Читать книгу Lumm - A. S. Byatt - Страница 5

Roland sõitis järgmisel hommikul jalgrattaga Bloomsburysse ja asus teele väga vara, kui Val endale alles oma tööpäevanägu pähe tegi. Ta põikles ohtlikult üht- ja teistpidi läbi haisva viiemiilise roomava liikluse üle Putney silla, piki Embankmenti ja üle Parlamendi väljaku. Tal ei olnud oma vanas kolledžis kabinetti, aga tal lubati sallimisi kasutada üht kabinetti tema mõnetunnise poole kohaga õpetamise jaoks. Siin tühjas vaikuses pakkis ta lahti jalgratta sadulakorvid ja läks panipaika, kus kükitas kogukas paljundusmasin keset inetuid köögirätte teeplekilise valamu kõrval. Sel ajal kui masin ekstraktoritiiviku kõmina ja sumina saatel soojenes, võttis ta oma kaks kirja välja ja luges neid uuesti. Siis laotas ta need, kiri allpool, otsekui ennustamiseks mustale klaasile, mille all hõljusid ja möödusid rohelise valguse sambad. Ja masin sülitas välja nende kirjutiste kuumad ja kemikaalide järele lõhnavad spektrogrammid, kujuteldava tühja ruumi must raamistus seal, kus originaali servades oli sajanditolm. Roland oli aus, ta kirjutas võlgujäänud paljundamissumma teaduskonna märkmeraamatusse valamu kõrval. Roland Michell, 2 lehte, 10 penni. Ta oli ebaaus. Tal oli nüüd korralik koopia ja ta sai libistada kirjad märkamatult tagasi Londoni raamatukogu Vico vahele. Aga ta ei tahtnud. Ta tundis, et kirjad on tema omad. Ta oli alati pisut põlanud neid, keda võlusid asjad, mida olid puudutanud suurvaimud – Balzaci kaunistatud jalutuskepp, Robert Louis Stevensoni flažolett, must pitsmantilja, mida oli kunagi kandnud George Eliot. Mortimer Cropperil oli kombeks võtta uuritaskust Randolph Henry Ashi suur kuldkell ning seada oma aeg Ashi ajanäitaja järgi. Rolandi kserokoopiad olid puhtamad ja selgemad kui originaalide luitunud vaskjashallikas kiri, tegelikult oli kopeerimistindis mingit musta ja läikivat värskust, ilmselt olid masinarullid äsja tinti saanud. Tema tahtis aga originaale.

Kui Dr Williamsi raamatukogu avati, läks ta sinna ja küsis näha Crabb Robinsoni monumentaalse päevaraamatu käsikirja. Ta oli käinud seal ka varem, kuid pidi kasutama selle neile meenutamiseks Blackadderi nime, kuigi tal polnud mõtteski näidata oma leidu Blackadderile, vähemalt mitte enne, kui tema enda uudishimu saab rahuldatud ning kirjad on tagasi pandud.

Ta hakkas lugema 1856. aastat, mil avaldati „Jumalad, inimesed ja kangelased”, mida väsimatu Crabb Robinson oli lugenud ja kommenteerinud.

4. juuni. Lugesin läbi mitu dramaatilist luuletust Randolph Ashi uuest raamatust. Ma pöörasin eriti tähelepanu neile, mille jutustajaks tahtsid olla Hippo Augustine, üheksanda sajandi saksi munk Gotteschalk ning „Palveränduri teekonna” naaber Paindlik. Samuti panin tähele, kui erakordselt oli esile manatud see, kuidas Franz Mesmer ja noor Mozart mängisid oma klaasist suupilli Viinis ertshertsogi õukonnas, täis helisid ja kummalisi viise, mis olid suurepäraselt sõnastatud ja väljendatud. Seda Gotteschalki, Lutheri eelkäijat, isegi kui ta oma vandetõotusest lahti ütleb, võib pidada tema leppimatus proosalises visioonis mõneks meie hilisemaks tänapäevaseks Evangeelse kiriku pooldajaks ning naaber Paindlik on võib-olla satiir minusuguste aadressil, kes usuvad, et kristlus ei koosne Jumaluse jumaldavalt austatud kohalolekust leivatükis ega isegi metafüüsilise usu viies punktis. Vastavalt oma tavale kohtleb Ash Paindlikku, kes võiks talle oletatavasti sümpaatne olla, pealtnäha suurema pahameelega, kui ta suunab oma koletislikule mungale, kelle jampsimises on mingit tõelist ülevust. Raske on aru saada, kus peaks Randolph Ash asuma. Ma kardan, et temast ei saa kunagi populaarset luuletajat. See, kuidas ta manab „Gotteschalkis” esile Schwarzwaldi, on väga tore, aga kui paljud lugejaist on valmis selleni jõudmiseks tema teoloogilisi märkusi taluma? Ta paisutab ja põimib oma meloodiaid niisuguste sunnitud riimidega ja niisuguse isevärki ja põhjendamatute analoogiate tihnikuga, et tema mõtet on raske taibata. Kui ma loen Ashi, siis mõtlen ma nooremast Coleridge’ist, kes esitas naudinguga oma epigrammi Donne’i kohta:

