja läheb toa poole.

Isa on toonud kusagilt suure hundikoera. Kui isa tööle läheb, hakkab võõrasema koera majast välja ajama. Koer jookseb ära, aga tuleb varsti jälle tagasi. Võõrasema haarab pootshaagi ja taob sellega koera. Nurka surutud koer haarab hammastega pootshaagist kinni, laastud lendavad. Tõmban tasahilju ukse lahti ja koer tormab vabadusse. Võõrasema haarab mul juustest – kes sind lubas? Sakutab valusasti, tal jäi ju nauding pooleli. Isa tuleb töölt ja küsib koera. „Eedikene, ei mina tea, mina veel söötsin teda ja... pani ikka vist minema, ega hulkujast ju õiget koera ei saa.”

Inimesed hoiduvad temast eemale. Kui isa saab küllakutse, lisab kutsuja: „Anna andeks, sõber, kuid ära võta teda kaasa.” Aga ta tuleb ise, igal juhul üksi mees ei lähe – kas võtad tema kaasa või jätad ka ise minemata.

Võõrasema joomingud kodus sagenevad, tülid on igapäevane nähe. Isa lohistab teda kööki ja viskab uksest õue, ta ronib akna kaudu tagasi, ja kui aken on kinni, lööb klaasi puruks. Vend ei elagi enam kodus, ei tule ka salaja.

1925. aasta. Isa on haige. Tööl ei käi, on kogu aeg voodis ja võõrasema ravib teda. Majas on vaikne. Omavoliliselt isa-ema tuppa astuda on meile juba nende abielu algusest ära keelatud, oleme sellega harjunud ja seepärast ka nüüd haige isa juures ei käi. Ja meid ei kutsutagi sinna.

On õhtu. Istume õega kahekesi tühjas postkontoris küdeva ahju ees. Võõrasema käskis tuld valvata ja puid alla panna. Maja ette sõidab hobune, regi on paksult õlgedega kaetud. Isa viiakse haiglasse. Haigus olevat raske ja ta viidavat Tartusse. Toimuv meid eriti ei häiri, naljatame ja lööme ahju puid täis. Samas taipame, et valjusti rääkida pole praegu sünnis.

Võõrasema joob. Mitu kuud on juba möödunud sellest, kui isa ära viidi. Sellest ajast alates on muutunud ka meie elurütm, elame rohkem omapead ja oleme rohkem ümbruskonna toita. Võõrasema pole enam peaaegu kunagi selge, enamiku ajast lamab ta voodis, pott voodi all ja viinapudel päitsis, et ainult korraks ärgata, haarata pudel, sellest rüübata ja uuesti uinuda. Mida ta sööb, millal poes käib, seda ei mäleta.

On kevad 1925. Isalt tulevad kirjad palvega sõita Tartusse ja võtta lapsed kaasa. Viinauimas naine neile ei reageeri. Kuid lõpuks reageerib siiski. Mäletan päeva, mil nägin teda selgena, ta tegi meile teatavaks, et tema ja mina läheme isa vaatama. Ilmselt olen oma vanuse tõttu kõige ohutum, ei räägi seda, mida pole vaja.

Tartu Ülikooli kliinikuosakond. Mingi pikk koridor. Võõrasema seisatab akna all, võtab käekotist taskurätiku ja pühib pisaraid. Astume palatisse.

