Читать книгу Naine aknal - A. J. Finn - Страница 9

Auto möödus põrisedes aeglaselt ja süngelt nagu surnuvanker, tagatuled pimeduses helkimas.

„Uued naabrid,” ütlen tütrele.

„Milline maja?”

„Üle pargi. 207.”

Nüüd on nad seal väljas, videvikus ähmased nagu tondid, vinnavad pakiruumist kaste.

Tüdruk luristab.

„Mis sa sööd?” küsin ma. On hiinaka õhtu, muidugi. Ta sööb lo mein’i.

„Lo mein.”

„Mitte siis, kui sa emmega räägid, kuuled või.”

Ta luristab uuesti, mälub. „No emm…mmm.”

See on meievaheline vägikaikavedu; ta on emme ära nudinud, vastu minu tahtmist, kahandanud millekski nüriks ja töntsiks. „Lase olla,” soovitab Ed, aga tema on ju endiselt Issi.

„Sa võiksid minna ja tere öelda,” märgib Olivia.

„Ma tahaksingi, musike.” Triivin trepist üles teisele korrusele, kust avaneb parem vaade. „Oh – igal pool on kõrvitsad. Kõigil naabritel üks. Graydel on neli.” Jõuan trepimademele, klaas käes, vein loksub rüüpel vastu huuli. „Soovin, et saaksin sinu jaoks kõrvitsa välja valida. Ütle issile, et ta tooks sulle ühe.” Ma rüüpan, neelan. „Ütle talle, et ta tooks kaks tükki, ühe sulle ja teise mulle.”

„Okei.”

Näen end vilksamisi istevanni tumedas seinapeeglis. „Kas sa oled õnnelik, kullake?”

„Jaa.”

„Üksildust ei tunne?” Tal pole New Yorgis kunagi tõelisi sõpru olnud – ta oli liiga väike, liiga häbelik.

„Eip.”

Piilun trepimademe kohal lasuvasse pimedusse, läbitungimatusse süngusse. Päevaajal laskuvad pea kohal olevast kuppeljast katuseaknast alla päikesekiired, õhtuti on see pärani silm, mis trepikäigu sügavikku jõllitab. „Kas sa igatsed Punchi taga?”

„Eip.” Ta ei saanud kassiga läbi. Kõuts küünistas teda ühel jõuluhommikul, välgutas küüned üle ta randme, kaks kiiret rehatriipu põhjast lõunasse ja idast läände; erkpunane verevõrestik immitses nahale, trips-traps-trull, ja Ed oleks kassi peaaegu aknast välja visanud. Vaatan otsivalt ringi, kus ta praegu on, ja näen teda raamatukogu diivanil keras, mind piidlemas.

„Las ma räägin issiga, musike.” Tõusen veel ühest trepijärgust üles, trepivaip taldade all kare. Rotang. Mida me küll mõtlesime? See määrdub nii kergesti.

„Terekest, laiskvorst,” tervitab ta mind. „Uued naabrid?”

„Jah.”

„Kas sa mitte just äsja ei saanud uusi naabreid?”

„See oli kaks kuud tagasi. Kaks kaksteist. Millerid.” Ma pöördun ringi, laskun astmetest alla.

„Kus need teised siis on?”

„207. Risti üle pargi.”

„Naabruskond vahetub.”

Jõuan mademele, keeran. „Nad ei toonud kuigi palju asju kaasa. Ainult autotäis.”

„Noh, eks kolijad tulevad vist hiljem.”

„Vist küll.”

Vaikus. Lonksan klaasist.

Nüüd olen jälle elutoas, kamina juures, nurgad varjudest küllastunud. „Kuule …” alustab Ed.

„Neil on poeg.”

„Mida?”

„Neil seal on poeg,” kordan ma, surudes lauba vastu külma aknaklaasi. Naatriumlambid pole siia Harlemi pärapõrgusse veel jõudnud ja tänavat valgustab ainult kuu poolik sidrunilõik, aga ma näen nende siluette ikkagi: mees, naine ja pikka kasvu poiss, kes kaste välisukse juurde tassib. „Teismeline,” lisan ma.

„Rahu, panter.”

Enne kui ma end peatada suudan: „Soovin, et te siin oleksite.”

See tabab mind ootamatult. Jääb mulje, et Edi samuti. Telefonis on vaikus.

„Sul on rohkem aega vaja,” ütleb ta.

Ma olen vait.

„Arstid ütlevad, et liiga palju suhtlemist ei ole tervisele hea.”

„Mina olen arst, kes seda ütles.”

„Sa oled üks neist.”

Terav praksatus mu selja taga – säde kaminas. Leegid rahunevad, pobisevad võre taga.

„Miks sa ei võiks neid uusi inimesi enda poole kutsuda?” küsib ta.

Kummutan klaasipära suhu. „Arvan, et täna õhtuks on nüüd küllalt.”

„Anna.”

„Ed.”

Ma peaaegu kuulen teda hingamas. „Mul on kahju, et me koos sinuga seal ei ole.”

Ma peaaegu kuulen oma südant pekslemas. „Minul ka.”

Punch on mulle alumisele korrusele järele loivanud. Roobit­sen ta ühe käega üles, taandun kööki. Asetan telefoni köögiletile. Veel üks klaas enne und.

Kaelapidi pudelit haarates pöördun akna poole, kolme kõnniteel seisva kummitusliku kuju poole ning tõstan pudeli toostiks.