Читать книгу Kõigi kunagi elanute lühiajalugu - Adam Rutherford - Страница 5

Vonnegutil oli pooleldi õigus. Kindlasti pole siin algust ja kui lõpp on olemas, siis jääb see väljapoole meie nägemisulatust. Me oleme alati keskpaigas ja me kõik oleme puuduvad lülid. Just nagu ei saa paika panna kindlat hetke, millal su elu alguse sai, nii polnud mingit loomishetke ka meie liigil – ei mingit elusädeme loitmalöömist ega Jumalat, kes punasest savist vormitud Aadamale hingeõhu sisse puhus, ei mingit pragunevat kosmilist munakoort. Nii see juba kord on. Elu on pidevas muutumises ning kõik elusolendid on neljamõõtmelised, eksisteerides lisaks ruumile ka ajas.

Elu seisneb pidevas liikumises: ainsad tõeliselt staatilised asjad on juba surnud. Sinu vanematel olid vanemad, neilgi olid vanemad ja nii edasi, kahekaupa, läbi kogu ajaloo eelajalukku välja. Kui lähed üha kaugemale tagasi, siis jõuad aegamööda ja vältimatult esivanemateni, keda sa ära ei tunne: inimahvid ja ahvid, hiljem kahel, varem neljal jäsemel käivad. Viimaks jõuad rotitaoliste imetajateni ja veel võõrastavamate maismaaelukateni, kellele eelnesid loibadega mereloomad ja kalu meenutavad ujujad, ussid ja vetikataolised meretaimed, kuni 2 miljardit aastat tagasi polnud vaja isegi kaht vanemat, vaid piisas ühe raku pooldumisest: ühest sai kaks. Viimaks, kui elu Maal umbes 4 miljardi aasta eest alguse sai, tuli seda otsida kivise merepõhja kuumade allikate mullitava vee lähedalt. See läbi geoloogiliste ajastute kestnud muutuste jada on nagu värviline graafik, kus valge muutub piksel piksli haaval mustaks – puuduvad selged üleminekud roomajast imetajaks või neljal jalal kõndijast kahejalgseks. Vahel võib kohata ka värvilisemaid laike, kuid enamasti see põlvnemisliin roomab, mitte ei hüppa,3 ning koosneb hallidest toonidest.

Sellest ajast peale on Maal pidevalt elu leidunud ja meiegi oleme üks punktike selles hallis jätkuvuses. Kujutame ette pildirida, mis algab karvasest nelja jäseme peal kõndinud inimahvist, kellele järgneb ettepoole kummargil kahel jalal kõndiv inimahv ja siis juba kaasaegsem habemega inimahv, üsna meie moodi, käes ränikivist otsaga oda, parem jalg eespool, varjamaks toda häirivalt mõjuvat riista, mis bioloogilises paljunemises nii olulist rolli mängib. Too kuulsaks saanud pildirida kujutab midagi sellist, mille kohta me nüüd teame, et see polnud nii. Kuid me ei tea endiselt päris täpselt, kuidas inimahvidest inimene sai. Tunneme küll mitut olendit, kes selles arengutees oma osa mängisid, kuid seal on endiselt katkestusi ja hämaraid alasid. Teiseks ebatõeks on ettekujutus, et meie evolutsioonil on mingi suund: et kahel jalal kõnd, suured ajud, tööriistad ja kultuur kujutavad endast edasiminekut. Seda pildirida saatev suunda näitav nool annab märku progressist, mis viis lihtsusest edasi püstisemasse tulevikku, kus vältimatult leiab aset kognitiivne revolutsioon, mõistuse võidukäik.

Kahjuks ei saa öelda, et me oleksime rohkem või vähem arenenud kui ükski teine olend. Unikaalsus on tõsiselt ülehinnatud. Me oleme sama unikaalsed kui mis tahes teine liik, mis on talle eriomasel viisil arenenud selliseks, et tema geenidel oleks lootust praegustes unikaalsetes tingimustes püsima jääda ja võimalikult kaua edasi kanduda. Evolutsiooniloo ning meie praeguse arusaama põhjal evolutsioonist ja geneetikast pole võimalik ette kujutada mingit kahekümnesammulist progressi inimahvide pildireas vasakult paremale, rääkimata veel sellest, et seda arengut saaks väljendada vaid viie pildiga. Evolutsiooni progressi pole võimalik mõõta ning kunagi kasutatud keelel, kus liike nimetati „kõrgemateks“ ja „alamateks“, pole teaduse seisukohalt enam tähendust.