Vasakpoolses reas teine voodi. Kuid see, kes sealt meile vastu vaatab, ei sarnane peaaegu üldse meie isaga. Kuidagi äravajunud silmad kõhnas näos, mitu päeva ajamata habe ja pehme vaade meenutavad üsna vähe seda meest, keda olen võõrastanud ja kartnud kõik need aastad. Seda inimest siin ma küll ei karda, vastupidi, miski näib jõuliselt tema poole tõmbavat, distantsi hoiab vaid aastate jooksul sissejuurdunud harjumus. Võõrasema hakkab nutma. Seisan tummalt ja vaatan, kuni isa mulle käe sirutab. Siis pöördub nukralt võõrasema poole: „Sa vist nüüd muud ei teegi, kui jood? Kuidas teie seal elate? Süüa on?” Tema küsiv vaade peatub minul. Ma ei vasta, vaatan maha. „Eedikene, kõik on korras, hästi elame, raha antakse korralikult!” – „Ma ei küsi ju seda, kas raha antakse, muidugi jookseb palk edasi, kuni ma elan. Ma küsin, kas sa joomisest nendele ka midagi jätad? Elavad ikka veel?”– „Eedikene, ei mina küll ei joo, näe, küsi selle käest! Haige olin küll, voodihaige, sinu järele igatsesin!” Isa pöörab põlastavalt näo teisale, siis ütleb: „Aga ma palusin sind kõiki lapsi tuua, miks sa teisi ei toonud, ma ju palusin sind!” – „Ei, ei saanud, poisil on nii palju tööd, peremees ei lase ära, Elsa söödab kodus kanu, kõik ei saa ju ära tulla, keegi peab ju kodus ka olema!”

Isa pilk kiindub minusse, lausa neelab mind, tunnistab, nagu näeks mind esimest korda, ja üle ta huulte tuleb vaikselt: „Kulka, tütrekene!” (Kui ema veel elas, pillasin ma maha oma nuku. Haarasin nuku maast ja kuna ma veel vabalt rääkida ei osanud, kurtsin, et pillasin maha kulka (кукла). Ja nüüd, paljude aastate järel, meenus see isale, kes mind ema ajal sageli Kulkaks nimetas.)

Pisarad varjutavad isa vaate.Ta pühib neid ja jätkab: „Olen tõotanud Jumalale, et kui ma veel terveks saaksin ja koju tuleksin – kõik, kõik meie elus muutuks, kõik oleks teisiti. Olen raske süüdlane teie ees, lapsed. Ütle sina seda ka teistele. Temast (ta vihjab võõrasema poole) ütlejat ei ole, näed, siiagi ei toonud ta neid. Aga noh, kõik, mis ma räägin, on asjata, mina enam ei parane”

Kas see on seesama inimene, kes alles hiljuti, kui juhtus kõvasti purjus olema, sihtis läbi avatud akna revolvriga kukke Lüganuse kiriku tornis ja ütles Kristuse kohta rõvedaid sõnu? Mu silmad jäävad pidama tema öökapil avatud raamatukesele ja ma loen:

Aabrami pärandus

Iisraeli õnnistus

Rahuvürst Immaanuel

Neitsi Poeg on ilma peal.

Tunnen mingit sõnatut ebamugavust. Tahan siit rutem ära minna. Taipan, et isa ootab, et ma talle nüüd midagi ütleksin, seda kinnitavad ta silmad, kuid ma ei leia sõnu, vaikin ja vaatan maha.

„Noh, Eedikene, meie lähme.” Ka võõrasema näib tahtvat otsekui midagi lõpetada. Isa ulatab vaikselt käe, algul mulle. Annan käe ja pöördun minekule, aga tema pigistab mu kätt ja tõmbab mind enda poole. „Suudle mind, Kulka!”Ta kergitab pead. Suudlen teda, kuid mu huuled vaevalt puudutavad ta nägu, mind läbib võõrastuslaine ja ma pöördun kiiremini kui enne ukse poole. Kuid haige on sellegagi rahul. „Vaat nii, mu väikene ingel.”Võõrasema räägib temaga veel mõned sõnad ja me väljume, ainult uksel peatun korraks ja vaatan veel kord tagasi. Ikka veel saadavad mind need nukrad, anuvad silmad. Tõmban vaikselt ukse kinni.

