Читать книгу Naine aknal - A. J. Finn - Страница 20

Hiline pärastlõuna. Valan California Pinot Noiri paksupõhjalisse klaasi, kui kõlab uksekell. Pillan klaasi.

See plahvatab, pikk veinikeel limpsib valget paberikaske. „Persse!” hüüatan. (Mõnikord olen märganud, et teiste inimeste puudumisel vannun ma sagedamini ja valjemalt. Ed oleks kohkunud. Ma ise olen kohkunud.)

Olen just jõudnud haarata peotäie pabersalvrätte, kui kell uuesti heliseb. Kes pagan? mõtlen ma – või ütlesin seda valjusti? David lahkus tund aega tagasi Ida-Harlemi suunas tööle – vaatasin teda Edi raamatukogust – ja ma ei oota ühtki kojukannet. Ma küürutan ja lajatan salvrätid segaduse keskele, seejärel marsin ukse juurde.

Uksetelefoni ekraani raamistuses seisab pikk nooruk kitsas jakis, käed pigistamas väikest valget karpi. See on Russellide poiss.

Vajutan kõnenupule. „Jah?” ütlen ma. Vähem sõbralik kui „Tere”, viisakam kui „Kes pagan?”

„Ma elan risti üle pargi,” ütleb ta peaaegu karjudes, hääl ebatõenäoliselt mahe. „Mu ema palus teile selle anda.” Vaatan, kuidas ta karbi mikrofoni poole tõstab. Siis, teadmata, kus täpselt kaamerasilm asub, pöördub ta aeglaselt ümber telje, käed pea kohal.

„Sa võid lihtsalt …” alustan ma. Kas peaksin tal paluma selle fuajeesse jätta? Mitte kuigi naaberlik, oletan, kuid ma pole kaks päeva duši all käinud ja kass võib proovida talle küüned sisse lüüa.

Ta seisab endiselt etikul, karp pea kohal.

„… sisse tulla,” lõpetan ma ja tonksan sõrmega lukuklahvi.

Kuulen, kuidas surinal lukk avaneb ja lähen ukse juurde, ettevaatlikult, samamoodi nagu Punch tundmatutele inimestele läheneb – või seda tegi, kui tundmatud inimesed veel siin käisid.

Jääklaasi taha moodustub vari, ähmane ja kõhn, nagu vibalik puuvõsu. Keeran uksenuppu.

Ta on tõepoolest pikk, sileda titenäo ja siniste silmadega, liivakarva juuksetukk ja ühte kulmu sälgutav vaevumärgatav arm, mis ulatub üles laubale. Võib-olla viieteistkümnene. Ta näeb välja nagu poiss, keda ma kunagi teadsin, kunagi suudlesin – suvelaagris Maine’is, veerand sajandit tagasi. Ta meeldib mulle.

„Ma olen Ethan,” ütleb ta.

„Tule sisse,” kordan ma.

Ta siseneb. „Siin on pime.”

Klõpsan seinal lülitit.

Samal ajal kui mina uurin teda, uurib tema ruumi: maale, tugitoolis lösutavat kassi, köögipõrandal sulavat määrdunud salvrättide kuhja. „Mis juhtus?”

„Väike õnnetus,” ütlen ma. „Ma olen Anna. Fox,” lisan ma, juhul kui talle ametlik viisakus peale läheb; ma olen piisavalt vana, et olla tema (noor) ema.

Me kätleme, siis pakub ta mulle karpi. See on puhasvalge ja kindlalt suletud, pael ümber. „Teile,” teatab ta ujedalt.

„Pane see lihtsalt sinna. Kas sa sooviksid midagi juua?”

Ta nihkub sohva juurde. „Kas ma saaksin veidi vett?”

„Muidugi.” Pöördun tagasi kööki, kraabin sodi põrandalt kokku. „Jääd ka?”

„Ei, aitäh.” Täidan klaasi, seejärel teise, köögilaual seisvat Pinot Noir’ pudelit eirates.

Karp kükitab kohvilaual, mu arvuti kõrval. Olen ikka veel Agorasse logitud, juhtinud veidi aega tagasi DiscoMickey algavast paanikahäirest läbi; tema tänukiri on suurelt üle kogu ekraani. „Nii,” ütlen ma ja istun Ethani kõrvale, ühte klaasi tema ette asetades. Lükkan arvutikaane kinni ja sirutan käe kingituse järele. „Vaatame siis, mis meil siin on.”

Tõmban paelaotsast, tõstan karbikaant, ja võtan siidpaberist välja küünla – sellise, kus õied ja varred on vahasse vangistatud nagu putukad merevaiku. Tõstan selle näo juurde, kujundades asjast väikse etenduse.