Ka Charles Darwin kasutas neid sõnu,4 nagu tollal kombeks, kui ta 1859. aastal üritas visandada liikide põlvnemise mehhanismi. Tollal oli vähe tõendeid teiste püsti kõndinud inimahvide kohta, olid neil siis odad või mitte. Tal puudus mehhanism, mis selgitaks, kuidas neid muutusi järgmisele põlvkonnale edasi antakse. Alates 19. sajandi lõpust teame, millise mustri järgi teatud tunnused vanemalt lapsele edasi kanduvad, ning 1940ndatel avastasime, et DNA on see molekul, millega infot järgmistele põlvkondadele edasi antakse. Alates 1953. aastast oleme teadnud, et DNA on kaksikheeliks, mis suudab iseennast kopeerida, ning koopiate põhjal ehitatakse samasugused rakud nagu need, millest need pärinesid. 1960ndatel saime teda, kuidas DNA valke kodeerib ning et kogu elu on ehitatud valkudest või nende poolt. Need teadushiiglased, Gregor Mendel, Francis Crick, James Watson, Rosalind Franklin ja Maurice Wilkins, seisid oma eelkäijate ja kolleegide õlgadel ning neist said omakorda hiiglased, kelle õlgadel seistes kõik bioloogid tulevikku saavad kiigata. Nende mõistatuste lahendamine oli 20. sajandi kuulsate teaduslugude teemaks ning 21. sajandi alguseks said bioloogia põhimõtted paika. Murdnud lahti universaalse geneetilise koodi ning lahendanud kaksikheeliksi mõistatuse, olime avastanud ka põhilised elu aluseks olevad reeglid. Kuid nagu peagi näeme, osutusid need siiski uskumatult keerukaks.

Darwin aga ei teadnud sellest midagi. Kui ta 1871. aastal avaldas oma teise suurteose „Inimese põlvnemine“, oli tema põhiküsimuseks, kas

inimene on mõne varem eksisteerinud vormi muutunud põlvneja …5

Tollal teati üsna väheseid neandertallaste säilmeid: Belgiast leitud kolp, teine selline Gibraltarist, kotitäis konte Saksamaa keskosast. Darwin oli juba 1837. aastal märkmikku visandanud mingi variandi evolutsioonipuust, kus ta näitas, mismoodi ühest elu harust sai muutuvast keskkonnast mõjutatud loodusliku valiku teel kaks või rohkemgi. See, kuidas need ürgsed inimahvid võiksid inimese arengulukku sobituda, oli veel tundmatu maa.

„Ma arvan,“ kritseldas ta märkmikulehe ülaossa oma jubeda käekirjaga, kuid see mõte jäi lõpetamata. Siiski sai 19. sajandil pandud alus ideele, et koos kõigi loomadega oleme meiegi osa samast jätkuvusest, mis koosneb tekkinud, mitte loodud liikidest. Tänapäeval eitavad vähesed ideed, et arenesime välja varasematest eellastest. Pilte meie ammusurnud madalalaubaliste esivanemate kolpadest näeb üha sagedamini ning kui avastatakse mõni uus liik, jõuab see uudis ajalehtede esikülgedele. Tosinad tõendiliinid kuulutavad vastuvaidlematult, et kuulume inimahvide sekka, ning sedagi, et meil oli šimpanside, bonobode, gorillade ja orangutanidega ühine eellane.

Vahel vihjatakse, et neid leide on siiski vähevõitu ning kõik ürginimese evolutsiooni fossiilsed tõendid võiks panna kokku ühele pikale lauale või suurde kirstu. Kuid see pole tõsi. Meil on tuhandeid muistseid, kivistunud luid, mida on leitud paljudest paikadest maamunal; suur osa neist on pärit inimkonna hällist Ida-Aafrikas, kuid neid on leitud ka Euroopast ning mida innukamalt otsime, seda rohkem neid leiame. Darwini jaoks aga seisime sisuliselt üksinda oma perekonnapuu mõistatusliku haru lõpus.