See lõik oli juba Ashi uurijatele hästi tuntud ning seda oli ohtralt tsiteeritud. Rolandile meeldis Crabb Robinson, väsimatult heatahtlik, intellektuaalse uudishimuga mees, kes tundis rõõmu kirjandusest ja teadmistest ning oli ometi tulvil võimet iseennast tähtsusetuna kujutada.

„Ma leidsin varakult, et mul pole kirjanduslikke võimeid, mis annaksid mulle inglise kirjanike seas säärase koha, nagu ma oleksin soovinud, aga ma mõtlesin, et mul on võimalus õppida tundma paljusid oma ajastu silmapaistvaid inimesi ning et ma võin teha head, pannes kirja oma vestlused nendega.” Ta tunneb neid kõiki, tervet kaht põlvkonda, Wordsworthi, Coleridge’i, de Quinceyt, Lambi, Mme de Staëli, Goethet, Schillerit, Carlyle’i, G. H. Lewest, Tennysoni, Cloughi, Bagehotti. Roland luges läbi terve 1857. aasta sissekanded ja asus 1858. aasta kallale. Selle aasta veebruaris kirjutas Robinson:

Kui see oleks mu viimane tunnike (ja üle kaheksakümnesel ei saa see kaugel olla), tänaksin ma Jumalat selle eest, et ta laskis mul näha nii palju üksikinimestele annetatud suurepäraseid võimeid. Naiste puhul nägin ma proua Siddonsis tema laadi kangelaslikku suurust, proua Jordanis ja Mlle Marsis nende lummavust, ma kuulasin vaimustusega Coleridge’i unelevaid monolooge – „seda vana kõneosavat meest”, ma reisisin koos Wordsworthiga, meie suurima lüürilis-filosoofilise poeediga, ma nautisin Charles Lambi teravmeelsust ja tundehoogsust, ma vestlesin tema enda laua ääres vabalt Goethega, kes on konkurentsitult oma aja ja maa ülim geenius. Ta tunnistab ainult oma tänukohustust Shakespeare’i, Spinoza ja Linnaeuse ees, nagu kartis Wordsworth, kui ta otsustas luuletajaks hakata, võistlejatena ainult Chaucerit, Spenserit, Shakespeare’i ja Miltonit.

Juunikuu sissekannetest leidis Roland selle, mida ta oli otsinud.

Mu hommikusöök läks väga kenasti selles suhtes, mis puudutas vestlust. Minu pool olid Bagehot, Ash, proua Jameson, professor Spear, preili LaMotte ja tema sõber preili Glover, viimane mõnevõrra sõnaaher. Ash ei olnud kunagi kohtunud preili LaMotte’iga, kes tuli tõesti erandkorras välja, et mulle heameelt teha ja rääkida oma kallist isast, kelle „Mütoloogiate” toomisele inglise lugejate ette ma olin pisut kaasa aidanud. Elavalt arutati luulet, eriti Dante võrreldamatut geeniust, aga ka Shakespeare’i luuletustes väljenduvat geniaalsust, eriti tema noorepõlve teoste mänglevust, mida Ash iseäranis imetleb. Preili LaMotte rääkis jõulisemalt, kui ma oleksin oodanud – elavnenult on ta üllatavalt nägus. Me arutasime ka neid nn „spirituaalseid” ilminguid, millest leedi Byron mulle nii tundeküllaselt kirjutas. Jutuks tuli proua Stowe’i väide, nagu oleks ta Charlotte Brontë vaimuga jutelnud. Preili Glover ütles ühes oma vähestes juttu sekkumistes soojalt, et tema uskumist mööda võisid niisugused asjad juhtuda ja juhtuvadki. Ash lausus, et ta vajaks eksituskindlat katselist tõestust, kuid ei kujuta ette, et seda tulemas oleks. Bagehot ütles, et see, kuidas Ash oli esitanud Mesmeri usku spirituaalsetesse mõjudesse, näitab, et ta ei piirdu nii jäigalt positivistliku teadusega, nagu ta nüüd väidab. Ash vastas, et ajalooline kujutlusvõime nõuab teatud poeetilist usku tema tegelaste vaimsesse universumisse ning et see on tema puhul nii tugev, et tal on oht olla ilma igasuguste oma tõekspidamisteta. Kõik pöördusid koputavate vaimude küsimuses preili LaMotte’i poole, aga ta keeldus arvamust avaldamast, vastates üksnes Mona Lisa naeratusega.

