Читать книгу Naine aknal - A. J. Finn - Страница 17

Täna päeval prantsuse leçon ja õhtul „Les Diaboliques”. Rotinäoline lurjusest abikaasa, tema „pisike raamas” naisuke, armuke, mõrtsukas, haihtunud laip. Kas haihtunud laibast saab veel põnevamaks minna?

Aga kohustused kõigepealt. Neelan oma tabletid, pargin end töölaua taha, toksin sõrmega hiirt, sisestan salasõna. Ja login end Agorasse.

Suvalisel ajal, igal ajal, on sisse loginud vähemalt tosin kasutajat, üle maailma laiali laotunud plejaad. Mõnda neist tean nimepidi: Talia San Francisco lähistel, Phil Bostonis, keegi Manchesteri jurist ebajuristliku nimega Mitzi, siis boliivlane Pedro, kelle katkendlik inglise keel pole arvatavasti hullem kui minu vigane prantsuse.

Teised lähtuvad nimevalikul hetkeajest, mina kaasa arvatud – mingil toredal viivul valisin Annagoraphobe, siis aga paljastasin end teisele kasutajale psühholoogina ja sõna läks kiiresti liikvele. Seega, nüüd olen ma thedoctorisin – „tohter on kohal”. Võtab teid vastu.

Agorafoobia: tõlkes suurte ja avatud kohtade kartus, praktikas paljude ärevushäirete katusmõiste. Esmakordselt dokumenteeritud 19. sajandi lõpus, sajand hiljem „kodeeritud eraldiseisva diagnostilise üksusena”, kuigi ilmneb suuresti käsikäes paanikahäirega. Võid selle kohta kõike lugeda, kui tahtmist on, käsiraamatust „Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline manuaal, viies väljaanne”. Ingliskeelses maailmas lühidalt DSM-5. See on mind alati lõbustanud, see pealkiri – kõlab pigem filmifrantsiisina. Sulle meeldis vaimsete häirete neljas väljaanne? Oota vaid järge!

Meditsiinikirjandus on diagnostikavaldkonnas ebaharilikult kujutlusvõimeline. „Agorafoobsed hirmud … hõlmavad üksi väljaspool kodu viibimist, rahvamassis viibimist või järjekorras seismist, sillal seismist.” Mida kõike ma ei annaks, et kord sillal seista. Põrgut, mida kõike ma ei annaks, et seista järjekorraski. Mulle meeldib ka see: „Teatrisaalis rea keskel istumine.”

Keskmised istekohad, võta või jäta.

Leheküljed 113 kuni 133, kui täpsemalt teada tahad.

Paljud meie seas – need, kes on kõige rängemini kahjustatud, kes maadlevad traumajärgse stressihäirega – on suletud koduseinte vahele, sekeldava, pulbitseva välismaailma eest varjul. Mõned pelgavad rahvamasside tulva, teised liikluskeeriseid. Minu jaoks on need taevaavarus, lõputu silmapiir, ehe eksponeeritus, kõige väljaspoolse purustav surve. „Avatud kohad”, määratleb DSM-5 ebamääraselt, innukas edasi liikuma selle fraasi 186 joonealuse märkuse juurde.

Arstina ütlen ma, et agorafoobiat põdev inimene otsib keskkonda, mida ta saab kontrollida. Niisugune on kliiniline seisukoht. Ise seda põdedes (ja see on õige sõna) ütlen ma, et agorafoobia ei ole mu elu niivõrd laastanud kui lihtsalt selleks muutunud.

Agora tervitusekraan ütleb mulle tere. Sirvin teadetetahvleid, kammin teemajätke. „3 kuud oma majas kinni.” Ma kuulen sind, Kala88; siin peaaegu kümme kuud ja üha tiksub. „Agora sõltuvus meeleolust?” Kõlab pigem nagu sotsiaalfoobia, EarlyRiser. Või probleemne kilpnääre. „Ei saa ikka tööd.” Oh, Megan – ma tean ja tunnen kaasa. Tänu Edile ma seda ei vaja, kuid tunnen oma patsientidest puudust. Tunnen nende pärast muret.

Üks uustulnuk on mulle sõnumi saatnud. Suunan ta ellujäämise käsiraamatu juurde, mille kevadel kokku panin: „Ah et sul on paanikahäire” – tean küll, et see kõlab kehkjalt.

