Читать книгу Kõigi kunagi elanute lühiajalugu - Adam Rutherford - Страница 4

See lugu jutustab sinust. See on lugu sellest, kes sa oled ja kuidas sa selliseks said. See on sinu isiklik lugu, kuna sinuks kehastunud elu on sinuni jõudnud mööda unikaalset rada, nagu ka kõigil teistel kunagi elanud inimestel. Kuid see on ka meie ühine lugu, sest sina kui oma liigi esindaja oled ühtaegu tüüpiline ja erakordne. Oma erinevustest hoolimata on inimesed hämmastavalt lähedalt sugulased ning meie sugupuu on lõigatud ladvaga ja palju vintsutusi üle elanud ega meenuta õigupoolest üldse mingit puud, kuid selle viljad me oleme ikkagi.

Kokku on olemas olnud umbes 107 miljardit praeguse inimliigi esindajat, kuigi see arv oleneb ka sellest, kust täpselt lugemist alustada. Nad kõik on – meie oleme – lähedased sugulased, sest meie liigil on ühine algus Aafrikas. Kui tahaksime kirjeldada, mida see tegelikult tähendab, seab keel meile piirid. See ei tähenda, et kõige alguses oli üks paar, hüpoteetiline Aadam ja Eeva. Me mõtleme perekondadest ja sugupuudest ja põlvnemislugudest ja esivanematest ning üritame samamoodi mõelda ka kaugest minevikust. Kes olid mu esivanemad? Su suguvõsa struktuur võib olla lihtne ja traditsiooniline, kuid see võib olla ka võluvalt segane nagu minu oma, mille harud on sassis nagu vanad traadid sahtlis. Ent sel pole tegelikult vahet, kõigi minevik muutub varem või hiljem ähmaseks.

Meil kõigil on kaks vanemat ja neil omakorda oli kaks vanemat, kellel kõigil oli kaks vanemat, ja nii edasi. Kui nii tagasi minna aega, mil Inglismaad viimast korda vallutati, siis näed, et kui iga põlvkonda kahega korrutada, on tulemuseks miljardite võrra rohkem inimesi, kui on kunagi elanud. Tõde on selline, et meie sugupuude harud põimuvad ja sõlmuvad ning moodustavad võrgustiku, kus kõik kunagi elanud inimesed on üksteisega seotud. Kui läheme ajas vaid mõne tosina sajandi võrra tagasi, siis näeme, et suurem osa praegu elus olevast 7 miljardist pärineb käputäiest inimestest, keda on vaevalt ühe küla jagu.

Ajalugu koosneb sellest, mille oleme talletanud. Tuhandete aastate vältel oleme maalinud, kivisse raiunud, kirjutanud ja jutustanud oma minevikku ja olevikku avavaid lugusid, et paremini taibata, kes me oleme ja kuidas me sellisteks saime. Üldiselt leitakse, et ajalugu sai alguse kirja leiutamisest. Sellele eelnev on eelajalugu – sündmused, mis toimusid enne, kui oskasime neist kirjutada. Mõõtkava tajumiseks võtame arvesse, et elu on meie planeedil olemas olnud 3,9 miljardit aastat. Liik Homo sapiens, kuhu sa kuulud, kujunes meie praeguste teadmiste kohaselt välja vaid 300 000 aasta eest paaris Põhja- ja Ida-Aafrika paigas. Kiri tekkis umbes 6000 aastat tagasi Mesopotaamias, kuskil seal, mida nüüd tunneme Lähis-Idana.

Võrdluseks võib öelda, et käesolev raamat koosneb umbes 90 000 sõnast ja 660 000 tähemärgist koos vahedega. Kui selle raamatu maht kujutaks elu eksisteerimise aega Maal, võrduks iga tähemärk, sealhulgas tühikud, 5909 aastaga. Anatoomilises mõttes nüüdisinimeste (Homo sapiens) hulka kuuluvate loomade olemise aeg Maal võrdub

. . . just selle fraasi täpse pikkusega.

