Читать книгу Kõigi kunagi elanute lühiajalugu - Adam Rutherford - Страница 7

Maa sees olevas augus puhkas mees, kes oli kahtlemata surnud. Kas oli tema perekond ta sellesse hauda jätnud või oligi ta seal surnud, aga ta ei osanud kahtlustadagi, et miljonite aastate pärast saab temast üks väga oluline tegelane. Pärast surma – päris palju aastaid hiljem – sai see mees hakkama kahe asjaga: esiteks aitas see, et ta sealt koopast leiti, algatada ürginimeste uurimise. Tema koduks oli maa, mida nüüd nimetame Saksamaaks, ja ta elas seal umbes 40 000 aastat tagasi. Kleine Feldhofer Grottet enam seal ei asu; pärast avastamist jäi see laienevale kaevandusele ette ning koobas hävitati 19. sajandil. Koopa sissekäik asus mõni meeter oru põhjast kõrgemal, inimene mahtus sealt vaevu läbi pugema, ning selle kaudu võis jõuda kolme korda viie meetri laiusesse kõrge laega ruumi. Amatöörarheoloogid tegutsesid seal 1850ndatel ning ka sel sajandil on pinnase alla mattunud leiupaigas väljakaevamisi tehtud; leidude arv ulatub tuhandetesse ja nende seas on vähemalt kolme inimese säilmed. Kivistunud luud leidsid kaevurid 1856. aastal – õlleklaasialuse suurune kolbatükk, kaks reieluud, rohkem käeluid, kui ühel inimesel vaja läheb, ning abaluu- ja ribitükid – ja andsid kõik üle kohalikule antropoloogile.

Selle mehe jäänused polnud päris esimesed (arvatavasti oli ta kolmas avastatud inimskelett, kes ei kuulunud liiki Homo sapiens), kuid temast sai n-ö tüüpnäidis – selline, mille põhjal saab liiki määratleda, ja hilisemaid leide võrreldakse sellega. Liiginimi antakse tüüpnäidise järgi ning kuigi me ei tea tema tegelikku nime, tunneme teda nime all Neandertallane 1. Selle mehe ametlikust identifitseerimisest sai alguse paleoantropoloogia – muistsete inimeste uurimise teadus.

Tal ei lastud niisama puhata. Teine revolutsiooniline asi, mida Neandertallane 1 tegi, juhtus 150 aastat hiljem. Ta andis meile oma DNA. Selles külmas koopas olid tema säilmed ilma, näljaste loomade ning veelgi olulisemana näljaste bakterite eest kuigivõrd kaitstud – kõik need tegurid võinuksid kergesti hävitada tõendid mehe elust. Kuid tänu ebatavalisele puhkepaigale jäid luud sedavõrd puutumata, nagu see 40 000 aasta vältel võimalik on, mis tähendas, et temast sai esimene Homo sapiens’i liiki mitte kuuluv inimene, kes 1997. aastal sisenes tollal väga eksklusiivsesse klubisse. Aeglaselt hävivates rakkudes, mida sisaldas tema tõenäoline odaviskekäsi, olid molekulid, mis kannavad pärilikkusainet minevikust tulevikku.

Meie, nüüdisinimesed, polnud ainsad, kes Inimese Genoomi Projekti kuulusid. Mõneti üllatavalt kaasati projekti põhieesmärkidesse kuue liigi esindajad. Sest genoom on palju kasulikum siis, kui seda saab võrrelda teiste genoomidega, ning see kehtib ka teiste liikide genoomide kohta. Nii et meie kõrval kaasati genoomiklubisse ka kõige levinumad mudelorganismid – äädikakärbes Drosophila melanogaster, rott ja hiir, šimpans kui meie lähim ahvist sugulane ning mõneti kummalisel kombel ka kodumesilane, kuna see on ühiskondlik loom ning enamik mesilasi ei saagi paljuneda, vaid teenivad kuningannat, kellega nad jagavad täpselt poolt oma DNA-st. Neil 20. sajandi lõpuaastatel võeti eesmärgiks kõigi nende genoomi järjestuse lugemine, lahtikodeerimine ja uurimine.

Aastal 1997 ehitas Leipzigis töötav rootslasest teadlane tasahilju vundamenti uuele ja täiesti revolutsioonilisele teadusvaldkonnale nimega paleogeneetika, kasutades täpselt samu tehnikaid, mida rakendati elavate inimeste peal. Svante Pääbo oli Rheinisches Landesmuseumist Bonnist laenanud Neandertallase 1 parema õlavarreluu – selle luu, mis asub küünarnuki ja õla vahel. Täppissaega lõikas ta keskelt tollipikkuse tüki, tuues nähtavale selle, mis oli kunagi pehme luuüdi ning sisaldas verd ja immuunrakke. Luuüdis luuakse uusi rakke eriti arvukalt, seega need jagunevad seal väga energiliselt ja kopeerivad kähku oma geenimaterjali. See oli neandertallaste DNA esimene aardelaegas.

Kõik elusolendid sisaldavad DNA-d. See on kokku pakitud erinevatel viisidel justkui keel, mis on organiseeritud raamatuteks, peatükkideks, origamiks ja pamflettideks. Ka järgnevatele põlvkondadele võib seda edastada erinevatel viisidel. Loomades on DNA kromosoomideks korrastatud – suured kaksikheeliksite kogumid, mis iseenda ümber keerduvad ja on mässitud tillukeste valgukämpude ümber, mis omakorda keerdudes moodustavad need kuulsad X-vormid, mida õpikutest tunneme. Enamikus meie rakkudes on kaks kromosoomide komplekti, millest üks on päritud emalt ja teine isalt, kokku 23 paari, mis on pakitud raku keskel asuvasse rakutuuma.

Bioloogia on erandeid käsitlev ja lõputuid mööndusi tegev teadus, seega pole ime, et kui 22 neist paaridest on üksteise moodi (ehk autosoomid), siis viimane paar pole tegelikult paar. Tegu on sugukromosoomidega. Minul on Y ja X, naistel on aga kaks X-i. Naised saavad mõlemalt vanemalt ühe X-i, mehed saavad isalt aga vaid Y-kromosoomi. Kuigi Y on meessoo määramisel otsustav, on see teiste kromosoomidega võrreldes üsna tilluke DNA-kogum ja moodustab DNA koguhulgast seega väga väikese osa. X on aga inimese kromosoomide seas suuruselt teine.

