Читать книгу Lumm - A. S. Byatt - Страница 4

Inimene on oma hingetõmmete ja mõtete, tegude, aatomite ja haavade, armastuse, ükskõiksuse ja vastumeelsuse lugu, milles on ka tema rass ja rahvas, pind, mis on toitnud teda ja tema esivanemaid, tema tuttavate paikade kivid ja liiv, süüme ammu vaigistatud lahingud ja võitlused, tütarlaste naeratused ja vanade naiste aeglane kõnepruuk, juhuslikud juhtumised ja armutu seaduse järkjärguline toime – kõik see ning veel midagi, üksainus leek, mis allub igas mõttes Tule enda kohta kehtivatele seadustele, kuid läidetakse ometi ning kustutakse üheainsa hetkega ning seda ei saa enam uuesti süüdata terve tuleva ajakõnnu jooksul.

Niisiis, Randolph Henry Ash, ca 1840, kui ta kirjutas „Ragnaröki”, poeemi kaheteistkümnes raamatus, mida mõned pidasid vanaskandinaavia müütide kristianiseerimiseks ning mõned materdasid kui ateistlikku ja kuratlikult lootusetut kirjatööd. Inimese olemus oli Randolph Ashile oluline, kuigi ta oleks võinud ilma liigse segaduseta kirjutada selle lauselahmaka ka kasutades teisi termineid, väljendeid ja rütme ning jõuda lõpuks sellesama rahuldust pakkuvalt segase metafoorini. Või nii vähemalt arvas Roland, kes oli subjekti poststrukturalistliku dekonstrueerimise osas hea õpetuse saanud. Kui talt oleks küsitud, kes on Roland Michell, oleks ta pidanud andma hoopis teistsuguse vastuse.

1986. aastal oli ta kahekümne üheksa aastane, lõpetanud Londonis Prints Alberti kolledži (1978) ja saanud samas ülikoolis ka doktorikraadi (1985). Tema doktoritöö pealkiri oli „Ajalugu, ajaloolased ja luule? Ajalooliste „tõendite” esitamine Randolph Henry Ashi poeemides”. Ta oli kirjutanud selle James Blackadderi juhendamisel ning see oli olnud heidutav kogemus. Blackadder oli ise heitunud ja talle meeldis teisi heidutada. (Ta oli ka range õpetlane.) Roland töötas nüüd osalise tööajaga projekti juures, mida nimetati Blackadderi „Ashi-vabrikuks” (miks mitte Ashram? oli Val öelnud), ning see lähtus Briti Muuseumist, kuhu Ashi naine Ellen oli annetanud pärast Ashi surma paljude tema luuletuste käsikirjad. Ashivabrikut rahastasid väike stipendium Londoni ülikoolilt ning palju suurem Albuquerques asuvalt Newsome Fondilt, heategevuslikult hooldusfondilt, mille üheks eestkostjaks oli Mortimer Cropper. See võib jätta mulje, et Blackadder ja Cropper töötasid Ashi nimel harmooniliselt koos. See oleks aga väärkujutlus. Blackadder uskus, et Cropper ihub hammast nende käsikirjade peale, mis asuvad küll Briti Raamatukogus, kuid ei kuulu sellele, ning et ta püüab heldekäelisust ja abivalmidust ilmutades oma pugejalikkusega omanike usaldust ja heatahtlikkust pälvida. Šotlane Blackadder arvas, et Briti kirjandusteosed peavad jääma Suurbritanniasse ja neid peavad uurima britid. Võib näida veider, et Roland Michelli kirjeldamist alustatakse ekskursiga Blackadderi, Cropperi ja Ashi keerulistesse suhetesse, aga just selles kontekstis mõtles Roland ise endast kõige sagedamini. Kui ta ei mõelnud endast seoses Valiga.