„Lavendel,” teatab Ethan varmalt.

„Nii ma arvasingi.” Hingan sisse. „Ma kaifin lavendlit.” Proovi uuesti. „Ma armastan lavendlit.”

Ta naeratab kergelt, üks suunurk ülespoole keerdunud, nagu tõmmataks seda nöörist. Temast tuleb nägus mees, taipan korraga, kõigest mõne aasta pärast. See arm – naistele hakkab see meeldima. Tüdrukud võivad sellest juba praegu vaimustuses olla. Või poisid.

„Mu ema palus mul selle teile üle anda. Noh, juba mitu päeva tagasi.”

„See on temast väga hooliv. Uued naabrid peaksid teile kingitusi tegema.”

„Üks naine juba astus läbi,” kostab ta. „Ta ütles meile, et tegelikult poleks meil nii suurt maja vaja, kui meie pere nii väike on.”

„Vean kihla, et see oli proua Wasserman.”

„Jah.”

„Ärge tehke temast välja.”

„Me ei teinudki.”

Punch on tugitoolist põrandale potsatanud ja läheneb meile reipal sammul. Ethan kummardub ettepoole, asetab käe vaibale, pihk ülespoole. Kass peatub, seejärel siugleb meie poole, nuusutab Ethani sõrmi, hakkab neid limpsima. Ethan itsitab.

„Mulle meeldib kassi keelt tunda,” ütleb ta nagu pihtides.

„Mulle samuti.” Rüüpan oma vett. „See on kaetud tillukeste kidadega – nagu nõelakesed,” ütlen ma, juhuks kui ta ei tea sõna kida. Taipan, et ma ei tea täpselt, kuidas teismelisega rääkida; mu vanimad patsiendid olid kaksteist.

„Kas ma panen küünla põlema?”

Ethan kehitab õlgu, naeratab. „Muidugi.”

Leian kirjutuslaua sahtlist tikutoosi. See on kirsipunane, etiketil restorani nimi ja punane kass. Mäletan, kuidas Ediga seal õhtustasime, enam kui kaks aastat tagasi. Või kolm. Kana-tajine, ma arvan, ja nagu mul meeles on, kiitis ta veini. Ma ei joonud tollal nii palju.

Tõmban tikku, süütan tahi. „Vaata vaid,” ütlen ma, kui väike leegiküüs õhku kratsib; leek õilmitseb, õied leegitsevad.

„Kui armas.”

Pehme vaikus. Punch käänab enda Ethani säärte ümber number kaheksaks, siis hüppab talle sülle. Ethan naerab, kõlav rõkatus.

„Ma arvan, et sa meeldid talle.”

„Tundub küll,” ütleb ta, kõverdades sõrme kassi kõrva taha ja õrnalt karvas nokitsedes.

„Enamik inimesi talle ei meeldi. Halb iseloom.”

Madal urin, nagu vaikne mootor. Punch on hakanud nurruma.

Ethan naeratab. „Kas ta on puhtalt toakass?”

„Tal on köögiukses kassiluuk.” Osutan sellele. „Aga enamasti püsib ta toas.”

„Tubli poiss,” ümiseb Ethan, kui Punch ta kaenlaõnarusse kaevub.

„Kuidas uus kodu teile meeldib?” küsin ma.

Ta mõtleb korraks, silitades kassi pead sõrmenukkidega. „Ma igatsen vana kodu taga,” ütleb ta hetke pärast.

„Usun. Kus te enne elasite?” Vastust ma juba tean, muidugi mõista.

„Bostonis.”

„Mis teid New Yorki tõi?” Tean ka seda.

„Mu paps sai uue töökoha.” Üleviimine, tehniliselt, aga vaevalt et ma vaidlema hakkan. „Mul on siin suurem tuba,” ütleb ta, nagu oleks see mõte talle äsja pähe turgatanud.

„Inimesed, kes seal enne teid elasid, lasid maja põhjalikult renoveerida.”

„Mu ema ütleb, et aluskivini välja.”

„Täpselt nii. Aluskivini välja. Ja nad lõhkusid üleval mõned vaheseinad maha.”

„Kas te olete mu majas käinud?” küsib ta.

„Mõned korrad. Ma ei tundnud neid kuigi hästi – Lordide paari. Aga nad korraldasid igal aastal puhkusepeo, siis ma käisingi seal.”

Tegelikult oli see peaaegu aasta tagasi, kui ma viimati seal käisin. Ed oli minuga koos. Kaks nädalat hiljem ta lahkus.

