Читать книгу Lumm - A. S. Byatt - Страница 6

Kui Roland Lincolni jõudis, ärritas teda juba see, et ta oli pidanud rongiga sõitma. Bussisõit oleks olnud odavam, kuigi pikem, aga dr Bailey oli saatnud postkaardi napi teatega, et talle sobiks kõige paremini rääkida Rolandiga kohe, kui see tuleb lõunaselt rongilt – et ülikoolilinnak on pisut Lincolnist väljas, oleks nõnda kõige parem. Rongis oli aga võimalik proovida välja uurida, mida üldse on teada Christabel LaMotte’ist. Rolandi kolledžiraamatukogu oli pakkunud kaks raamatut. Üks oli väga õbluke ja daamilik, kirjutatud 1947. aastal ja saanud Christabeli ühe luuletuse järgi pealkirja „Valge pesu”. Teine oli tüse feministlike esseede kogumik, enamasti Ameerika autoritelt ja avaldatud 1977. aastal: „Tema temas endas, LaMotte’i varjatuks jäämise strateegia”.

Veronica Honiton andis natuke biograafilist informatsiooni. Christabeli vanavanemad Jean-Baptiste ja Emilie LaMotte olid põgenenud pärast 1793. aasta terrorit Inglismaale ja asunud siia elama, otsustades Bonaparte’i kukutamise järel mitte Prantsusmaale naasta. Isidore, kes sündis 1801. aastal, oli õppinud Cambridge’is ja kaalunud luuletamist enne seda, kui temast sai tõsine ajaloolane ja mütograaf,

keda olid tugevasti mõjutanud saksa uurimused muinasjuttude alal ning piiblinarratiivi allikad, kuid kes oli siiski kõigutamatu omaenda müstilises bretooni kristluses. Tema ema Emilie noorem vend oli vabariiklane ja antiklerikaalne ajaloolane, aga ka folkloorientusiast Raoul de Kercoz, kes hooldas veel Kernemetti, perekonna härrastemaja. 1823. aastal abiellus Isidore preili Arabel Gumpertiga, St Pauli katedraali kanooniku Rupert Gumperti tütrega, kelle kindel religioosne usk oli võimsaks Christabeli lapsepõlve tasakaalustavaks jõuks. Abielust sündis kaks tütart: 1830. aastal sündinud Sophie, kes abiellus Sir George Baileyga Seal Close’ist Lincolnshire Woldsis, ning 1825. aastal sündinud Christabel, kes elas vanemate juures kuni 1853. aastani, mil tema vallalise tädi Antoinette de Kercozi talle jäetud väike, kuid äraelamiseks piisav pärandus võimaldas tal asuda elama Richmondi Surreys koos ühe noore sõbrannaga, kellega ta oli kohtunud mingil Ruskini loengul.

Preili Blanche Gloveril olid loomingulised ambitsioonid nagu Christabelilgi ning ta maalis suuri õlimaale, millest pole säilinud ainsatki, aga ta tegi ka osavaid ja müstilisi puugravüüre, mis illustreerivad Christabeli veetlevaid, kuid pisut ärevust tekitavaid raamatuid „Lood süütutele” ja „Novembris jutustatud lood” ning ka tema religioosset luulet „Palved”. Arvatakse, et just preili Glover julgustaski Christabeli kirjutama seda grandioosset ja segast eepilist poeemi „Haldjas Melusina”, mis jutustab ümber vana loo maagilisest poolnaisest, poolmaost. „Haldjas Melusina” fraasid on maagiaga üle koormatud ning prerafaeliitide ajal imetlesid seda mõningad kriitikud, sealhulgas ka Swinburne, kes nimetas seda „rahulikuks, lihaseliseks, madu meenutavaks looks, milles on rohkem jõudu ja mürki, kui üldse peetakse tavaliseks naisterahva sulest tulnule, aga selles puudub narratiivne hoog, üsna sama moodi, nagu see puudus Coleridge’i Maos, mis kujutas Kujutlusvõimet, saba omaenda suhu topitud”. See on nüüd ärateenitult unustatud. Christabeli tagasihoidlik, kuid turvaline kuulsus põhineb tema hillitsetud ja peenel lüürikal, mille on loonud peen tundelisus, mõnevõrra sünge temperament ja häiritud, kuid vankumatu kristlik usk.

Õnnetuseks uppus preili Glover 1861. aastal Thamesi. Näib, et see surm mõjus Christabelile masendavalt ning ta läks lõpuks oma perekonna rüppe tagasi ja veetis õde Sophie juures oma ülejäänud vaikse ja sündmustevaese elu. Paistab, et pärast Melusinat ta enam luulet ei kirjutanud, vaid tõmbus üha enam vabatahtlikku vaikimisse. Ta suri 1890. aastal kuuekümne viie aastasena.

