Читать книгу Lumm - A. S. Byatt - Страница 3

Raamat oli paks, must ja tolmuga kaetud. Selle kaaned olid kummis ja kriuksusid ning seda oli omal ajal kurjasti kasutatud. Raamatuselg puudus või pigem ulatus lehtede vahelt välja nagu mingi kogukas järjehoidja. Raamatu ümber oli mitmekordselt mähitud määrdunud valge lint, mis oli korralikult lehvi seotud. Raamatukoguhoidja ulatas köite Roland Michellile, kes istus ja ootas seda Londoni raamatukogu ühes lugemissaalis. Raamat oli päevavalgele toodud lukustatud seifist number 5, kus see seisis tavaliselt „Priapose vigurite” ja „Kreeka moodi armastuse” vahel. Kell oli kümme hommikul ühel 1986. aasta päeval. Rolandil oli see väike üheinimese laud, mis meeldis talle kõige rohkem, ning kuigi see oli kandilise samba taga, oli kell kamina kohal tervenisti näha. Temast paremal oli kõrge päikeseline aken, millest oli võimalik näha St Jamesi väljaku kõrgeid rohelisi lehti.

Londoni raamatukogu oli Rolandi lemmikpaik. See oli räämas, aga tsiviliseeritud, pungil täis ajalugu, kuid siin elutses ka elavaid luuletajaid ja mõtlejaid, keda võis leida metallpõranda külge kinnitatud riiulite vahel kükitamas või trepikäänakul malbelt vaidlemas. Siin oli käinud Carlyle, siin oli kulgenud George Elioti edenemine läbi raamaturiiulite. Roland nägi, kuidas tema must siidseelik, tema sametslepp liikusid hoogsalt ja kokkusurutult kirikuisade sektsioonis ning kuulis tema kindla sammu kaja metallpõrandal Saksa luuletajate riiuli juures. Siia oli tulnud Randolph Henry Ash, et toppida oma elastne meel ja mälu täis alahinnatud pisiasju ajaloost ja topograafiast, teaduse ja mitmesuguste muude valdkondade õnnelikust alfabeetilisest kokkulangevusest – kunst, kurtus, kadu, koreograafia, kurat ja kuratlikkus, korilus, koerad, koduabilised ja kodukäijad. Tema ajal olid evolutsiooni käsitlevad teosed katalogiseeritud Aadama-eelse inimese alla. Roland oli alles hiljuti avastanud, et Londoni raamatukogus oli olemas Ashi enda eksemplar Vico raamatust „Principj di Scienza Nuova”. Ashi raamatud olid väga kahetsusväärselt laiali terves Euroopas ja Ameerikas. Kindlasti kõige suurem kogu oli Robert Dale Oweni ülikooli Stanti kogus New Mexicos, kus Mortimer Cropper töötas oma monumentaalse teose „Randolph Henry Ashi täielik kirjavahetus” kallal. Tänapäeval polnud see mingi küsimus, sest raamatud rändasid eetris nagu valgus ja heli. Oli aga siiski väike võimalus, et Ashi enda Vico köites oli mingeid ääremärkusi, mis olid jäänud kahe silma vahele isegi väsimatul Cropperil. Ja Roland otsis Ashi „Proserpina aia” allikaid. Ja talle valmistas naudingut see, et ta luges lauseid, mida oli lugenud Ash, mida olid puudutanud tema sõrmed ja millest oli üle libisenud tema pilk.

Otsekohe oli selge, et seda raamatut polnud häiritud väga kaua, võib-olla sellest ajast saadik, kui see viimasele teekonnale saadeti. Raamatukoguhoidja tõi ruudulise tolmulapi ja pühkis ära tolmu, musta, tihke, kleepuva Victoria-aegse tolmu, enne puhta õhu sätteid kogunenud suitsu- ja uduosakestest koosneva tolmu. Roland harutas lindi lahti. Raamat kargas lahti nagu karp ja purskas välja ühe luitunud paberilehe teise järel – sinised, kreemikad, hallid, kaetud roostekarva kirjaga, terassule pruunikate kritseldustega. Roland tundis käekirja rabatud elevusega ära. Paistis, et tegu on märkmetega Vico kohta, kirjutatud raamatuarvete ja kirjade tagaküljele. Raamatukoguhoidja tähendas, et ei paista, nagu oleks keegi neid varem puudutanud. Nende servad olid värvitud süsimustaks, nii et need jätsid kaastundekaartide raamistuse mulje. Need sobisid täpselt oma praegusesse asukohta, serv-servalt ja plekk-plekilt.