Hoolimata neist tõeliselt visadest väljakaevajatest, kes veedavad oma elu koobastes või liiva alla mattunud muistsetes jõesängides, relvastatud hambaharjade ja tillukeste kirkadega, ei piisa füüsiliste tõendite arvust ligilähedaseltki selleks, et luua tervikpilti inimese väljaarenemisest; on üksikud fossiilid, grupeeritud ühiste tunnuste põhjal nagu kulmuluu kuju, pöia kaardumine või purihammaste sakid. Need on dateeritud pinnasekihi ja muu lähedalt leitu põhjal – tööriistad, toiduvalmistamise või küttimise jäljed.

Kui need leiud on piisavalt noored, siis saab neid dateerida ka radioaktiivse süsiniku aatomite abil, mida elusorganismi metabolism enam ei taasta ning mille suhtarv hakkab olendi surres seega regulaarselt vähenema. See kõik on kindel ja usaldusväärne teadus ning olgugi et uuringutulemuste üle vahel vaieldakse, on vanade luude analüüsimine siiski keerukas ja oskusi nõudev täppistöö. Nende 200 aasta kestel, mis meid lahutab esimese muu inimliigi avastamisest, on teadmised meie tekkeloo kohta mõõtmatult paranenud, kuid ühtlasi on süvenenud ka kahtlused seniste teadmiste täpsuses, kuna pidevalt leiavad aset uued arengud. Kümneid aastaid on seda pildirida, mis kujutab inimahvi ahvinimeseks saamist, maailma muuseumides näidatud ja õpikutes ära trükitud – kena ja selge evolutsiooni esitusviis, mis üritab selgitada, kuidas me selliseks saime. Inglismaal Kenti maakonnas Down House’is, kus Darwin töötas ühe kõigi aegade olulisima idee kallal, on endiselt müügil selle pildireaga kohvitassid.

Inimkonna ähmane evolutsioonipõõsas. Vanad kondid koos muistse DNA uute analüüsimeetoditega on kaasa toonud selle, et kunagine uhkete harudega puu on ära kärbitud ja juurteta põõsana uuesti istutatud. Põõsaharud esindavad eri inimliike, katkendlikud jooned näitavad geenide ülekandumist nendevahelise seksi teel. Mida rohkem me teada saame, seda segasemaks pilt muutub.

Kui mina olin noor ja 1980ndatel teadusesse armusin, nägid evolutsioonipuud just sellised välja. Mu isa kogus minu jaoks artikleid ajakirjadest New Scientist ja Scientific American, kus olid kenad harulised diagrammid, mis näitasid ära, kuidas üks liik teiseks muundus või ühest sai kaks, kuigi see teine jässakas ahvinimene suri peagi välja. Mida vähem oli fossiilseid tõendeid, seda selgem pilt tundus. Aga 20. sajandi lõpuks oli haudadest nähtavale ilmunud juba palju rohkem inimliike ja nende fossiile ning erinevustest nende vahel piisas, et kena selget üldpilti segasemaks muuta. Evolutsioonipuu harud muutusid jämedamaks ja segasemaks ja kärbitumaks.

Vahest on nüüd aeg unustada meid kaua teeninud metafoor evolutsioonilise elupuu kohta ning kindlasti ka see pildirida, kus inimahvist sai ahvinimene ja viimaks inimene. Täna on see puu vaevalt puhma või põõsa mõõtu. Graafilises vormis kujutatakse seda pigem kui ojasid ja jõgesid voolamas üles tiikidesse, millest üks oleme meie, kuigi mõned ojakesed katkevad juba poolel teel (vt pöördel). Alternatiivseks variandiks oleks fossiilileiud paigutada kaardil liigirühmadesse, vanimad allpool ja meie kui ainsad ellujäänud kõige üleval, ning rühmade laius ilmestaks leidude geograafilist ulatust, kuid samas tuleb tunnistada, et piirjooned rühmade vahel on vaid hüpoteetilised. Kui see oleks detektiivilugu, siis oleksid meil küll olemas laibad, kuid juhtlõngu on vähe ja neil pole selgeid seoseid. Juhtum on veel lahendusest kaugel.