Veronica Honitoni kommentaarid Christabeli luulele keskendusid armsalt tema „kodusele müstitsismile”, mida ta võrdles viisiga, kuidas George Herbert ülistas teenijat, kes „pühib tuba nagu Sinu seadust” täites:

Kolmkümmend aastat hiljem pidasid feministid Christabel LaMotte’i meeletuks ja raevukaks. Nad kirjutasid käsitluse„Ariachne lõhutud lõng: Kunst kui kõrvaleheidetud ketramine LaMotte’i luules”. Või „Melusina ja deemonlik teisik: Hea ema, paha madu”. „Taltsas raev: Christabel LaMotte’i ambivalentne kodune elu”. „Valged kindad: Blanche Glover: tõkestatud lesbiline seksuaalsus LaMotte’i loomingus”. Maud Bailey oli ise kirjutanud ühe essee: „Melusina, linnade ehitaja: õõnestav naiskosmogoonia”. Roland teadis, et ta peaks selle kirjutise esimesena ette võtma, aga selle hirmuäratav pikkus ja tihedus takistasid teda. Ta alustas „Ariachne lõhutud lõngaga”, mis lahkas elegantselt Christabeli üht putukaluuletust, milliseid oli nähtavasti palju:

Keskendumine oli raske. Lauge Kesk-Inglismaa libises mööda, küpsisevabrik, metallkarpide kompanii, põllud, hekid, kraavid, meeldivad ja harilikud. Preili Honitoni raamatus, palgelehel, oli ka esimene Christabeli pilt, mida Roland oli näinud – väga ammune pruunikas foto, mida looritas krabisev ja läbipaistev kaitsepaber. Christabelil oli seljas suur alt laienev mantel ja peas väike rüüsiga ääristatud tanu, mille lai pael oli lõua all suurde lehvi seotud. Tema rõivad olid silmapaistvamad kui ta ise, ta taandus neisse, pea võibolla küsivalt, võib-olla „linnulikku” poosi matkides, pisut viltu. Tema oimukohtadel olid väga heledad kähardatud juuksed ning paotunud huulte vahelt paistsid suured ja ühtlased hambad. Pilt ei jätnud muljet mingist isikupärast – see kujutas otsekui üldistatud Victoria-aegset daami, täpsemini ujedat poetessi.

Roland ei tundnud alguses Maud Baileyt ära ning ega ta ise ka ei olnud mingilgi viisil tähelepanuväärne, nii et nad jäid seal värava juures peaaegu viimaseks paariks. Maud Baileyt võis olla küll raske ära tunda, kuid teda oli ka raske mitte märgata. Ta oli pikk, piisavalt pikk, et Fergus Wolffiga silmitsi seista ning palju pikem kui Roland. Ta oli rõivastatud ülikooli õppejõu kohta tavatult läbimõeldult, mõtles Roland, heites kõrvale mitu teist moodust kirjeldada Maudi rohevalget kostüümi, pikka männirohelist tuunikat männirohelise seeliku peal, valget pluusi tuunika all ja ning pikki mahevalgeid sukki pikkade läikivate roheliste saabaste sees. Läbi sukkade kiirgas looritatud ihu peaaegu roosakaskuldset kuma. Roland ei näinud Maudi juukseid, mis olid keeratud kõvasti talle otsaesisele surutud maalitud siidkangast ja paabulinnusulega turbani alla. Tema kulmud ja ripsmed olid blondid – seda pani Roland tähele. Maudil olid klaar ja piimjas nahk, värvimata huuled ja küllaltki tasakaalukad, selgepiirilised näojooned. Ta andis märku, et oli Rolandi ära tundnud ja püüdis võtta Rolandi kotti, kuid Roland ei lubanud. Maud sõitis laitmatult läikiva rohelise Põrnikaga.

„Teie küsimus intrigeeris mind,” ütles Maud, kui nad sõitma hakkasid. „Ma olen rõõmus, et te võtsite vaevaks tulla. Ma loodan, et asi on seda väärt.” Ta hääl oli rõhutatult patriitslik ja hääldus ähmane – nagu kõrgklassi häälduse lamestatud versioon. Tema juures oli tunda mingit sõnajalga meenutavat ja teravat lõhna. Ta hääl Rolandile ei meeldinud.

„See võib olla tühja tuule tagaajamine. Mul pole tegelikult õieti midagi.”

„Eks me vaata.”

Lincolni ülikoolil olid valgete katusekividega tornid, mida oli tehtud vaheldusrikkamaks lillade ja oranžide kividega ning vahetevahel ka happeroheliste kividega. Dr Bailey ütles, et tugeva tuulega lendasid kivid katuselt ja olid kõndijatele tõeliseks ohuks. Seal puhus sageli tugev tuul. Ülikoolilinnak oli madalsoine ja tasane ning paigutatud nagu mingi malelaud, kuid selle päästis fantaasiaküllane vee-aednik, kes oli loonud terve kanalite ja tiikide labürindi, mis kulgesid ristkülikukujulisest asendiplaanist üle ja selle ümber. Nüüd olid need kanalid täis langenud lehti, mida nügisid Koi karpkalad oma tömpide pärljate ninadega. Ülikool oli pärit laienemise pillavast kõrgpunktist ning nägi nüüd välja natuke kasimatu ja vilets, mördised praod irvitamas valgete pikerguste kivide vahel ja linnalike plaatide all.

Tuul liigutas dr Bailey liiga uhke peakatte siidnarmaid. See sasis Rolandi musta karvkatet. Ta pistis käed taskusse ning seadis end sammuvast Maudist natuke tahapoole. Paistis, et liikvel pole kedagi teist, kuigi oli semestriaeg. Roland küsis dr Baileylt, kus on üliõpilased, ning naine vastas, et täna, neljapäeval, loenguid ei ole ning see päev on mõeldud sportimiseks ja õppimiseks.