DNA vanemalt lapsele pärandumisel on veel üks erand. Kõik autosoomid ja sugukromosoomid ei lahku kunagi rakutuumast, tollest piiratud ruumist enamiku rakkude keskmes. Kuid on veel üks väike, kuid erakordselt oluline osa DNA-st, mis ei sisaldu rakutuumas, vaid mitokondrites – väikestes, kuid võimsates energiajaamades, millest sõltub kogu keerukam elu. Üsna kindlasti tekkisid need umbes 2 miljardi aasta eest, kui kaks üherakset organismi vastastikuse kasu nimel liitusid. See tähendas, et need uued rakud lõid uue eluharu – eukarüoodid – ja see erines kõigest seniolnust ehk tillukestest üheraksetest olenditest, kas bakteritest või arhedest. Neid kolme gruppi nimetatakse domeenideks ja need on elusolendite hierarhia tipus, viie riigi kohal. Kolmeks domeeniks on bakterid, arhed ja eukarüoodid, millest viimasesse kuulub põhimõtteliselt kõik, mida ei saa lugeda esimese kahe domeeni alla. Eukarüoodid kannavad endas väikest kogust väga olulist DNA-d, mis ei sisaldu rakutuumas, vaid neis mujal rakus asuvates jõujaamades. Mitokondriaalne DNA (mtDNA) vastandub Y-kromosoomile selles mõttes, et seda pärandab lapsele vaid ema. Seemnerakk kannab endas vaid poolt sellest infost, mida on uue inimese tegemiseks vaja – 22 kromosoomi ja X (kui lapsest saab tüdruk) või Y (kui lapsest saab poiss) –, ja siseneb munarakku, kus on samuti 22 kromosoomi ja X-kromosoom, kuid ühtlasi ka ema mtDNA.

Suurem osa (97%) su DNA-st sisaldub 22 autosoomide paaris ja X-kromosoomis ning seda geneetilist infot pärisid sa mõlemalt vanemalt enam-vähem võrdses koguses. Kumbki autosoom on unikaalne kombinatsioon kromosoomipaarist, mille su ema või isa päris oma emalt või isalt. Kui seemnerakk tekkis su isa munandites või munarakk su ema munasarjas,15 segasid kaks paaris olevat kromosoomi seal oma info. Kujuta ette, et võtad kaardipakist välja kõik ärtud ja ristid, sead need järjestikku kahte ritta ja vahetad siis pooled sarnase väärtusega kaardid üksteisega. Tulemuseks on justkui kaks õiges järjekorras täielikku masti, kuid need koosnevad ärtude ja ristide segust. Seda teevad kromosoomid siis, kui loovad sugurakke. Aga kromosoomid ei pea piirduma 13 vahetusvõimalusega (ässast kaheni), vaid neid leidub miljoneid. Igaühes neist 22-st autosoomist on tulemuseks uus kombinatsioon. See protsess ehk „rekombineerimine“ tagab, et sinu geneetiline koostis on unikaalne.

Homo sapiens’i väljaränne Aafrikast. Anatoomiliselt kaasaegsed inimesed said alguse peamiselt Ida-Aafrikast umbes 200 000 aasta eest – kuigi arhailisema Homo sapiens’i 300 000 aasta vanuseid jäänuseid on leitud ka nii kaugelt kui Marokost. Meie esivanemad hakkasid Aafrikast väljuma vähemalt 100 000 aasta eest. Nad kohtasid Euroopas neandertallasi ja edasise teekonna vältel ka muid inimliike ning olid nendega suguühtes, nagu tõestab meie DNA.

Mitokondrite ja Y-kromosoomiga seda aga ei juhtu. Esimesed tulid su emalt, mis tulid tema emalt, ja nii üha edasi su emapoolset suguvõsa pidi ning Y-kromosoomiga on isa poolt sama lugu. Pärilikkusuurijate jaoks on seega tegu huvitavate tööriistadega ning need ongi olnud paljude uuringute teemaks, kuna tegu on kõige väiksemate ja lihtsamate DNA-kogumitega, mille kaudu pärilikkust uurida. Mitokondreid on meie rakkude kihavas sisemuses kokku miljoneid16 ning see suurendab tõenäosust, et mõni neist võib ajahambast puremata jääda ja säilida. Autosoome ja sugukromosoome säilitatakse ühe täiskomplektina vaid meie rakutuumas – raku keskkontoris. Nii et kui mtDNA-d võrrelda rakutuuma DNA-ga, on esimest lausa lademes, miljoneid identseid koopiaid, mida saab analüüsida. Nii mtDNA-st kui Y-kromosoomidest tuleb selles raamatus veel sageli juttu; kuid mitte vaid seetõttu, et need pakuvad palju infot, vaid ka põhjusel, et vahetevahel hinnatakse nende väärtust pärilikkusuuringutes üle.

Neandertallased olid inimesed, kes elasid kõikjal Lääne-Euroopas; nende levila ulatus Hispaania idapoolsest tipust Põhja-Walesi koobasteni ja Kesk-Aasia mägedeni ning lõunas kuni Iisraelini. Vanimad tõeliste neandertallaste luud, mis me oleme leidnud, on 300 000 aastat vanad ning kõige nooremad pärinevad 30 000 aasta tagusest ajast. Inimliigi jaoks on see üsna mõistliku pikkusega eksisteerimisaeg. Homo erectus, varasem püsti kõndinud ahv, levis pärast 1,9 miljonit aastat tagasi alanud Aafrikast väljarändamist üle kogu maailma. Meie pole veel sama kaua püsinud, kui neandertallased suutsid. Arvatakse, et meie, anatoomiliselt kaasaegsed inimesed, arenesime välja peamiselt Ida-Aafrikas umbes 200 000 aastat tagasi ning meie väljaränne Aafrikast algas viimase 100 000 aasta sees. Seda daatumit nihutatakse käsikäes uute leidudega iga paari aasta tagant veidi kaugemale minevikku. Oktoobris 2015 avastati Fuyani koopast Daoxiani piirkonnas Hiinas 47 nüüdisinimese hammast, mis on vähemalt 80 000 aastat vanad, ning võib arvata, et nende hammaste omanike eellastel võis kunagiselt kodumaalt nii kaugele levimine võtta kümneid tuhandeid aastaid.

Traditsioonilise, luude uurimisel põhineva paleoantropoloogia põhjal olid neandertallased juba üle Euroopa levinud, kuigi üsna tillukeste kogukondadena, kui Homo sapiens 60 000 aasta eest sinna jõudis. DNA-tõendite põhjal võib neidki daatumeid nihutama hakata, nagu näeme selle peatüki hilisemas osas.