K: Kuidas ma süüa saan?

V: Blue Apron, Plated, HelloFresh … Ühendriikides on lugematu hulk kojutoomisega toitlustusfirmasid! Teistes riikides leiab ilmselt samasuguseid teenuseid.

K: Kuidas ma oma rohud kätte saan?

V: Kõik suuremad apteegid Ameerikas toovad praegu ravimid koju kätte. Palu oma arstil kohalikule apteegile teatada, kui jama peaks tekkima.

K: Kuidas ma oma maja puhtana saan hoitud?

V: Lihtsalt korista seda! Palka puhastusfirma või liiguta ise. (Mina ei tee kumbagi. Mu maja vajaks küürimist küll.)

K: Mismoodi ma prügi välja saan viia?

V: Su koristaja võib selle eest hoolt kanda, või saad paluda sõbral aidata.

K: Kuidas ma saaks teha nii, et mul igav ei hakka?

V: Vaat see on küll paras pähkel …

Ja nii edasi. Kokkuvõttes olen ma asjaga rahul. Meeldiks endalegi selliseid nõuandeid saada.

Nüüd ilmub mu ekraanile tekstikast.

Sally4th: hei, tohter!

Tunnen, kuidas naeratus huulil tuksleb. Sally: kakskümmend kuus, elab Perthis, teda rünnati sel aastal lihavõttepühapäeval. Tulemuseks murtud käeluu, sinikad näol ja silmade ümber. Tema vägistajat ei tuvastatud ega vahistatud. Sally veetis neli kuud suletud uste taga, isoleerituna maailma kõige isoleeritumas linnas, kuid on nüüd juba enam kui kümme nädalat majast väljas käinud – teeb talle head, nagu ta ütleb. Psühholoog, võõrutusteraapia ja propranolool. Ei midagi beetablokaatori sarnast.

thedoctorisin: Tere ise ka! Kõik korras?

Sally4th: kõik ok! piknik täna hommikul!!

Ta on alati olnud kiindunud hüüumärkidesse, isegi depressioonikuristikes viibides.

thedoctorisin: Kuidas oli?

Sally4th: jäin ellu :)

Talle meeldivad emotikonid ka.

thedoctorisin: Sa oledki ellujääja! Kuidas Inderaliga läheb?

Sally4th: hästi, juba all 80 mg peal

thedoctorisin: 2 x päevas?

Sally4th: 1x!!

thedoctorisin: Minimaalne annus! Super! Kõrvalnähud?

Sally4th: kuivad silmad, muud midagi

Veab tal. Ma võtan sarnast ravimit (teiste seas) ja aeg-ajalt peavalud lausa rebestavad aju. Patsiendi infoleht ütleb: propranolool võib kaasa tuua migreeni, südame arütmia, õhupuuduse, depressiooni, hallutsinatsioonid, raskekujulised nahareaktsioonid, iivelduse, kõhulahtisuse, libiido languse, unetuse ja uimasuse. „Sellel rohul on vaja vaid üht – rohkem kõrvalnähte,” ütles Ed.

„Vaikne sisepõlemine,” pakkusin välja.

„Karjuv tulerakett.”

„Aeglane, viivitlev surm.”

thedoctorisin: Tagasilangusi?

Sally4th: eelmisel nädalal hakkasin võbisema

Sally4th: aga sain sellest üle

Sally4th: hingamisharjutused

thedoctorisin: Vana hea paberkott.

Sally4th: tunnen end nagu idioot, aga see aitab

thedoctorisin: Aitab tõesti. Tubli oled.

Sally4th: tänud:)

Rüüpan oma veini. Veel üks tekstikast popsab ekraanile: Andrew, mees, keda ma kohtasin klassikafilmide entusiastide veebilehel.

Graham Greene sarjad @ Angelika misiganes?

Peatun korraks. Graham Greene’i „Langenud iidol”^[1.] on mu lemmik – põrgusse määratud lihunik; saatuslik paberlennuk – ja sellest on oma viisteist aastat, kui ma vaatasin „Hirmu ministeeriumi”^[2.]. Ja vanad filmid, muidugi mõista, viisid minu ja Edi kokku.