„Nad kõik kaovad. Me ei tea, kuhu. Nagu võluväel. Mõned neist on raamatukogus. Enamik ei ole. Ma ei tea, kuhu nad lähevad.”

Tuul säbrutas tumedat vett ning oranžid lehed tegid selle pinna ühekorraga sakiliseks ja räpakaks.

Dr Bailey elas Tennysoni torni tipus – „Mul oli valida, kas see või Neidis Marian,” märkis ta, hääl eemalolevalt põlastav, kui nad hoone klaasukse lahti tõmbasid. „Alderman, kes seda rahastas, tahtis, et kõik kohad oleksid Sherwoodi rahva järgi nimetatud. Siin on inglise keele osakond ja humanitaarteaduste kantselei ja kunstiajalugu ja naisuuringud ka. Meie uurimiskeskus ei ole. See asub raamatukogus. Ma viin teid sinna. Kas te kohvi tahaksite?” Nad sõitsid üles mitmekabiinilise liftiga, mis logises korrapäraselt mööda selle muidu tühjast ukseavast. Need ilma ukseta liftid heidutasid Rolandit, aga Maud astus täpselt sisse ning ta tõsteti juba Rolandi kohale, enne kui see järgneda julges, nii et ta ronis parajasti platvormile, kus Maud seisis, kui ta komistas, peaaegu liiga hilja, ettepoole ja üles. Maud ei öelnud selle kohta midagi. Liftiseinad olid peeglitega kaetud ja seal oli pronksikarva valgus, nii et Maud sähvatas talle seinast seina kuumalt vastu. Välja astus Maud jälle täpselt, kuid Roland komistas ka sellel lävel, kui põrand tema jalge all tõusis.

Maudi kabinetil oli ühes küljes klaassein ning kõigis teistes külgedes oli see põrandast laeni raamatutega vooderdatud. Raamatud olid paigutatud ratsionaalselt, temaatiliselt ja alfabeetiliselt ning need olid tolmuvabad – see viimane oli ainus märk majapidamisest selles rangelt lihtsas paigas. Ilus asi oli selles toas Maud Bailey ise, kes laskus väga graatsiliselt ühele põlvele, et veekeetja sisse lülitada, ning võttis kapist kaks sinivalget Jaapani kruusi.

„Võtke istet,” ütles ta otsustavalt ja osutas madalale, polsterdatud ja eresinisele toolile, kus kahtlemata istusid tudengid, kui neile nende kirjalikud tööd tagasi anti. Ta ulatas Rolandile pähklipuuvärvi lahustuva kohvi. Peakatet ei olnud ta peast võtnud. „Niisiis, kuidas ma saan teile abiks olla?” küsis ta, võttes ka ise istet kirjutuslauast moodustuva tõkke taga. Roland mõtiskles omaenda põiklemisstrateegia üle. Enne Maud Baileyga kohtumist oli tal olnud ähmane ettekujutus, et ta võib äkki näidata talle näpatud kirjade koopiaid. Nüüd ta teadis, et ei või. Naise hääles ei olnud soojust. Roland ütles:

„Ma töötan Randolph Henry Ashi teema kallal. Nagu ma teile kirjutasin. Ma avastasin hiljuti, et ta võis olla kirjavahetuses Christabel LaMotte’iga. Ma ei tea, kas teile on sellisest kirjavahetusest midagi teada? Nad päris kindlasti kohtusid.”

„Millal?”

Roland ulatas talle oma ärakirja Crabb Robinsoni päevikust.

„Seda võib olla mainitud Blanche Gloveri päevaraamatus. Meie keskuses on üks tema päevaraamatutest. See katab sama ajavahemikku – ta alustas seda, kui nad kolisid Richmondi. Meie arhiivis olevad dokumendid on tegelikult Christabeli kirjutuslaua sisu ajal, mil ta suri – ta avaldas soovi, et need saadetaks tema ühele õetütrele, May Baileyle, „lootuses, et ta võib hakata luulet armastama”.”

„Ja kas ta hakkas?”

„Minu teada küll mitte. Ta abiellus ühe oma nõbuga, kolis Norfolki, sai kümme last ja juhtis suurt majapidamist. Mina põlvnen temast – ta oli mu vanavanavanaema, ning see teeb minust ka Christabeli kauge sugulase. Kui ma siia tulin, veensin ma isa, et ta lubaks meil paigutada need paberid arhiivi. Materjali pole palju, aga see on tähtis. Juttude käsikirjad, palju dateerimata luuletusi väikestel juhuslikel paberilehtedel ning muidugi kõik „Melusina” versioonid – ta kirjutas selle ümber vähemalt kaheksa korda, muutes seda kogu aeg. Ja salmik, mõned kirjad sõpradelt ja see üks Blanche Gloveri päevaraamat, kõigest kolme aasta kohta. Ma ei tea, kas meil oli kunagi midagi rohkem – mul on kahju öelda, et nende paberite eest ei kantud mingit hoolt – aga päevavalgele pole tulnud küll midagi.”

„Aga LaMotte? Kas tema ei pidanud päevikut?”