Roland kopeeris selle lõigu ja luges edasi, kuid ei leidnud enam edasisi viiteid preili LaMotte’ile, kuigi Ash oli üsna sagedane võõrustaja ja külaline. Robinson avaldas kiitust proua Ashi suurepärastele majapidamisoskustele ja kahetses, et proua ei olnud kunagi saanud emaks, kuigi ta oleks selleks ideaalselt sobinud. Paistis, et ta ei olnud märganud, et preili LaMotte’il või preili Gloveril oleksid olnud mingid erilised teadmised Ashi luulest. Võib-olla see vestlus, „meeldiv ja ootamatu” või siis teisiti öelduna „erakordne”, oli aset leidnud kusagil mujal või mõnel teisel puhul. Rolandi enda üsna ahta käekirjaga ümber kirjutatuna tundusid Crabb Robinsoni ülestähendused veidrad, vähem enesekindlad ja mitte nii loomulikult elu osa. Roland teadis, et statistiliselt hinnates rikkus ta peaaegu kindlasti seda teksti mingil kombel – kas või puuduliku ümberkirjutamisega. Mortimer Cropperi magistrante sunniti ümber kirjutama lõike – enamasti Randolph Henry Ashi teostest –, siis oma ümberkirjutusi uuesti ümber kirjutama, siis neid masinakirjas ümber kirjutama ja seejärel karmi toimetajapilguga vigu otsima. Cropper ütles, et kunagi ei olnud ühtki päris ilma vigadeta teksti. Ta jätkas seda alandlikkust kasvatavat treeningut isegi hõlpsa fotokopeerimise päevil. Blackadderil niisugust professionaalset meetodit ei olnud, kuid sellegipoolest märkas ja parandas ta ohtralt vigu, saates seda muutumatult terve rea halvustavate kommentaaridega inglise hariduse allakäigu kohta. Tema ajal, ütles ta, õpetati üliõpilastele grammatikat ning nad olid õppinud pähe luulet ja Piibli. Kummaline väljend, pähe, lisas ta, nagu hoitakse luuletusi kusagil peas. „„Peas kumisemas,” nagu Wordsworth ütles,” sõnas Blackadder. Aga parima inglise traditsiooni kohaselt ei pidanud ta enda kohuseks varustada küündimatuid üliõpilasi töövahenditega, mida neil ei olnud. Nad peavad ise kuidagi nurina- ja põlguseudust läbi rabelema.

Roland läks Briti Muuseumisse Blackadderit otsima. Ta ei olnud veel otsustanud, mida talle öelda, seega veetis ta aega, muretsedes endale koha lugemissaalis kõrge kupli all, kus polnud tema arvates selle kõrgusest hoolimata piisavalt hapnikku kõigile püüdlikele lugejatele, nii et nad olid unised nagu hääbuvad leegid Humphry Davy klaaskupli all, kui nende toit sai ära tarvitatud. Pärastlõuna oli käes – hommik oli kulunud Crabb Robinsoni peale – ja see tähendas, et kõik avarad, kõrged, mahesinised nahaga kaetud kirjutuslauad piki suure ratta kodaraid, mis said alguse järelevaataja kataloogiga ümbritsetud laua juurest, olid juba ära võetud ning ta pidi leppima hiljem nende kodarate vahele paigutatud lõikude ühe imeväikese lameda kolmnurkse otsaga. Need vahetükid olid viirastuslauad, teisejärgulised lauad, kokutuslauad, DD GG OO. Ta leidis koha AA (nagu Ash) otsas ukse lähedal. Oma esmases rõõmus selle üle, et ta oli vastu võetud sellesse tarkuse siseringi, oli ta võrrelnud seda Dante „Paradiisiga”, milles istusid pühakud, patriarhid ja neitsid korrapärastes ridades ringikujuliselt nagu suurt roosi moodustades, ning kuhu oli nüüd kokku kogutud ka kunagi üle terve universumi laiali pillutatud tohutu köite lehed. Kullatud tähed mahesinisel nahal aitasid keskajateemalistele kujutluspiltidele kaasa.