Roland küsis, kas tal oleks sobilik neid kritseldusi uurida. Ta tutvustas ennast: ta on poole kohaga assistent professor Blackadderi juures, kes oli toimetanud Ashi „Kogutud teoseid” 1951. aastast saadik. Raamatukoguhoidja läks kikivarvul helistama ning tema äraolekul sahisesid ja liikusid kuivanud lehed vabanemisest elustunult edasi. Ash oli pannud need sinna. Raamatukoguhoidja tuli tagasi ja ütles, et jah, on täiesti sobilik, senikaua kui Roland jälgib väga hoolikalt, et ta ei riku vahelehestatud fragmentide järjestust, enne kui nendest on nimekiri tehtud ja neid on kirjeldatud. Raamatukoguhoidja kuuleks meelsasti kõigist tähtsatest avastustest, mida härra Michell teha võib.

See kõik sai mööda poole üheteistkümneks. Järgmised pool tundi töötas Roland katkeliselt, liikudes Vicos tagasi ja edasi, otsis poolenisti Proserpinat ja luges poolenisti Ashi märkmeid ning see polnud kerge, sest märkmed olid tehtud mitmes keeles, Ashi märkmekäekirjaga, mis oli kahanenud tillukeseks, peaaegu trükiga sarnanevaks kirjaks, milles oli alguses raske ära tunda tema luule või kirjade lopsakamat käekirja.

Kell 11 leidis ta midagi, mida ta pidas asjassepuutuvaks leheküljeks Vicos. Vico oli otsinud müütide ja legendide poeetilistes metafoorides ajaloofakte, see tükkhaaval kokku sobitamine oli tema „uus teadus”. Tema Proserpina oli vili, kaubanduse ja kogukonna algus. Randolph Henry Ashi Proserpinas oli nähtud Victoria-aegset usukahtluste peegeldust, mõtiskelu ülestõusmise müütide teemal. Lord Leighton oli maalinud teda meeletu ja hõljuvana, kuldse koguna pimeduse tunnelis. Blackadder uskus, et ta kujutas endast Randolph Ashi jaoks ajaloo enda personifikatsiooni selle varastel müstilistel päevil. (Ash oli kirjutanud ka luuletuse Gibbonist ja teise luuletuse Auväärsest Bede’ist, suuresti erinevatest ajaloolastest. Blackadder oli kirjutanud artikli R. H. Ashist ja relatiivse historiograafia.)

Roland võrdles Ashi teksti selle tõlkega ning kopeeris osa sellest kartoteegikaardile. Tal oli neid kaks karbitäit, tomatipunane ja sügav rohuroheline ning nende vetruvad plastmasshinged plõksatasid raamatukoguvaikuses.

„Viljapäid nimetati kuldseteks õunteks ning see oli ilmselt esimene kuld maailmas, kus kullametalli ei tuntud… Nii et see kuldne õun, mille Herakles Hesperiidide juurest ära tõi või noppis, pidi olema vili ning Gallia Herakles aheldab mehi kõrvupidi kullast lülidega, mis tulevad tal suust – see on teema, mille puhul hiljem avastatakse, et see müüt puudutab põlde. Seega jäi Herakles jumaluseks, keda on vaja lepitada, et leida aardeid, mille jumal oli Dis (sama mis Pluto), kes kannab Proserpina (Cerese või vilja teine nimi) allmaailma, mida on kirjeldanud luuletajad, kelle sõnade kohaselt oli selle esimene nimi Styx, teine surnute maailm ja kolmas vagude sügavik… Just sellest kuldsest õunast tegi Vergilius, kõige õpetatum antiikaja kangelastest, kuldse oksa, mille Aeneas viib Infernosse või manalasse.”

Randolph Henry Ashi Proserpina, „kuldnahaline pimeduses”, oli ka „viljakuldne”. Samuti „köidetud kuldsete lülidega”, mis võisid olla ehted või ketid. Roland kirjutas korralikult ristviited märksõnade „vili”, „õunad”, „kett”, „aare” alla. Vico selle lehekülje peale, kus see lõik asus, oli volditud arve küünalde eest, arve tagaküljele oli Ash kirjutanud: „Indiviid ilmub hetkeks, liitub mõttekogukonnaga, muudab seda hetkeks ja sureb; aga liik, mis ei sure, lõikab tema efemeerse olemasolu vilju.” Roland kirjutas selle üles ning võttis veel teisegi kaardi, millel ta küsitles iseennast.

