Читать книгу Naine aknal - A. J. Finn - Страница 15

Kinnisvaraleping pandi eile veebi välja. Mu uued naabrid on Alistair ja Jane Russell. Nad maksid oma tagasihoidliku eluaseme eest 3,45 miljonit dollarit. Google ütleb, et mees on partner keskmise suurusega konsultatsioonifirmas, varem elas Bostonis. Naise kohta selgeid andmeid pole – eks sa proovi veebilehitsejasse „Jane Russell” sisestada.

Nad on valinud elava naabruskonna. Millerite kodu üle tänava – jäta kõik lootus, kes sa siia sisened – on üks viiest linnamajast, mida ma enda lõunapoolsetest akendest näen. Ida pool seisavad äravahetamiseni sarnased Hallid Õed: ühesugused räästakarniisid akende kohal, ühesugused pudelrohelised välisuksed. Paremal – veidi vähem hallis ões, ma arvan – elavad Henry ja Lisa Wasserman, pikaaegsed asukad. „Neli aastakümmet ja tiksub juurde,” uhkustas proua Wasserman, kui me siia kolisime. Ta astus läbi, et meile öelda („otse näkku”), kui palju tema („ja minu Henry”) panid pahaks „järjekordse pintsaklipslaste klanni” saabumist kodukanti, mis „oli kunagi tõeline naabruskond”.

Ed puhises vihast. Olivia ristis proua täistopitud küülikuks.

Veemehed^[1.], nagu me neid paarina nimetama hakkasime, pole minuga hiljem enam rääkinud, olgugi et olen praegu üksipäini, ühemeheklann. Nad ei tundu sõbralikumad olevat ka teise Halli Õe elanike suhtes, kelle perekonnanimi on sobivalt Gray. Kaksikud teismelised tütred, isa partner butiikfirmas M&A, ema innukas raamatuklubi kohtumiste korraldaja. Selle kuu valik, mida nende „Saame kokku” lehekülg reklaamib ja mida just praegu Grayde võõrastetoas retsenseeritakse kaheksa keskealise naise poolt: Thomas Hardy „Jude the Obscure”.

Lugesin seda samuti, kujutledes, et olen üks raamatuklubilastest, näksides kohvikooki (ei olnud mugav) ja rüübates veini (sellega tulin toime). „Mida sa arvad Jude’ist, Anna?” võis Christine Gray minult küsida, ja mina vastasin, et pean teda üpris ähmaseks – obscure. Siis naersime. Nad naeravad praegugi, tegelikult. Püüan koos nendega naerda. Võtan sõõmukese.

Milleritest lääne pool on Takedad. Mees on jaapanlane, naine valge, nende poeg ebamaiselt kaunis. Ta on tšellist. Soojadel kuudel harjutab ta, salongiaknad lahti, mispeale Ed avas omakorda meie omad. Ühel õhtul, mingis ammu möödunud juunikuus, tantsisime me, Ed ja mina, Bachi süidi katkete järgi: õõtsudes köögis, minu pea tema õlal, tema sõrmed minu seljal sõlme seotud, sellal kui poiss üle tänava aina mängis ja mängis.

Sel viimasel suvel uitas tema muusika mu maja poole, jõudis mu elutoani, koputas viisakalt aknale: Lase mind sisse. Ma ei lasknud, ei saanud – ma ei tee kunagi aknaid lahti, mitte ealeski –, kuid võisin ikkagi kuulda seda ümisemas, anumas: Lase mind sisse. Lase mind sisse!

Paarismaja 206–208, tühjalt seisev topeltlai pruunist liivakivist hoone, külgneb Takedade häärberiga. Kaks novembrit tagasi ostis selle LLC, kuid sisse ei kolinud keegi. Mõistatus.

Peaaegu aasta jagu klammerdusid selle fassaadi külge tellingud nagu rippaiad. Siis olid need üleöö kadunud – see oli mõni kuu enne Edi ja Olivia lahkumist –, ja tollest ajast peale on vaikus.