Sellisel juhul oli Ashi-vabrik, mis kükitas hoone sisemuses, põrgu. Lugemissaalist viis raudredel alla ning sealt oli ka väljapääs – kõrge lukustatud kaaruks, mis viis üles Egiptuse päikeseta matusepaika, mittemidaginägevate silmadega vahtivate vaaraode, kössis kirjutajate, teisejärguliste sfinkside ja tühjade muumiakirstude keskele. Ashi-vabrik oli palav paik täis metallkappe ja klaaskonge, millest kostis kirjutusmasinate klõbinat ja mida valgustasid hämaralt neoontorud. Mikrofilmilugejad kumasaid roheliselt sealses hämaruses. Kui lugejates lühis tekkis, oli õhus vahetevahel tunda väävlihaisu. Seal kõlas isegi hala ja oli kuulda mõnda juhuslikku karjatust. Briti Muuseumi kõik alumised ruumid lehkavad kassikusest. Kõutsid nihverdavad ennast sisse võrede vahelt ja ventilatsiooniavadest, hulguvad ringi ning neid aetakse taga ning vahetevahel ka toidetakse vargsi.

Blackadder istus keset oma toimetuse näilist kaost ja tegelikku korda, sõelus väiksemate sedelite hange karvaste servadega perfokaartide ja laiguliste, pungil toimikute vahelises orus. Tema taga vilksas ta assistent, kahvatu Paola, pikad ilma värvita juuksed kummipaelaga kinni seotud, tohutu suured prillid talle suru ilmet andmas, ning sõrmeotsad nagu tolmused hallid padjakesed. Seesmises ruumis, kirjutusmasina toa taga, oli väike kartoteegikappidest ehitatud koobas, milles paiknes dr Beatrice Nest, kelle olid peaaegu sisse müürinud kastid, mis sisaldasid Ellen Ashi päevikut ja kirjavahetust.

Blackadder oli viiekümne nelja aastane ja ta oli tulnud Ashi toimetama solvumise mõjul. Ta oli šoti koolmeistrite poeg ja pojapoeg. Tema vanaisa esitas õhtuti koldevalguses luulet – „Marmioni”, „Childe Haroldit” ja „Ragnarökki”. Ta isa saatis ta Cambridge’i Downing College’isse F. R. Leavise juurde õppima. Leavis tegi Blackadderiga seda, mida ta tõsiste üliõpilastega ikka tegi: ta näitas neile inglise kirjanduse hirmsat ja hunnitut tähtsust ja tarvilikkust ning võttis neilt samal ajal igasuguse usu sellesse, et nad ise oleksid võimelised sellesse oma panust andma või seda muutma. Noor Blackadder kirjutas luuletusi, kujutles dr Leavise kommentaare nende kohta ning põletas need ära. Ta lõi endale spartalikult napi, kahemõttelise ja läbitungimatu esseestiili. Tema saatuse otsustas üks dateerimiseteemaline seminar. Cambridge’i seminariruum oli rahvast täis, istuti põrandal ja tooli käetugedel. Kõhn ja vilgas õppejõud, lahtise kaelusega särk seljas, seisis aknalaual ja sikutas üht aknapoolt, et lasta sisse värsket õhku, Cambridge’i külma valgust. Dateerimiseks antud tekstide seas oli trubaduuride lüürika, James I aegse värssdraama näidis, mõned satiirilised riimipaarid, blankvärsis mõtisklus vulkaanilisest mudast ja üks armastussonett. Blackadder, keda vanaisa oli koolitanud, mõistis otsekohe, et kõigi nende luulekatkete autor oli Randolph Ash ning need on näited tema ventrilokvismist, tema raskesti käsitletavast haardest. Temal endal oli kaks võimalust: teha oma teadmised avalikuks või lasta seminaril jätkuda ja Leavisel ahvatleda õnnetuid magistrante valesti määrama ning demonstreerida siis omaenda hiilgavat analüüsivõimet võltsingu ja ehtsa ning viktoriaanliku võõrandumise ja eheda tunde vahel vahet tegemises. Blackadder valis vaikimise ning Ash paljastati nagu kord ja kohus ning leiti kerge olevat. Blackadder tundis, et ta on Randolph Henry Ashi kuidagi reetnud, kuid õigluse mõttes oleks ta võinud pigem arvata, et ta on reetnud iseenda, oma vanaisa ja võimalik ka, et dr Leavise. Ta hüvitas selle. Ta kirjutas oma doktoritöö teemal „Teadlikud väited ja alateadlik eelarvamus: Pingeallikas Randolph Henry Ashi dramaatilistes poeemides”. Temast sai Ashi-ekspert ajal, mil Ash oli kõige vähem moes. Ta räägiti nõusse, et ta toimetaks Ashi „Kogutud luuletusi ja näidendeid” juba 1959. aastal, õnnistusega praeguselt lord Ashilt, eakalt metodistist peerilt, kes oli Ashi enda ühe kauge sugulase järeltulija ning müümata käsikirjade pärija. Neil süütuseaegadel oli ta kujutlenud seda väljaannet kui mingit piiritletud ülesannet, mis võib viia teiste asjadeni.

