Читать книгу Kõigi kunagi elanute lühiajalugu - Adam Rutherford - Страница 10

Enne Euroopat, eurot ja kolme Reichi – kolmas ja lühim oli natside oma, teine Saksa keisririigi oma ja esimene Püha Rooma impeeriumi 844 aasta pikkune võimuperiood –; enne seda, kui rotid tõid endaga kaasa katkupatogeenid, mis inimeste seas kõikjal hävingut külvasid; enne küürakat kurikaela Richard Kolmandat; enne Magna Cartat; enne seda, kui Suurbritannia viimast korda vallutati ja kuningale 1066. aastal nool silma lasti; enne esimest Püha Rooma keisrit, suurt Euroopa ühendajat Karl Suurt; enne seda, kui viikingid ja põhjašotlased esimesena tõstsid jala vulkaanilisele Islandile; enne Nikaia kirikukogu, kus pandi alus tänapäevasele kristlusele; enne Rooma impeeriumi tõusu ja langust ning suurt vallutajat Aleksandrit ja tema suurepärast õpetajat Aristotelest; enne Kreeka linnriike; enne kreetalasi ja mükeenelasi ja põhja pool elanud sakse, pikte ja goote; enne kõiki neid rahvaid, hõime, tavasid, kultuure, sõdu, vallutusi, tehnoloogiat, kirjaoskust, enne kogu ajalugu olime meie juba siin. Euroopa on olnud meie maa, idapoolsetest steppidest kuni Trafalgari neemeni Atlandi ookeanis, juba aastatuhandeid enne seda, kui hakkasime ajalugu kirja panema. Kõigist neist inimestest, kes on maailma ilmunud, jäi viimaks alles vaid Homo sapiens, ning praeguse Euroopa mandri ja seda ümbritsevate saarte üle oleme üksinda valitsenud rohkem kui 30 000 aastat.

Varasemad inimesed luusisid selles maailmajaos ringi juba 2 miljonit aastat tagasi. Sealhulgas Homo erectus, too inimliik, mis Aafrikast edukalt välja rändas ja levis üle maailma, jõudes idas välja Jaava saarele ning asustades kogu Lääne-Euroopa. Bulgaarias asuvast koopast on leitud 1,4 miljoni aasta vanune hammas ning muid jäänuseid Gruusiast, Prantsusmaalt ja üksikuid leide mujaltki Euroopa mandriosast. Suurbritannia saarelt on avastatud inimesele viitavaid tõendeid, mis on üle miljoni aasta vanad, sest suurem osa ajast oli see nüüdse Hollandiga ühendatud maismaasilla kaudu. Need inimesed jätsid tööriistu ja mammutiluid Põhja-Norfolki randade liiva ja savisse. Kuna tänapäeval sealne rannik kiiresti erodeerub, tulevad need tõendid pinnase alt välja. Kuigi need inimesed on jätnud märke maha kogu Euroopasse, on nende luud liiga vanad ja kahjustada saanud, et oleks säilinud nende geneetiline ajalugu.

Neandertallased asustasid suure osa Euroopast (vt 1. peatükk) – Saksamaa (kust pärineb ka neile antud nimi) ja paljud Prantsusmaa paigad ning leide on kogutud ka Ida-Euroopast, Walesist, Iisraelist ja kaugemaltki ida poolt. Nemad olid esimesed pesuehtsad eurooplased: neandertallased lahknesid meie arvatavast ühisest eellasest Homo heidelbergensis’est 500 000 – 600 000 aastat tagasi ning see võis juhtuda kuskil Kesk-Euroopas. Too saksapärase nimega ühine eellane ise kadus umbes 200 000 aastat tagasi. Me teame nüüd, et anatoomiliselt kaasaegne inimene – ehk meie ise – saabus nende aladele alles umbes 60 000 aasta eest, olles vaikselt levinud põhja ja lääne poole Lähis-Idast ja enne seda Aafrikast. Me teame, et jagasime varasemate eurooplastega – neandertallastega – sama ajastut ja eluruumi ning et neist on jäänud märke meie DNA-sse. Kooselu Euroopas kestis ilmselt 5000 aasta jagu, mis on evolutsioonilises mõõtkavas vaid sõrmenips, kuid siiski piisab sellest umbes kahesajaks põlvkonnaks, massiliseks sisserändeks ja kultuuriliseks arenguks. Selle käigus tuli ette palju seksi ja surma ja kõike muudki, mis eluga kaasas käib. Kuigi nad on meie genoomis säilinud, elasime nendest kauem, vahest ka küttisime neid ja mõne arust isegi nottisime söögiks, ning seni pole leitud neandertallaste luid või tööriistu, mis oleksid uuemad kui 30 000 aastat.