Aga ma pole oma olukorda Andrew’le selgitanud. Klikk ikoonile „pole saadaval”.

Pöördun taas Sally juurde.

thedoctorisin: Kas sa käid regulaarselt oma psühholoogi juures?

Sally4th: jah:) thanx. praegu ainult 1x nädalas. ta ütleb edusammud on suurepärased

Sally4th: rohud ja säng on võti

thedoctorisin: Kas magad öösiti hästi?

Sally4th: näen ikka veel halba und

Sally4th: sa?

thedoctorisin: Ma magan palju.

Liiga palju, ilmselt. Peaksin seda doktor Fieldingile mainima. Pole kindel, kas ma tahan.

Sally4th: kuidas sul edeneb? võitluseks valmis?

thedoctorisin: Ma pole nii kiire kui sina! PTSD on kurikaval. Aga ma olen vintske.

Sally4th: seda sa oled!

Sally4th: ma tahtsin siin sõpru vaadata – mõtlen ikka sinule!!!

Ütlen Sallyle adjöö ja just samal hetkel helistab Skype’is mu juhendaja. „Bonjour, Yves,” pomisen enda ette. Pean enne kõnele vastamist hetk pausi; ma ootan temaga kohtumist, taipan – need tintmustad juuksed, see tema naha tõmmusus. Need kulmud, mis keskel kokku sööstavad ja tarduvad nagu l’accent circonflexe, kui mu aktsent teda hämmeldab, mida juhtub sageli.

Kui Andrew veel kontakti otsib, eiran teda praegu. Võib-olla alatiseks. Klassikaline kino: seda jagan ma Ediga. Mitte kellegi teisega.

Pööran liivakella oma laual teistpidi, vaatan, kuidas väike liivapüramiid tundub tukslevat, kui terakesed seda täpitavad. Nii palju aega. Peaaegu aasta. Ma pole majast peaaegu aasta otsa väljas käinud.

Noh, peaaegu. Viis korda kaheksa nädala jooksul olen suutnud välja astuda, tagauksest, oma aeda. Minu „salarelv”, nagu doktor Fielding seda nimetab, on mu vihmavari – Edi vihmavari tegelikult, logisev London Fogi kaadervärk. Doktor Fielding, ise ka paras logisev kaadervärk, seisab aias nagu hernehirmutis, kui ma ukse lahti lükkan, vihmavari tõkkeks ees. Vedru klõksatab ja vari avaneb; ma põrnitsen sihikindlalt selle kupli sisepinda, ribisid ja katteriiet. Tume šotiruuduline kangas, neli musta ruutu ridamisi igas pingule tõmmatud voldis, neli valget joont igas lõimes ja koelõngas. Neli ruutu, neli joont. Neli musta, neli valget.

Hinga sisse, loenda neljani. Hinga välja, loenda neljani. Neli. Võlunumber.

Vihmavari eendub mu sammude ette nagu saabel, nagu kilp.

Ja siis ma astun välja.

Välja, kaks, kolm, neli.

Sisse, kaks, kolm, neli.

Nailon läigib päikesepaistel. Astun esimese sammu alla (tegelikult on seal neli trepiastet) ja kallutan varju taeva suunas, ainult veidike, et heita korraks pilk tema kingadele, tema pahkluudele. Maailm kobrutab mu perifeerses nägemisväljas nagu vesi, mis on valmis tuukrikella uputama.

„Pea meeles, et sul on salarelv,” hüüab doktor Fielding.

See pole ju saladus, tahan ma karjuda; see on kõigest niru vihmavari, mida praegu kasutatakse täie päikese all.

Välja, kaks, kolm, neli; sisse, kaks, kolm, neli – ja ootamatult see toimib; vari juhib mind astmetest alla (välja, kaks, kolm, neli) ja mõned jalad üle muru eemale (sisse, kaks, kolm, neli). Kuni paanika pead tõstab, see kohuv laine, mis mu silmanägemise halvab, lämmatab doktor Fieldingi hääle.

Ja siis … parem sellele mitte mõelda.

1 Originaalpealkiri „The Fallen Idol”. Toim. [ ↵ ]

2 Originaalpealkiri „Ministry of Fear”. Toim. [ ↵ ]