Selline oli meie viimane jumalagajätt. Isa suri 1925. aasta juunikuu 24. päeval, jaanipäeva hommikul, olles viimastel päevadel enne surma meeleheitlikult kutsunud nimepidi oma lapsi. Ta ei näinud neid enam kunagi. Kirjad sai võõrasema, kelle purjus pea neist midagi ei jaganud, kas ta üldse avaski neid, ja kui avaski, siis mitte mingil juhul ei oleks ta teisi, vanemaid lapsi isaga kokku lasknud.

Tuleb vend. „Tähendab, isa on surnud. Tuleb matta.” Asjalikult ja napisõnaliselt korraldab ta Tartusse sõitu. Sõidame siiski ainult kolmekesi, sest võõrasema tagatoas ei võta jalgu alla ega taipa midagi, mis tema ümber toimub. Ta ei saa sellestki aru, et isa on surnud.

Mustaga kaetud hobusepaar veab aeglaselt kirstu, meie ees kõnnib vend, valge rist käes, tema taga mina ja õde. Kolm peotäit mulda surnuaial...

Elus on alanud vabam aeg. Ei ole enam isa, keda karta, võõrasema on endiselt pidevalt purjus. Vend käib tihti kodus, ta on talusulaseks kusagil siin lähedal. Pererahvas hoiab teda nagu oma poega, sest ta armastavat väga loomi. Ei ole ka puusaagimist, saetud puud on korralikult riitadesse laotud, alles hiljuti lõpetasime selle töö; pole ka nööripuntraid. Isa töökohal töötab juba pool aastat tema asendaja. Vahel saab Elsa natuke raha võõrasemalt, kuid peamiselt toovad ja pakuvad meile süüa ümbruskonna inimesed. Maja on vaikne, rahulik, vastik on küll üle kogu korteri leviv viinahais, mis tuleb võõrasema toast, kuid me hoiame ukse vahelt kinni. Kui ta midagi vajab, viime talle, muidu on ta aga nagu elust isoleeritud.

Olen üksi, kavatsen just tuppa astuda, kui kuulen toast karjeid. Sisenen kiiresti. Söögitoas, isa peaaegu elusuuruse pildi ees põlvitab võõrasema, väänab käsi ja karjub, oigab, nutab, väänleb: „Eedi, Eedikene, miks sa mind maha jätsid!” Ta ei märka mind, tõuseb ja vajub jälle põlvili. Äkitselt pöördub ja näeb mind. Näen tema selginenud silmi, ta on täiesti kaine. Tõuseb ja tuleb minu juurde. „Valjakene, kuidas meie nüüd elama hakkame, isa on surnud!” Kehitan õlgu – ei tea. Sest ma tõesti ei tea ega oskagi tulevikule mõelda. Võõrasema läheb aeglaselt oma tuppa. Tuleb õde, jutustan talle.

„Ah või nõnda on lood, tähendab, lõpuks selge? Näed, kui õigesti ütles Reinhold – küll ta kunagi ikka taipab, ja see ärkamine saab olema suur.” Need sarkastilise huumoriga öeldud sõnad lähevad tõesti täide, sest pildi ees ahastamine kordub, tarvitseb võõrasema ainult hetkeks üksi jätta. Ta kisa kostab õue, akna alt läheb läbi maantee, inimesed kuulavad ja seisatavad.

Isa surmast on möödunud mõni päev üle kolme nädala. On 18. juuli 1925. Võõrasema on vaikne ja lahke. On juba videvik, ahjus on tuli, on kuidagi hubane. „Lapsed, hakkame teed jooma!” See tuleb üllatusena võõrasemalt. Ta paneb samovari üles, saadab Elsa poodi vorsti ja saia järele. Kauplus on ammu kinni, kuid ta soovitab koputada kaupmehe korteri aknale. Mind tõmbab kättpidi enda kõrvale pingile. Ta hakkab rääkima, energilist juttu saadab ülienergiline žestikuleerimine, tempo tõuseb. Kuid samas muutuvad tema sõnad seosetuks, kõne muutub kriiskavaks kisaks. „Mis nad räägivad, et isa on surnud. Surnud? Mis nad valetavad! Ma sõidan ise Tartusse ja kaevan (ta tõmbab mõlema käe sõrmed konksu) ta nendesamade kätega välja, koju toon! Oma kätega!”