See periood, mille kestel oleme ajalugu kirja pannud, on evolutsioonilises mõttes vaid silmapilk, kõigest üks tähemärk, sama lai kui see punkt <.>

Aga kui suurte tühikutega on seegi ajalugu! Dokumendid kaovad, hävivad, lagunevad. Neid on kahjustanud kliima, neelanud putukad ja bakterid. Või siis neid hävitatakse, peidetakse, moonutatakse ja redigeeritakse. Ning me pole veel arvesse võtnud ajalookirjutamise subjektiivsust. Selleski pole me ühel nõul, mis juhtus viimasel kümnendil. Ajalehed annavad sündmustest kallutatud pildi. Kaameraid käsitsevad inimesed ning objektiivi ette jääb just see, mida nemad tahavad, ja sageli on see kontekstist välja rebitud. Inimesed ise pole objektiivse reaalsuse puhul kuigi usaldusväärsed tunnistajad. Me paneme mööda.

Maailma Kaubanduskeskuse tornid hävitati 11. septembril 2001, kuid ka tollaste sündmuste täpsed detailid võivad alatiseks ähmaseks jääda, kuna õudse kaose keskel lähevad inimeste kirjeldused üksteisega vastuollu. Tunnistajate ütlused kohtus ei pruugi olla usaldusväärsed, sest alati leiab neist midagi kaheldavat. Kui ajas veel sajandeid tagasi minna, siis ei leia me isegi Jeesuse Kristuse olemasolu kohta tema kaasaegsete kinnitusi, kuigi ta võib olla kõige mõjukam isik kogu ajaloos. Suur osa tema kohta käivatest lugudest on kirja pandud kümnendeid pärast tema surma ja seda on teinud inimesed, kes teda kunagi ei kohanud. Tänapäevastest standarditest lähtudes on küsitav, kas sellist materjali sobib ajalooliste tõendite pähe välja pakkuda. Isegi evangeeliumid, millele kristlased toetuvad, pole kõiges ühel nõul ning on sajandite kestel muutunud.

Mu sihiks pole siin ajaloo uurimist (või kristlust) maha teha, vaid lihtsalt viidata, et ajalugu on udune. Kuni üsna hiljutise ajani talletati seda peamiselt religioossetes tekstides, äritehingute dokumentides ja kuninglikes sugupuudes. Nüüdisajal on meil vastupidine probleem – liigagi palju infot ja väga vähe võimalust seda kontrollida. Iga internetis sooritatud ostu või internetiotsinguga annad sa enda kohta vabatahtlikult infot, mida mingid firmad kuskil salvestavad. Raamatud, saagad, suulised ajalood, raidkirjad, arheoloogia, internet, andmebaasid, filmid, raadio, kõvakettad, magnetofonilindid. Paneme need infobitid ja -baidid kokku ja suudame minevikku rekonstrueerida. Ja nüüd on ka bioloogia saanud osaks sellest infovoost.

Sissejuhatuse alguses toodud tsitaat sisaldas Darwini ainsat viidet inimesele „Liikide tekkimises“, veidi enne lõppu, nagu tahaks autor mõista anda, et sellele tuleb veel järg. Ta lootis, et tema väljapakutud põlvnemisteooriat kaugemas tulevikus veel korrigeeritakse ning meie ühise loo jutustamine saab jätku.

See aeg on nüüd käes. Meil on nüüd veel üks võimalus minevikku lugeda, mis meie põlvnemisele valgust heidab. Sa kannad oma rakkudes tõelist eepost. See on võrreldamatult hiiglaslik, unikaalne ja keerukas saaga. Umbes kümne aasta eest, viiskümmend aastat pärast kaksikheeliksi avastamist, arenes meie võime DNA-d lugeda nii kaugele, et sellest sai ajalooline allikas, uurimist väärt tekst. Meie genoomidesse, geenidesse ja DNA-sse on salvestatud see teekond, mida elu Maal on läbinud – 4 miljardit aastat katseid ja eksitusi, mille tulemuseks oled sina. Su genoom on kogu sinu DNA, kõik selle 3 miljardit tähte, ning selle kokkupanemise viis – (bioloogilisest vaatenurgast) müstilise sugulise paljunemise kaudu – muutis sinu oma täiesti unikaalseks. See geneetiline „sõrmejälg“ kuulub vaid sulle ega kattu täielikult ühegagi neist 107 miljardist inimesest, kes on kunagi elanud. See kehtib isegi identsete kaksikute puhul – nende genoomid on päris alguses küll üksteisest eristamatud, kuid väikesed lahknevused tekivad juba mõni hetk pärast eostamist. Dr Seussi sõnadega:

Seemnerakk, mis su tekitas, alustas oma elu su isa munandites mõni päev enne, kui ta sind eostas. Üksainus seemnerakk miljarditest puutus kokku su ema munarakuga, ühega paarisajast. Justkui matrjoška, oli see munarakk ema sees kasvanud juba siis, kui tema kasvas oma ema sees, kuid see sai küpseks just viimase menstruaaltsükli käigus ning tuli viimaks välja oma sünnipaigast – sellest munasarjast, mille kord oli kätte jõudnud. Võitjaks tulnud seemnerakk eritas kemikaali, mis kokkupuutel lahustas munarakku kaitsva membraani, ning saba hüljanud seemnerakk sisenes munarakku. Ühe seemneraku sisse lasknud, tekitas munarakk läbitungimatu barjääri, et teisi seemnerakke eemal hoida. Nii seemnerakk kui ka munarakk olid unikaalsed, nagu on ka nende kombinatsioon ehk sina ise. Isegi seemneraku sisenemispaik oli unikaalne. Ema munarakk oli enam-vähem kerakujuline, seega võinuks seemnerakk ükskõik mis suunast siseneda, kuid kosmilise juhuse tõttu tuli see sisse just sellest kohast, mis saatis välja kemikaalisignaalid ja hakkas nii rajama su kehaplaani – ühes otsas pea, teises saba. Teiste organismide põhjal teame, et kui võitjast seemnerakk sisenenuks teiselt poolt, oleks ka see embrüo, kellest said sina, hakanud kasvama teistpidi, ning nii võib see olla ka inimestega.

Su vanemate geneetiline materjal, nende genoom, pandi seemne- ja munaraku moodustumisel teatud kombinatsiooni ja poolitati. Mõlemad nende vanemad, sinu vanavanemad, andsid sinu vanematele 23 kromosoomi, millest segati sellise järjestusega kaardipakk, mida pole olemas olnud kunagi varem ega saa olema ka kunagi hiljem. Nad andsid sulle ka veidi DNA-d natuke muudetud kujul. Kui sa oled mees, siis on sul Y-kromosoom, mis on suures osas sama nagu su isal, tema isal ja nii edasi läbi aja. See on üsna väike DNA-tükk, kus on vähe geene ja hulgaliselt rämpsmaterjali. Ka munarakus peitub veidi eripärast DNA-d – selle mitokondrites, tillukestes jõujaamades, mis annavad kõigile rakkudele energiat. Neil on oma minigenoom ning kuna see sisaldub munarakkudes, saad sa seda vaid emalt. Need kaks moodustavad koos üsna väikese osa kogu sinu DNA-st, kuid nende selged põlvnemisliinid on kasulikud, kui tahame sugupuudes ja muistses ajaloos tagasi rännata. Suurem osa su DNA-st sai aga kokku pandud su vanemate DNA liitumisel ning see omakorda tekkis su vanavanemate DNA liitumisel. See protsess on alati uue inimese tekkega kaasas käinud; sinule eelnenud ahel on katkestusteta.

Ma ei kommenteeri Philip Larkini poeemi psühholoogilisi või vanemlikke aspekte, kuid bioloogilisest aspektist vastab see tõele. Sest iga kord, kui muna- või seemnerakk tekib, on tulemuseks uus variatsioon, mis millegi poolest kõigist varasematest erineb. Sa pärid oma vanemate DNA-d unikaalsetes kombinatsioonides ning selle protsessi – meioosi – käigus leiutatakse ka mõningaid tuliuusi geneetilisi variante just sinu jaoks. Mõned neist päranduvad su lastele ning nemadki saavad uusi, vaid neile omaseid kombinatsioone.

Tänu neile populatsioonides sisalduvatele erinevustele saab evolutsioon toimida ning nende erinevuste abil saame jälgida inimkonna teed üle maa ja merede ja läbi aja, kuni see jõudis kõigisse meie planeedi paikadesse. Geneetikutest on äkitselt saanud ajaloolased.