Roland pidas ennast hilinejaks. Ta oli jõudnud kohale liiga hilja kõigeks, mis oli ikka veel õhus, kuid kadunud, 1960. aastate käärimiseks, säraks, reisideks ja nooruseks, selle kõige õndsalikuks koidikuks, mida tema ja ta eakaaslased nägid vaid üsna ilmetu päevana. Psühhedeelsete aastate jooksul oli ta koolipoiss ühes Lancashire’i masendavas puuvillatööstusega linnas, mida ei puudutanud ei Liverpooli lärm ega Londoni möll. Tema isa oli linnanõukogu vähetähtis ametnik. Tema ema oli pettunud inglise filoloog. Ta mõtles endast, nagu oleks ta kandideerimisblankett töökohale, teaduskraadile, elule, aga kui ta mõtles oma emast, siis ei oleks ta seda omadussõna eemaldanud. Ema oli pettunud. Iseendas, Rolandi isas ja Rolandis. Tema pettumuse raev oli kannustanud Rolandit tema haridusteel, mis oli toimunud lakkamatus kiirustamises ühest kohast teise rutakalt kokkuliidetud kolmik-ühtluskoolis, Aneurin Bevani koolis, mis koosnes Glasdale’i vanast humanitaarkeskkoolist, St Thomas à Becket C-st E keskkoolis ning Rätsepate Gildi tehnikumist. Ta ema oli joonud liiga palju õlut, „läinud kooli” ja viinud ta metallitöötlemisest üle ladina keelde, kodanikuõpetusest prantsuse keelde ning oli maksnud ta matemaatikaõpetajale rahaga, mis oli saadud ajalehtede müümisest, mida ema Rolandit tegema oli sundinud. Ja nii oligi Roland saanud vanamoodsa klassikalise hariduse, milles olid lüngad seal, kus õpetajad olid koondatud või kus oli klassiruumis valitsenud kaos. Ta oli teinud alati seda, mida temalt loodeti, ta oli saanud neli A-d keskkooli lõpueksamitel, lõpetanud ülikooli kiitusega ja saanud doktorikraadi. Nüüd oli ta sisuliselt töötu, elatas end ära poole koduõpetajakohaga, Blackadderile jooksupoisiks olemisega ja mõnikord restoranis nõusid pestes. Ekspansiivsetel 1960. aastatel oleks ta edenenud kiiresti ja iseenesest, nüüd aga pidas ta end hädavareseks ning tundis, et oli selles ise ähmaselt süüdi.

Ta oli väga pehmete, jahmatavalt mustade juustega ja peente, korrapäraste näojoontega väikest kasvu mees. Val kutsus teda Mutiks, mis talle ei meeldinud. Ta ei olnud seda kunagi Valile öelnud.

Roland elas koos Valiga, kellega ta oli kohtunud üliõpilasseltsis rebaste teeõhtul, kui ta oli kaheksateistkümne aastane. Ta uskus nüüd, kuigi see usk või tulla ta mälu müütilisest silendamisest, et Val oli esimene inimene, keda ta oli üliõpilasena kõnetanud, see tähendab seltskondlikult, mitte ametiasjus. Ta mäletas, et talle oli meeldinud, kuidas Val välja nägi – kuidagi pehme, pruun ja ebalev. Val oli seisnud üksi, hoidnud teetassi enda ees ning vaadanud mitte ringi, vaid üsna kramplikult aknast välja, nagu poleks ta oodanud, et keegi talle läheneb, ega kedagi ka seda tegema julgustanud. Temast oli õhkunud mingit rahu, konfliktitust ning nõnda läkski Roland tema juurde. Ning sellest ajast saadik ei olnud nad kunagi teineteisest eemal olnud. Nad käisid samadel kursustel ja liitusid samade ühingutega, nad istusid koos seminaridel ja käisid koos Riiklikus Kinoteatris, nad seksisid koos ja kolisid teisel kursusel kokku ühetoalisse korterisse. Nad elasid kokkuhoidlikult pudrust, läätsedest, ubadest ja jogurtist, nad jõid natuke õlut ja venitasid selle joomise võimalikult pikaks, nad ostsid kahepeale raamatuid ning pidid mõlemad läbi ajama üksnes oma stipendiumiga, millest ei jätkunud Londonis kuigi kauaks, ja nad ei saanud teenida lisa suvepuhkuse ajal, sest see võimalus oli kadunud naftakriisi saabumisega. Roland oli kindel, et tema kiitusega lõpetamine oli osalt Vali teene. (Ja ka tema ema ja Randolph Henry Ashi teene.) Val lihtsalt ootas seda temalt, sundis teda alati ütlema seda, mida ta mõtles, vaidles temaga ning muretses pidevalt, kas ta ise töötab, kas nad mõlemad töötavad ikka piisavalt innukalt. Nad ei tülitsenud peaaegu kunagi või siis peaaegu ainult sellepärast, et Roland väljendas muret Vali tagasihoidlikkuse pärast maailma suhtes üldiselt, tema keeldumise pärast avaldada arvamust klassis ja hiljem isegi Rolandiga vesteldes. Roland mäletas, et alguses oli Valil palju vaikseid arvamusi, mida ta pakkus Rolandile ujeda kavalusega, nii et need olid sõnastatud nagu omamoodi kutse või peibutis. Valile olid meeldinud mõned luuletused. Ükskord oli ta istunud alasti Rolandi hämaras toas ja deklameerinud Robert Gravesi:

Valil oli kare hääl, mis oli kohandudes Londoni ja Liverpooli vahel õrnemaks muutunud. Kui Roland pärast seda rääkima hakkas, kattis Val ta suu käega, ja oligi parem, sest tal polnud midagi öelda. Roland märkas hiljem, et kui ta edusamme tegi, rääkis Val üha vähem ning vaidluses vastas ta üha enam Rolandi enda mõtetega, mis olid küll mõnikord nagu kudumistöö pahupool, aga sisuliselt ikkagi tema enda mõtted. Val kirjutas isegi oma magistrantuuriessee teemal „Meesventrilokvism: Randolph Henry Ashi naised”. Roland ei tahtnud seda. Kui ta soovitas Valil iseseisvalt midagi püüelda, ennast märgatavaks teha, sõna võtta, siis süüdistas Val teda enda „pilkamises”. Kui Roland küsis, mida Val selle „pilkamisega” mõtles, võttis ta appi vaikuse, nagu juhtus alati, kui nad vaidlesid. Et vaikimine oli ka Rolandi ainus agressioonivorm, siis vaikisid nad nõnda päevi või ühel hirmsal korral, mil Roland oli otsesõnu „Meesventrilokvismi” kritiseerinud, ka nädalaid. Ja siis mahenes tähendusrikas vaikus lepitust otsivaks ühesilbilisuseks ning taas nende rahulikuks kooseksisteerimiseks. Kui saabusid lõpueksamid, läks Rolandil pidevalt ja ennustatavalt hästi. Vali kirjalikud tööd olid üksluised ja minimaalsed, suure enesekindla käekirjaga ja hästi vormistatud. „Meesventrilokvismi” peeti tubliks tööks, kuid seda ei hinnanud kõrgelt ei eksamineerijad ega tõenäoliselt ka Roland ja see oli kahekordselt ülekohtune, sest ta oli keeldunud seda vaatamast ja polnud nõus selle keskse väitega, et Randolph Henry Ashile naised ei meeldinud ja ta ei mõistnud neid, et tema naishääled olid tema enda hirmu ja agressiivsuse konstruktsioonid ning et isegi tema luuletsükkel „Ask Emblale” ei väljendanud mitte armastust, vaid nartsissismi ja selles pöördus luuletaja oma naiseliku alge poole. (Ükski biograafiline kirjanduskriitik ei olnud rahuldavalt kindlaks teinud, kes oli Embla.) Valil läks väga halvasti. Roland oli oletanud, et Val oli seda oodanud, aga talle sai kohutavalt selgeks, et ei olnud. Järgnesid pisarad, terve öö kestvad nuuksed ja niitsumine ning esimene pahurusehoog.

Val jättis ta nende kooselu algusest esimest korda üksi ja läks korraks „koju”. Kodu oli Croydonis, kus ta elas koos oma lahutatud emaga sotsiaalkorteris sotsiaalkindlustusest, mida täiendasid vahetevahel juhuslikud toetused Vali isalt, kes töötas kaubalaevastikus ning keda polnud nähtud pärast seda, kui Val sai viieaastaseks. Val polnud nende kooselu ajal kunagi teinud ettepanekut minna koos tema emale külla, kuigi Roland oli viinud ta kahel korral Glasdale’i, kus Val oli aidanud Rolandi isal nõusid pesta ja polnud teinud väljagi sellest, et ema nende eluviisi mõnitas, öeldes hoopis Rolandile: „Ära muretse, Mutt. Ma olen seda kõike varemgi näinud. Ainult et minu oma veel ka joob. Kui meie köögis tikku tõmmata, siis plahvataks kõik põlema.”