Tal oli kõikuvas koguses abilisi, keda ta saatis nagu Noa tuvisid ja kaarnaid maailma raamatukogudesse, peos nummerdatud sedelid nagu riidehoiupiletid või lõunatalongid, kõigis kas küsimus, võimaliku tsitaadi poolik rida või pärisnimi, mis tuli kindlaks teha. Rooma sõjavankri rattarumm, mille jälgi aeti Gibboni joonealuste viidete kaudu. „Mõttetarga ohtlik unes nähtud melon”, mis osutus pärinevat Descartes’i unenäost. Ashi oli huvitanud kõik. Araabia astronoomia ja Aafrika transpordisüsteemid, inglid ja tammepahad, hüdraulika ja giljotiin, druiidid ja grande armeé, katarid ja trükkalite õpipoisid, ektoplasma ja Päikese mütoloogia, külmunud mastodonide viimased söömaajad ja taevamanna tegelik olemus. Joonealused märkused matsid teksti enda alla ja neelasid selle endasse. Need olid koledad ja kohmakad, kuid vajalikud, arvas Blackadder, kui need tekkisid iseenesest nagu Hüdra pead, ühe lahendatu asemele kaks lahendust nõudvat.

Ta mõtles sageli oma hämaras toas sellest, kuidas inimesest saab tema töö. Kes oleks ta nüüd, kui temast oleks saanud, ütleme, ehitusraha jagav riigiametnik või politseinik, kes uurib juukse- ja nahakübemeid või pöidlajälgi? (See oli väga ashilik mõtisklus.) Mida kujutaksid endast üksnes nende enda pärast kogutud teadmised, see tähendab James Blackadderile kogutud teadmised, millel poleks mingit tegemist Randolph Henry Ashilt saadud saagiga, selle seedimisega ja jäätmetega?

Oli aegu, mil Blackadder lubas endal selgelt näha, et ta lõpetab oma tööelu, see tähendab oma teadliku mõtleva elu selle ülesande juures ning et kõik ta mõtted on siis olnud teise mehe mõtted, kogu ta töö teise mehe töö. Ja siis mõtles ta, et see polegi võib-olla nii oluline. Teda ju lõpuks ikkagi huvitas Ash isegi pärast kõiki neid aastaid. See oli meeldiv alluvus, kui ta ikkagi oli alluv. Ta uskus, et Mortimer Cropper pidas ennast Ashi isandaks ja omanikuks, aga tema, Blackadder, teadis paremini oma kohta.

Ta oli näinud kunagi telerist üht loodusteadlast, kes näis talle tema enda analoogina. See mees läks paunaga välja, korjas üles kakkude räppetombud, sildistas need, lammutas hiljem pintsettidega laiali, loputas mitmesuguseid puhastusvedelikke täis klaasmensuurides ning korrastas ja seadis ringi kakkude kokkupressitud luu-, hamba- ja karvatombu jäänused ja osakesed, et taastada surnud karihiir või vaskuss, kes oli jooksnud, surnud ja liikunud läbi kaku seedekulgla. See kujund meeldis talle ning ta kaalus hetkeks, kas mitte sellest luuletust kirjutada. Siis avastas ta, et Ash oli temast ette jõudnud. Ash oli kirjeldanud arheoloogi:

Siis ei suutnud Blackadder aru saada, kas ta oli märganud teleri loodusteadlast sellepärast, et Ashi kujund oli ta mõtted selleks ette valmistanud, või oli ta selle peale tulnud sõltumatult.

Roland ilmus riiulite tunnelitest Blackadderi jäise valgusega valdustesse. Paola naeratas talle ning Blackadder kortsutas kulmu. Blackadder oli hall mees, tal oli hall nahk ja raudhallid juuksed, mida ta kandis üsna pikana, sest ta oli uhke, et need olid ikka veel nii paksud. Tema rõivad – tviidpintsakud, velvetpüksid – olid korralikud, kantud ja tolmused nagu kõik muugi siin all. Kui ta naeratas – mida juhtus väga harva –, oli tal mõnus irooniline naeratus.

Roland ütles: „Ma arvan, et ma olen teinud avastuse.”