Mul on õudne, pimeduses hiilgavad mulle vastu tema erilise läike võtnud silmad.

Tuleb õde, käes nõutud asjad. Juba uksel taipab ta olukorda. Paneb asjad lauale, võtab mu käerandme, pigistab seda kõvasti ja tõmbab mind vaikselt ukse poole, annab märku põgenemiseks. Tõusen püsti, kuid juba haarab võõrasema mu teisest käest. Õde rebib mind järsu liigutusega temast lahti ja me jookseme ukse poole, õue, sealt maanteele ja ikka edasi, võõrasema mingi asjaga kannul. Ta jõuab meile järele, hirm võtab minult jõu, ta on juba üsna lähedal. Mu jalad ei kanna, Elsa tirib mind käest, kuid nüüd pääsevad lahti mu hääleregistrid. Lasen keset suveööd lahti metsiku kisa. Ööriietes inimesed samast majast hüppavad ehmunult ustest välja, naaber, turske mees, hüppab võõrasema ja meie vahele, meie ei vaata tagasigi, jookseme otse kaupmehe ukse taha, kust õde just praegu tuli, koputame ja palume värisedes sisselaskmist. Uks avaneb kohe ja perenaine embab meid: „Vaesed, vaesed lapsed!”

Mind pannakse kohe tahatuppa magama, kuid rahvas on keskööl üles aetud ja nüüd organiseeritakse salk, kes jääb meie maja valvama, äkki hullumeelne pistab põlema. Elsa võetakse kaasa. Ta tuleb varsti minu juurde tagasi, jutustab, et võõrasema olla jooksnud särgiväel arsti juurde, trummeldanud selle aknale ja kurtnud, et mees on suremas, andke rohtu. Unine tohter ei taibanud kohe, kuidas suremas. Teie mees on ju surnud! „Surnud!” karjunud võõrasema pikalt ja hakanud jooksma tagasi kodu poole. Hommikupoole kuulsime tema lärmamist korraks akende taga, kuid luugid olid kinni.

Hommikul võetakse Elsa kaasa ja minnakse mitmekesi vaatama, mis ta teeb. Ta on öösel korteris lõhkunud, korterisisustusel on näha kõva märuli jäljed, lömmitaotud keedupotid räägivad ise enese eest. Aga võõrasema istub akna all, õmbleb midagi ja on täie mõistuse juures, ka viinast täiesti selge. Toa on ta puhtaks koristanud. Ta pilk on alandlik, kuidagi paluv. Ta selgitab Elsale, et see oli väga hea, et me eest ära saime. Et ta kohendab endale kleiti ja sõidab Tartusse isa hauale, värvib kleidi mustaks. Seletab veel, et päevavalges teda karta pole vaja, aga videvikus võib hoog korduda ja soovitab meil siis ennast tema eest hoida. Ütleb ka haiguse nime, see olla vene keeles белая горячка ehk joomahullus.

Kaupluseomanik on võtnud meid enda hoolde. Ööbime seal, kuid igal hommikul pärast ärkamist ja hommikusööki läheme koju. Öine lõhkumine pole enam nii äge kui esimesel korral, arvame, et ta ravib end millegagi, on ta ju suurte teadmistega medõde. Ta istub alati endisel kohal, pestud, vaikne ja mõtlik. See ei ole enam endine inimene. Ta ei ütle enam ühtegi sõna, kui me vabalt räägime eesti keeles, enne oli see rangelt keelatud. Ta ei joo enam tilkagi. Ainult tema tuppa ei astu me muul ajal kui siis, kui ta ise kutsub. See on aastatepikkune harjumus. Kõnnime temast vaikselt mööda, kuid me ei karda teda enam. Aga kui õhtul ära läheme, laseb ta käed rüppe ja vaatab meile pikalt järele.