„Meie teada küll mitte. Peaaegu kindlasti mitte. Ta kirjutas ühele oma õetütrele ja soovitas päevikut mitte pidada. See on päris huvitav kiri. „Kui sa suudad korrastada oma mõtteid ja vormida need kunstiks, siis on see hea; kui sa suudad elada igapäevaste kohustuste ja kiindumustega, siis on see hea. Ära aga tee endale harjumuseks ebatervet enesevaatlust. Miski ei passi vähem noorele naisele tubli töö tegemisel või kasuliku elu elamisel. Neist teise eest hoolitseb Jumal – võimalused leitakse. Esimene on tahte küsimus.””

„Selles ei ole ma kindel.”

„See on huvitav vaatekoht. Üsna hiline – 1886. Kunst kui tahe. Mitte just moodne seisukoht naise puhul. Või ehk ükskõik kelle puhul.”

„Kas teil on tema kirju?”

„Mitte kuigi palju. Mõned pereliikmetele – niisugused manitsused nagu see, saia- ja veiniretseptid, kurtmine. On olemas veel mõned, Richmondi perioodist pole kuigi palju, paar kirja on sõitudelt Bretagne’i – nagu te võib-olla teate, oli tal seal sugulasi. Tundus, et peale preili Gloveri ei olnud tal lähedasi sõpru ning nemad ei pidanud teineteisele kirjutama, sest nad elasid samas majas. Kirju ei ole toimetatud – Leonora Stern püüab midagi kokku panna, aga tal pole suurt millelegi toetuda. Ma kahtlustan, et Sir George Baileyl Seal Courtist võib olla midagi, aga ta ei taha kellelgi vaadata lasta. Ta ähvardas Leonorat haavlipüssiga. Ma arvasin, et oleks parem, kui sinna läheks tema – ta on pärit Tallahasseest, nagu te kahtlemata teate – ja mitte mina, sest Seal Courti peret ja Norfolki peret lahutab pikk protsessimine ja hulk ebameeldivusi. Leonora lähenemiskatsetel oli aga väga kahetsusväärne mõju. Väga kahetsusväärne. Jah. Nojah. Ja kuidas juhtus, et teil tekkis arvamus, nagu oleks Randolph Henry Ash LaMotte’i vastu huvi tundnud?”

„Ma leidsin ühe tema raamatu lehtede vahelt pooliku kirja mustandi tundmatule naisele. Ma arvasin, et naine võib olla LaMotte. Selles oli mainitud Crabb Robinsoni. Ash ütles, et see naine mõistab tema luuletusi.”

„See ei kõla kuigi tõenäoliselt. Ma ei oleks küll arvanud, et Ashi luuletused oleksid võinud Christabel LaMotte’ile meeldida. Kogu see kosmiline maskuliinsus. Mis selle vastiku antifeministliku luuletuse nimi oligi, see meediumist, „Lummas Mamma”? Kogu see raskepärane sogamine. Kõik see, mida Christabel LaMotte’is ei olnud.”

Roland silmitses seda kahvatut, salvavat suud omamoodi lootusetusega. Ta kahetses, et oli tulnud. Vaenulikkus Ashi vastu hõlmas kuidagiviisi ka teda, vähemasti tema enda silmis. Maud Bailey jätkas: „Ma kontrollisin oma kartoteeki – ma töötan täispika uurimuse kallal „Melusinast” – ja ma leidsin ainult ühe viite Ashile. See on kirjakeses William Rossettile – käsikiri on Tallahassees – La Motte’i luuletuse kohta, mille Rossetti avaldas.

„Neil hämarail novembripäevadel sarnanen ma kõige rohkem selle õnnetu olevusega RHA Fantaasias, vangistatud tema hirmsas In-Pace’is, vaikima sunnitud ja igatsemas piinadest pääsemist. Selleks läheb vaja mehelikku julgust, et nautida oma kujutlustes süütutele vanglate ehitamist, ning naiselikku kannatlikkust, et neid kaines reaalsuses taluda.””

„Kas see on viide Ashi „Vangistatud nõiatarile”?”

„Muidugi.” Kärsitult.

„Millal see on kirjutatud?”

„1869. aastal. Minu meelest. Jah. Värvikas, aga sellest pole suurt abi.”

„Kui üldse, siis on suhtumine vaenulik.”

„Täpselt nii.”

Roland rüüpas kohvi. Maud Bailey pani kaardi tagasi selle kohale kartoteegis. Ta lausus karpi vaadates:

„Ilmselt te tunnete Fergus Wolffi, ta on minu meelest vist teie kolledžis.”

„Jaa. Fergus soovitaski mul teie käest LaMotte’i kohta küsida.”

Paus. Sõrmed liikusid asjalikult ja korrastasid kaarte.

„Ma tunnen Fergust. Ma kohtusin temaga Pariisis ühel konverentsil.”

Hääl pisut vähem otsustav, pisut väiksema vanemliku autoriteediga, mõtles Roland pahatahtlikult.

„Ta ütles mulle,” lausus Roland neutraalselt ning jälgis, kas naine ei näita kuidagi välja, mida Fergus tema meelest oleks võinud öelda, kuidas ta oleks võinud rääkida. Maud surus huuled kokku ja tõusis püsti.