Neandertallaste anatoomia tõestab siiski, et nad olid sissetungijatest märgatavalt erinevad. Ajumaht on paleoantropoloogias üks olulisi mõõdikuid ning neandertallaste oma oli meie omast suurem; meessoost nüüdisinimesel on aju suuruseks mahu poolest keskmiselt 1,4 liitrit, naiste aju on veidi väiksem. Neandertallaste ajumaht jääb 1,2 ja 1,7 liitri vahele. Ajumahtu ei saa küll otseselt samastada vaimsete võimetega, kuid inimahvide puhul üldiselt on nii, et suurem aju annab märku suuremast arukusest.

Neandertallased olid meist lühemad ja jässakamad, tugevad ja laia rinnaga, laiema nina ja etteulatuvamate kulmudega. Ilmselt just nende füüsiliste iseärasuste tõttu on neil üsna kehv reputatsioon. Rahvasuus samastatakse neid loomalike koopainimestega, mörisevate juhmarditega, ning „neandertallane“ on saanud madalalaubaliste julmurite ja pättide sünonüümiks. Kui 19. sajandil arutleti, kuidas neid varajasi leide klassifitseerida, siis suur saksa bioloog Ernst Haeckel pakkus välja, et ühele sellisele eksemplarile võiks anda nimeks Homo stupidus.

Miski ei viita siiski sellele, et neandertallased olid rumalad või kuigi erinevad tollastest Homo sapiens’idest. Nad küttisid, nülgisid ja küpsetasid suuri saakloomi. Mõned viimasest 100 000 aastast pärit tõendid viitavad sellele, et nad oskasid õmmelda, valmistasid riideid ja ehteid ning tööriistad olid neil juba enne anatoomiliselt kaasaegsete inimeste saabumist, mis tähendab, et neandertallased omandasid need oskused iseseisvalt, mitte ei õppinud uustulnukatelt. Hiljuti on uurijad välja pakkunud, et käsimaalingud Nerja koopas, mis asub Hispaanias Vahemere kivisel rannikul, olid nende, mitte meie tehtud. Mõni väidab, et Iraagist Shanidarist ja Lõuna-Prantsusmaalt17 muistsetest haudadest leitud õietolm pärineb lilledest, mis jäeti sinna matuserituaalide käigus, kuigi see on vaieldav.

Kuna leide pole palju, siis on juba ammu vaieldud sellegi üle, milline evolutsiooniline seos valitseb Homo neanderthalensis’e ja Homo sapiens’i vahel. Aastate kestel on välja pakutud nii mõndagi, sealhulgas seda, et neandertallased olid meie aja eurooplaste otsesed eellased. Kuid on ka väidetud, et nad kujutasid endast evolutsioonipuu hoopis erinevat haru ning nende järglasi pole säilinud. Meie viimane ühine eellane elas arvatavasti 600 000 aastat tagasi.

Kui Svante Pääbo asus uurima Neandertallase 1 õlavarreluud, oli see esimene samm vastusele lähemale. Lahtisaetud luust eraldati 0,4 grammi – mis võrdub näpuotsatäie soolaga – materjali, millest saadi kätte mtDNA fragmente. See oli 1997. aasta seisuga vanim tuvastatud DNA. Esimene uuring keskenduski eelkõige selle võimalikkuse tõestamisele ja ühtlasi tagamisele, et see on päriselt DNA ja mitte saaste. „Juura-ajastu park“ („Jurassic Park“) ja selle kehvemad järjed olid 1990ndatel kassarekordeid purustanud ning mõte sellest, et ammusurnud liikide DNA-d on võimalik kätte saada, oli saanud kultuurilise teadvuse osaks. Tegelikkus oli mõistagi keerukam kui filmides nähtu. Iidne DNA koosnes ülilühikestest fragmentidest, mis olid kõik kõvasti kahjustada saanud, seega oli tegu justkui raamatu taastamisega vaid mõne leheküljeräbala põhjal. Kuigi need luud olid vaid 40 000 aastat vanad, mitte 65 miljonit nagu „Juura-ajastu pargis“ ellu äratatud dinosaurustel18, olid need juba väga kehvas seisukorras. Tõsiasi, et Pääbo oma meeskonnaga sealt üldse midagi kätte sai, andis märku Inimese Genoomi Projektist tuule tiibadesse saanud geneetikute oskustest. Astuti tilluke samm selle poole, et minevikku õnnestuks lahti mõtestada ja rekonstrueerida täiesti uuel viisil.

Kähku sai selgeks, et neandertallase luust eraldatud DNA erineb selgelt nüüdisinimese mtDNA-st. Analüüsitud DNA-fragmentide järjestus oli piisavalt erinev, et üsna kindlalt saaks väita, et nende genoomi see osa oli nüüdisinimeseni viinud liinidest eraldunud juba ammu enne kõigi nüüdisinimeste ühise eellase sündi. DNA muundub aja jooksul üsna ettearvataval moel nagu aeglaselt edasi tiksuv kell, nii et kui võtta kaks järjestust, mis peaksid olema sarnased, ja uurida nende erinevusi, siis saab öelda, millal need teineteisest lahknesid. See tehnika pole täiuslik, kuid üldjoontes on sel siiski oma väärtus. Esimese neandertallase DNA uuringu põhjal pakuti, et kaheks eri liigiks lahknemine leidis aset arvatavasti 550 000 – 690 000 aastat tagasi. Inimese evolutsiooni traditsioonilist käsitlust ei tundunud see ohustavat: neandertallased pole meie, ning meie ja nende lahknemine ühisest eellasest toimus umbes sel ajaperioodil, mida paleontoloogia ja arheoloogia olid juba välja pakkunud. Tehnoloogia ei pannud asjade senist seisu kahtluse alla, kuid uks minevikku oli lukust lahti tehtud ning järgmise kümnendi kestel muutus kõik.

Revolutsiooni kiirenev tempo võis ärevust põhjustada, kuid piduriks oli alati oskusteave, mida see protsess nõudis. Muistset DNA-d pole lihtne ekstraheerida, seega annab tolle valdkonna uuringute suur arv tunnistust sellest, et seal tegutsevad tõelised eksperdid. Tänapäeval on elusrakkude geenisekveneerimine lihtne nagu lapsemäng ning mõnepäevase väljaõppe ja õige varustuse korral saab igaüks sellega hakkama; tõelisi eksperditeadmisi nõuavad pigem andmete analüüs ja arvude tõlgendamine. Muistne DNA on elusrakkude omaga võrreldes aga väga habras ning kuna see on nii peen töö, ei saa ammusurnute geenide lugemine kunagi tavapäraseks tegevuseks, millega igaüks toime tuleks.