„Küsimärk? Kas see on tsitaat või kirjutas Ash selle ise? Kas Proserpina on liik? Väga C19 idee. Või on ta indiviid? Millal ta need paberid siia pani? Kas need on pärit „Liikide tekkimise” eelsest või järgsest ajast? Pole nagunii selge – ta võis olla huvitatud arengust üldiselt…”

See toimus kell 11.15. Kell tiksus, tolmukübemed tantsisid päikesevalguses ning Roland mõtiskles teadmisteotsingu väsitavast ja lummutavast lõputusest. Seal ta istus, avastas taas surnud mehe lugemiskogemust ning seadis oma avastusretke raamatukogukella ja kõhu kerge kokkutõmbumise järgi. (Londoni raamatukogus kohvi ei jooda.) Ta peab näitama kogu seda uut aardeleidu Blackadderile, kes läheb ühtaegu elevile ja pahuraks, aga on igatahes rahul, et see oli lukustatud seifi number 5, mitte aga toimetatud koos palju muuga salaja ära Harmony linna Robert Dale Oweni ülikooli. Roland ei tahtnud hästi sellest Blackadderile rääkida. Ta nautis mõtet, et sellest teab ainult tema. Proserpina oli 288. ja 289. lehekülje vahel. Lehekülg 300 all olid kaks tervet kokkumurtud kirjapaberi lehte. Robert avas need õrnalt. Mõlemad olid kirjutatud Ashi ühtlase käekirjaga, mõlema päises oli tema Great Russell Streeti aadress ning kuupäev oli 21. juuni. Aastaarvu ei olnud. Mõlemad algasid pöördumisega „Lugupeetud proua” ja mõlemad olid ilma allkirjata. Üks oli tunduvalt lühem kui teine.

Lugupeetud proua!

Meie erakordsest vestlusest saadik pole ma mõelnud millestki muust. Mulle kui luuletajale pole just sageli osaks saanud, võibolla ei saa üldse inimestele sageli osaks, õnn leida säärast kärmast kaasaelamist, säärast teravmeelsust ja arusaamist üheskoos. Ma kirjutan tugeva tundega, et meil on vaja oma huvi jutuajamist jätkata ning selleks, et küsida spontaanselt, mulje mõjul, et teid rabas sama palju kui mind meie täiesti erakordne kas mul oleks ehk võimalik Teid järgmisel nädalal ühel päeval külastada. Ma tunnen, ma tean kindlusega, mis ei saa tulla rumalusest ega vääritimõistmisest, et Teie ja mina peaksime uuesti vestlema. Ma tean, et Te käite väga vähe seltskonnas, ning seda suurem vedamine oli see, et kallil Crabbil õnnestus Teid oma hommikusöögilauda ahvatleda. Mõelda vaid, et keset kogu seda üliõpilaste huumorivada ja Crabbi viimistletud naljalookesi, isegi Büst kaasa arvatud, olime võimelised ütlema lihtsalt teineteisele nii palju kõike, mis oli tähendusrikas. Ma ei saa kindlasti olla üksi, tundes

Teine kiri oli järgmine:

Lugupeetud proua!

Meie erakordsest vestlusest saadik pole ma mõelnud peaaegu millestki muust. Kas on mingi võimalus jätkata seda jutuajamist väiksemas seltskonnas ja vähem kiirustades? Ma tean, et Te käite väga vähe seltskonnas ning seda suurem vedamine oli see, et kallil Crabbil õnnestus Teid oma hommikusöögilauda ahvatleda. Ma võlgnen nii palju tema kestvale tugevale tervisele, sellele, et ta suudab ja tahab kaheksakümne kahe aastasena võõrustada luuletajaid, üliõpilasi, matemaatikaprofessoreid ja poliitilisi mõtlejaid nii varasel kellaajal ning rääkida naljaka loo Büstist oma harjumuspärase tulisusega, lükkamata liialt edasi või ja röstsaia saabumist.