Me oleme enda liigist täiesti lummatud ja see on ka mõneti õigustatud. Oleme küll vaid loomad, kuid samas ainsad, kes on arenenud sinnamaale, et juurelda oma eksistentsi üle – me vaatame peeglisse ja imestame, kes me küll oleme. Meie liigi tekkimise kohta on kirjutatud palju raamatuid, kuid siinne lugu huvitub vaid teostest, mille abil saab minevikku ja seal valitsenud suhteid rekonstrueerida paleoantropoloogi tööriistakasti kõige uuema vahendi abil – ja selleks on DNA. See molekul tõi pelgalt 21. sajandi esimeste kümnendite jooksul kaasa pretsedenditu revolutsiooni meie arusaamises inimese arenguloost. DNA-uuringute valdkond muutub nõnda kähku, et uurijad on mulle kõnelnud enda vastumeelsusest seoses uute avastuste avaldamisega, kuna nad kardavad, et need vananevad mitte kuude ja aastate, vaid lausa nädalate ja päevadega. Pole lihtne viimaste arengutega kursis olla, kuna inimese evolutsiooni uuringutes on puhkenud pidev revolutsioon. Pilt sellest, kuidas inimesed kujunesid selliseks, nagu nad on, muutub üha detailsemaks. Kuid meil on veel pikk tee minna ning enne, kui sinna jõuame, annan lühiülevaate senisest loost. Ärme alusta algusest, kuna algust ei olnud, vaid hoopis kahest jalast.

Kahel jalal kõndivad inimahvid jalutasid Maal juba vähemalt 4 miljonit aastat tagasi. Tegelikult suudavad kõik inimahvid kahel jalal liikuda, kuid meid huvitab harjumuslik kahel jalal kõndimine kui peamine liikumisviis. Püsti seismine oli meie evolutsioonis ülitähtis samm, kuna see kattub mitme anatoomilise muutusega nagu selgroo asetus ja kuju, kuidas see on kolbaga ühendatud jne. Pole selge, miks see juhtus, kuigi leidub mitu teooriat: mõni keskendub sellele, et püsti liikumine oli efektiivsem, teised peavad seda puu otsast lahkumisele järgnenud kohandumiseks savannieluga või suure tektoonilise nõo6 muutuva kliimaga. Kuulsaim neist varajastest kõndijatest on Lucy, sündinud umbes 3,2 miljoni aasta eest. 40% tema fossiliseerunud skeletist (mida nii vana leiu puhul on erakordselt palju) avastas 1974. aastal Donald Johanson ning see nimetati biitlite pala „Lucy In The Sky With Diamonds“ järgi, mida võis tol olulisel ööl teadlaste baaslaagris Awashi orus Etioopias mängimas kuulda. Lucy oli üks esimesi liigi Australophitecus afarensis esindajaid, kelle avastasime. Me ei tea, kas tema liik oli meie otsene eellane. Küll aga teame, et tollal elas ka palju teisi primaate, kuid tema näib olevat meiega kõige lähedasemas suguluses.

Loomade klassifitseerimine valmistab sageli tõsist peavalu, kuid meie liigi lugu jutustades pole seda võimalik vältida. Süsteemi, mida kasutame, leiutas 18. sajandil rootslasest loodusteadlane Carl Linnaeus ning olenditele antakse seal kaks ladinakeelset nime: perekond ja liik.7 Inglise tamm kannab nime Quercus robur. Leidub herilane nimega Lalapa lusa ja Fidži tigu nimega Ba humbugi. Enema pan on ninasarvikpõrnikas. Harilik kärnkonn kannab nime Bufo bufo, mis ei anna märku erilisest kujutlusvõimest, kuna ladina keeles tähendab see lihtsalt „kärnkonn kärnkonn“. Kuid paljude harilike loomadega on nii tehtud, samamoodi näiteks mollusk Extra extra ja ka meiega suguluses olev inimahv Gorilla gorilla.8 Sul võib kodus elada loom nimega Felis catus ja see nimi koosneb kahest kassi tähistavast sõnast.