Nagu juhtus ka Inimese Genoomi Projekti puhul, saavad järjestatud DNA-ahelad avalikeks andmeteks. Need muistsed genoomid avaldatakse andmebaasidena, mida igaüks võib uurida. Tänapäeval ei pea geneetikud fossiliseerunud luid ise katsuma ega minema rõsketesse koobastesse, et uurida meie tuhandete aastate eest surnud esivanemate geene. Vaja läheb vaid internetti. Esimestel ekstraheerimistel läks küll vaja ka teedrajavate uute tehnikate väljaarendamist, et muistset DNA-d üldse säilitada ja analüüsida saaks, sest ekstraheeritavat materjali oli piiratult. Aastal 2006 suutis üks teine uurimisrühm edukalt DNA-d eraldada 38 000 aasta vanusest Horvaatiast leitud neandertallasest ning selle abil leiti vastus mõnele ammusele küsimusele. Kaks artiklit, millel oli mitu autorit, avaldati kahes juhtivas teadusajakirjas Science ja Nature sama nädala kestel ning kuigi tulemused olid üldjoontes sarnased, leidus ka mõningaid tillukesi erinevusi. Põhiliseks avastuseks oli, et DNA-järjestused näisid viitavat, et too inimene, kellest tekkisime meie, lahknes neandertallaste eelkäijast umbes 500 000 aasta eest. Ühes artiklis vihjati aga sellele, mis hiljem tõeks osutus: et hiljem võis veel esineda omavahelist ristumist, üllatuslikku seksuaalset läbikäimist. Teise artikli arust midagi sellist ei toimunud.

Täielik neandertallase genoom avaldati 2010. aastal. Svante Pääbo rühm oli suutnud radikaalselt edasi arendada neid tehnikaid, millega muistsetest luudest DNA-d ekstraheeriti. Kasutades fossiilitolmu, -kilde ja -seibe, koostasid nad – mõistagi mitte täiusliku – mustandiversiooni kogu neandertallase DNA-st.

Mõtleme korraks, mida see päriselt tähendas. Progress on kulgenud lausa peadpööritavas tempos, kui silmas pidada, et meie genoomid kodeeriti enam-vähem täielikult lahti alles 2001. aastal (ning nagu 5. peatükis jutu tuleb, suudeti seda korralikult teha alles 2003. aastal), ent juba mõni aasta hiljem oli meil välja surnud inimliigi genoomi esialgne versioon, mis oli koostatud kümneid tuhandeid aastaid puutumatuna seisnud luude põhjal. Pääbo koos kolleegidega oli leiutanud ajamasina.

Millised nad olid? Geenid ütlevad inimese kohta paljutki, kuid enamikul juhtudel siiski mitte kõike. See on siin raamatus üheks läbivaks teemaks, sest ma vaidlen vastu kultuuriliselt valdavaks saanud ideele, et geenid on nagu saatus ja ükskõik milline teatud tüüpi geen võib täpselt ära määrata, milline see indiviid on. Kuigi geneetikud teavad hästi, et see pole nii, on sellel ideel meie kultuuris endiselt palju kaalu ning meedia muudkui toidab seda oma ülimalt lihtsustatud käsitlusega inimbioloogia lausa absurdsest keerukusest. Kui me teame mõne inimese geenijärjestust, on sellest tuletatav informatsioon siiski piiratud väärtusega, välja arvatud juhul, kui neil on mõni tõesti haruldane geen, mis nende elu märgatavalt mõjutab. Aga sellest räägime hiljem palju põhjalikumalt. Hetkel lepime geenide järjestamisega, kuna see on peamine viis, kuidas ammusurnute geene analüüsida.

Paleoantropoloogia tudengite puhul on üheks levinud eksamiküsimuseks: „Kas neandertallased oskasid kõnelda?“ Õige vastus, mis ideaaljuhul peaks olema väljendatud 3000 sõnaga ja kirjeldama seda toetavaid anatoomilisi tõendeid, on selline, et vägagi tõenäoliselt suutsid neandertallased rääkida. Nende kõri ehitus on meie omaga üsna sarnane ning 1989. aastal Iisraelist Kebara koopast leitud keeleluu näib viitavat, et nende kõnevõimekus meenutas meie oma. Keeleluu on hobuserauakujuline luu, mis asub seal, kus kael saab kokku alalõuaga; ürita seda pöidla ja nimetissõrmega tunda (ilma end ära kägistamata) ning proovi siis neelatada. Inimeste puhul on unikaalne see, et keeleluud ümbritsevad ja toetavad tundlikud lihased, mis on seotud nii keele, keelealuse suupõhja, kõri, neelu kui ka kõripealisega ning mida on kokku kaksteist. Päris palju tundlikke lihaseid nii väikese luu kohta, mis näib viitavad sellele, et tegu on erilise ja vaid inimesele unikaalse anatoomilise kohastumusega. Kuna see annab tunnistust potentsiaalsest kõnevõimest, on Kebara keeleluu on olnud mitme üksikasjaliku mikroanatoomilise uurimuse teemaks. Nende vastus on alati sama: neandertallased suutsid ilmselt kõnelda, just nagu meiegi.

Neuroloogilisest vaatekohast lähtudes ei jõua me samuti kuigi kaugele. Nagu arvata võib, on kõnevõimega seotud suur osa meie ajust. Kuigi nii keeruline nähtus nagu kõne hõlmab paljusid ajuosasid, on kõige olulisemaks tsooniks Broca kõnekeskus, mis sai nime 19. sajandi prantsuse neuroanatoomi järgi, kes ravis kaht patsienti, kes olid kaotanud kõnevõime pärast selle ajuregiooni vigastust. Aga neuroanatoomia mõõtkava ei anna siiski vastust, kas neandertallased omavahel kõne abil suhtlesid, kuna see aju osa on üsna suur, võrreldav lihatükiga ühepajatoidus. Broca tsoon on olemas ka teistel inimahvidel, ehkki nemad ei oska rääkida. Kui silmas pidada, et neandertallastel olid keskmiselt isegi suuremad ajud kui meil, siis on alust eeldada, et ka Broca kõnekeskus oli neil tavapärane, just nagu teistelgi inimahvidel.