Kui Val oli läinud, mõistis Roland vapustusega, mis sarnanes uskupööramisega, et ta ei taha, et nende elu sellisena jätkuks. Ta veeretas end selili ja laiutas vabalt voodis, ta avas aknad, ta käis üksi Tate’i galeriis ja vaatas Turneri „Norhami lossi” hajusat sinikuldset õhku. Ta küpsetas faasani Fergus Wolffile, oma rivaalile teaduskonna kohtade pärast rebimises – õhtusöök oli põnev ja viisakas, kuigi faasan oli vintske ja haavleid täis. Ta tegi plaane, mis polnudki plaanid, vaid kujutlused üksi tegutsemisest ja vabast ärksusest – sellest, mida tal polnud kunagi olnud. Nädala pärast tuli nutune ja hädine Val tagasi ning kuulutas, et tema kavatseb vähemalt endale elatist teenida ning läheb stenograafiakursustele. „Sina vähemalt tahad mind,” ütles ta Rolandile, nägu niiske ja läikiv. „Ma ei tea, miks sa peaksid mind tahtma, ma olen väärtusetu, aga sa tahad.” „Muidugi tahan,” oli Roland öelnud. „Muidugi.”

Kui Rolandi riigistipendium lõppes, sai Valist nende ülalpidaja ajal, mil Roland oma doktoritööd kirjutas. Val muretses endale IBM elektrilise kirjutusmasina, kirjutas õhtuti ümber mitmesuguseid akadeemilisi tekste ja töötas päeval hea tasu eest asendustöötajana. Ta töötas Citys, õppehaiglates, laevandusfirmades ja kunstigaleriides. Ta pani vastu survele valida mingi eriala. Ta ei lasknud tõmmata end vestlusse oma tööst, millele ta ei viidanud peaaegu kunagi ilma täiendita „orjalik”. „Ma pean enne magamaminekut veel natuke orjama,” või isegi veidramalt: „Ma pidin täna hommikul orjama minnes peaaegu auto alla jääma.” Ta hääl võttis mõnitava tooni, mis oli üsna tuttav Rolandile, kes mõtles esimest korda, milline oli olnud tema ema enne pettumist – tema puhul pettumist Rolandi isas ja mingil määral ka Rolandis. Kirjutusmasin tärises ja vaevas Rolandit öösel, sest selle hääl polnud kunagi piisavalt rütmiline, et seda oleks saanud märkamata jätta.

Nüüd oli korraga kaks Vali. Üks istus vaikides kodus, jalas vanad teksad ja seljas väljaveninud kreppriidest pikad pluusid tumeda mustadest ja lilladest lilledest mustriga. Sellel Valil olid väga sirged tuhmid pruunid juuksed, mis rippusid ümber kahvatu ja otsekui maa-aluse näo. Ainult mõnikord olid sel Valil erepunased küüned, mis olid jäänud tollest teisest Valist, kes kandis kitsast musta seelikut ja patsokkidega musta jakki roosa siidpluusi peal, oli hoolikalt meigitud roosa ja pruuni lauvärviga ning kasutas ruusi põsenukkidel ja ploomikarva huulepulka. See kurblikult särav orjatööd tegev Val kandis kõrgeid kontsi ja musta baretti. Tal olid ilusad pahkluud, mis jäid koduste teksaste all nähtamatuks. Ta juuksed olid koolutatud rahuldavasse paažisoengusse ning mõnikord musta paelaga kinni seotud. Parfüümini ta siiski ei laskunud. Ta ei olnud loodud selleks, et olla võluv. Roland soovis poolenisti, et ta oleks seda olnud, et mõni kommertspankur viiks ta õhtusöögile või mõni kahtlane advokaat kutsuks ta Playboy Clubi. Ta vihkas ennast nende alandavate fantaasiate pärast ning kartis mõõdukalt, et Val võib kahtlustada teda nende hellitamises.

Kui ta suudaks töö saada, oleks kergem mingi muutusega algust teha. Ta kandideeris ja sai regulaarselt äraütlemisi. Kui tema enda teaduskonnas töökoht vabanes, esitati sellele 600 avaldust. Roland kutsuti vestlusele – viisakusest, arvas ta –, aga töökoha sai Fergus Wolff, kelle saavutuste nimekiri oli vähem järjekindel, kes võis olla hiilgav või naeruväärselt vilets, kuid mitte kunagi igav ega õige, keda armastasid õpetajad, keda ta ärritas ja hurmas, samal ajal kui Roland ei tekitanud mingeid kirglikumaid tundeid kui üksmeelne heakskiit. Fergus tegeles ka õige alaga, milleks oli kirjandusteooria. Val oli selle sündmuse pärast rohkem nördinud kui Roland ning tema nördimus häiris Rolandit niisama palju kui tema enda läbikukkumine, sest Fergus meeldis talle ning ta tahtis, et see suhtumine saaks ka edaspidi püsima jääda. Val leidis ka Ferguse jaoks ühe oma rõhutatud väljendi, niisuguse, mis oli kiivas ja vale. „See pretensioonikas blond ahvatleja!” ütles ta Ferguse kohta. „See pretensioonikas sekspomm!” Ta armastas kasutada seksistlikke imetlevaid sõnu omamoodi bumerangina. See tekitas Rolandis piinlikkust, sest Fergus ei mahtunud ühegi sellise termini raamesse – ta oli tõesti blond ja armuelus väga edukas, aga see oli ka kõik. Fergus ei tulnud enam neile sööma ning Roland kartis, et Ferguse meelest oli see tingitud tema, Rolandi, vimmast.