Lucy tüüp, Australophitecus afarensis, on tõlgitav kui „lõunapoolne inimahvitaoline Afarist“. Leidub ka teisi lõunapoolsete inimahvitaoliste liike – sediba, anamensis ja africanus. Varajasemad inimahvid on paigutatud perekonna-kategooriatesse, mis kannavad nimesid nagu Sivapithecus (Šiva inimahv, nimetatud India jumala järgi, kuna sealt see leiti) ja Ardipithecus (maa-inimahv) ja Gigantopithecus (väga suur inimahv).

Meie oleme perekonnast Homo ja liigist sapiens – Homo sapiens. See tähendab „mõtlevat inimest“. See on lühike variant. Bioloogias saab minna ka kaugemale, umbes nii nagu lapsed kirjutavad oma aadressi, mis ei piirdu vaid tänava ja linnaga, vaid jätkub riigi, mandri, poolkera, päikesesüsteemi ja galaktikaga. Perekonnale ja liigile eelneb veel mitu klassifikatsiooni-hierarhiat, mille abil saab kõik liigid elusloodusesse ära paigutada.

Domeen ehk ülemriik: päristuumsed ehk eukarüoodid (keerukam elu)

Riik: loomad

Hõimkond: keelikloomad (loomad, kel on seljakeelik ehk midagi selgroo sarnast)9

Klass: imetajad (piimatootjad)

Selts: esikloomalised ehk primaadid (ahvilised, leemurilised ehk poolahvilised, kannalised)

Ülemsugukond: kitsaninalised inimahvid (Haplorhini)

Sugukond: inimlased (Hominidae ehk inimesed, gorillad, šimpansid, orangutanid)

Edaspidi tuleb siin raamatus juttu vaid inimestest (Homo). Neandertallaste liiginimi on Homo neanderthalensis – inimesed Neanderi orust Saksamaal; Homo habilis – osavinimene.

Sa kuulud kummaliselt eksklusiivsesse klubisse. Perekonda kuulumine ei tähenda, et selle liikmed on tingimata suguluses, küll aga näitab see, et selle liikmed sarnanevad üksteisega rohkem kui ühegi organismiga väljaspool perekonda. Paremat süsteemi meil ei ole. Liik kui definitsioon on samuti probleemne, kuid üldiselt tõlgendatakse seda nii, et kaks liiki erinevad teineteisest siis, kui nad ei suuda omavahel paljunemisvõimelisi järglasi anda. Sebroidid, liigrid, muulad, hobueeslid ja grolaarkarud10 on kõik suhteliselt haruldased, kuigi üsna terved hübriidid, kuid ükski neist ei suuda iseseisvalt viljakaid järglasi anda. Peagi näeme, miks selline liigidefinitsioon inimeste jaoks ei sobi.

Praegu on tavaline, et Homo perekonna alla loetakse seitset liiki, ning neile viitan ma kui inimestele. See ei põhjusta erilisi vastuväiteid, ent taksonoomia üheks põhiprobleemiks on ju see, et katsudes olendeid nimetada, üritame kirjeldada seda, kuidas asjad on, ega pruugi tingimata arvesse võtta elu püsitut põhiloomust, nimelt evolutsiooni universaalsust ja ajaga kaasas käiva muutumise normaalsust. Pidagem meeles, et evolutsiooniline muutumine avaldub DNA kaudu, kuid klassifitseerimine sellest ei sõltu.