„Ma viin teid meie uurimiskeskusesse.”

o

Lincolni raamatukogu erines Ashi-vabrikust nii palju kui üldse võimalik. Selle toestik paiknes klaaskastis, kus värvilised uksed avanesid klaas- ja õõnesseintes nagu mänguasjade kast või hiiglaslik ehitusklotside komplekt. Seal olid kõlisevad metallriiulid ja samme summutavad viltvaibad, punase- ja kollasekirjud nagu ka trepikäsipuud ja liftid. Suvel oli siin kindlasti hele ja palav, aga niiskel sügisel liibus kilthall taevas nagu veel üks kast vastu selle korduvaid aknaruute, milles peegeldusid väikeste ümmarguste tulede read otsekui Tinkerbelli haldjatuled tema Eikunagimaal. Naisuuringute arhiiv asus kõrgete seintega akvaariumis. Maud Bailey pani Rolandi nagu tõrksa lasteaialapse istuma heleda tammepuust laua taha torujasse tooli ning asetas tema ette mitmesugused karbid. „Melusina” I. „Melusina” II. „Melusina” III ja IV. „Ärasaatmata Melusina.” „Bretagne’i luuletused.” „Palveluule.” „Mitmesugune luule.” „Blanche.” Selles karbis näitas Maud Rolandile pikka ja paksu rohelist raamatut, mis nägi natuke arveraamatu moodi välja ja millel olid sünged marmoreeritud eeslehed:

MEIE KODUSE ELU PÄEVIK

MEIE MAJAS RICHMONDIS

Blanche Glover

Alustades päevast, mil me sisse kolisime

Maipüha, 1. mai, 1858. aastal

Roland võttis köite aupaklikult kätte. See ei mõjunud talle nii külgetõmbavalt nagu need kaks kirja, mis olid kokkumurtult ta taskus, kuid see õrritas küll tema uudishimu.

Ta muretses oma tagasisõidupileti pärast. Ta muretses Maudi piiratud kannatlikkuse pärast. Päevik oli kirjutatud erutatud ja ilusa käekirjaga, lühikeste sööstude kaupa. Ta libistas pilgu sellest üle. Vaibad, kardinad, eraldumise rõõmud, „Täna palkasime ülemkoka”, uus rabarberi keetmise viis, laps-Hermest ja tema ema kujutav maal, ning jah, hommikusöök Crabb Robinsoni pool.

„Siin see ongi.”

„Tore. Ma jätan teid üksi. Tulen teile järele, kui raamatukogu sulgema hakatakse. Teil on paar tundi aega.”

„Tänan teid.”

Me käisime hommikust söömas koos härra Robinsoniga, meeldiva, kuid igavavõitu vanahärraga, kes jutustas meile keerulise loo Wielandi büstist, mille ta ise oli Goethe ja teiste kirjanduslike kõrgeaususte suureks rõõmuks vääritust unustusest päästnud. Ei räägitud midagi eriti huvitavat ja kindlasti ei teinud seda ka silmatorkamatu mina, kuigi just niimoodi varju tahangi ma jääda. Kohal viibisid proua Jameson, härra Bagehot, luuletaja Ash ilma proua Ashita, kes oli haiglane, ning mõned Londoni ülikooli nooremad õppejõud. Printsessi imetleti väga ja õigusega. Ta ajas väga mõistlikku juttu härra Ashiga, kelle luule ei saa mulle kuidagi meeldida, kuigi Printsess väitis, et temale meeldib see väga, ning loomulikult oli härra Ash sellest meelitatud. Minu meelest puudub tal Alfred Tennysoni lüüriline ladusus ja intensiivsus ning ma kahtlen tema tõsiduses. Tema luuletus Mesmerist on mulle suureks mõistatuseks, sest ma ei oska öelda vähimagi kindlusega, milline ikkagi on tema suhtumine animaalsesse magnetismi, kas pilkav või heakskiitev, ning samasugune on lugu tema teiste teostega – sageli panevad need imestama, kas seal pole mitte palju kisa, vähe villa. Mis puutub minusse, siis kannatasin ma välja pika kõne traktaatlaste kohta ühelt noorelt ja sõgedalt enesekindlalt ülikooli liberaalilt. Ta oleks olnud väga üllatunud, kui ta oleks kuulnud minu tegelikku arvamust nende asjade kohta, aga ma ei lubanud niisugust familiaarsust ning olin vait, naeratasin ja noogutasin nii hästi, kui sain, jättes oma mõtted enda teada. Ma peaaegu aga rõõmustasin, kui härra Robinson otsustas rääkida kogu seltskonnale oma Itaalia-reisidest koos Wordsworthiga, kes ihkas igal sammul, mille nad astusid, tagasi koju ning keda sai üksnes äärmiste raskustega veenda enda ümber vaatama.

Ka mina ihkasin koju ning olin rõõmus, kui me saime sulgeda omaenda armsa välisukse enda järel ning koguneda meie väikese elutoa vaikusse.