Kui Roland sel õhtul koju jõudis, tundis ta juba õhust, et Val on tujus. Keldrikorter oli täis praesibulate vänget soojust, mis tähendas, et Val valmistab mingit keerulist toitu. Kui Val ei olnud tujus, kui ta oli apaatne, avas ta konserve või keetis mune või tegi äärmisel juhul avokaadosalatit. Kui Val oli kas väga rõõmus või väga vihane, tegi ta süüa. Kui Roland tuppa astus, seisis Val valamu juures ja hakkis suvikõrvitsaid ja baklažaane ning ei tõstnud pilku, nii et Roland oletas, et tuju oli paha. Ta pani oma koti vaikselt maha. Neil oli koobast meenutav keldrituba, mille nad olid värvinud aprikoosivärvi ja valgeks, et seda rõõmsamaks teha, ning see oli sisustatud kaheinimesediivaniga, kahe väga vana ploomikarva, plüüsise ja tolmuse tugitooliga, millel olid ümarad rullis käetoed ja peatoed, pruugitud, plekilise tammepuust kirjutuslauaga, mille taga töötas Roland, ja uuema, lakitud pöögipuust kontorilauaga, millel seisis kirjutusmasin. Need olid, seljad vastamisi, pikkade külgseinte ääres, kumbki oma Habitati laualambiga, mis oli Rolandil must ja Valil roosiroosa. Tagumise seina ääres olid telliskividest ja laudadest ehitatud raamaturiiulid, mis kaardusid väärtkirjandusteoste all, enamik neist ühised, aga mõni ka kahes eksemplaris. Nad olid pannud seintele mitmesugused plakatid, Briti Muuseumi keerulise ja geomeetrilise Koraani plakati ja Tate’i algavat Turneri näitust kuulutava plakati.

Rolandil oli Randolph Henry Ashist kolm pilti. Üks neist, foto surimaskist, mis oli üks Harmony linna Stanti kogu keskseid eksponaate, seisis tema kirjutuslaual. Murti pead, kuidas oli saanud teoks see rõõmutu, laia laubaga pea skulptuur, sest oli olemas ka foto, mis kujutas viimasesse unne suikunud poeeti, kellel oli ikka veel patriarhihabe. Kes oli tal habeme maha ajanud ja millal? Roland oli imestanud ning Mortimer Cropper oli küsinud oma biograafias „Suur ventrilokvist” ilma vastust leidmata. Ülejäänud kaks portreed olid tellitud fotokoopiad Ashi kahest portreest National Portrait Gallerys. Val oli pagendanud need esikuhämarusse. Ta ütles, et ei taha, et luuletaja teda põrnitseb, ta tahab natuke oma elu, ilma et ta peaks seda Randolph Ashiga jagama.