Nii et praeguste andmete kohaselt on Euroopa viimase paarikümne tuhande aasta vältel olnud vaid meie maa. Viimase kümnendi vältel ja eriti just 2015. aastal on avaldatud hulgaliselt uusi uuringuid, mis on muutnud meie arusaama eurooplaste päritolust. Peamiselt on neis kasutatud väljasurnutelt ja elavatelt pärit DNA-d, kuigi mängu on toodud ka arheoloogia ja keeled. Neandertallaste kadumise ja kirjapandud ajaloo alguse vahel muutusid Euroopa asukad nii kultuuriliselt kui ka füüsiliselt ning järgmistel lehekülgedel uurimegi, kuidas geenid ja kultuur, peamiselt põllundus, mõjutasid nüüdisaegse Euroopa väljakujunemist. Sarnaselt meie väga ammuste eellastega, kellest oli juttu 1. peatükis, taasloome ka siin minevikku vanade luude ja DNA abil, kuid leiud on hajutatud ja neid on vähevõitu. Hajutatus pole tingimata probleem, kuna distants säilmete vahel annab meile aimu inimeste levikust maailmajaos. Suurem häda on leidude vähesus, kuna geneetika on võrdlev teadusala ning mida rohkem on andmeid, seda selgem on pilt. Aga tuhandeid aastaid surnud olnud inimesi uurides tuleb sellega lihtsalt arvestada.

Vanim eurooplase genoom pärineb ühelt 37 000 aastat tagasi surnud kandilise lõuaga mehelt, kelle jäänuseid leiti Doni jõe kaldalt Venemaalt. Tänapäeval kannab too mees nime Kostenki ning tema DNA sarnaneb hilisemate eurooplastest küttide-korilastega, kelle 30 000 aasta võrra nooremaid säilmeid on avastatud isegi nii kaugelt kui Hispaaniast, ent see sarnaneb palju vähem idaasiaatide omaga. Me teame, et põhilised füüsilised tunnused, mida tänapäeva idaasiaatidele omaseks peame, tekkisid umbes 30 000 aasta eest. Paksud sirged juuksed, tihedalt higinäärmeid ja eriline hammaste kuju, mis on omane eelkõige idamaalastele, tekkisid tollal Hiinas, kuigi kõik need nähtavad muutused tulenevad ühestainsast geenist ning üldised geneetilised sarnasused ja erinevused rahvaste vahel ei piirdu vaid välisega.

Vanim täielik nüüdisinimese genoom on veelgi varasem ja pärineb teise võimsa Venemaa jõe kaldalt, mis asub rohkem ida pool. Irtõš on Obi suurim lisajõgi ning koos lõikavad need tuhandete miilide pikkuselt läbi Venemaa keskosa, ulatudes Hiinast arktilise Kara mereni. Venelasest kunstnik Nikolai Persitov valmistab mammutiluust ehteid ja kujusid. 2008. aastal lõuna pool toormaterjali otsides leidis ta Irtõši erodeeruvast kaldast välja ulatuva reieluu. See kuulus 45 000 aastat tagasi surnud mehele, keda nüüd tuntakse Ust-Išimina paiga järgi, kust ta leiti. Svante Pääbol ja David Reichil koos oma uurimisrühmadega Leipzigis ja Harvardis õnnetus eraldada tema genoom ning kokku panna tema DNA täielik järjestus, just nagu oleks ta elav inimene. Ust-Išimi DNA meenutab nii idaasiaadi kui ka lääneeurooplase oma, erinevalt Kostenkist, kel pole idamaalastega erilist sarnasust. Seega võib Ust-Išimit pidada nii eurooplaste kui ka asiaatide esiisaks, esindades nõnda – vähemalt geneetiliselt – neid inimesi, kes olid kunagi varem ühtse grupina Aafrikast välja rännanud, ent tuhandete aastate kestel liikusid mõned koidu, teised loojangu suunas.