Üks genoom sisaldab hulganisti andmeid, mille põhjal luua inimese plaan. Ent genoomika on siiski võrdlev teadus. Kui võrrelda kahe inimese DNA-d, on tulemuseks midagi palju rohkemat kui vaid infohulkade summa. Kõigi inimeste genoomid sisaldavad samu geene, aga veidi erineva koostisega, mistõttu olemegi väga sarnased, kuid samal ajal täiesti unikaalsed. Erinevusi võrreldes saame teha järeldusi, kui lähedalt olid need inimesed omavahel suguluses ja millal need erinevused välja arenesid. Selliseid võrdlusvõimalusi saab nüüdisajal laiendada kogu inimkonnale; piisab vaid sellest, kui eraldame su rakkudest DNA-d.

Kui 2001. aastal avaldati esimene täielik inimgenoom, sai see palju tähelepanu, kuigi tegu oli vaid visandliku mustandiga mõne inimese enamikust geneetilisest materjalist. Et nii kaugele jõuda, oli sadadel teadlastel kulunud ligi 10 aastat ja see läks maksma 3 miljardit dollarit ehk umbes dollar iga DNA-tähe kohta. Vaid 15 aastat hiljem käib kõik palju lihtsamalt ning juba on võimatu kokku arvutada andmehulka, mida on saadud individuaalsetest genoomidest. Nende sõnade kirjutamise ajal on meil üle 250 000 täielikult järjestatud inimgenoomi ning kasulikke väljavõtteid lausa miljonite inimeste genoomidest kõikjal maailmas. Suured meditsiinilised ettevõtmised, mille nimi nende kohta kõik ära ütleb, nagu näiteks „Saja tuhande genoomi projekt“, annavad märku sellest, kui lihtne on nüüd kätte saada andmeid, mis peituvad meie kõigi elusrakkudes. Siin Suurbritannias kaalutakse juba tõsiselt võimalust, et kõigi genoom järjestatakse ära kohe pärast sündi. Selline tegevus ei piirdu vaid rangelt teaduslike projektide või valitsuse meditsiinipoliitikaga: piisab sellest, kui sülitad katseklaasi, ning vaid paarisaja naela eest on paljud firmad valmis pakkuma ülevaadet su genoomi võtmetähendusega osadest, mis ütlevad paljutki su tunnuste, päritolu ja haigusriskide kohta.

Seda narratiivi täiendavad nüüd ka sadade ammusurnud inimeste genoomid. Inglismaa kuninga Richard Kolmanda luud tunti 2014. aastal muu arheoloogilise materjali hulgast ära (vt 3. peatükk), kuid just DNA-analüüs kummutas viimase kahtluse nende kuninglikus päritolus. Tunneme mineviku kuningaid ja kuningannasid hästi tänu nende staatusele ja sellele, et nende lood mängivad ajaloos nõnda tähtsat osa. Geneetika on aidanud monarhe veel paremini tundma õppida, kuid DNA on ülim võrdsustaja, sest meie uus oskus mineviku pisidetaile esile manada aitab veelgi põhjalikumalt uurida kõiki rahvaid, riike ja migratsiooni. Saame teooriaid kinnitada või ümber lükata ning tundma õppida kõigi inimeste ajalugu, mitte vaid mingi perioodi võimukandjate ja kuulsuste oma. Tundmatud minevikus elanud inimesed tõstetakse nüüd kõige tähtsamate sekka, kes on kunagi elanud. DNA on universaalne ning nagu edaspidi näeme, võib kuninglik päritolu küll kingida sulle jumalast antud õiguse rahva üle valitseda ning päritud võimu soodustusi nautida, kuid evolutsioon, geneetika ja seks ei tee välja rahvustest, piiridest ja pähehakkavast valitsejavõimust.

Kuid me saame veel kaugemale minna. Muistsete inimeste uurimine piirdus kunagi vaid vanade hammaste ja luude ja nende elust jäänud jälgede uurimisega, kuid nüüd õnnestub meil kokku panna geneetilist infot, mis pärineb tõeliselt ürgsetelt inimestelt, neandertallastelt ja muudelt meie laiema perekonna väljasurnud liikmetelt, ning see selgitab paljutki meie arengutee kohta. Nende DNA-st saame teada asju, mida kuskilt mujalt teada ei saaks – näiteks võime öelda, milline oli neandertallaste haistmisvõime. Kaugetest ajastutest pärit DNA on meie evolutsiooniloo ümber kirjutanud. Minevik võib olla nagu võõras maa, kuid selle kaart peitus kogu aeg meis endis.