Hämaras esikus oli pilte raske näha. Ühe oli maalinud Manet ja ühe G. F. Watts. Manet pilt maaliti siis, kui kunstnik käis 1867. aastal Inglismaal ning sel oli ühisjooni tema Zola portreega. Ta oli kujutanud Ashi, kellega ta oli eelnevalt Pariisis kohtunud, istumas kolmveerandprofiilis nikerdatud mahagonist toolil tema kirjutuslaua taga. Tema taga oli mingi triptühhon, kus vasakul ja paremal olev sõnajalgadega sarnanev lehestik raamis vesist pinda, millel sillerdasid tiigitaimede vahel roosad ja hõbedased kalad. Sellest jäi osalt mulje, nagu oleks poeet paigutatud mingi metsa või laane juurte keskele, kuni tuli mõistmine, nagu oli osutanud Mortimer Cropper, et taustal on üks neid Wardi osadeks jagatud klaaskappe, milles Victoria-aegsed inimesed kasvatasid taimi kontrollitud keskkonnas või lõid vastupidavaid tiike, et uurida taimede ja kalade füsioloogiat. Manet’ Ash oli tõmmu, võimukas, aukus silmadega tugeva lauba all, jõulise habeme ja enesekindla, endamisi muigvel ilmega. Ta nägi välja ergas ja intelligentne, kindlasti mitte valmis rutakalt tegutsema. Tema ette lauale olid paigutatud mitmesugused esemed, elegantne ja meisterlik natüürmort, mis täiendas tugevat pead ja ambivalentseid looduslikke kasve. Seal oli terve rida rohmakaid geoloogilisi eksponaate, sealhulgas kaks peaaegu kerakujulist kivi, natuke kahurikuuli moodi, üks must ja üks väävelkollane, mõned ammoniidid ja trilobiidid, suur klaaskuul, roheline klaasist tindipott, kassi liigendatud skelett, virn raamatuid, millest kaks olid nähtavalt „Divina Commedia” ja „Faust” ning puitraamis liivakell. Neist olid tindipott, klaaskuul, liivakell, kaks nimega raamatut ja veel kaks, mis olid püüdlikult identifitseeritud kui „Don Quijote” ja Lyelli „Geoloogia”, nüüd Stanti kogus, kus üks tuba oli sisse seatud, Wardi klaaskastid ja puha, nii, et see sarnaneks Manet’ maalil kujutatud ruumiga. Kollektsioonis oli ka tool ja isegi laud.

Wattsi portree oli udusem ja vähem autoriteetne. See oli maalitud 1876. aastal ning sellel oli kujutatud vanem ja eeterlikum poeet, kelle pea tõusis, nagu on tavaline Wattsi portreedel, keha hägusast tumedast sambast spirituaalsesse valgusse. Taust oli olemas, kuid see oli tumedaks tõmbunud. Originaalportreel oli võimalik ähmaselt näha mingit metsikut rünklikku paika, fotokoopial polnud aga muud kui tihedamad ja kumavamad mustad kohad. Selle kujutise kõige tähtsamad osad olid silmad, mis olid suured ja helkivad, ning habe, terve jõetäis hõbedasi ja kreemikaid, valgeid ja sinakashalle toone, kanaleid ja hargnemisi, mis meenutas da Vinci pööriseid ja kujutas endast näivat valgusallikat. See säras isegi fotol. Roland arvas, et need pildid näisid kuidagi reaalsemad, aga ka karmimad, sest need olid fotod. Vähem tulvil elu, värvielu, aga realistlikumad moodsas mõttes, moodsate ootuste kohaselt. Need olid natuke kannatada saanud, sest korter polnud puhas ja oli niiske. Rolandil ei olnud aga raha nende uuendamiseks.

Toa otsas avanes aken väikesesse õue, kus viis trepp aeda, mis oli nende akna ülemises kolmandikus trellide vahelt nähtav. Kui nad korterit vaatamas käisid, nimetati seda aiakorteriks ning see oli ainus kord, kus neil paluti tulla aeda, kuhu neil hiljem, nagu neile öeldi, polnud õigust minna. Neil polnud isegi lubatud üritada kasvatada midagi pottides oma tagaõues ähmastel, kuid vastuvaidlematutel põhjustel, millega tuli välja majaperenaine, üle kaheksakümnene proua Irving, kelle käes olid nende kohal olevad kolm korrust vänges muskuselehas keset loendamatuid kasse ning kes hoidis aia niisama särava, terve ja korrasoleva, nagu tema elutuba oli kasin ja mädanev. Ta oli ahvatlenud nad sinna nagu vana nõid, ütles Val, rääkides neile aias sõnaohtralt selle paiga vaikusest ja andes neile kummalegi väikese, kuldse ja karvase aprikoosi spaleerpuude küljest kaarja telliskivimüüri ääres. Aed oli pikk, õhuke, varjurikas, päikeseliste rohulappidega, mida ümbritsesid väikesed pukspuuhekid, selle õhk lõhnas roosidest, tumedatest damaskuse roosidest, tihedatest vandlikarva ja hõljuvatest roosadest roosidest, selle piirdetaimed hoidsid tagasi fantastilisi triibulisi ja täpilisi liiliaid, keerduvaid pronksi- ja kullakarva uhkeid, säravaid ja rikkalikke õisi. Ja neile keelatuid. Nad ei teadnud seda aga alguses, kui proua Irving heietas oma murduva ja heasoovliku häälega kõrgel telliskivimüüril, mis oli ehitatud Kodusõja ajal või veelgi varem ning mis oli moodustanud kindral Fairfaxi maade ühe piiri ajal, kui Putney oli iseseisev alevik, kui Cromwelli väljaõppinud rühmad siin kogunesid ja kui Putney debatid südametunnistusevabaduse teemal peeti sillal St Mary kirikus. Randolph Henry Ash oli kirjutanud luuletuse, milles oleks nagu kõnelnud üks Kaevaja Putneys. Ta oli isegi käinud seal vaatamas jõge mõõna ajal, see oli Ellen Ashi päevikus, nad olid võtnud kaasa piknikukorvi kana-petersellipirukaga. See tõsiasi, Marvelli patrooni Fairfaxi mainimine ning müüriga ümbritsetud ning lilli ja puuvilju täis aia olemasolu olid piisavad, et meelitada Roland ja Val keelatud vaatega aiakorterisse.