Suurem osa Euroopa muistse geenimaterjali hiljutisemast analüüsist keskendub viimasele 10 000 aastale ehk ajastule, mil juba üle kogu maailma kohtas põllundusele viitavaid märke. Nende seas oli paljude loomade kodustamine – sead, kitsed, lambad, laamad (koerad olid juba varem kodustatud, vahest nii 15 000 aasta eest, nii valvuriteks kui ka jahikaaslasteks, ning neid toideti ülejääkidega jahisaagist) – ning taimede aretamine ja töötlemine neoliitiliste tööriistadega. Pole päris kindel, miks me põllundusega algust tegime. Kliima oli tollal Euroopas stabiilsem, ilmselt ka vihmasem, ning mõningad külmal ajal edu saavutanud suurloomad nagu karvased ninasarvikud ja mammutid ja muu megafauna olid välja suremas. Vahest oli stabiilsemaks ja soojemaks muutuvas kliimas kergem ja vajalikum loomi kodustama hakata kui jahti pidada. Regulaarse toiduvaru olemasolu võis ka tervisele kasuks tulla, kuigi mõned vaidlevad vastu, sest teatud arheoloogilised tõendid viitavad pigem sellele, et pärast loomade kodustamist muutusid inimesed lühemaks, mida võib seostada toitainetevaesema dieediga. Aga palun ignoreeri seda lauset, kuna oluliseks saab see alles leheküljel 103. „Paleodieet“ on moodi läinud. Selle puhul välditakse töödeldud toitu ja süsivesikuid ning piirdutakse toiduainetega, mida paleoliitikumi küttidele-korilastele omaseks peetakse: paleodieet ei sisalda piimatooteid, töödeldud teravilja, läätsi, herneid, ube ega muid inimese aretatud aia- või põllusaadusi. Pähklid on lubatud, kuigi mitte maapähklid, mis on samuti põllumajanduslik produkt. Võiks öelda, et pigem toetub see dieet siiski pseudoteaduslikule lähenemisele, nagu sellistele moeröögatustele tüüpiline.

Põllundusrevolutsiooni ajastul võib täheldada nende geenide mitmekordistumist ja laienemist, mis reguleerivad süljes sisalduvat amülaasi ehk toda ensüümi, mis algatab keerukate molekulide seedimist. Mõnel inimesel leidub neid 18 koopiat, šimpansidel aga vaid 2. Amülaas võimaldab seedida tärklise- ja süsivesikurikast toitu ning seda glükoosiks muuta, mis on oluline energiaallikas arenevale ja energianäljas ajule. Kõige efektiivsem on amülaas kuumutatud süsivesikute puhul. Me ei tea, millal me hakkasime toitu kuumutama. Tõendeid on mitmesuguseid, kuid kindlasti kuulus tulel küpsetatud toit meie menüüsse juba 300 000 aastat tagasi ehk enne seda, kui saime anatoomiliselt kaasaegseks. Amülaasigeenide arvukuse tõus, küpsetatud toidu kättesaadavus ja meie ajumahu märgatav kasv, mida on paleoliitikumi evolutsiooni vältel täheldatud, viitab sellele, et toitainerikaste mugulviljade söömine andis looduslikus valikus eelise. See on praegu veel vaid hüpotees; samas sobib see hästi üldpilti sellest, kuidas kultuur mõjutab geene ja vastupidi. Väga muistsel ajal elanud inimeste toidusedelit on raske kindlaks teha, kuid geneetika näib viitavat, et paleodieedil pole erilist teaduslikku alust.

Sarnaselt teiste moodi läinud dieetidega on sel ilmselt mingi mõju, aga vahest mitte toidusedeli koostise tõttu: dieeti pidavad inimesed söövad vähem ja mõtlevad valikud paremini läbi ega õgi seega sisse tohututes kogustes pastat või friikartuleid. Nii et dieeti võib pidada küll, kuid ei maksa teeselda, et see põhineb mingil evolutsioonilisel pretsedendil. Tasub ka meeles pidada, et mida iganes me kauges minevikus süüa võisime, igatahes elame nüüdisajal kauem ja paremini kui ühelgi muul hetkel inimkonna ajaloos.