On juuli lõpp 1925. Ilus päikeseline hommik. Ärkan. Õde on enne mind ärganud ja koju läinud. Lähen minagi. Kõik on vanaviisi, õde on põrandaid pesnud, võõrasema istub akna all nagu tavaliselt, pooleli kleit süles. Tuleb vend.

„Renjakene, kuidas meie nüüd elama hakkame, isa on surnud!”

„Sina vaata ise, küll meie endaga hakkame saame,” vastab vend ja astub külmalt temast mööda. Võõrasema pillab maha musta niidirulli, ma hakkan seda just üles tõstma, kui mulle endalegi ootamatult lööb südamesse trots. Selle asemel et talle niidirull kätte ulatada, vaatan ainult korraks maha ja astun edasi. Ja kohe tuleb käsklus: „Ulata niidirull!” Seisan. Käsklus kordub. Seisan endiselt ja vaatan enda ette maha. „Sa ei teegi seda, mida sinu ema sinult nõuab,” ütleb tema ja vastu ootusi kummardub ise niidirulli järele. „Minu ema ei ole siin, minu ema on taevas,” vastan ja meie pilgud kohtuvad. Tema pikk pilk on etteheitev, nukker ja mõistev.

Väljas sillerdab suvi. Õde on vahepeal leidnud, et noad-kahvlid tuleb haljamaks hõõruda ja suur köögilaud seebi ja harjaga pesta. Nii et hakkame kohe pihta!

Pliidi all on tuli, tulel suur pott – võõrasema värvib oma vastvalminud kleiti. Ise jutustab: „Nüüd värvin ilusaks mustaks, tuleb Tartusse sõit, panen selga!” Mina hõõrun nuge-kahvleid, õde peseb lauda. Näen aknast, kuidas mõisalapsed, oma 7–8 poissi-tüdrukut, astuvad koos jõe poole suplema. Astun ainult korraks välja trepi peale ja vaatan. Nad näevad mind ja viipavad – tulge ka, keda te enam kardate, lähme! Tulen kohe tagasi kööki. Võõrasema on aknast kõik ära näinud ja tuleb otse meie juurde kööki. „Teate mis, tehke siin ruttu kõik valmis ja minge ka jõele.” Ammuli sui vaatame õega teineteisele otsa. Kuid teist korda sellist käsku oodata pole vaja. Kõik saab lühikese ajaga korda. Lastele hõikame, et nad ootaksid, ja nad seisavad ja ootavad. Nagu imet. Sest meie kaasatulemist pole seni keegi näinud. Valmis! Ühineme teiste lastega, vallatleme ja naerame. Kõditan üht poisikest, kes istub kaksiratsa oma õe õlgadel. Rõõmul vabaduse üle pole piire.

Olen üks viimastest, kes vette jõuab. Elsa hakkab kaldal lahti riietuma. Jõuan ujuda paar esimest ringi ja löön juhuslikult silmad Elsale. Mis temaga on? Ta seisab, käsi südamel, värisev ja kahvatu ja järsku saab sõna suust: „Ruttu-ruttu! Tule veest välja, jookseme koju, ruttu! Pane riidesse, kodus on midagi juhtunud!”

Vastu tahtmist ronin kaldale. Mis seal juhtuda sai, alles me sealt tulime. Tema väriseb ja närvitseb, mina ei tunne peale trotsi mitte midagi. Nii hea oli olla vees, olla ükskord ometi vaba! Aga vaidlema ma temaga ei hakka. Panen kiiresti riidesse, hüüan teistele, et tuleme varsti tagasi ja jookseme koju. Elsa hädaldab kogu tee: ruttu, ruttu! Võõrasemaga on midagi juhtunud.

Kust küll tuleb see, millele nimegi anda ei oska? Telepaatia? Kuid mida ta ikkagi endast kujutab? Ja miks üks tunneb ja teine mitte? Selliseid signaale antakse (mitte küll igaühele) enne mingeid suuri vapustusi elus. Ja väga sageli siis, kui keegi omastest, kelle elukoht on kaugemal, astub üle maise elu piiri.