Kevadel valgustas nende akent ülalt säravkollaste nartsisside tiheda rea kollane kuma. Metsviinapuuväädid roomasid aknaraamini ja liikusid väikestel ümaratel juurevõsudel suure taimekiirusega üle klaasi. Mõnikord vajusid jasmiinikahlud, mis eraldusid maja ääres ohtralt õitsevast põõsast, oma sulni lõhnaga üle nende trepikäsipuu, enne kui tuli proua Irving oma aiarõivastes, kummikud jalas ja põll viledaks kulunud tviidkostüümi peal, milles ta oli neid kõigepealt korterisse ahvatlenud, ja sidus need uuesti üles. Roland oli talt kunagi küsinud, kas ta võiks teda aias abistada tasuks õiguse eest seal mõnikord istuda. Talle oli öeldud, et ta ei tea sellest mitte kui midagi, et noored on kõik ühesugused, hoolimatud ja lõhuvad kõike, ning et proua Irving hindab oma privaatsust. „Võiks arvata,” ütles Val, „et kassid küll aiale head ei tee.” See oli enne, kui nad leidsid oma köögist ja vannitoa laest niiskuslaigud, mis lehkasid eksimatult kassikuse järele, kui neid näpuga katsuda. Ka kassidel oli väljumine keelatud ja nad olid majas kinni. Roland arvas, et nad peaksid mingi teise korteri otsima, kuid hoidus seda ette panemast, sest ta ei tahtnud enda ja Vali osas midagi nii otsustavat teha.

Val asetas tema ette grillitud marineeritud lambaliha, ratatouille’ ja sooja Kreeka leiva. Roland küsis: „Kas ma toon pudeli veini?” ning Val vastas pahuralt ja tõelevastavalt: „Sa oleksid pidanud sellest natuke aega tagasi mõtlema, kõik jahtub ära.” Nad sõid kaardilaua taga, mille nad lahti tegid ja pärast uuesti kokku panid.

„Ma tegin täna hämmastava avastuse,” ütles Roland talle.

„Noo?”

„Ma käisin Londoni raamatukogus. Neil on R. H. Ashi Vico. Tema enda eksemplar. Nad hoiavad seda seifis. Ma lasksin selle üles tuua ning see oli lõhkemiseni pungil tema enda märkmetest, kõik on seal, arvete ja muu sellise tagakülgedel. Ja ma olen üheksakümmend protsenti kindel, et keegi polnud neid vaadanud sellest ajast saadik, kui ta need sinna pani, sest kõik servad olid mustad ja read langesid kokku…”

„Väga huvitav.” Loiult.

„See võib uurimise palet muuta. Võib küll. Mul lasti neid lugeda, neid ei võetud ära. Ma olen kindel, et keegi ei teadnud, et see kõik on seal.”

„Küllap ei teadnud.”

„Ma pean rääkima Blackadderile. Ta tahab näha, kui tähtis see on, veenduda, et Cropper pole seal käinud…”

„Küllap ta tahab jah.”

See oli paha tuju.

„Anna andeks, Val, anna andeks, et ma sind tüütan. See paistab tõesti põnev.”

„Sõltub sellest, mis sind erutab. Küllap on meil kõigil oma isevärki naudingud.”

„Ma võin sellest kirjutada. Artikli. Tõsine avastus. Loob mulle paremad väljavaated töö saamiseks.”

„Mingeid töökohti ei ole.” Val lisas: „Ja kui oleks, läheksid need Fergus Wolffile.”

Roland tundis oma Vali, ta oli jälginud, kuidas naine püüdis ausalt hoiduda lisamast seda viimast märkust.