Tolle uue teaduse pakutavad andmed on kolossaalsed, fenomenaalsed, peadpööritavad. Igal nädalal avaldatakse uuringuid, mis senised teadmised pea peale pööravad. Selle raamatu kirjutamise üsna hilises faasis sai teatavaks, et suur väljaränne Aafrikast võis toimuda 10 000 aastat varem, kui seni arvati, ja seda tänu 47 nüüdisinimeselt pärit hamba avastamisele Hiinas. Päris kirjutamise lõppetapis aga liigutati suurt väljarännet veel 20 000 aasta võrra ajas tagasi, kuna Homo sapiens’i DNA-d leiti tuhandete aastate eest surnud neandertali tüdrukust. Evolutsiooni jaoks pole see pikk aeg ning geoloogiliste ajastute vaatekohast on see lausa tühine. Kuid kogu kirjapandud inimajalugu ei ulatu isegi nõnda kaugele, seega pole ime, et paljud meie senised tõekspidamised kogu aeg muutuvad.

Selle raamatu esimene pool puudutab ajaloo ümberkirjutamist geneetika abil, alustades ajast, mil maailmas elutses vähemalt neli inimliiki, ning lõpetades Euroopa kuningatega 18. sajandil. Teine pool räägib sellest, kes me praegu oleme ning mida 21. sajandi DNA-uuringud ütlevad perekondade, tervise, psühholoogia, rassi ja meie kõigi saatuse kohta. Mõlemad osad lähtuvad DNA-st kui teatud vormis tekstist, mis sobib nende ajalooallikate kõrvale, millele oleme toetunud juba sajandeid: arheoloogia, kivid, vanad kondid, legendid, kroonikad ja suguvõsade ajalood.

Kuigi esivanemate ja pärilusliinide uurimine on sama vana kui inimkond, on geneetika kui teadusharu siiski uus ning selle ajalugu on lühike ja keeruline. Inimgeneetika oli algselt inimeste võrdlev uurimine, et nende erinevusi saaks teaduslikul moel kirjeldada ja nende abil õigustada segregatsiooni ja võimusuhteid. Geneetika sündi ei saa lahutada eugeenika sünnist, kuigi 19. sajandi lõpus polnud selle sõna tähendus sama kõhedusttekitav kui tänapäeval. Kogu teadusest ei leia rohkem vaidlusi tekitavat teemat kui rass – inimesed erinevad üksteisest ning need erinevused on kaasa toonud sügavaid lõhesid ja mõningaid kõige julmemaid ja verisemaid tegusid kogu inimajaloos. Nagu me veel näeme, on kaasaegne geneetika tõestanud, et endiselt ei mõista me „rasside“ teemat õigesti tõlgendada.

Inimestele meeldib lugusid jutustada. Liigina hindame narratiivi ning eriti just sellest tulenevat rahuldust – selgitusi, asjade mõistetavaks muutmist, inimelu sõnulseletamatu keerukuse väljendamist alguste, keskpaikade ja lõppude kujul. Kui hakkasime genoomi lugema, tahtsime teada, kas leidub narratiive, mis selgitaksid ajaloo ja kultuuri ja individuaalse identiteedi mõistatusi; narratiive, mis ütleksid meile, kes me oleme ja miks me sellised oleme.