Võiks ju arvata, et leiame minevikust vastuse uue geenitehnoloogia abil. Leidubki üks kuulus ja põhjalikult uuritud geen, mis on kõnevõimega lähedalt seotud. Selle nimeks on FOXP2 ning kuigi meil puudub täpsem arusaamine, mida see kehas teha võiks, on selge, et seda läheb vaja taolise verbaalse kommunikatsiooni ja vilumuse tarvis, mis meile nii kergelt kätte tuleb, võrreldes meie lähimate inimahvidest sugulastega või ükspuha missuguse eluga Maal. Üheks peamiseks viisiks, kuidas tundma õppida geenide toimimist, on uurida, mis juhtub siis, kui nad oma ülesannetega toime ei tule. Katseloomade puhul teeme seda sihilikult, häirides kas konkreetsete või juhuslikult valitud geenide tööd, et näha, mis juhtub. Ilmselgetel põhjustel ei tohi me seda inimestega teha, küll aga saame uurida haiguste ja puuete taga olevaid geene. Geeni FOXP2 kirjeldas esimesena Simon Fisher koos oma rühmaga Oxfordi Ülikoolis 2001. aastal ning sellest ajast peale on avastatud ka mitu selle mutatsiooni. Geen õnnestus identifitseerida tänu ühele perekonnale (tuntud vaid initsiaalidega KE), mille liikmed suunati 1980ndate lõpuaastatel Great Ormond Streeti lastehaiglasse ja sealt edasi selle uurimistiiba Laste Tervise Instituuti, mis asub University College Londonis – mis on ka minu alma mater. KE perekonnas täheldati kõnega seotud arengulise düspraksia pärilikku vormi, mille puhul lastel esineb terve hulk probleeme täis- ja kaashäälikutega. Kuna antud perekonnas kannatas selle häda käes tõsiselt lausa kuusteist liiget, identifitseeriti nende puhul regioon seitsmendas kromosoomis, mis normaalsest erines, ning hilisemad uuringud kinnitasid, et neil esines viga ühes geenis.19 Sellest ajast peale on geeni FOXP2 ümber palju vahtu üles keerutatud ning massimeedias on seda nimetatud „grammatikageeniks“ või „keelegeeniks“. See pole kumbagi, sest keel ja kõne on keerukad käitumised, mida kontrollivad paljud geneetilised tegurid, mitte vaid üks geen. Ent kahtlemata on sel meie suhtlemises oluline roll.20 Ning kui uurime FOXP2 ekvivalente teistel loomadel, saab selgeks, et see mängib suurt rolli häälitsuste tekitamisel kogu loomariigis. Isased sebra-amadiinid ei suuda oma laulu emastele ette kanda, kui nende FoxP2 pole aktiveerunud, ning vastsündinud hiired, kelle Foxp221 on kustutatud, ei suuda teha neid ultrahelipiiksatusi, mille kaudu nad emaga suhtlevad.

FOXP2 on kahtlemata kõne puhul oluline. Aastal 2006 valminud neandertallase genoomi analüüs paljastas, et neil on täpselt sama tüüpi FOXP2-geen mis meilgi ning see erineb šimpanside omast. Erinevused on tillukesed, kuid kahtlemata olulised. Šimpanside ja meie geeniversiooni valgujärjestuses on vaid kaks erinevust, aga meie mõistame kõnelda, nemad mitte.

Kas võime sama öelda ka neandertallaste kohta? Vastus eksamiküsimusele „Kas neandertallased oskasid kõnelda?“ on endiselt sama nagu 1995. aastal, kui mina sellele vastama pidin, aga kui sina oled tänapäeval tudeng, kes loodab eksamist läbi saada, siis sinu essee sisu peaks olema hoopis teistsugune. Plus ça change, plus c’est la même chose.22 Väga tõenäoliselt suutsid neandertallased kõnelda. Kuid seda on võimatu tõestada, kui me just ajas rändamist ei leiuta.

Kui see lugu ei paku rahuldavat lõpplahendust (nagu vanade luude uurimisel sageli ette tuleb), siis järgmiseks käsitleme üht neandertallaste meeletaju, millele meil on kindel ja täiuslik vastus olemas: haistmine. Aga enne, kui seda tutvustame, lisame tavapärase teaduse piiratust tunnistava tõdemuse: me ei taipa, kuidas haistmine töötab. Meie ninades on rakud, mis aktiveeruvad teatud lenduvate molekulidega kokku puutudes. Neid õhus levivaid lõhnu püüame valkudega, mida nimetatakse haistmisretseptoriteks ning mis asuvad ninas paiknevate ja ajuga otseühenduses olevate närvirakkude membraanidel. Need on väga sarnased valkudega meie silma võrkkesta kolvikestes ja kepikestes, mille abi me näeme, aga neid ei ärrita mitte valgusfootonid, vaid nad saadavad signaali teele siis, kui püüavad kinni aromaatseid kemikaale. Sellest saab alguse lõhnataju. Erinevalt nägemisest on haistmisretseptoreid palju eri tüüpe ning igaüks püüab kinni teatud lõhnamolekule. Et asju veel keerulisemaks ajada, näib iga lõhnamolekul stimuleerivat mitut retseptorit.

Sarnaselt kõigi valkudega on ka haistmisretseptorite ehitamine DNA-sse sisse kodeeritud ja meie genoomi talletatud. Meil on umbes 400 haistmisega seotud geeni ning need kombineeruvad lugematutel viisidel, et luua see rikkalik lõhnamaastik, mida naudime. Kuidas need kombineeruvad, et see keerukas taju võimalikuks saaks, on mõneti mõistatuseks jäänud. Leidub küll ka erandeid, mida paremini mõistame, ning üks 2015. aastal tehtud elegantne uuring keskenduski ühele sellisele, et meil poleks põhjust inimgeneetika arusaamatuse pärast täielikku masendusse langeda. OR7D4 on haistmisgeen, kuid õnneks on sel väga otsene seos sellega, kuidas me haistame, kuna see tunneb ära vaid üht molekuli. Eri inimestel on erinevaid variante sellest geenist ning ebatavalisel kombel näivad nad seonduvat just ühe kemikaali haistmisega, mille nimeks on androstenoon. Me ei tea, mida see steroid inimeste sees või nende heaks teeb – kui üldse midagi –, ent seda leidub higis. Aga kui sa oled siga, siis on see otseselt seotud seksiga.

Kuldid toodavad androstenooni süljega ja see on põhikomponent „kuldihaisus“ ehk kastreerimata isaste sigade lõhnas. Kui emane seda haistab, võib ta sisse võtta paaritumispoosi, kui tal selleks tuju on. Minu teada inimestega midagi sellist ei juhtu, kuigi mõned meist suudavad androstenooni haista, teised aga mitte. Paljude jaoks on sel kuse lõhn,23 teiste arust tundub see veidi magus, samas mina ei suuda seda üldse haista. Need muljed sõltuvad sellest, millist OR7D4 geenialleeli sa oma 19. kromosoomis kannad.