Kodu on tore asi, mida ma küll ei söandanud öelda härra Robinsonile, kui see on tõesti oma kodu, nagu on meie väike maja. Kui ma mõtlen oma eelnevast elust, kõigest, mida ma võisin enda arvates mõistlikult ülejäänud eluks eeldada – paigake kellegi teise elutoavaiba kõige kaugemas nurgakeses, teenijatuba katusekorrusel või midagi samaväärset –, siis olen ma tänulik iga pisiasja eest, mis on mulle sõnulseletamatult kallis. Me sõime hilja lõunat, külma linnuliha ja salatit, mille Liza oli valmistanud, jalutasime pärastlõunal pargis, tegime tööd ning jõime õhtul sooja piima ja sõime suhkruga ülepuistatud saia, üsna samamoodi, nagu Wordsworth ise oleks võinud süüa. Me mängisime ja laulsime koos ja lugesime valjusti „Haldjakuningannat”. Meie päevad põimivad ühte igapäevaelu lihtsad naudingud, mida me ei tohiks kunagi endastmõistetavaks pidada, ning kunsti ja mõtlemise kõrgemad naudingud, mida me saame oma tahtmist mööda maitsta nüüd, kus kedagi pole keelamas ega kritiseerimas. Richmond on ju ometi Tõotatud Maa, ütlesin ma Printsessile, kes vastas, et jääb üksnes loota, et ükski kuri haldjas meie õnnelikku saatust ei kadesta.

Kolm ja pool nädalat ei järgnenud midagi peale lihtsate söömaaegade, jalutuskäikude, lugemise, muusika ning Blanche’i kavatsuste maalide osas. Siis leidis Roland lause, mis võis midagi tähendada, kuid võis olla ka tähtsusetu. Tähtsusetu, kui sa poleks seda hoolikalt vaadanud.

Ma olen mõelnud, kas mitte proovida maalida õlivärvidega midagi Malory teemal, võib-olla seda, kuidas neidis Nimue Merlini vangistab või siis üksildast Astolati Elaine’i. Mu mõistus on täis ähmaseid kujundeid, aga ühest vajalikust asjast pole mul selget ettekujutust. Olen terve nädala visandanud tammepuid Richmondi pargis – kõik mu jooned on nende tüvede tüseda tugevuse jaoks liiga kerged. Mis paneb meid tegema kenaks seda, mis peaks väljendama Toorest Väge? Nimue või Astolati Liilia jaoks oleks vaja modelli ning Printsessilt ei saa küll paluda, et ta selle tarvis nii palju oma aega loovutaks, kuigi ma loodan, et ta ehk ei pea maalile „Christabel enne Sir Leoline’i” pühendatud aega päriselt raisatuks. Ma maalin nii lahjalt, nagu oleksid mu pildid valgustamata vitraažid, mis vajaksid valgusvoogu tagant ja teiselt poolt, et see neid helendaks ja elavdaks, aga pole mingit teis- ega tagapoolt. Oh, ma tahan Jõudu! Printsess riputas „Christabeli” oma magamistuppa, kus seda valgustab hommikupäike ning toob esile mu töö puudujäägid. Ta on väga elevil ühe pika kirja pärast, mis saabus täna ning mida ta mulle ei näidanud, vaid üksnes naeratas täielikult lugemisse süvenedes ning murdis selle siis kokku.

Mitte miski peale Rolandi enda vajaduse ja mure ei andnud tunnistust, et see pikk kiri võiks olla tema käes olev kiri. See oleks võinud olla ükskõik milline kiri. Kas neid kirju oli olnud veel? Kolm nädalat hiljem leidis Roland veel ühe tähendusrikka/tähtsusetu sissekande.

Liza ja mina oleme olnud ametis õuna-küdooniaželee valmistamisega ning köök on täis tilkuva musliini loore ja vanikuid, mis on riputatud leidlikult nagu ämblikuvõrk kummuli pööratud toolide jalgade külge. Liza kõrvetas keelt, katsudes, kas želee tarretab või ei, püüdes liiga aplalt maitsta või liiga püüdlikult meele järele olla. (Liza on tõesti ablas, ma olen kindel, et ta käib öösel leiba ja puuvilja söömas. Kui ma hommikust sööma tulen, leian ma, et savinõus olevat leiba on lõigatud järsult ja viltuselt, nagu ma ise kunagi ei lõika.) Printsess meid sel aastal ei aidanud. Ta valmistas oma Kirjanduslikku Kirja postitamiseks ette, kuigi ta eitas seda ning ütles, et kiirustab lõpetama „Klaaskirstu” oma jutukogu jaoks. Minu meelest kirjutab ta vähem luuletusi. Igatahes ei näita ta neid mulle õhtuti, nagu meil varem kombeks oli. Kogu see kirjavahetus on tema tõelisele andele kahjulik. Talle pole epistolaarseid meelitlusi tarvis. Ta teab oma väärtust. Hea oleks, kui mina enda väärtuses ka nii kindel oleksin.

Kaks nädalat hiljem:

Kirjad, kirjad, kirjad. Mitte mulle. Mina ei tohiks näha ega teada. Ma ei ole mingi pime mült, armuline emand, ega ka väljaõpetatud teenijatüdruk, et ma pööraksin pea kõrvale ja ei näeks seda, mis ei pidavat olema minu asi. Sul pole vaja neid kiirustades oma õmbluskarpi peita ega neid joostes ülakorrusel kokkumurtult taskurättide alla pista. Ma ei ole mingi pealekaebaja, valvaja ega guvernant. Guvernant ei ole ma kohe kindlasti mitte. Sellest saatusest päästsid sa mu ning mitte ealeski, mite ainsakski hetkeks, mitte ainsaks põgusaks hetkeks ei saa sa arvata, nagu ma oleksin tänamatu või esitaksin mingeid nõudmisi.