Kas Teie meelest ei olnud imelik, nagu oli see minu meelest, et me teineteist otsekohe nii hästi mõistsime? Sest me ju mõistsime teineteist harukordselt hästi, eks ole? Või on see äkki keskealise ja mõnevõrra halvustatud poeedi üleerutatud aju sünnitis, kui ta leiab, et tema tähelepanuta jäetud, vähestele arusaadavatel, tema käänuliselt mõistetavatel mõtetel, mis talle juba üldse mingite mõtetena ei tundunud, sest näis, et keegi pole võimeline neid mõistma, oli lõpuks siiski üks selgepilguline ja huviline lugeja ja hindaja? See, mida Te ütlesite Alexander Selkirki monoloogi kohta, millise terve mõistusega Te suhtusite minu John Bunyani ekslemisse, see, kuidas Te mõistsite Inêz de Castro… kohutavalt resurrecta… aga aitab minu egoistlikust pobisemisest ja neist minu persona’dest, kes ei ole, nagu Te nii õigesti märkisite, minu maskid. Ma ei taha, et Te mõtleksite, nagu ma ei tunnistaks Teie enda peene kuulmise ja peenema maitse ülemuslikkust. Ma olen veendunud, et Te peaksite hakkama tegelema selle suurejoonelise Haldja teemaga – Te teete sellest midagi ülimalt kummalist ja originaalset. Sellega seoses tuli mulle pähe küsimus, kas Te olete mõelnud Vico primitiivsete rasside ajaloost – tema mõttest, et antiikjumalad ja hiljem kangelased on inimeste ühisest teadvusest kerkinud saatuste ja püüdluste personifikatsioonid? Siin võib midagi teha Teie haldja legendaarse juurdumisega ehtsates lossides ning päriselt toimunud agraarreformiga – tänapäevasele mõtlemisele on see tema loo üks veidramaid aspekte. Aga ma sattun taas hoogu – kindlasti olete otsustanud juba ise, kuidas oleks kõige parem seda teemat esitada, Teie, kes Te olete oma eraldumuses nii tark ja haritud.

Ma ei saa sinna midagi parata, et ma tunnen, kuigi see võib olla vaid pettekujutlus, mille on loonud see hõrk mõistmise droog, et Te peate mingil moel jagama minu innukat usku, et edasine jutuajamine võiks olla meile mõlemale kasulik ja et me peame kokku saama. Ma ei saa ei arva, et ma eksin võin ekslikult uskuda, et meie kohtumine oli ka Teile tähtis huvitav ja seda hoolimata sellest, kui väga Te võite oma üksindust hinnata.

Ma tean, et Te tulite ainult selleks, et austada kallist Crabbi väikesel eraviisilisel peol, sest ta oli abistanud Teie ülimalt kuulsat isa ning hinnanud tema tööd ajal, mil see talle väga palju tähendas. Aga Te tulite tõesti välja, nii et ma tohin loota, et Teid saab meelitada Teie vaiksetesse päevadesse vaheldust tooma.

Ma olen kindel, et Te mõistate

Roland oli neist kirjadest kõigepealt läbinisti šokeeritud ning siis õpetlasena põnevil. Tema mõistus hakkas seda saavutamata jäänud dialoogi tundmatu naisega masinlikult kuupäevastama ja paigutama. Kirjadel ei olnud aastaarvu, aga need pidid olema tingimata kirjutatud pärast seda, kui olid ilmunud Ashi dramaatilised luuletused „Jumalad, inimesed ja kangelased”, mis olid avaldatud 1856. aastal ning polnud vastupidi Ashi lootustele ja võib-olla ka ootustele leidnud heakskiitu kriitikutelt, kes olid kuulutanud ta värsid segaseks, ta maitse perversseks ning ta inimesed ekstravagantseks ja vähe tõenäoliseks. Üks neist luuletustest oli „Alexander Selkirki üksildased mõtted”, merehädas meremehe mõtisklused tema saarel. Nagu ka „Mustlase armuaeg”, mis tahtis olla Bunyani vanglamõtiskelu jumalaarmu teemal, ning Portugali Pedro vaimustatud ja pentsik armuavaldus 1356. aastal oma tapetud naise Inêz de Castro palsameeritud surnukehale, kes õõtsus tema rännakutel ta kõrval, nahkjalt pruun ja luukere meenutav ning kroonitud pits- ja kuldvõruga, mille küljes rippusid teemandi- ja pärlikeed, sõrmeluud fantastiliselt sõrmustatud. Ashile meeldisid tegelased, kes oli hullumeelsuse piiril või selle ületanud ning konstrueerisid usu- ja ellujäämissüsteeme neile kättesaadavatest kogemusekildudest. Roland mõtles, et hommikusöögiseltskonda on võimalik kindlaks teha, sest tegu oli ilmselt Crabb Robinsoni ühe hilisema ponnistusega pakkuda Londoni uue ülikooli üliõpilastele stimuleerivat vestlust.