„Tõenäoliselt selgub, et seda on juba varem kakskümmend korda avastatud. Mis see on?”

„Ma läksin tema Vicot lugema ning see on ikka veel tuubil täis tema käsikirjalisi märkmeid, lõhkemiseni täis, iga lehekülje vahel. Londoni Raamatukogus.”

„Cropper käis selle kindlasti tihtkammiga läbi.”

„Minu meelest mitte. Minu meelest tõesti mitte. Kõik see tolm on settinud sinna mustadesse servadesse, see jõuab päris leheservani. Seda pole keegi väga kaua puutunud. Ma oletan, et mitte kunagi. Ma lugesin natuke.”

„Oli sellest kasu?”

„Oh, vägagi. Tohutult.”

Blackadder, kes ei tahtnud oma erutust välja näidata, hakkas paberilehti kirjaklambritega kokku panema. „Ma heidan parem pilgu peale,” ütles ta. „Ma parem vaatan ise. Ma lähen sinna. Ega sa midagi seal segi ei ajanud.”

„Oi ei. Oi ei. See tähendab, hulga lehti lihtsalt lendas välja, kui raamat lahti tehti, aga minu meelest me panime need tagasi paika.”

„Ma ei saa sellest aru. Ma arvasin, et Cropper jõudis kõikjale. Sa ära parem sellest kõssagi, mõistad, või see kõik lendab üle Atlandi ning Londoni Raamatukogu vahetab oma vaibad välja, paneb sisse kohvimasina ja Cropper saadab meile veel ühe kena ja abivalmi kahetseva naeratusega faksi, pakkudes ligipääsu Stanti kogule ning igakülgset abi mikrofilmi osas. Ega sa ei ole kellelegi midagi öelnud?”

„Ainult raamatukoguhoidjale.”

„Ma lähen ise sinna. Patriotism peab finantseerimise asemel asja ära ajama. Peatame selle lekke.”

„Nad ei –”

„Mina ei usaldaks lasta silmist kedagi, kes seisab vastamisi Cropperi tšekiraamatuga.”

Blackadder maadles oma mantliga, niru, lühikese, villase palituga. Roland oli loobunud igasugusest mõttest arutada näpatud kirju Blackadderiga ja ega see olnudki igal juhul kuigi realistlik. Ta küsis aga siiski: „Kas sa oskad öelda mulle midagi kirjaniku kohta, kelle nimi on LaMotte?”

„Isidore LaMotte. „Mythologies”, 1832. „Mythologies indigènes de la Bretagne et de la Grande Bretagne”. Ka „Mythologies françaises”. Suur teaduslik folkloori ja legendide kogumik. Nõretab tolleaegsest moodsast kõigi mütoloogiate võtme otsimisest, aga ka bretooni rahvuslikust identsusest ja kultuurist. Ash oli seda peaaegu kindlasti lugenud, aga ma ei mäleta, kuidas täpselt ta seda kasutas…”

„Oli olemas ka preili LaMotte…”

„Ah soo, tema tütar. Ta kirjutas religioosseid luuletusi, eks ole? Väikese sünge raamatukese, mille pealkiri oli „Viimased asjad”. Ja lastejutte. „Novembris räägitud lood”. Igasugused öised hirmujutud. Ja ühe eepose, mis olevat loetamatu.”

„Minu meelest tunnevad tema vastu huvi feministid,” ütles Paola.

„Muidugi mõista,” arvas Blackadder. „Randolph Ash neile ei meeldi. Nemad tahavad ainult lugeda Elleni lõputut päevikut, kui meie sõber seal on suutnud selle ükskord päevavalguse kätte tuua. Nad arvavad, et Randolph Ash surus Elleni kirjutamissoovi maha ja kasutas ära tema kujutlusvõimet. Minu meelest on neil raske seda tõestada, kui neid huvitavad tõendid, aga ma ei ole kindel, et see nii on. Nad teavad, mida seal leida on, juba enne, kui nad on seda näinud. Neil ei ole lähtuda millestki muust kui teadmisest, et ta veetis palju aega diivanil lebades ning see ei ole küll tema ajastut ja asjaolusid arvestades eriti harukordne. Nende tegelik probleem – ja Beatrice’i probleem – on selles, et Ellen Ash on igav. Kahju küll, aga ta pole mingi Jane Carlyle. Vaene vana Beatrice alustas soovist näidata, kui ennastsalgav ja toetav oli Ellen Ash ning ta otsis üles iga karusmarjakeedise retsepti ja iga väljasõidu Broadstairsi kahekümne viie aasta jooksul, kas sa suudad seda uskuda, ning kui ta sellest kõigest ärkas, leidis ta, et keegi ei tahtnud enam ennastsalgavust ega pühendumist, kõik tahtsid, et Ellenis oleks möllanud mässumeelsus, valu ja kasutamata anne. Vaene Beatrice. Tal on ainult üks publikatsioon, aga õhuke raamat, mille pealkiri on ilma mingi irooniata „Abikaasad”, ei lähe tänapäeva feministidele peale. Üks väike antoloogia 1950. aastal suurmeeste kaaslannade tarkadest, vaimukatest ja helladest ütlemistest. D. Wordsworth, J. Carlyle, E. Tennyson, Ellen Ash. Aga naisuuringute tegelased ei saa kogu seda materjali avaldamiseks kätte, kuni vaene vana Bea on ikka veel ametlik toimetaja. Ta ei saa ise arugi, mis temaga on juhtunud.”