Kaks nädalat hiljem:

Nii et nüüd on meil siis luusija. Miski uitab ja nuusib meie väikese pelgupaiga ümber, katsub luuke ning ähib ja puhib tuulekojas. Vanasti pandi haldjarahva eemalepeletamiseks uksesilluse kohale pihlakamarju ja sepistatud hobuseraud. Ma naelutan nüüd ka midagi üles, kui tohin, et sissepääsu takistada. Koer Tray teevad luusijad ärevaks, ta turjakarvad tõusevad turri nagu hundil, kui see kuuleb küti lähenemist. Ta haarab hammastega tühja õhku. See ohus elamu on nii väga väike, nii väga turvaline. Lukud paistavad nii suured ning nende muukimine ja lõhkumine oleks hirmus.

Kaks nädalat hiljem:

Kus on meie suhtlemise siirus? Kus on need väikesed ja väljaütlemata asjad, mida me varem vaikses harmoonias jagasime? See uudishimulik piiluja on surunud oma silma vastu meie seinte uuret või pragu ning piilub häbitult sisse. Printsess naerab ja ütleb, et tal pole kurje kavatsusi ning ta pole võimeline nägema neid põhilisi asju, mida me teame ja kindlas kohas hoiame, ning nii see on ja nii peab see olema, peab alati olema. Aga Printsessi lõbustab see, kui ta kuuleb teda meie tugevate seinte ümber lööberdamas ja ähkimas, ta arvab, et luusija jääb alatiseks nii taltsaks, nagu ta on praegu. Ma ei saa väita, et tean paremini, ma ei tea midagi, pole kunagi teadnud kuigi palju, aga ma kardan Printsessi pärast. Ma küsisin talt, kui palju kirjatööd ta on viimasel ajal teinud, aga ta naeris ja ütles, et ta õpib praegu nii palju, nii väga palju ning kui see kõik on kord õpitud, on tal palju uut ainest, millest kirjutada ja palju uut, mida öelda. Ja ta suudles mind ning nimetas mind oma kalliks Blanche’iks ning ütles, et ma ju tean, et ta on hea tüdruk, väga tugev ja üldse mitte rumal. Ma vastasin, et me kõik, kõik oleme rumalad ning vajame jumalikku jõudu, mis aitaks meid meie nõrkuses. Ta vastas, et pole kunagi varem tundnud nii väga selle kohalolu, selle ligidust kui nüüd viimasel ajal. Ma läksin üles oma magamiskambrisse ja palvetasin, nagu ma pole palvetanud – lohutamatust kurbusest – sellest ajast saadik, kui ma palvetasin, et saaksin lahkuda proua Teape’i majast ja arvasin, et mu palvetele ei vastata. Küünlaleek heitis tuuletõmbuses lakke hiiglaslikke varje, mis olid nagu konksus sõrmed. Ma võiksin tõmmata mõned niisugused kulgevad ja konksus valguse ja varju jooned ümber Nimue ja Merlini. Printsess tuli minu tuppa, kui ma seal nõnda põlvitasin, tõstis mind üles ja ütles, et me ei tohi ealeski riidu minna ning et ta ei anna mitte kunagi, ealeski mulle põhjust temas kahelda ning ma ei tohi arvata, et ta seda teha võiks. Ma olen kindel, et ta mõtles, mida ta ütles. Ta oli erutatud ja pillas mõne pisara. Me vaikisime kaua üheskoos oma erilisel viisil.

Järgmisel päeval:

Hunt on läinud ukse tagant. Koer Tray kolle on jälle tema oma. Ma olen hakanud maalima Astolati neidist – see tundus järsku kõige õigem mõte.

See sissekanne ja tegelikult ka märkmeraamat lõppes järsult, ilma et oleks isegi aasta lõppu jõudnud. Roland tundis huvi, kas on veel teisigi päevaraamatuid. Ta märkis väikeste paberiribadega ära need kohad, millest koosnes tema habras narratiiv või mittenarratiiv. Mingid tõendid ei lasknud siduda luusijat kirjakirjutajaga või kirjakirjutajat Randolph Henry Ashiga, aga ometi tundis Roland võimsat veendumust, et kõik kolm olid üks ja seesama. Kui see tõesti nii oli, kas ei oleks Blanche seda siis öelnud? Ta peab küsima Maud Baileylt luusija kohta, aga kuidas saab ta seda teha, tunnistamata mingil moel üles kõike – tema enda huvi kogu selles asjas? Ja paljastamata ennast sellele norivale ja kõrgile pilgule?

Maud Bailey vaatas ukse vahelt sisse.

„Raamatukogu pannakse kinni. Kas te leidsite midagi?”

„Vist küll. Võib-olla on see kõik ainult mul mõttes. On asju, mida ma pean küsima kelleltki, teilt. Kas sellest käsikirjast on lubatud koopiat teha? Mul ei olnud lihtsalt aega, et kirjutada ümber, mida ma leidsin. Ma –”

„Tundub, et teil oli kasulik pärastlõuna.” Kuivalt. Siis mööndusena: „Isegi erutav.”

