Читать книгу Lumm - A. S. Byatt - Страница 2
ОглавлениеKui kirjanik nimetab oma teose armastuslooks, siis pole ilmselt tarviski märkida, et ta soovib taotleda nii kirjutamisviisis kui ka materjalis teatud vabadust, mille õigust ta ei oleks tundnud endal olevat, kui ta oleks väitnud, et ta kirjutab romaani. Eeldatakse, et see viimane kompositsioonivorm võtab oma sihiks väga täpse vastavuse inimkogemuse mitte üksnes võimalikule, vaid ka tõenäolisele ja tavalisele kulule. Neist esimesele – mis peab küll kunstiteosena allutama ennast rangelt seadustele ning patustab andestamatult, kaldudes kõrvale inimsüdame tõest – kuulub ka õigus esitada seda tõde suurel määral autori enda valitud või loodud olukorras… Vaatepunkt, mille alusel saab käesolevat lugu pidada romantiliseks, seisneb katses ühendada möödanikku selle praeguse ajaga, mis meist mööda vilksatab.
Nathaniel Hawthorne,
„Eessõna „Seitsmeviilumajale””
Ja kui ehk liiga habras seebimull võib vahel
ka näida kohe lõhkemas – kui juba tundub,
et kumab päris maailm läbi võltsi – mida sa siis näed?
Kas vana on nii raamas? Sa leiad ennast järsku
koos noorte, tõsimeelsete ja tulistega – geenius, ilu
ja seisus, rikkus – kui sa hoolid neist:
ja oma õigust otsides sind tervitavad
(See olen mina, härra) nagu oma semu, omasarnast
ses variilmas – saavad minu omaks
ja neile langeb minu lumm…
See kõik võib olla, võib küll ja väikse vale
hea abiga nii läeb: Sludge räägib valet!
On juhul halvimal ta teie luuletaja, kes laulab
olematuist kreeklastest seal olematus Troojas
ja nende võimatutest vägitükkidest!..
Miks aga tuua välja luuletajad? Ka lihtne proosa –
see kaine aru kants – ka selle loojad
ei ilma luiskeloota läbi saa.
On seadus, fakt ja asjaolud kirjas neil,
kuis sunnib soov ja paslikuks peab uid,
ja sobimatu nägemata jääb ning kirja läheb
vaid see, mis loole hea, muu kõrvale jääb kõik.
Maailma ajalugu, sisalike sajand,
või indiaanlased ja vana ilma sõjad,
Jerome Napoleon – tahta võid mis tahes.
Kõik, nagu autor tahab. Ja maksad
temale ning kiidad, et ta kivil elu andis,
ja udus tule läitis, lõi olnu elavaks.
Nii kuuleme: „Kuis suutsid leida niidiotsa,
mis labürindist juhtis läbi sind?
Kas tühjalt kohalt sündis kirev kangas?
Kas nõnda habras alus on sel lool,
kas elulool või narratiivil?” Või siis teisisõnu:
„Kui palju valet nõudis sult
see tüse tõde, mille meile esitad?”
Robert Browning, „Härra Sludge. „Meedium””