Roland ei tahtnud kuulda Blackadderilt veel üht pikka kõnet Beatrice Nesti edasilükkunud väljaandest Ellen Ashi kohta. Blackadderi häälde ilmus Beatrice’i teema ülesvõtmisel üks teatud toon, närvidele käiv lõrisev toon, mis meenutas Rolandile kilavaid hagijaid. (Ta oli küll kuulnud hagijate kila ainult telerist.) Mõte Cropperist tõi õpetlase näole põgusa ja vandeseltslasliku ilme.

Roland ei pakkunud ennast Blackadderiga Londoni Raamatukogusse kaasa. Ta läks hoopis kohvi otsima. Pärast seda võib ta hakata taga ajama preili LaMotte’i, kellel nüüd oli mingi identiteet, kataloogis nagu kõigil teistelgi surnud hingedel.

Ta ilmus välja Egiptuse raskekaallaste seast ning nägi kahe tohutu kivist jala vahel midagi kiiret, valget ja kuldset, mis osutus Fergus Wolffiks, kes suundus samuti kohvi jooma. Fergus oli väga pikk, tema vaskjad juuksed olid lõigatud pealt pikaks ja tagant lühikeseks nagu mingis 1930ndate moe 1980ndate versioonis ning need juuksed olid pimestavvalge raske džempri ja lohvakate mustade pükste kohal, millega ta meenutas Jaapani võitluskunstide harrastajat. Ta naeratas Rolandile säravsiniste silmadega ja laia, tugevaid valgeid hambaid kohutavalt täis suuga rahulolevalt ja aplalt. Ta oli Rolandist vanem, kuuekümnendate laps, kes oli õpingud ajutiselt pooleli jätnud, valinud vabaduse, Pariisi revolutsioonid ja istumise Barthese ja Foucault’ jalge ees ning tulnud siis tagasi, et särada Prince Albert College’is. Ta oli üldiselt küllaltki meeldiv, kuigi enamikul temaga kohtunud inimestel tekkis väga ähmane mõte, et ta võib mingil määratlematul kombel ohtlik olla. Rolandile Fergus meeldis, sest näis, et tema meeldis Fergusele.

Fergus kirjutas dekonstruktiivset käsitlust Balzaci „Chefd’Oeuvre Inconnu” teemal. Rolandit ei üllatanudki enam see, et inglise keele ja kirjanduse osakond toetas uurimusi Prantsuse raamatutest. Tundus, et viimasel ajal enam muud ei olnudki ning Roland ei tahtnud, et teda peetaks kitsarinnaliseks. Tema enda prantsuse keel oli hea tänu ema kirglikule sekkumisele tema haridusse. Fergus lamaskles kohviku seinaäärsel pikal pingil ning ütles, et raskus seisnes selles, et ta pidi dekonstrueerima midagi, mis oli nähtavasti juba ise ennast dekonstrueerinud, sest raamat rääkis maalist, mis osutus üksnes kaootiliste pintslitõmmete kogumiks. Roland kuulas viisakalt ja küsis:

„Kas sa tead midagi kellestki preili LaMotte’ist, kes kirjutas lastejutte ja religioosset luulet kusagil 1850ndate paiku?”

Selle peale naeris Fergus üsna kaua ja vastas napilt:

„Peaks teadma.”

„Kes ta oli?”