Praeguse epohhi ehk holotseeni alguses leidis seega aset põllundusrevolutsioon, kuna just sealt pärinevad esimesed tõendid põllupidamisest. Pole selge, mis põhjused seisid selle revolutsiooni taga, aga igatahes muutis see kõike pöördumatult. See, et valisime paikse elu, muutis oluliselt nii meie skeletti kui ka geene, nagu peagi näeme. Nagu arvata võib, muutsime ka end ümbritsevat maad, hakates seda harima. Suurbritannias olles meeldib mulle rongiga sõita ja imetleda kõiki neid rohelisi künkaid. Välismaal olles igatsen neid taga. Mõtlen küll ka sellele, kui ebaloomulikud need on, sest need on tekkinud tuhandete aastate pikkuse inimtegevuse tõttu, ja kuidas inimesed istutasid need pikad hekid – bioloogilise mitmekesisuse poolest kriitilise tähtsusega –, hoidmaks lahus vilja, kariloomi ja kiskjaid ning märkimaks eraomandit. Isegi neil metsikutel rohumaadel, mis katavad Šoti mägismaad ning suurt osa Põhja-Inglismaast, on tuhandeid aastaid karja kasvatatud, seega pole ka see enam inimtegevusest mõjutamata maastik.

Üldiselt arvatakse, et neid kütte-korilasi, kelle eluviisile põllundusrevolutsioon viimaks lõpu tegi, oli 12 000 aasta eest umbes 2 miljonit. Põllupidamine levis nagu viirus üle mandrite oma tekkepaigast kusagil Lähis-Idas (ning teatud kohtades Hiinas ja Aafrikas) ning sellest sai inimese põhiline tegevusala suurema osa vältel järgnevast ajaloost. Tänapäeval on põllupidamine võtnud tööstuslikud mõõtmed ja selle üle valitsevad suurkorporatsioonid, otsustades peaaegu kõige üle, mis meie toidulauale jõuab. Kuid see pole meie raamatu teema. Varajased talud olid väikesed ja kasvatasid toitu peamiselt vaid omanikele – mets võeti maha, maa ümbritseti kiviaedadega ja põllu juurde jäädi elama. Viljasaak on hooajaline ning põllundusega koos tekkis ka vajadus plaanida – ning ikalduse aastateks tündrites ja sahvrites toitu säilitada. Plaanimisega koos tekkis mõnedel aastatel ülejääk, meelitades ka teisi neisse õitsval järjel kogukondadesse, mis kasvama hakkasid. Meie, inimesed, oleme tehnoloogiline liik, teadus on meil hinges. Põllundus on samuti tehnoloogia, mis pigem kõigele looduslikule vastandub. Maaharimine suurendas viljasaaki, aga sellega käsikäes tekkis majanduslik ebavõrdsus: mõnel leidus ülejääki, teistel tuli puudus kätte. Seega mõned perekonnad kasvasid suuremaks ja seal jäi rohkem lapsi ellu, kultuur ja tehnika arenesid neis kogukondades edasi ning tsükkel üha jätkus. Rooma impeeriumi ajaks oli planeedil Maa juba veerand miljardit põlluharijat, samas küttimise-korilusega tegeles vaid mõni miljon, peamiselt Euroopast kaugetes maanurkades – Austraalias, Lõuna-Ameerikas ja teatud paikades Aafrikas.

Põllundusrevolutsiooni mõju, leviku ja ulatuse uurimine on antropolooge juba palju kümnendeid rakkes hoidnud ning kindlasti jätkub see ka edaspidi. Lisaks muistse põllunduse, maaparanduse, köökidest ja sahvritest pärit potikildude ning inimeste ja koduloomade luude uurimisele on meil nüüd veel üks meetod, kuidas tõendeid koguda, mis arheoloogiaga ei võistle, vaid pigem seda täiendab – selleks on DNA. Vaidlused põllumajanduse üle on eurooplastele üldse omased. Nelikümmend aastat oleme Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika raames selle üle jagelnud.