Olen hakanud lõdvestuma. Hetkeks arvan, et asi on Ethani seltskonnas – ta on maheda häälega ja pingevaba, isegi kass kiidab ta heaks –, kuid siis saan aru, et langen tagasi analüütiku mõtteviisi, küsimuste ja vastuste rubriigi „anna ja võta” kiigelauale. Uudishimu ja kaastunne: minu ameti töövahendid.

Ja hetkega olen ma silmapilguks tagasi seal, oma kabinetis Ida Kaheksakümne kaheksandal tänaval, väikeses helisid summutavas ruumis, mis ujub hämaras valguses; kaks sügavat leentooli teineteise vastas, nende vahel vaiba sinine tiik. Radiaator suhiseb.

Uks vajub lahti ja seal, ooteruumis, on diivan, puust laud, klantsajakirjade Highlights ja Ranger Rick libedad virnad, kuhjaga Lego-klotse täis korv, valge müra aparaat nurgas nurrumas.

Ja Wesley uks. Wesley, mu äripartner, mu doktoriõppe juhendaja, mees, kes mind erapraksisesse värbas. Wesley Brill – briljantne Wesley, nagu me teda nimetasime, oma lohaka soengu ja eri paarist sokkidega, välkkiire aju ja kõuehäälega. Näen teda praegugi ta kabinetis, kumaras oma mugavas reguleeritava seljatoega Eamesi toolis, pikad jalad ruumi keskele suunatud, raamat süles. Aken on lahti, lastes sisse talvist õhku. Ta on suitsetanud. Ta vaatab üles.

„Tervist, Fox,” ütleb ta.

„Mu tuba on suurem kui see, mis mul enne oli,” kordab Ethan.

Nõjatun tagasi, tõstan jala üle põlve. See tundub peaaegu absurdselt poseeriv. Pean korraks aru, millal ma viimati jalg üle põlve istusin. „Kus sa koolis hakkad käima?”

„Koduõpe,” teatab ta. „Mu ema õpetab mind.” Enne kui vastata jõuan, nookab ta kõrvallaual oleva foto poole. „Kas see on teie perekond?”

„Jah. See on mu abikaasa ja mu tütar. Üks on Ed ja teine Olivia.”

„Kas nad on kodus?”

„Ei, nad ei ela siin. Me läksime lahku.”

„Oh.” Ta silib Punchi selga. „Kui vana Olivia on?”

„Kaheksane. Kui vana sina oled?”

„Kuusteist. Veebruaris saan seitseteist.”

See on sedasorti täpsustus, mida võiks öelda Olivia. Poiss on vanem, kui pealt paistab.

„Mu tütar sündis ka veebruaris. Sõbrapäeval.”

„Minu sünnipäev on kahekümne kaheksandal.”

„Liigaastale väga lähedal,” kostan ma.

Ta noogutab. „Mis tööd te teete?”

„Ma olen psühholoog. Tegelen lastega.”

Ethan kirtsutab nina. „Miks peaksid lapsed psühholoogi vajama?”

„Igasugustel põhjustel. Mõnel on koolis raskusi, teistel on kodus probleeme. Mõnel on raske pärast uude kohta kolimist.”

Ta ei ütle midagi.

„Nii et kui sa koduõppel oled, pead vist väljastpoolt klassi sõpru leidma.”

Ta ohkab. „Mu paps leidis ühe ujumistrenni, kus ma peaksin käima hakkama.”

„Kui kaua sa oled ujumisega tegelenud?”

„Viieaastasest saadik.”

„Sa pead siis juba väga tasemel olema.”

„Pole viga. Paps ütleb, et ma olen võimekas.”

Noogutan.

„Ma olen üsna hea,” möönab ta tagasihoidlikult. „Ma juhendan teisi.”

„Sa oled ujumistreener?”

„Puuetega inimestele. Ma mõtlen, mitte kehaliste puuetega,” lisab ta.

„Arengupuuetega.”

„Nojah. Ma tegin seda Bostonis palju. Tahan seda siin ka teha.”

„Kuidas sa selle juurde sattusid?”

„Mu sõbra õel on Downi sündroom ja ta nägi paar aastat tagasi olümpiamänge ja tahtis ujuma õppida. Seega ma õpetasin teda ja siis veel mõnda last tema koolist. Ja siis sattusin kogu sellesse …” – ta püüab sobivat sõna leida – „sellesse stseeni, ma arvan.”

„See on suurepärane.”

„Ma pole eriline pidudel käija ja nii.”

„Pole sinu stseen.”

„Ei.” Siis ta naeratab. „Üldse mitte.”

Ta pöörab pead, vaatab köögi poole. „Ma võin oma toa aknast teie maja näha,” ütleb ta. „See on seal üleval.”

