Читать книгу Kõigi kunagi elanute lühiajalugu - Adam Rutherford - Страница 9

Selles loos on veel üks veidi sürreaalne pööre (kuigi ma usun, et tulevatel kuudel ja aastatel võib neid rohkemgi tulla). Harvardi geneetik David Reich, kes mängib olulist rolli paljudes selle raamatu lugudes, uuris 2013. aastal denissovlase genoomi põhjalikumalt (keeruka statistilise analüüsi teel) ning märkas midagi, mida oli raske seletada. Neandertallased ja denissovlased lahknesid liinist, mis lõppes meiega, umbes 400 000 aasta eest. Aga kui piisavalt põhjalikult uurida, saab selgeks, et denissovlase genoom erineb meie omast rohkem, kui tohiks. Reichi ja teiste arust tõestab see, et nad olid järglasi andes segunenud veel ühe liigiga, kelle DNA-d meil võrdlemiseks võtta pole. Too kummituslik populatsioon oli inimgrupp, mis jättis endast maha vaid jälje, paljunedes sellise liigiga, kelle DNA-d meil leidub.

Palju spekuleeritakse selle üle, kes nad olid. Mõni, näiteks Suurbritannia muistsete luude korüfee Chris Stringer, kes töötab Londoni Loodusajaloo Muuseumis, usub neid kuuluvat liiki, mida tunneme luude põhjal, millest DNA-d pole veel suudetud ekstraheerida – Homo heidelbergensis. Leidub veel üks võimalus, mille keskmes on luud, mis võivad kunagist selget pilti inimese arenguloost veel segasemaks muuta. Longlini koopast, mis asub Guangxi Zhuangis Edela-Hiinas, on leitud mõne kummalise inimese jäänused. Nad surid umbes 14 000 kuni 11 000 aastat tagasi, just selle aja paiku, kui pleistotseenist sai holotseen. Sel ajaperioodil näeme mujal vaid anatoomiliselt kaasaegseid inimesi, kuid neid tegelasi ei saa sinna hulka lugeda. Nad küll jagasid paljusid meie tunnusjooni, kuid neil olid ka mõned primitiivsemad tunnused. Kuna Longlini koopast võis leida märke sellest, et kunagi oli seal küpsetatud palju hirveliha, said nad tuntuks Punahirve koopa inimestena. Colin Groves, üks neist Austraalia teadlastest, kes seda leidu katalogiseeris, ütles, et nad olid „meile lähedased, aga mitte päris meie“, ja neid võiks klassifitseerida järjekordse inimliigina. DNA-d ekstraheerida pole seni õnnestunud, kuid mõned on välja pakkunud, et need inimesed võiksid olla denissovlaste ja nüüdisinimeste ühised järeltulijad. Aga kuni meil nende DNA-d pole, jääb vastus järjekordseks mõistatuseks selles valdkonnas, mis neist niigi kubiseb.

Selline on lugu siiani. Kui tahame kindlaks jääda senistele liigidefinitsioonidele, siis on võimatu neandertallasi pidada eraldiseisvaks liigiks. Denissovlasi pole seni veel klassifitseeritud ametlike taksonoomiliste klassifikatsioonide põhjal, millest kinni peame. DNA järgi seda ei tehta ning sõrmeluust ja hambast lihtsalt ei piisa. Kuid nad polnud meie ja nad polnud ka neandertallased ning meil polnud midagi selle vastu, et nendega järglasi teha. See kummaline pähkel paljastab, et elu klassifitseerida pole sugugi lihtne ning me lähtume selle juures süsteemist, mis oli kujundatud kinnitama jumaliku loomistöö täiuslikkust – organismid, mis on staatilised, nagu kivisse raiutud selles vormis, nagu nad meie ees seisavad. Darwini suur idee rikkus selle ideaali ära, kuna tema taipas, et elu muutub käsikäes ajaga. Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.

Muidugi pole uss sama mis ahv ega suudaks ka ahvi rasedaks teha. Neid olendeid lahutab sadu miljoneid aastaid evolutsiooni. Me teame, et šimpansid ja meie, keda lahutab vaid 6 miljonit aastat, ei saa samuti omavahel järglasi, kuigi põhimõtteliselt võiksime nendega seksida, kõlagu see siis pealegi vastikult. Tänu DNA-le teame nüüd, et füüsilised erinevused, mis tekkisid tänu sellele, et füüsiliselt inimliikideks lahknenud hõimud eraldusid üksteisest miljoni aasta eest, ning säilisid läbi tuhandete põlvkondade ja aastate, ei takistanud neid liike omavahel seksimast ja järglasi saamast.

