Читать книгу Naine aknal - A. J. Finn - Страница 13

Vilajas teismeline paiskub number 207 välisuksest nagu traavel hipodroomi stardiluugist ning galopeerib piki tänavat ida poole, minu esiakendest mööda. Ma ei saa teda korralikult vaadata – ärkasin vara pärast hilist õhtut „Mineviku vangidega”^[1.], ning püüan otsustada, kas sõõm Merlot’d oleks tark tegu; kuid taban heledate juuste välgatuse, seljakott ühel õlal rippumas. Siis on ta läinud.

Sortsan veini klaasi, kandun ülakorrusele, istutan end oma laua taha. Küünitan oma Nikoni järele.

Number 207 köögis võin näha pereisa, suurt ja lahmakat, telekaekraani taustavalguses. Surun kaamera vastu silma ja suumin sisse: telekas käib saade „Täna õhtul”. Võiksin alla suunduda ja enda teleri sisse lülitada, mõtisklen ma, ning vaadata koos oma naabriga. Või siis vaadata siitsamast, tema telekast, objektiivi kaudu.

Otsustan nii teha.

Sellest on veidi aega, mil ma maja fassaadi nägin, kuid Google annab abivalmilt tänavavaate: lubjatud kivi, ähmaselt neoklassitsistlik, kroonitud väikese katuseterrassiga. Siit, kus ma istun, saan mõistagi saada ainult maja külgvaate; idapoolsete akende kaudu näen selgelt kööki, teise korruse salongi ja selle kohal asuvat magamistuba.

Eile saabus rügement kolijaid, tassides diivaneid ja telereid ja iidset riidekappi. Abikaasa on liiklust juhtimas. Tema naist pole ma näinud nende sissekolimise õhtust alates. Mõtisklen, milline ta välja võib näha.

Olen sel pärastlõunal parajasti Rook&Rollile males pähe tegemas, kui kuulen uksekella. Lähen jalgu lohistades alla, annan kellale laksu, keeran fuajee ukse lukust lahti ja leian seal varitsemas oma üürniku, kes näeb välja, nagu öeldakse, töötlemata ja tõhus. Ta on nägus oma väljajoonistunud lõuaga, silmad nagu salaluugid, tumedad ja sügavad. Henry Fonda pärast pikaleveninud õhtut. (Ma pole ainus, kes nii arvab. Davidile meeldib lõbustada juhutisi naistuttavaid, olen märganud. Kuulnud, õigemini.)

„Ma lähen täna õhtul Brooklyni,” teatab ta.

Tõmban käega läbi juuste. „Hea küll.”

„Tahad, et ma miskit korda seaksin, enne kui lähen?” See kõlab nagu ettepanek, nagu repliik mõnest noir-filmist. Aja lihtsalt huuled prunti ja puhu.

„Aitäh. Kõik on kenasti.”

Ta suunab pilgu minust mööda, kissitab. „Mõni pirn vajab vahetamist? Siin on pime.”

„Mulle meeldib hämarus,” ütlen. Ka oma meeste juures, tunnen tahtmist lisada. Kas see nali on filmist „Lennuk”^[2.]? „Head …” Lõbutsemist? Ajaveetmist? Seksi? „… aega.”

Ta pöördub minekule.

„Kuule, sa võid lihtsalt keldrikorruse ukse kaudu sisse tulla,” ütlen talle, panustades mängulisusele. „Tõenäoliselt olen ma kodus.” Loodan, et ta naeratab. Ta on siin olnud kaks kuud ja ma pole kordagi näinud teda naeratamas.

Ta noogutab. Lahkub.

Sulen ukse, keeran võtit lukus kaks tiiru.

Uurin end peeglist. Kortsud ümber silmade nagu kodarad. Korratu pahmakas tumedaid juukseid, siin-seal hallide tiigritriipudega, õlajoon longus, kaenlaalused karvatüügastes. Mu kõht on lõdvaks muutunud. Reisi punkteerivad mügarad. Nahk peaaegu tontlikult kahvatu, veresooned käsivartel ja säärtel lillakad.

Lohukesed, täpistused, karvatüükad, kortsud: tuleb tööd teha. Kunagi oli mul kodune veetlus, vähemalt mõne arvates, Edi arvates. „Sa olid nagu igiomane naabritüdruk,” ütles ta lõpupoole kurvalt.

Vaatan alla varvastele, mis põrandaplaatidel virdavad – pikad ja kenad, üks (või kümme) mu parimaid omadusi, kuid hetkel pisut väikekiskja moodi.

Sobran oma apteegikapis, kus on tabletipurgid üksteise otsas virnas nagu tootemisambad, ning kaevan välja küünetangid. Viimaks ometi üks probleem, mille saan korda ajada.

1 Originaalpealkiri „Out of the Past”. Toim. [ ↵ ]

2 Originaalpealkiri „Airplane”. Toim. [ ↵ ]