Ent praegu mõelgem liikidest kui teistest eristuvate tunnustega loomagruppidest, mis on piisavalt erinevad, et ühe sellise liikmed ei saa teiste gruppide liikmetega anda viljakaid järglasi. Perekonnas Homo on liike olnud vähemalt seitse.11 Veel varasemaid, kellest on maha jäänud vähem kui miljoni aasta vanuseid fossiile, võib nimetada arhailisteks inimesteks ning neidki leidub omajagu. Homo ergaster, Homo heidelbergensis, Homo antecessor ja veel mõned on selle perioodi vältel kõik olnud olemas paljudes piirkondades ning nende anatoomilised detailid on veidi erinevad, kuid arvatakse, et nad kõik on välja arenenud varasemast liigist Homo erectus ehk „püstine inimene“. Nad said maailma asustamisega hästi hakkama, aga seni pole meil põhjust arvata, et nende DNA oleks meie ajani säilinud, ja meid huvitab eelkõige mineviku uurimine DNA abil. Enamiku teiste kohta pole samuti (veel) DNA-leide – ilmselt seetõttu, et nad surid liiga ammu või liiga palavates paikades –, seega peame neid uurima vaid fossiilide ja paleoarheoloogia abil.

Inimese evolutsiooni uurimise valdkonnas sai pommuudiseks üks väikest kasvu naine, kelle säilmed leiti Indoneesias asuvalt Florese saarelt 2003. aastal. Tolle meetripikkuse naise osaline luustik ning veel vähemalt kaheksa inimese säilmed avastati Liang Bua koopast. Need miniatuursed inimesed said liiginimeks Homo floresiensis ning hüüdnimeks kääbikud, aga kuigi neil on suured labajalad, pole mingeid tõendeid sellest, et nad oleksid olnud karvased. Tundub, et selles niiskes koopas elasid nad veel nii hiljuti nagu 13 000 aasta eest ehk vaid mõni sajand enne põllunduse algust. Need tillukesed inimesed oskasid tulel süüa teha ning arvatavasti sõid nad hiidrotte ja stegodone (kääbuselevante), kes nende saarel elasid.

Kes olid need tillukesed inimesed? Esialgsetest artiklitest ajakirjas Nature sai selgeks, et nende kehad sarnanevad meie omadega piisavalt, et neid perekonna Homo hulka lugeda, kuid on samas piisavalt erinevad, et pidada neid täiesti uueks inimliigiks. Häälekas vähemus teadlaste seas kritiseeris seda seisukohta ning kinnitas, et nad on tegelikult meie moodi, kuid mingi tundmatu patoloogia tõttu kääbuseks jäänud. Välja on pakutud Downi sündroomi, mikrokefaalsust ehk pisipealisust, Laroni sündroomi ja endeemilist kretinismi, kuid nende kinnituseks ei leidu erilisi tõendeid. Saartel võivad populatsioonid sageli areneda kehalt väga tillukeseks või suureks, kuna saareisolatsioon avaldab looduslikule valikule spetsiifilist mõju, ning need kääbikud jagasidki oma saart ebatavaliselt suurte näriliste, väikeste jõehobude ja kääbuselevantidega. Kõik need liigid on nüüdseks välja surnud, kuid kõige usutavam tundub siiski, et Homo floresiensis oli eraldi inimliik, kes ilmselt millalgi viimase 2 miljoni aasta kestel jagas meiega ühist eellast, kuid oli troopilise saareelu mõjul kääbuseks kahanenud.

Nende kääbuste säilmetest me DNA-d eraldada ei suutnud. Luud polnud fossiliseerunud – need olid pehmed nagu märg papp. Aastal 2009 üritati DNA-d eraldada ühest hambast, mille kõva väliskiht on ajale vastupidavam. Sellest ei tulnud midagi välja, seega on DNA aegade käigus kaduma läinud nagu pisarad vihmas. Paarist aastatuhandest troopika kuumuse ja niiskuse käes ilmselt piisaks, et häviks kogu see DNA, mida võis leiduda hammastes ja kontides. Kahju küll, et see nii läks, kuna nende inimeste päritolu üle vaieldakse endiselt tuliselt ning DNA-leid oleks need arutelud kohe lõpetanud. Saareelu, levila piiratus ja asukoht ning füüsilised omadused viitavad siiski, et Florese kääbikud polnud meie eellased, vaid pigem kauged sugulased. Kuid viimase 50 000 aasta kestel elanud inimliikide arv kerkis siiski kahelt kolmele, seega on kääbikud koos oma suurte ja väikeste saarekaaslastega kuulsuse ära teeninud. Üleöö hakkas meie planeet märksa rohkem Keskmaad meenutama. 12 13