„Christabel LaMotte. Mütograaf Isidore tütar. „Viimased asjad”. „Novembris jutustatud lood”. Eepos pealkirjaga „Haldjas Melusina”. Väga veider. Kas sa tead, kes on Melusina? Ta oli haldjas, kes abiellus surelikuga, et saada endale hing, ning võttis mehelt lubaduse, et see ei jälgi teda laupäeviti kunagi salaja, ning mitu aastat mees ei jälginudki ja nad said kuus poega, kellel kõigil oli mingi imelik viga – kummalised kõrvad, tohutud kihvad, ühest põsest välja kasvav kassipea, kolm silma – sedasorti asjad. Ühe nimi oli Geoffroy à la Grande Dent ja ühe nimi Hirmus. Melusina ehitas Poitous losse, päris losse, mis on praegu veel alles. Ja lõpuks vaatas mees muidugi läbi lukuaugu – või tegi ühes versioonis oma mõõgaotsaga augu naise terasukse sisse – ja seal ta naine lõbutseski suures marmorvannis. Ja vöökohast allpool oli ta kas kala või madu, Rabelais ütleb „andouille”, mingi tohutu vorukas, sümbolism on ilmne, ja ta peksis vett oma lihaselise sabaga. Ja mees ei öelnud midagi ja naine ei teinud midagi, kuni Geoffroy, see vintske poeg, pani pahaks seda, et tema vend Fromont otsis varju kloostris, ning kui ta keeldus välja tulemast, kuhjas Geoffroy hagu ja põletas kõik koos munkade, Fromonti ja muuga maha. Ja kui sellest kanti ette Raimondinile (tema on see algne rüütel, see abikaasa), siis ütles ta: „See kõik on sinu süü, ma poleks kunagi pidanud võtma naiseks jubedat madu.” Siis tegi Melusina talle etteheiteid, muutus loheks ja lendas ümber lossimüüride, lüües hirmsat lärmi ja kolkides kive. Ah jaa, enne seda andis ta mehele range käsu tappa kindlasti Hirmus, sest muidu hävitab ta nad kõik, ning nõnda ka tehti. Ja ta käib Lusignani krahvidele surma ette kuulutamas – ta on omamoodi Dame Blanche või Fata Bianca. On olemas kõikvõimalikke sümboolseid, mütoloogilisi ja psühhoanalüütilisi tõlgendusi, nagu sa võid kujutleda. Christabel LaMotte kirjutas selle pika ja väga keerulise poeemi Melusina loost 1860ndatel ning see avaldati 1870ndate alguses. See on veider värk – seal vohavad tragöödia, armulugu ja sümbolism, see on mingi unenäoline maailm, mis on täis kummalisi elajaid, varjatud tähendusi ja tõeliselt pentsikut seksuaalsust või sensuaalsust. Feministid on selle pärast pöördes. Nad ütlevad, et see väljendab naiste võimetut iha. Ega seda enne suurt ei loetud, kui nemad selle avastasid – Virginia Woolf teadis seda, ta esitas seda loova mõistuse olemusliku androgüünsuse kujundina – aga uued feministid näevad Melusinat vannis naiste iseseisva seksuaalsuse sümbolina, mis ei vaja vaeseid mehi. Mulle see meeldib, selles on midagi häirivat. Selle fookus muutub kogu aeg. Soomuselise saba väga täpsetest kirjeldustest kosmiliste lahinguteni.”

„Väga kasulik informatsioon. Ma otsin selle üles.”

„Miks sa seda teada tahad?”

„Ma sattusin Randolph Ashi teostes ühe viite peale. Randolph Ashi loomingus on varem või hiljem peaaegu kõigele viidatud. Miks ma sind naerma ajasin?”

„Minust sai tahtmatult Christabel LaMotte’i asjatundja. Maailmas on kaks inimest, kes teavad kõike, mida on Christabel LaMotte’i kohta teada. Üks on professor Leonora Stern Tallahassees. Ja teine on dr Maud Bailey Lincolni ülikoolis. Ma kohtusin nende mõlemaga Pariisis ühel seksuaalsuse ja tekstuaalsuse teemalisel konverentsil, kus ma osalesin. Kui sa mäletad. Minu meelest neile ei meeldi mehed. Sellegipoolest oli mul hirmuäratava Maudiga lühike armulugu. Pariisis ja siis siin.”

Ta jäi vait ja kortsutas endamisi kulmu. Ta tegi suu lahti, et midagi lisada, aga pani selle uuesti kinni. Natukese aja pärast ütles ta:

„Tema – Maud – juhib naiste teaduskeskust Lincolnis. Neil on seal küllaltki palju Christabeli avaldamata dokumente. Kui sa tahad midagi vähetuntut, siis just sealt tulekski otsida.”

„Võib-olla otsingi. Aitäh. Missugune ta on? Kas ta pistab mu nahka?”

„Ta tarretab meeste vere külmusega,” kostis Fergus tugeva dekodeerimatu tundega.