Crabb Robinsoni pabereid hoiti Gordon Square’il Dr Williamsi raamatukogus, mis oli algselt kavandatud ülikoolisaaliks ning mida Robinson toetas kui paika, kus ilmiküliõpilased võisid kogeda kolledžitele omast ülikoolielu. Kindlasti on lihtne kontrollida Robinsoni märkmik-kalendrist, millal oli Ash söönud Russell Square 30 majas hommikust koos ühe matemaatikaprofessoriga, poliitilise mõtlejaga ja erakliku daamiga, kes tundis luulet ning kirjutas seda või kavatses kirjutada.

Rolandil polnud aimugi, kes see võiks olla. Christina Rossetti? Ta arvas, et ei. Ta polnud kindel, et preili Rossetti oleks kiitnud heaks Ashi teoloogilised vaated või tema seksuaalpsühholoogia. Ta ei tundnud ära ka haldjateemat ning ta tajus üldse mitte tavatult omaenda tohutut võhiklikkust, halli udu, milles hõljus või võis kohati silmata tahkeid objekte, juhuslikke kuplite sära kilde või katuste varje hämaruses.

Kas see kirjavahetus oli jätkunud? Kui jah, siis kus see oli ning milliseid informatsiooni kalliskive Ashi „tähelepanuta jäetud, vähestele arusaadavate, käänuliselt mõistetavate mõtete” kohta võib see paljastada? Uurimistöös tuleb võib olla kõikvõimalikud kindlad seisukohad ümber hinnata. Teiselt poolt aga, kas seda kirjavahetust üldse kunagi alustati? Või oli Ash lõpuks abitult kinni jäänud võimetusse väljendada oma tunde pakilisust? Just see pakilisus liigutaski ja šokeeris Rolandit eelkõige. Ta arvas, et tunneb Ashi üsna hästi, nii hästi, kui saab keegi tunda inimest, kelle elu näis olevat täielikult tema mõistuses, meest, kes elas nelikümmend aastat vaikset ja eeskujulikku abielumehe elu ning kelle kirjavahetus oli küll mahukas, aga hillitsetud, viisakas ja mitte just eriti elav. Rolandile see Randolph Henry Ashi juures meeldis. Teda erutas Ashi loomingu raevukas vitaalsus ja selle viidete heitlik maht, ning salajas, endamisi meeldis talle üsnagi, et see kõik oli saavutatud nii rahuliku, nii korras isikliku elu juures.

Ta luges kirjad uuesti läbi. Kas viimane versioon oli ära saadetud? Või oli see kihu kuhtunud või järsult tagasi lükatud? Rolandit ennast valdas ka kummaline ja talle võõras kihu. Äkitselt oli täiesti võimatu panna need elavad sõnad tagasi Vico 300. lehekülje juurde ning tagastada siis seifi number 5. Ta vaatas ringi, keegi ei vaadanud ning ta libistas kirjad omaenda Oxfordi Ashi valimiku vahele, ilma milleta ta kusagil ei käinud. Siis pöördus ta tagasi Vico annotatsioonide juurde ja kandis kõige huvitavamad metoodiliselt üle oma kartoteegikaartidele, kuni kellakõlin trepikäigust alla kostis ja töö lõppu tähistas. Ta oli lõunasöögi unustanud.

Kui ta ära läks, rohelised ja tomatipunased karbid Ashi valimiku peal, noogutati talle sõbralikult valvelaua tagant. Temaga oldi harjutud. Valvelauas olid hoiatused köidete rikkumise ja varguse eest, millega ta ennast kuidagi ei seostanud. Ta lahkus hoonest nagu tavaliselt, räsitud ja pungil käsikohver kaenla all. Ta ronis Piccadillyl number 14 bussi peale ja läks oma saaki käes hoides ülemisele korrusele. Teel Piccadillylt Putneysse, kus ta elas ühe kõduneva Victoria-aegse maja keldrikorrusel, tegi ta läbi oma tavalised seisundid – unisus, haiglane, värinaid peale ajav erksus ning kasvav mure Vali pärast.