OR7D4 on täiesti tavaline geen. See on üks neist umbes 20 000 geenist, mida oma rakkudes kaasas kanname, ja veidi vähem kui 1000 tähte ehk nukleotiidi pikk, mis on geenide üsna tüüpiline pikkus. Neist mõne tähe variatsioonid määravad ära, mida sa kuldihaisust arvad, kui see su sõõrmetesse jõuab, ning sel on väga otsene korrelatsioon meie tegelike muljetega. Suurem osa muudest haistmisretseptorigeenidest on märksa keerukamad ja nüansirikkamad selles, kuidas nukleotiidide järjestus geenis meie maailmataju mõjutab.

Küsisin Matthew Cobbilt, ühelt neist teadlastest, kes neandertallaste puhul kuldihaisu tajumise teemat uurisid, et miks nad just selle küsimuse vaatluse alla võtsid, ja tema vastus oli lihtne: „Sest see oli võimalik.“ Mulle meeldis ta vastus. Artikli tegelikuks eesmärgiks polnud uurida ammusurnute lõhnamaastikku, vaid kindlaks teha selle geeni erinevate versioonide levik tänapäeva maailmas. Cobb ja ta kolleegid spekuleerivad, et variatsioonide levikumuster võib kattuda seakasvatajate omaga hiljutisema inimevolutsiooni käigus, ning hiljem näeme, et piimakarja kasvatajate seas võib täheldada midagi sarnast. See kõrvalsamm kaugesse minevikku näitab ära, kui kerge on kaasaja geneetikal ürginimeste kohta selliseid küsimusi esitada. Üks lihtne ja mitte eriti oluline geen ütleb midagi, mis näib lausa maagiline. Meie soov minevikku lahti muukida on nüüd jõudnud ka tajude maailma. Me teame nüüd, et kui neandertallane kohtus kiimas kuldiga, siis too tekitas temas vastikust, erinevalt minust, kel oleks kuldihaisust ükskõik.

Üks neandertallase genoomi analüüs vaatles geeni nimega MC1R. See kodeerib pigmenti nahas ja juustes. Mõned inimesed kannavad selle haruldast versiooni ning kui nende 16. kromosoomis on see haruldane versioon päritud mõlemalt vanemalt, siis neil on punased juuksed. Leidub teatud MC1R-i alleele, mille tulemusena on inimene kahvatu nahaga punapea,24 kuid üks kõige tavalisemaid seisneb vaid ühe tähe muutuses: G asemel C tolle geeni viimase veerandiku alguses. Neandertallase MC1R-geeni vaatlemisel selgub, et mõnel neist oli teistsugune mutatsioon, mida me pole praeguse aja inimestel kohanud, kuid see võib tähendada, et ka mõnel neist olid punakad juuksed ja kahvatu nahk. Neandertallaste juukseid pole meie ajani säilinud ning ka pigment ei säili nii kaua. Seega tuleb teha selline katse, et võetakse neandertallaste geeniversioon ja pannakse see bakterisse või teise mikroorganismi, mille geenidega meil on lihtne manipuleerida, ning vaadatakse, mida see teeb. Süsteem ei hakka karva kasvatama, vaid kõigest määrab ära melaniinitüübi, mis täidab nahale ja juustele värvi andvad melanosoomid. Tulemused jäid ebaselgeks. Nii see juba kord on. Kas nad olid punapead? Võimalik, aga kui olid, siis mitte meie moodi.

Üha uuesti saab siin raamatus öeldud, et sel on siiski piirid, mida geenid võivad meile öelda meie endi kohta. Võiksin loetleda veel neandertallastest leitud geene, mis on meie geenidega võrreldes samad, sarnased või märgatavalt erinevad, kuid sageli pole selge, kuidas on meie genotüüp (geneetiline info meie genoomides) seotud meie fenotüübiga (geenide avaldumisega valkude ja viimaks ka nähtavate tunnuste kujul). Nii meie kui ka neandertallaste genoomis leidub geene, mille avaldumisviisid on ebaselged, ning võime vaid spekuleerida selle üle, mida need teevad. 21. sajandi geneetika üheks suureks ettevõtmiseks on testida geenide funktsioone, manipuleerides nende ekvivalentidega hiirtes ning vaadates, mis siis juhtuma hakkab, või siis kindlaks tehes inimeste haigused, millega need geenid võiksid seotud olla. Võime spekuleerida geeni SRGAP2 funktsiooni üle, mida mõnes uuringus on seostatud intelligentsusega. Meil (ja neandertallastel) on selle geeni koopiaid rohkem kui šimpansidel ning selle tulemusena on meie närvirakkude vahel ilmselt rohkem sidemeid. Võib juttu teha ka geenist nimega HACNS1, mis on seotud labakäe väljaarenemisega enne sündi ning erineb märgatavalt šimpanside versioonist, kelle käeline võimekus pole sama hästi arenenud kui meie oma. Kuid me ei mõista endiselt täielikult, millist rolli HACNS1 mängib meie arengus ning seega ka meie käeliste oskuste evolutsioonis. Kuigi on võimalik, et juba tunneme kõiki neandertallase geene, on tõsi ka see, et enamasti ei piisa vaid geeni täpsest järjestusest, et teada, mida see teeb.

See ei tähenda siiski, et me poleks geneetika sajandipikkuse arenguga kuhugi välja jõudnud. Olen juttu teinud mõnest neandertallaste huvipakkuvast – ehkki reeglina väheolulisest – omadusest, mida saab kindlaks teha üksikute geenide uurimise teel, nagu karvkatte värv ja lõhnataju. Laiemad eelajaloolised arengusuundumused oleksid mõistagi veel huvitavamad. Geneetikast saab genoomika siis, kui asume uurima organismi DNA-materjali tervikuna, mitte vaid käputäit geene. Neandertallase kogu genoomi kohta järeldusi teha oleks palju põnevam kui üksikuid geene uurida, kuna see ütleks rohkem ka meie kohta. Küsimust meie seotuse kohta neandertallastega on tänu geneetikale täpsustatud ning mis puutub meie ühistesse eellastesse, on teada, et meie arenguliin lahknes nende omast umbes poole miljoni aasta eest. Kõige kategoorilisem DNA kaudu avaldunud teadmine on aga see, et me seksisime nendega ja korduvalt, ilmselt kohe esmakohtumise järel ning sageli hiljemgi.