Meie korterisse saab kahe ukse kaudu. Üks neist on lihtne, köögipoolne ehk nn maanteepoolne, teine on teisel pool maja. Nimetame seda paraadukseks. Kuna tuleme jõe poolt, jõuame just paraadukse taha. Õde on täitsa endast väljas, ta hakkab ust lahti tegema, samas langetab käed: „Näe, kuidas mu käed värisevad, tee sina!” Mina midagi ebatavalist ei tunne, olen häiritud vaid tema rahutusest. Tõmban ukse lahti, siseneme, otsime võõrasema. Käime läbi toad, sealt läheme õue, edasi puuriitade vahele, keldrisse, tagasi majja, kööki, kus tuli pliidi all on vaevalt vaibunud ja õhetavate süte kuumuses aurab tema värvipott kleidiga. Kordame otsinguid uue ringiga, hüüame, kuid teda ei ole. Uue, juba mitmenda ringiga oleme jälle söögitoas. Keset söögituba on ümmargune laud, siin hargneme, mina lähen ühelt poolt lauda lastetoa poole, õde teiselt poolt isa-ema toa poole. See tuba on olnud juba aastaid meie jaoks tabu ja jäi vist paljalt harjumuse tõttu otsingust kõrvale. Toa uks on ristseliti lahti. Õde vaatab uksehingede vahelt, röögatab kohutavalt ja tormab kisaga õue. Ehmun sellest nii, et tardun paigale, ei pääse üldse paigast. Peast käib läbi kujutlus võõrasemast, kes hullununa mulle praegu tagatoast kallale kargab. Ja siis, ikka veel teadmata põhjust, hakkan minagi karjuma ja jooksen samuti õue. Trepi all seisab lubivalge värisev õde. „Võõrasema on enda üles poonud!” – „Kuidas? Mis? Ei ole võimalik!” – „Mine vaata! Ripub ahju küljes ja põrand on verd täis!” – „Ei, ei, ma ei lähe!”

Jookseme politseisse, ta ei ela meist kaugel. Politseid ei ole kodus, on tema naine. Ta tuleb koos meiega otsima inimest, kes võõrasema maha võtaks. Tuleb isa endine alluv. Nüüd sisenen teistega koos ka mina.

Kamminud lahti oma pikad mustad juuksed, on võõrasema, ilmselt enne kui nööri kokku tõmbas, lõiganud läbi oma käesooned, sellest see veri, suur loik, mis algab ahju juurest ja on voolanud piki põrandalaudu akna alla. Ta võetakse maha.

Ja alles nüüd leiame söögitoas laualt valge paberilehe. Kiri on kirjutatud äärmiselt väriseva käega, väga raskesti loetav:

Милые дети, Эльза и Валя, я пошла к Эди.

Я делала ...уда, милая Эльза, прости. Мама.

Kodu on muutunud õudseks. Õhtul istume õega nurka põrandale ja arutame oma õnnetut elu. Meenutame ema, tema palveid ja õpetusi, arutame Jumalast. Meenutame, kui närviline oli isa, kui hommikul vastu 2. detsembrit 1924 teatati, et öösel ründasid meid enamlased ja olime ohus ja et nad on õnnestunud peatada. Mäletan, kuidas helisesid kirikukellad ja kirikutes peeti tänujumalateenistusi. Rahvas nuttis. Peeti leinaseisakuid langenute mälestuseks.

Edasi arutame, mis meist endist nüüd saab. Oleme tõeliselt üksi. Võõrad ju meid kaua enda juures pidama ei hakka. Ja koju minna üldse enam ei taha, ei julge. Elsa pöördub perenaise poole: „Proua Reiter, aga mis meist nüüd saab? Meil pole isa ega ema?” – „Ärge muretsege, teie asja hakkab läbi vaatama vallahoolekogu. Seni elate meil.”