Nii on siis lood mu lõunapoolse impeeriumiga ja selle alamatega. Ükski neist inimestest polnud mu sõber, enamikku neist ei kohanud ma rohkem kui korra või kaks. Linnaelu, vististi. Veemehed olid võib-olla millelgi jälil. Mõtlen, kas nad teavad, mis minust on saanud.

Mahajäetud katoliku kool külgneb mu maja idaküljega, praktiliselt nõjatub vastu seda; Püha Dymphna õppeasutus, aknaluugid ees tollest ajast saati, kui siia elama asusime.

Ähvardasime Olivia sinna saata, kui ta sõna ei kuulanud. Rõugearmiline pruun liivakivi, aknad nõest tuhmid. Või vähemalt nii ma mäletan. Juba mõnda aega pole ma sellele pilkugi heitnud.

Ja otse läänes on park – tilluke, kaks krunti lai ja kaks sügav, kitsa tellistest sillutatud rajaga, mis ühendab meie tänavat lähima põhjasuunas asuvaga. Raja mõlemas otsas peab vahti mägivaher, lehed leegitsemas; raudaed, üsna maapinna lähedal, piirab ala neist mõlemale poole. Park on, nagu too tsiteerimist väärt maakler arvas, väga omapärane.

Siis on veel see maja pargi taga: number 207. Lordide paar müüs selle kaks kuud tagasi ja tegi kiiresti platsi puhtaks, lennates lõunasse oma pensionipõlve villasse Vero Beachil. Sisestagem Alistair ja Jane Russell.

Jane Russell! Mu füsioterapeut polnud temast eales kuulnud. „Härrad eelistavad blonde,” ütlesin ma.

„Mitte minu kogemuse põhjal,” vastas tema. Bina on noorem, selles ehk asi ongi.

Kõik see oli täna varem. Enne kui sain temaga vaidlema hakata, tõstis ta mu ühe jala üle teise, pööras mu üle parema külje kummuli. Valu võttis hingetuks. „Su kõõlused tahavad seda,” kinnitas ta mulle.

„Igavene mõrd,” ahmisin ma õhku.

Ta surus mu põlve vastu põrandat. „Sa ei maksa mulle selle eest, et sind siidkinnastega silitaksin.”

Vingatasin. „Kas ma saaksin sulle maksta selle eest, et sa jalga lased?”

Bina käib mu juures kord nädalas, et aidata mul elu vihata, nagu mulle meeldib öelda, ja kanda ette uusimaid uudiseid oma seksiseiklustest, mis on umbes sama põnevad kui mu enda omad. Ainult et Bina puhul on see nii sellepärast, et ta on valiv. „Pool nendes äppides esinevatest kuttidest kasutab viis aastat vanu fotosid,” kurdab ta, juuksed kosena üle õla langemas, „ja teine pool on abielus. Ja ülejäänud pool on põhjusega üksikud.”

See teeb kokku kolm poolt, aga sa ei hakka arutama matemaatilisi peensusi inimesega, kes parajasti su selgroogu väänab.

Ühinesin Tinderiga kuu aega tagasi, et „lihtsalt vaadata”. Tinder, nagu Bina mulle selgitas, sobitab sind inimestega, kellega su elurada on ristunud. Aga mis siis, kui see pole ristunud mitte kellegagi? Mis siis, kui sa navigeerid igavesest ajast igavesti selsamal neljal tuhandel vertikaalselt paigutatud ruutjalal, ja peale selle mitte midagi?

Ma ei tea. Esimene profiil, mille otsa sattusin, oli Davidi oma. Kustutasin oma konto otsemaid.

Nüüd on sellest neli päeva, kui ma Jane Russelli silmasin. Kahtlemata ei küündinud ta proportsioonid oma filmitähest nimekaimu lähedalegi, tolle torpeedorindade ja herilasepihaga, aga minu omad samuti mitte. Poega nägin vaid tol ainsal korral, eile hommikul. Abikaasa seevastu – laiad õlad, jutilised kulmud, kitsas ninaselg – on oma majas pidevalt nähtaval: vispeldab köögis mune, loeb salongis lehte, aeg-ajalt kiikab magamistuppa, nagu otsiks kedagi taga.

1 Wassermann: Veevalaja saksa k. Tõlkija [ ↵ ]