Pööran ringi. Kui ta mu maja näeb, tähendab see, et tal on idapoolse aknaga tuba, otse minu magamistoa vastas. Mõte on korraks häiriv – ta on lõppude lõpuks teismeline poiss. Sekundiks mõtlen, kas ta võiks olla gei.

Ja siis näen, et ta silmad on niiskeks tõmbunud.

„Oh…” vaatan paremale, kus peaks olema salvrätikarp, kus see mu kabinetis harilikult seisis. Selle asemel on seal pildiraam, Olivia selle seest mulle vastu naeratamas, esihammaste vahel tühik.

„Vabandust,” ütleb Ethan.

„Ei, ära vabanda,” ütlen talle. „Mis viltu läks?”

„Midagi.” Ta nühib silmi.

Ootan hetke. Ta on laps, tuletan endale meelde – pikk ja häälemurdega, kuid sellegipoolest laps.

„Ma igatsen oma sõpru,” ütleb ta.

„Kindlasti. Muidugi igatsed.”

„Ma ei tea siin mitte kedagi.” Pisar valgub ühelt põselt alla. Ta äigab käepäkaga üle põse.

„Uude kohta kolimine on karm. Mul endal kulus pärast siiakolimist mõni aeg, enne kui hakkasin inimestega läbi käima.”

Ta tõmbab lörinal ninaga. „Millal te siia tulite?”

„Kaheksa aastat tagasi. Või tegelikult juba üheksa. Connecticutist.”

Ta luristab uuesti nina, pühib seda sõrmega. „See pole nii kaugel eemal kui Boston.”

„Ei ole. Aga ükskõik kust kolida, karm on see ikka.” Tahaksin teda kallistada. Ma ei tee seda. Kohalik erak miilustab naabrilapsega.

Istume hetke vaikuses.

„Kas ma võiksin veel veidi vett saada?” küsib ta.

„Kohe toon.”

„Ei, ma saan ise ka.” Ta hakkab tõusma. Punch libistab end piki ta säärt põrandale, vajudes kohvilaua alla sirakile.

Ethan sammub köögivalamu juurde. Kui kraan pahiseb, tõusen püsti ja astun teleri poole, tõmban selle all oleva sahtli lahti.

„Kas sulle filmid meeldivad?” hõikan ma. Vastust ei tule. Pöördun ja näen teda köögiuksel seismas, pilk parki suunatud. Tema kõrval helgivad prügikastis olevad pudelid nagu väikesed laternad.

Hetke pärast keerab ta pea minu poole. „Mida?”

„Kas sulle filmid meeldivad?” kordan ma. Ta noogutab. „Tule vaata korra. Mul on DVD-del päris suur filmikogu. Väga suur. Liiga suur, arvab mu abikaasa.”

„Ma mõtlesin, et te olete lahus,” pomiseb Ethan minu poole astudes.

„Noh, ta on sellegipoolest mu abikaasa.” Uurin vasakus käes olevat sõrmust, keeran seda sõrmes. „Aga sul on õigus.” Viipan avatud sahtli poole. „Kui sulle meeldiks midagi laenutada, ole hea ja lase käia. Kas sul DVD-mängija on?”

„Mu papsil on see läpakas olemas.”

„Siis on korras.”

„Ta võib mulle seda ehk laenata.”

„Loodame.” Mul hakkab Alistair Russellist mingi mulje tekkima.

„Mis laadi filmid need on?” küsib ta.

„Valdavalt vanad.”

„Nagu, mustvalged või?”

„Valdavalt mustvalged.”

„Ma pole kunagi mustvalget filmi näinud.”

Ajan silmad tõllaratasteks. „Siis on sul täna küll vedanud. Kõik parimad filmid on mustvalged.”

Ta näib kahtlev, kuid piilub sahtlisse. Peaaegu kakssada DVD-karpi, „Criterion and Kino”, Universali Hitchcocki sari, valik film noir kogumikke, „Tähesõjad”^[1.] (ma olen kõigest inimene). Uurin koos temaga karbiselgi: „Öö ja linn”^[2.], „Pööris”^[3.], „Mõrv, mu arm”^[4.].

„Siin,” teadustan ma ühte karpi välja tõmmates ja Ethanile ulatades.

„„Öö peab laskuma”^[5.]”, loeb ta.

„Alustuseks väga hea,” ütlen ma. „Pingeline, ent mitte hirmus.”

„Tänan.” Ta seletab kurku, köhatab. „Vabandust,” ütleb siis ja rüüpab oma vett. „Mul on kassiallergia.”

Põrnitsen teda. „Miks sa siis ei öelnud?” Ma vaatan kassi altkulmu.

„Ta on nii sõbralik. Ma ei tahtnud teda solvata.”