Ka see lugu kõneleb põllumajanduspoliitikast ning selle alguspunkt pole Brüsselist kaugel. 8000 aastat tagasi elas meie planeedil ilmselt umbes 5 miljonit inimest, mis on võrdne Norra praeguse elanikkonnaga. Nad asustasid maad laialt, ent hõredalt. Inimesed olid tolleks ajaks välja jõudnud juba Lõuna-Ameerika kaugeimasse tippu, Austraaliasse ja paljudesse paikadesse nende vahel (erandiks olid küll Vaikse ookeani lõunaosa saared ja Uus-Meremaa) ning sellest perioodist on leitud palju surnukehi ja muud arheoloogilist materjali. Nende inimeste genoome asusime uurima üsna hiljuti, kuid juba on meie uuemat evolutsioonilugu seetõttu ümber kirjutatud. Suur osa tööst on ära tehtud suurtes koostööprojektides, kuhu kaasati geneetikuid, arheolooge ja ajaloolasi. Geneetikaalase töö peakorteriks on kujunenud David Reichi labor Harvardis. Reichi rahvusvaheline uurimisrühm eraldas 2015. aastal üheksa inimese genoomi. Üks neist oli mees, kes elas hämaras koopas Loschbouri küla lähedal Luksemburgis. Üks oli Stuttgarti kandis elanud naine. Teised elasid koopas, mis asub Rootsi väikelinna Motala lähedal. Nad kõik on olnud surnud üle 75 sajandi ja isegi kui nad seda ei teadnud, seisid nad tollal juba alanud revolutsiooni esirinnas, mis Euroopat ja kogu maailma igaveseks ümber kujundas.

Loschbouri mees oli kütt. Viimases puhkepaigas ümbritsesid teda jäänused loomadest, keda ta oli jahtinud ja tapnud, ning ränikiviteravikest, mida sai oda otsa kinnitada ning mida kasutati ka liha ja naha lõikamiseks. Põhja-Euroopa tasandikel olid 8000 aasta eest peamisteks jahiloomadeks metssead ja hirved. Ent ta oli omataoliste küttide seas üks viimaseid, kuna idast saabusid immigrandid uute kommete ja teadmistega, kes eelistasid küttimisele karjakasvatust.

Loschbouri mehe haud kaevati lahti 1935. aastal, kuid tema ülemisest purihambast saadi DNA kätte alles 2014. aastal. Stuttgarti naine võeti hauast välja 1982. aastal ning temagi DNA pärines purihambast. Naine oli põllupidaja ja elas umbes 5000 aasta eest ning teda ümbritsevad esemed olid tüüpilised nöörkeraamika kultuurile: kaunistatud savipotid ja -pudelid, kivist tööriistad, tõendid koduloomade pidamise kohta. Motala klanni mausoleumi rahu häiriti alles viimasel kümnendil ning näidiseid koguti üheksa kolba hammastest ning ühe inimese sääre- ja reieluust. Sarnaselt Loschbouri mehega olid nemadki kütid.

Kõik kolm olid geneetiliselt erinevad. Stuttgarti ja Loschbouri geenid viitasid tumedatele juustele, Loschbouri ja Motala omadel olid ka siniste silmade geenid. Stuttgarti naisel leidus kuusteist koopiat amülaasigeenist, mis viitas süsivesikurikkale toiduvalikule; Loschbouri ja Motala inimestel oli neid vähem. Need tõendid maalivad mingi üldpildi sellest, millised need inimesed välja nägid, kuid ütlevad veelgi rohkem nende kultuuritavade kohta. Nende DNA-d detailsemalt uurides suutsid David Reich ja ta kolleegid kindlaks teha ka 10 000 aasta pikkuse Euroopa asustamise üldsuundumused. Mis puutub eurooplaste geneetilisse baasi, siis selle olime kindlaks teinud tänapäeval elus olevate eurooplaste geene uurides. Muidugi maksab sedagi teha, kuid nüüd teame, et tänapäeva populatsiooni DNA ei pruugi peegeldada samas paigas tuhandete aastate eest elanud populatsiooni DNA-d. Kui Loschbouri, Stuttgarti ja Motala genoome võrreldi 2345 tänapäeva eurooplase omadega, nägi Reich, kuidas need muistsed eurooplased võisid mõjutada tänapäeva eurooplaste genofondi üldstruktuuri. Selgus, et meie kui eurooplased pärineme kolmest erinevast rahvarühmast. Kuigi need pole esindatud Loschbouri, Stuttgarti ja Motala leidudes, ilmestavad lahknevused nende vahel proportsionaalseid erinevusi, mida kohtame tänapäeva DNA-s.

Esimesed eurooplased olid kütid-korilased, kes asusid teele Aafrikast ja jõudsid siia Kesk-Euraasia kaudu, elasid siinsete pärismaiste neandertallaste kõrval ja said nendega järglasi. Millalgi 9000–7000 aastat tagasi hakkas sellesse populatsiooni jõudma idapoolsete põllupidajate geneetiline mõju. Ei saa öelda, et idast tulnud oleksid nad üle võtnud või hävitanud. Kuigi need kaks populatsiooni ei elanud päris läbisegi, vaid pigem samal ajastul, kus leidus nii kütte kui põllupidajaid, võib siiski näha, kuidas küttide geenid hakkavad vaikselt jõudma põllupidajate genoomidesse.