Meie soove ei rahuldatud. Inimgenoom osutus palju põnevamaks ja keerukamaks, kui keegi oskas oodata, sealhulgas kõik need geneetikud, kel ka rohkem kui kümme aastat pärast Inimese Genoomi Projekti nõndanimetatud lõpulejõudmist ei tule endiselt tööst puudust. Tõde on keerukas ja meil on seda raske mõista, kuigi geneetikast kõneldes ei pruugi see alati ilmsiks tulla. Kunagi räägiti verest ja vereliinidest, mis sidusid meid esivanematega ja kirjeldasid meid tuttavlikul moel. Nüüd pole asi veres, vaid geenides. DNA-d on hakatud samastama saatusega või vähemalt selle pitseriga meie eludel. Kuid see pole nii. Kõik teadlased peavad just oma uurimisala selleks, mida meedia kõige kehvemini kirjeldada mõistab; mina olen nii teadlane kui ka kirjanik, ent ometi ma usun, et inimgeneetika on tõepoolest kõige altim vääritimõistmisele, sest oleme kultuuriliselt programmeeritud seda valesti tõlgendama.

Teadusel on kombeks näidata, et maailm pole sageli üldse selline, nagu me seda tajume, ei kosmoloogilisel, molekulaarsel, atomaarsel ega ka subatomaarsel tasandil. Need valdkonnad tunduvad kauged ja abstraktsed, kui jutuks tulevad suguvõsad, pärilikkus, rass, intelligentsus ja ajalugu. Just neile väga inimlikele teemadele kipume lähenema eriti subjektiivsel moel. Kui jutuks tulevad suguvõsad või rassiteemad, laiub meie tavapärase sõnakasutuse ja teadusavastuste vahel tohutu kuristik, sest nagu me edaspidi näeme, pole asjad siiski nii, nagu arvasime.

DNA on sünnitanud ka palju eksiarvamusi ja müüte. Geneetika oskab meile kahtlemata öelda, kes on meie lähisugulased, ning valgust heita paljudele mõistatustele kauge mineviku kohta. Kuid sul on oma esivanematega vahest vähem ühist, kui sa arvad, ning su suguvõsas leidub inimesi, kellelt sa pole mitte mingeid geene pärinud ning kes pole sinuga seotud ühelgi geneetiliselt tähenduslikul viisil, isegi kui sugupuu näitab, et sa pärined nendest. Ma tõestan sulle, et hoolimata sellest, mida oled lugenud, ei saa geneetika sulle öelda, kui targad saavad olema su lapsed või milliste spordialadega nad tegelema peaksid või kumb sugu on neile seksuaalselt külgetõmbav või kuidas nad surevad või miks mõned inimesed sooritavad jubedaid vägivallaakte ja mõrvu. Kõik see, mida geneetika meie öelda ei oska, on sama tähtis kui see, mida see meile öelda saab.

Tänu meie DNA-le on meil aju, mis oskab esitada küsimusi meie päritolu kohta ning leida vahendeid, millega uurida evolutsiooni käiku. Selles kummalises molekulis on muutused aja jooksul kuhjunud ja salvestunud, oodates aastatuhandeid kannatlikult aega, mil neid lugema õpime. Nüüd suudamegi seda teha. Iga peatükk selles raamatus jutustab mõnd lugu ajaloost ja geneetikast, võidetud ja kaotatud lahingutest, vallutajatest, rüüstajatest, mõrvadest, rahvarännetest, põllumajandusest, tõbedest, kuningatest ja kuningannadest, katkust ja pidevast sugutegemisest.

Eelkõige ongi tegu ajalooraamatuga. Mõned siinsed lood puudutavad geneetika ajalugu – millel on kummalised pöörded ja sünge minevik – ja aitavad meil mõista, kuidas me praeguste avastusteni jõudsime. Paljud lood räägivad riikidest ja rahvastikest; juttu tuleb ka mõnest kuulsusest ja võimupärijast, kuid peamiselt siiski anonüümsetest rahvamassidest. Me oskame otsida DNA-d selliste meeste, naiste ja laste luudest, kes juhuse tõttu surid ebatavalistes olukordades ja osutusid nõnda inimesteks, kelle elusid saame põhjalikumalt uurida, kuna nende surnukehad säilisid nii hästi, et nende DNA jõudis kogemata kombel meieni.

Bioloogia uurib seda, mis on elus ja vältimatult ka sureb. See on üsna korratu ja ebatäpne tegevusvaldkond – seega ühtaegu nii imepärane kui ka närviajav – ning kindlatest määratlustest on selles sageli vähe abi. Kui tahame alustada algusest, mis tundub ju olevat hea koht, kust pihta hakata, siis seisamegi kohe silmitsi probleemidega.