Mis siis juhtus? Inimesed on tiirased ja liikuvad. Samas ei tasu unustada, et keel, mida kasutame, on petlik, vähemalt siis, kui arvesse võtta ajaskaalat, millest siin juttu on. Kui kõneleme inimeste Aafrikast välja rändamisest, mida meie esivanemad kahtlemata tegid, siis kõlab see nii, nagu oleksid nad kotid kokku pakkinud, et kolima hakata, ning suundunud siis põhja Tõotatud Maa poole. Praegu lähtub meie päritolu puudutav arutelu „Aafrikast välja“ hüpoteesist, mis seisneb lahkumises anatoomiliselt kaasaegsete inimeste algsest elupaigast. Ajaskaalad pole kindlalt teada, kuigi arvatakse, et see juhtus tuhandete aastate kestel. Meie Homo sapiens’idest esivanemad jõudsid Euroopasse umbes 60 000 aastat tagasi ning sellest jutustan ma 2. peatükis. Muidugi ei ilmunud nad välja üleöö, kohvrid näpus. Tillukeste gruppide või hõimude levik laienes kõigis suundades ning nad jõudsid üha kaugemale eellaste algsest elupaigast. Midagi täpsemat me öelda ei oska. Esimesed uuringud kinnitasid, et selliseid nn geenivoolu sündmusi oli vähemalt viis, kuid see ei tähenda samas, et viis indiviidi seksisid ja said järglasi, kelle järelpõlved kandusid edasi kaugesse tulevikku. Pigem tähendab see, et populatsioonid või hõimud ristusid ja nende DNA-d segunesid populatsioonide sees.

Kõik neandertallaste DNA järjestused on internetiandmebaaside kujul olemas ning tänapäevased uuemad sekveneerimistehnoloogiad lubavad kõigil oma genoomi skaneerida (kuigi mitte täielikult sekveneerida) ning analüüsida paljude tegurite suhtes. 23andMe on üks sellist teenust pakkuv ettevõte; ma lasin neil oma genoomi uurida ning tulemusi vaatleme hiljem. Sellest personaalgenoomikast selgub ühtlasi, kui palju neandertallase DNA-d sinus on. Minu puhul pärineb neilt 2,7% kogu minu DNA-st (mis pole kuigi erakordne, sest selle firma andmete põhjal ongi see Euroopa keskmine; akadeemilised uuringud peavad seda arvu liialduseks ning leiavad, et keskmine proportsioon on eurooplastel siiski madalam). Mu genoom koosneb 3 miljardist DNA-tähest ning 23andMe andmete põhjal on 81 miljonit neist saadud neandertallaste käest, olles eri pikkusega tükkidena levinud üle minu 22 kromosoomipaari. Kuues inimkromosoomis sisaldub eelmainitud kogusest vähem DNA-d, sealhulgas Y-sugukromosoomis, mis tegi minust mehe. Muidugi pole neandertallaste panus käsitletav ühe kogumina, mille mõju oleks üheselt avalduv, aga minu sees on see olemas.

Vähemalt sada aastat on neandertallastest mõeldud kui küürus seljaga, julmadest, mörisevatest koopaelanikest. Nende kolpade põhjal tehtud näomudelite järgi tundub, et nad erinesid meist märgatavalt ja polnud ka kuigi ilusad. Ilu aga on vaataja silmades ning isegi kui sina neid ilusaks ei pea, ei pruukinud sama kehtida su esivanemate kohta, sest nemad neantertallastega igatahes seksisid.

Mina kannan endas neandertallaste DNA-d, seega olid neandertallased mu eellased. Kui sinus on nende DNA-d, siis olid nad sinu eellased. Kui sa oled üldjoontes euroopalikku päritolu, siis on üsna kindel, et sinus on neandertallaste DNA-d. Seda nimetatakse introgressiooniks – teiselt grupilt DNA saamiseks korduva tagasiristamise teel. Erinevate populatsioonide DNA-materjal osaliselt seguneb. Juba avastamisest peale on neandertallastele viidatud kui nõbudele või lähisugulastele. Mulle tundub selge, ja ma võin selles toetuda geneetikale, et neandertallased kahtlemata kuulusid meie eellaste sekka.25 See ongi üks DNA kaudu esivanemate uurimise põhikontseptsioone – just seesama, mis ajab segamini sugupuude senised selged harud. Seda nimetatakse geneetiliseks segunemiseks: varem eraldi elanud populatsioonide geenid segunevad.

Me kanname nende DNA-d. Kõigis inimpopulatsioonides seda ei leidu: enamikul aafriklastest on neandertallaste DNA-d väga vähe, mõningatel idaasiaatidel aga rohkem kui eurooplastel. Pikemas perspektiivis leiab geneetiline segunemine aset „geenivoolu sündmuste“ kaudu. Maakeeli peetakse silmas seksi. Anatoomiliselt kaasaegsed inimesed seksisid anatoomiliselt neandertallaste sekka kuuluvate inimestega ja seda juhtus palju kordi inimajaloo vältel.

Horvaatiast leitud neandertallase luudest saime teada, et ristumine leidis aset 60 000 aasta eest, ning seni oligi arvatud, et Homo sapiens jõudis Euraasiasse tolle aja paiku. Nii kui me neandertallastega kohtusime, nii me nendega sugu tegime. Rumeeniast leitud luud tõestavad, et see juhtus uuesti umbes 40 000 aasta eest. Hakkas tunduma, et niipea, kui meie eellased Homo neanderthalensis’tega kokku said, hakati kohe seksima.

Naissoost neandertallane, kes oli surnud 50 000 aasta eest Altai mägedes Siberis, liitus genoomiklubiga 2014. aastal ning tema varbaluust õnnestus eraldada seni kõige detailsem neandertallase DNA näidis. Kaks aastat hiljem, 2016. aasta veebruaris, analüüsiti tema genoomi põhjalikumalt ning seniseid tõdesid tuli taas kohendama hakata. Selgus, et ta kandis veidi nüüdisinimese DNA-d, ja kui seda teistega võrrelda, siis saab toda introgressiooni dateerida. See oli toimunud ühes tema eellases umbes 50 000 aastat enne tolle naise sündi. Me ei tea, kust nad tulid, aga kes iganes nad olid, meenutasid nad meid, kuigi olid ajaliselt ja geograafiliselt kaugel levikupiirist, mida me Homo sapiens’i tollasele Aafrika diasporaale seni omistasime. Väga võimalik, et need inimesed olid Aafrikast emigreerunute esimene laine, itta suunduvad rajaleidjad, kes asusid teele kümneid tuhandeid aastaid varem, kui seni oli arvatud. „Aafrikast välja“ hüpotees jääb põhimõtteliselt samaks, kuid selle dateering ja üldine kulg tuleb nüüd muistsete DNA-tõendite valguses üle vaadata.