Need 7 miljardit meist, kes täna elavad, on kõigi kättesaadavate tõendite põhjal viimane allesjäänud grupp inimhominiine vähemalt neljast, kes olid olemas 50 000 aasta eest. Üks neist gruppidest, Florese tillukesed inimesed, elas teistest kaugel ja oli üsna ebatavaline, tulenevalt saareelu tingimustest, mis panevad evolutsiooni kulgema veidrat rada pidi. Teised polnud aga meist teab kui erinevad. Eesootavatel aastatel uurime veel tosinate või isegi sadade muistsete inimeste luid, mida on seni olnud raske kuhugi paigutada, või vähemalt on need määratlused tõsiseid kahtlusi või tuliseid vaidlusi põhjustanud. Mõned neist lahingutest on lahendatavad DNA abil, teised hoogustuvad veelgi. Üks tundub siiski vältimatu: muistsed genoomid, mis veel avastamist ootavad, paljastavad meile, et maailm oli neil aastatuhandetel, kui me polnud veel Homo perekonna ainsad esindajad, märksa kosmopoliitsem paik. DNA on teinud maatasa meie senise ettekujutuse viimasest miljonist aastast ja nüüd tuleb alustada ülesehitustööd. Perekonnapuu on maha lõigatud ning nüüd kaardistame selle asemel jõgikondi, jõgesid ja ojasid, mis viisid sellesse geenimerre, kus me nüüd kõik ujume.

Siinne kirjeldus meie uuest geneetilisest ajaloost on muidugi pealiskaudne. Kui tehnikad muutuvad üha usaldusväärsemaks ja uusi luid kaevatakse maa seest välja, siis paljastuvad üha uued seksiseiklused, mis leidsid aset kauges minevikus kõiksugu inimeste vahel. Uued uuringud neandertallaste ja denissovlaste kohta ilmuvad peaaegu igal nädalal ning dateeringuid, levilaid ja nende ammuste inimeste omavaheliste suhete mõjuhinnanguid kohendatakse pidevalt. Nüüd saab üha selgemaks, et vana ja lihtsakoeline nägemus meie arenguloost ei vasta tõele. Möödas on need ajad, mil sai luua selgete harudega evolutsioonipuid või pildiridu, kus kühmus inimahvi selg läks üha sirgemaks. Ameerika biitpoeet Edward Sanders leiutas sõna, mis minu arust siia hästi sobib. See leiutati kaootilise situatsiooni kirjeldamiseks ning sageli kasutatakse seda militaarkontekstis, kui manöövrid tõsiselt viltu kisuvad. Seda sobib kasutada ka meil, kui üritame ette kujutada inimkonna evolutsiooni, mille tulemuseks oleme meie – kena selgete harudega puu asemel võiks seda kirjeldada kui suurt, miljoniaastast clusterfuck’i27. Alati, kui inimesed – sapiens’id, neandertallased, denissovlased – kohtusid, otsustasid nad seksida. Elu on nautimiseks!

Järgmise paari peatüki kestel avastame, et sugupuud pole tegelikult kunagi sellised, nagu meil on ajaloolisi sugupuid kujutades kombeks joonistada või mida võib näha teadusartiklites, kus uuritakse paari lähisuguluses liiki, või mida isegi Darwin 1837. aastal ettenägelikult märkmikusse visandas. Kogu selle aja vältel, mis me oleme püsti kõndinud, ringi liikunud ja vallatlenud, on need harud üksteisega sõlme läinud, kui oleme kohtunud nende nõbudega, kes olid meist nõnda kaua eraldi elanud, et nad meist ka väljanägemiselt selgelt erinema hakkasid, kuigi mõnes mõttes olid erinevused petlikud. Neandertallased, denissovlased ja muud seni avastamata fantoomnõbud olid meist erinevad, aga peagi õpime neid veel paremini tundma. Ja kuna nad ka ristusid meiega, võime neid lisaks muistsetele fossiilileiukohtadele avastada omaenda rakkudest.28 Me kanname minevikku endaga kaasas. Sel polnud algust ja pole ka puuduvaid lülisid; on vaid elu kulg läbi aegkondade. Need muistsed inimesed ei surnud kunagi välja – nad said meiega üheks.