Vallahoolekogu on otsustanud – vend tahab iseseisev olla, tal on eestkostjad seal talus, kus ta ju aastaid on olnud, murelasteks oleme meie kaks. Lahendus: mind suunatakse lastekodusse, õde jääb esialgu Reiterite juurde, kuni varandusetombu müümiseni. Olenevalt sellest, kui palju sealt laekub, võib hooldaja anda talle keskkoolihariduse.

Varandusetomp kui niisugune oleks üsna kesine, kui mitte arvestada kahte vanaaegset hinnalist ratastega tooli, kõik muu on tavaline, vaevalt et sellele ostjat leiduks. Kuid isa kalapüügikomplekt on hinnatud 20 000 Eesti margale, sinna juurde veel kaks paati. Ja veel isa uus tuhkrunahast kasukas, hind 40 000.

Mind viiakse lastekodusse. Tuleb vend ja loeb mulle õpetussõnad peale, kuidas olla, et rajada kindel siht läbi elu. „Ära vali sõpru halbade killast, sest nende järele võidakse hinnata ka sind. Ole aus. Kui sinus ükskord pettutakse, siis taastada endist usaldust on väga raske. Hoidu liigse avameelsuse eest, sest üleliigne usaldus inimeste vastu võib mõnikord end väga valusalt tasuda, mida vähem sinust teatakse, seda vähem sind arvustatakse. Hoidu tülide eest, kuid ära kunagi pelglikult taandu, kui sind rünnatakse, ja ära anna end kunagi kellegi mõju alla. Kuula teiste nõuandeid, kuid hoia alles oma arvamus. Sul peab välja kujunema oma iseseisev, tugev isikupära, kuid jah, su pisike pea kõike seda veel kinni ei pea ja üldse (ohkab), milliseks sa küll kujuned seal varsakoplis, teid on seal palju ja mõju on paratamatu. Aga ikkagi, pea meeles mu sõnu!”

Sõidame hobusega jaama – vend, õde, mina ja meie majaproua (hooldaja). Pagasiks paarsada grammi kompvekke, mõned biskviidid ja vennase õpetused. Sedakorda siis Rakvere valda Saksi lastekodusse. Kuidagi ei tahaks minna, kogu tee kipub nutt peale, mõeldes lahkumisele õest, kelleta ma ei oska oma elu ette kujutada.

Majaproua märkab mu nukrust ja lohutab: mis sa nutad! Lastekodus on nii hea elu, kõik lapsed on seal vaeslapsed, kõik ühesugused, keegi kedagi ei solva, süüa antakse hästi. Või mis siin paremat? Näe, eile nägin Innose perenaist, ütles mulle: „Mis te nende lastega niipalju jändate, need lapsed pole kunagi tänulikud, näed, aina rääkisid – näljutab, ei anna süüa, ei lase õue. Aga mina tulin postkontorist paar aastat tagasi – plika jalutas, puhas kleit seljas, siin maja ees, ütles, et on sünnipäev. Kui ikka sünnipäeval nõnda üles klanitakse ja jalutama lastakse, ei siis pole elul häda midagi, näed – valetavad!”

Nutt jääb kurku kinni ja puna tõuseb näkku! Vaat siis täiskasvanud, võõrasema või Innose perenaine! Kui ma nüüd proua Reiterile tõtt ütlen ja see tõde Innose perenaisele ette läheb, siis ta võib-olla ei usugi mind, et näe, nüüd valetab ennast välja! Ma tean, et ka minu käitumine ei olnud tookord õige, kuid mis mul üle jäi, pealegi kui teine nurga taga passis. Ja järsku mul ei olegi kahju siit ära minna, vähemalt teises kohas ehk ei ütle keegi, et mina valetan.

Püssi jaamast läheb õde tagasi, majaproua sõidab minuga kaasa minu ametlikule üleandmisele. On sügis. Kollaseid lehti variseb puudelt. Sügis on ka hinges.