„Kui sa tõesti arvad, et see, mida ma teen, on nii tähtsusetu…”

„Sa teed seda, mis sind erutab,” ütles Val. „Kõik teevad, kui neil veab ja kui on midagi, mis neid erutab. Sul on see värk selle surnud mehega. Kellel oli see värk surnud inimestega. Olgu peale, aga kõigile ei lähe see nii väga korda. Ma näen oma orjatöölise vaatepunktist mõnda asja. Möödunud nädalal, kui ma olin seal keraamika ekspordi kohas, leidsin ma oma bossi laualt ühe toimiku alt midagi. Seda, mida tehakse väikeste poistega. Kettide ja suutroppidega ja – mustusega… Sel nädalal, korrastades nii tõhusalt selle kirurgi kartoteeki, sattusin ma ühe kuueteistkümneaastase juhtumile, kellel amputeeriti möödunud aastal jalg – talle sobitatakse praegu kunstjalga, selleks kulub kuid, see käib uskumatult aeglaselt – ja nüüd on kindel, et haigus on alanud ka teises jalas, tema seda ei tea, aga mina tean, ma tean paljusid asju. Ükski neist ei sobi kokku, ühelgi pole mingit mõtet. Oli üks mees, kes läks Amsterdami teemante ostma, ma aitasin ta sekretäril piletit broneerida, äriklassi, talle ja tema tema kellavärgina töötavale limusiinile, ning kui ta jalutab seal kanali kaldal ja imetleb majade fassaade, lööb keegi talle noa selga, hävitab ta neeru, ta jääb gangreeni ning nüüd on ta surnud. Niisama lihtsalt. Niisugused mehed kasutavad mu orjatööd, täna siin, homme läinud. Randolph Henry Ash kirjutas kunagi ammu. Anna mulle andeks, kui mulle ei lähe korda, mida ta oma Vicos kirjutas.”

„Oh, Val, nii hirmsad asjad, sa ei räägi kunagi –”

„Ah, kõik see on väga huvitav, need minu orjatöised läbi lukuaugu tähelepanekud, ei mingit kahtlust. Sel lihtsalt ei ole mingit mõtet ja see ei anna mulle midagi. Küllap ma kadestan sind, kes sa vana Ashi maailmapilti kokku paned. Ainult et, mida annab see sulle, Mutikene? Milline on sinu maailmapilt? Ja kuidas saad sa kunagi lubada seda, et viid meid ära selle tilkuva kassikuse ja teineteise otsas elamise juurest?”

Miski oli Vali häirinud, järeldas Roland mõistlikult. Miski, mis oli pannud teda mitu korda kasutama sõna „erutama” – see polnud tema moodi. Võib-olla oli keegi teda krabanud. Või ei olnud. Ei, see on vääritu. Roland teadis, et viha ja turtsakus erutasid Vali tõesti. Ta teadis Valist rohkem, kui oli talle kasulik. Ta astus naise juurde ja silitas ta kukalt ning naine nuusatas, jäigastus ja lõtvus siis. Natukese aja pärast läksid nad edasi voodisse.

Roland ei olnud rääkinud ja ei suutnud rääkida Valile oma salajasest vargusest. Hiljem õhtul vaatas ta vannitoas neid kirju uuesti. „Kallis proua! Meie erakordsest vestlusest saadik ei ole ma mõelnud millestki muust.” „Kallis proua. Meie meeldivast ja ootamatust vestlusest saadik ei ole ma mõelnud peaaegu muust.” Tungivad, lõpetamata. Rabavad. Rolandit ei olnud kunagi eriti huvitanud Randolph Henry Ashi kadunud keha, ta ei käinud tema majas Russell Square’il ega istunud kivist aiapinkidel, kus oli istunud tema – see oli Cropperi stiil. Rolandile meeldis aga mõista seda, kuidas liikus Ashi mõte, ta jälgis seda tema lauseehituse pööretel ja käänakutel ning avastas selle äkitselt terava ja selgena mõnes ootamatus epiteedis. Need surnud kirjad aga häirisid teda isegi füüsiliselt, sest need olid üksnes algused. Ta ei kujutlenud, kuidas Randolph Henry Ashi sulg kiiresti üle paberi liikus, kuid ta mõtles tõesti ammu surnud sõrmedele, mis olid hoidnud ja kokku murdnud neid pooleldi kirjaga kaetud lehti, enne kui säilitas need raamatu vahel, selle asemel et need hüljata. Kes see oli? Ta peab püüdma selle välja uurida.