„Ma ei tea. See kõik on tühja tuule taga ajamine.”

„Kui ma saan aidata…” ütles Maud, kui ta oli Blanche’i leheküljed nende karpi pakkinud. „Siis teen ma seda suure rõõmuga. Lähme ja joome kohvi. Naisuuringute hoones on üks õppejõudude kohvituba.”

„Kas mind lastakse sisse?”

„Loomulikult,” vastas jäine hääl.

Nad istusid väikesesse lauda nurgas, plakati all, mis reklaamis ülikoolilinnaku lastesõime, ning vastamisi rasedusnõustamisest teada andvate plakatitega – „Naisel on õigus otsustada omaenda keha üle. Me asetame naised esikohale” – ja feministliku ajakirja reklaamiga: Tulge vaatama võlurinnasid, vampe, Kali tütreid ja Fata Morganasid. Me tarretame teil vere soonis ning ajame teid naerma teie näo pahelisema poolega naiste nalja ja õeluse üle. Ruum oli enamasti tühi, ainult vastasnurgas naeris üks teksaseid kandvate naiste seltskond ning akna all ajasid tõsiselt juttu kaks tüdrukut, roosade ogaliste juustega pead lähestikku. Siinses kontekstis oli Maud Bailey ülemäärane elegants veelgi pentsikum. Ta oli täiesti ligipääsematu naine, aga Roland, kes oli meeleheites otsustanud teha panuse sellele, et ta näitab Maudile kirjade koopiaid, ning kes tahtis salajasust ja privaatsust, oli sunnitud mingis võltsläheduses ettepoole kummarduma ja vaikselt rääkima.

„Teate, see luusija, kelle pärast Blanche Glover nii ärevusse sattus? Kas tema kohta on midagi teada? Selle hundi kohta ukse taga?”

„Mitte midagi kindlat. Ma arvan, et Leonora Stern on esialgselt tundnud temas ära kellegi noore härra Thomas Hearsti Richmondist, kellele meeldis käia koos daamidega oboed mängimas. Mõlemad naised olid head pianistid. On säilinud kaks või kolm kirja Christabelilt Hearstile – ühes saatis ta mehele isegi mõned luuletused, mille see meie õnneks alles hoidis. Hearst abiellus 1860. aastal kellegi teisega ja kadus pildilt. Võib-olla mõtles Blanche selle luusimise välja. Tal oli elav kujutlusvõime.”

„Ja ta oli armukade.”

„Muidugi.”

„Aga need kirjanduslikud kirjad, millele ta viitab? Kas on teada, kellelt need olid? Või kas need olid seotud „luusijaga”?”

„Minu teada küll mitte. Christabel sai ohtralt kirju niisugustelt inimestelt nagu Coventry Patmore, kes imetles tema „armsat lihtsust” ja „õilsat resignatsiooni”. Talle kirjutasid paljud. See oleks võinud olla kes tahes. Teie arvate, et see oli R. H. Ash?”

„Ei. Ma lihtsalt. Ma arvan, et ma parem näitan teile, mis mul on.”

Roland võttis oma kahe kirja fotokoopiad välja. Neid lahti voltides lausus ta:

„Ma peaksin selgitama. Ma leidsin need. Ma pole näidanud neid kellelegi teisele. Keegi ei tea nende olemasolust.”

Maud luges. „Miks?”

„Ma ei tea. Ma jätsin need enda teada. Ma ei tea, miks.”

Maud lõpetas lugemise.

„Nojah,” ütles ta, „kuupäevad klapivad. Te võite terve loo välja mõelda. Ilma mingite tegelike tõenditeta. See muudaks igasuguseid asju. LaMotte’i uuringuid. Isegi suhtumist „Melusinasse”. Seda haldjateemat. See on põnev.”

„Eks ole? See muudaks ka Ashi uuringuid. Tema kirjad on tegelikult üpris igavad, tegelikult korrektsed ja ükskõiksed – see siin on hoopis teistsugune.”

„Kus on originaalid?”

Roland kõhkles. Ta vajas abi. Tal oli vaja rääkida.

„Ma võtsin need kaasa,” vastas ta. „Ma leidsin need raamatu vahelt ja võtsin ära. Ma ei mõelnud midagi, lihtsalt võtsin.”

„Miks?” Range, kuid palju elavam.

„Sest need olid elusad. Tundus, et need on pakilised – ma tundsin, et ma pean midagi tegema. See oli impulss. Välkkiire impulss. Ma kavatsesin need tagasi panna. Panengi. Järgmisel nädalal. Pole lihtsalt veel pannud. Ma ei pea neid enda omaks ega midagi. Aga need ei ole ka Cropperi ega Blackadderi ega lord Ashi omad. Tundus, et need on isiklikud. Mul ei tule selgitamine eriti hästi välja.”

„Jah. Küllap need võivad kujutada endast märkimisväärset akadeemilist sensatsiooni. Teie jaoks.”

„Noh, ma tahtsin alati olla see, kes teeb tööd,” alustas Roland süütult, aga mõistis siis, kuidas teda oli solvatud. „Pidage nüüd – see polnud üldse nii