Geenid voolasid, kui nad üksteist kohtasid. Kui räägime geenivoolu sündmustest, võib sõna „sündmus“ olla sama eksitav kui sõna „väljaränne“. Võttes arvesse neandertallaste DNA laia levikut Euroopa praeguses populatsioonis, tundub väheusutav, et see jõudis meie genofondi pärast seda, kui üks su eellastest oli suguühtes teise, ilmselt lühema ja jässakamaga. Need sündmused viitavad ristumisele populatsioonide mõõtkavas ning küsimus, miks introgressioon segunemisel aset leidis, on kahtlemata huvipakkuv.

Kui munarakud ja seemerakud tekivad, on geenide segamine rekombineerimise käigus juhuslik, nii et geenid, mille indiviid saab liikidevahelises paljunemises, on nagu õnnemäng. Kui need geenid hakkavad selle ühe hübriidpaaritumise tõttu populatsioonis edasi levima, selgub loodusliku valiku käigus nende kasulikkus. Mitu 2015. aasta sügisel tehtud uuringut analüüsiski seda, kui evolutsiooniliselt edukaks osutusid need neandertallase genoomist saadud geenid. Kuna DNA-d päritakse tükikaupa, võime genoomiosakeste kasulikkust hinnata jagatud tükkide suuruse põhjal. Geeniversioon, mis on kahtlemata kasulik ja seega loodusliku valiku käigus ajapikku edasi kanduv, võib kaasas kanda ka muud enda kõrval asetsevat DNA-materjali, kui see läbi põlvkondade edasi püsib, just nagu jalgrattavõistlusel, kus põhigrupp läheb parima ratturi tempoga kaasa. Kuid genoom võib põlvkondade kestel sellest kaasarändavast materjalist ka vabaneda, kui see kahjulikuks osutub. Kui võrdleme neandertallase DNA sektsioone kaasaja inimese DNA sektsioonidega, mida peame neandertallastelt pärinevaks, siis võib selle põhjal luua evolutsiooni vaatekohast üsna täpse mudeli nende hübridisatsioonide edukuse kohta. Kui Graham Coop koos kolleegidega seda tegi, avastasid nad, et meie genoomid on end aeglaselt puhastamas neandertallaste DNA-st, mis näib viitavat sellele, et osaline ristumine neandertallastega polnud meile kasulik, kuid polnud ka väga kahjulik. Meie DNA neandertallastelt päritud tükkide ümber läbib nõrka negatiivset selektsiooni ehk põhigrupp on aeglustumas, kuna juhtrattur pole kuigi kiire. Arvata võib, et neandertallaste koguarv oli alati madal; mitme neandertallase luudest leitud mtDNA on omavahel üsna sarnane, mis viitab madalale geneetilisele mitmekesisusele, mis omakorda viitab väikesele paljunemisvõimelisele populatsioonile, vahest vaid mõni tuhat isendit. Me arvame, et kui need armukohtumised aset leidsid, oli meid juba neandertallastest palju rohkem. Kui nende DNA-materjal meisse jõudis, siis isegi juhul, kui see meile esmalt kuigi kasulik polnud, hajusid selle mõjud kähku meie palju suuremasse genofondi. Kuni see oli vaid neis endis, sai see edasi kanduda, sest ei pidanud võistlema märksa parema DNA-materjaliga. Teine artikkel, mille autoriteks olid Kelley Haris ja Rasmus Nielsen, avastas sama ning ühtlasi sedagi, et introgressioonivastane selektsioon polnud piisavalt tugev, et tekitaks paljunemisbarjääri, nagu võib näha liikide puhul, mis on vaid kaugelt sugulased.

Tollest arvude analüüsist tuleb välja veel üks veider detail, mis vahest aitab meil neid seksiseiklusi paremini mõista. Neandertallastelt tulev introgressioon on kaasaja inimese X-kromosoomi puhul madalam kui muude kromosoomide puhul. X-kromosoomi annavad mehed edasi vaid pooltel kordadel, kuna neil on ka Y-kromosoom, kuid naised, kel on kaks X-i, annavad seda alati edasi. Ja kuna meie X-kromosoomides on vähem neandertallaste DNA-d, vihjab see sellele, et meie esimestel kohtumistel paljunesid omavahel meessoost neandertallased ja naissoost Homo sapiens’id.

Mida siis neandertallased meie heaks tegid? Üsna vähe. Me ei oska öelda, miks oleme tuhandete põlvkondade vältel aeglaselt nende DNA-st vabanenud, küll aga on see õppetunniks evolutsiooni kulgemise kiiruse või õigemini hämmastava aegluse kohta. Tõsisemalt kahjulikud mõjud oleksid muidugi kohe genofondist välja langenud ja igaveseks kaduma läinud, kuid tõsiasi, et nende DNA meie omaga segunes ja selle väljaselekteerimine nõuab tuhandeid põlvkondi, viitab sellele, et kõik algsed hübriidjärglased kindlasti ei osutunud steriilseks. Need analüüsid on tõeline täppistöö ja nõuavad DNA-järjestuste põhjalikku statistilist uurimist, kuid need ei viita sellele, et neandertallased oleksid olnud eraldi liik.

Me ei oska öelda, kuidas meie ja neandertallaste ristumine aset leidis. Kas sunniviisiliselt? Mõlema poole nõusolekul? Me ei tea. Esmalt kohtusime Siberis 100 000 aasta eest. Elasime Euroopas koos üle 5000 aasta, mis on peaaegu sama pikk aeg kui kogu kirjapandud inimajalugu. Kui silmas pidada, kui hästi me tunneme viimase 5000 aasta ajalugu, millest suur osa on põhjalikult dokumenteeritud, võrreldes Euroopa eelajalooga, mille kohta käivad tõendid on palju kaudsemad, siis saab ka selgeks, kui raske on kindlaks teha, mis võis juhtuda veel palju ammusemal ajal. Meie suhet neandertallastega on uuritud palju aastakümneid ning me teame, et elasime nende kõrval ja olime nendega sugulises läbikäimises. Mõningad arheoloogilised tõendid viitavad küll ka sellele, et me küttisime ja sõime üksteist. Neandertallaste levila oli lai ja ilmselt kohtasime neid kõikjal Euraasias, kuid pole võimatu, et nende väike arv tekitas geneetilise pudelikaelaefekti ehk madala geneetilise mitmekesisuse, mis tuleb populatsiooni tervisele kahjuks. Võimalik, et tõime kaasa haigusi, millega nad polnud kohanenud. Nad hajusid viimaks meie olemasollu. Neandertallased olid protoliik, mille leek võbeles veidi aega evolutsioonilisel ajaskaalal, kuid ei kestnud aegkondi. Mis iganes võis olla põhjuseks, et neist vähestest neandertallastest ei jäänud viimaks ühtegi järele, igatahes kanname nende geene edasi ning nende surematus kestab sama kaua kui meie oma.