Umbes 5000 aastat tagasi saabus teine suur laine ida poolt. Jamnaja kultuuri inimesed saabusid Venemaa steppidest vankritega, ajades enda ees lambakarju. Nemad valmistasid pronksist ehteid ja katsid surnud ookriga, kui neid rituaalselt maeti. Nende eluviis levis kähku Kesk-Euroopasse, tuues kaasa nende kultuuri ja geenid ja heleda naha. Põllundus hakkas nüüd domineerima ning asendas küttimise-koriluse viimaks täielikult. Hele nahk asendas tumeda naha, millest tuleb selles peatükis hiljemgi juttu.

Kui sa oled heleda nahaga, on üsna kindel, et sinagi oled nende kolme Euroopasse jõudnud immigratsioonilaine tulemus. Uute geenivoolu mudelite põhjal hindame praegu ümber inimkonna ajalugu. Veel võrdlemisi hiljuti usuti, et inimkonna ajalugu koosneb lihtsalt seeriast „asutamissündmustest“, nagu evolutsioonibioloogid neid nimetavad – tillukesed hõimud rändasid algselt kodumaalt Aafrikast välja ja rajasid asulad, mille rahvaarv kasvas, ja neist kasvasid välja uued väiksemad hõimud, kes kordasid seda protsessi uutel, seni asustamata territooriumidel. Varajased geeniuuringud (ehk kümnenditagused – see teadusvaldkond on nõnda kiiresti arenenud) näisid selle mudeli täpsust kinnitavat, kuna tillukesed valimid korduvatest DNA-tükkidest paistsid kobaraid moodustavat. Võinuks ka arvata, et mida kaugemale Aafrikast liikuda, seda madalam on geneetiline varieeruvus, ja üldjoontes see nii ongi. Viimased analüüsid võtavad arvesse tõsiasja, et mõne geograafilise piirkonna praegused asukad ei pruugi sarnaneda kaugemas minevikus seal elanud inimestega. See saab selgeks, kui vaatleme piirkondi, kuhu on välja rännanud uusaja eurooplased: suurem osa Austraalia ja Põhja-Ameerika elanikkonnast pärineb inimestest, kes saabusid Euroopast viimase 500 aasta kestel, seega ei esinda nende genoomid sealsete põlisasukate omi, kes seal esimestena elasid. Sama kehtib ka palju vanemate inimpopulatsioonide puhul. Kuigi eeldati, et nüüdisaja Siberi põllupidajad võiksid kõige enam sarnaneda Ameerika esmaasustajatega, kuna nad elavad Beringi väina lähedal (15 000 aasta eest ühendas mandreid seal Beringi maismaasild), pole see tõsi. Kui vanad luud välja kaevati ja nende DNA-d uurima hakati, siis sai selgeks, et tänapäeva siberlased meenutavad rohkem idaasiaate, kuid muistsed siberlased meenutavad rohkem Põhja-Ameerika põlisrahvaid ja põhjaeuraaslasi. Kõik see tähendab, et kui varem eeldasime, et migratsioonimustrid olid lineaarsed ja levisid edasi nagu lainetus tiigipinnal, siis viimaste aastate kestel on selgunud, et tegelikult liikusime kogu aeg kõigis suundades ning rajasime asulaid ja levitasime geene risti-rästi, mitte keskpunktist edasi levivate selgete lainete kujul. Ookeanid ja kõrged mäestikud saavad geenivoolu takistavateks barjäärideks, kuid laiadel avatud mandritel pole muud peale kutsuva silmapiiri. Geenid voolasid Aasiast välja Ameerika mandritele.

Need muistsed genoomid jutustavad muustki peale inimeste liikumise ja rände. DNA on üks neid vahendeid, mida lisaks arheoloogiast ja geoloogiast saadud teadmistele kasutame mineviku rekonstrueerimiseks. DNA ütleb palju ka käitumise kohta. Kultuurile viitavat võib välja kaevata ka meie rakkudest, just nagu koopa- ja majapõrandate alt või rabadest.