Читать книгу Võidupilet - Adele Parks - Страница 10

Toma

Kolmapäev, 6. veebruar

„Tahad sa tassikest teed? Ma pidin just vee keema panema.“

Mees ei vastanud. Vähemalt mitte arusaadavalt. Ta kondid valutasid. Ta oli nii märg ja läbi külmunud, et ärgates kulus tal tihtipeale hetk aega taipamaks, kus ta on. Kes ta on. Mis ta on.

Tänaval. Lesk. Immigrant.

Ta vahtis küsimuse esitanud naist. Too nägi võrdlemisi heatahtlik ja murelik välja. Mees oli selgeks õppinud iseloomu kiirhindamise tähtsuse. Kuid ometi oli liiga lihtne inimesi usaldada. Mõnikord nägid nad heatahtlikud välja ja panid siis su kingad pihta. Kuid see naine polnud kodutu. Tal oli seljas pükskostüüm, juuksed olid korralikku hobusesappa seotud, mis lubas oletada, et ta töötas kontoris, ehk isegi sellessamas, mille ees mees magas. Ometi jäi mees ärevaks, murelikuks, kartlikuks. Kodututele üldiselt ei meeldi äratamine. Kellele meeldiks? Uni pakub pääsemisvõimalust. Aga äratamise järel on parim, mida loota, mujale kamandamine. Halvimal juhul? Nende peale sülitatakse, neid röövitakse, rünnatakse. Niisiis vahtis ta naist otsekui haavatud loom, metsik, kuid samas võimetu midagi ette võtma.

Naine lehvitas võtmekimbuga ja osutas ukseava suunas, millest sisse pääsemist mees takistas, niisiis nihkus viimane kõrvale, et naine selle avada saaks. Naine tegi seda ja astus mehest mööda üle läve. See oli lihtne liigutus, kuid mees tundis torget. Temas tekitas kadedust tõsiasi, et naisel oli töö, koht, kuhu minna. Sildil oli kiri „Kodanike nõustamise büroo“. Kohta, mis oli ette nähtud abistamiseks, aga kas ka temasuguste? Seda mees ei teadnud.

Kahtlemata tuli seejuures järgida mingit protokolli ja loomulikult polnud kodutu mehe kontorisse kutsumine seal üksi viibiva naise seisukohast parim mõte, niisiis ei üllatunud mees kuigivõrd, kui naine ta tänavale jättis. Ta võinuks vabalt ohtlik olla. Meeleheide viib tihtipeale ähvarduste ja ohtudeni. Mees ise end ohtlikuks ei pidanud, vähemalt mitte naise jaoks, kuid samas ei saanud ta selles kindel olla. Ta ei teadnud enam isegi, milleks ta võimeline on. Küll aga oli ta üllatunud, kuid naine taas välja tuli, kaasas teekruus ja küpsisepakk, ning mehe kõrvale maha istus. Oli sadanud, niiskus pidi kindlasti läbi ta pükste ja aluspesu tungima. Naine pingutas tõepoolest. See oli temast kena. Mõned pidanuks seda üleolevaks, solvunuks. Mitte Toma. Tomal oli valus ja ta tundis vihkamist, aga inimene, kes ta oli alati olnud, ei saanud vihastada tema taset tabada püüdva naise peale. Polnud naise süü, et hetkel oli mehe tase rentslis istumine.

Naine ulatas talle tee ja küpsised ning tunnistas: „Küpsised ma varastasin, aga mul on ausalt öeldes tunne, et sul on neid kaloreid tarvis palju rohkem kui kellelgi meie kontoris.“

Mees haises; kuidas muidu, ta elas ju kodutuna tänaval. Kõige olulisem sõna selles lauses oli „kodutuna“. Mees märkas, kuidas naine tahtmatult nina kirtsutas, küllap pidi ta kõvasti pingutama, et mitte eemale tõmbuda. Mees küsis endalt, kas naisel oli tänaval elavate inimestega piisavalt kogemusi, et nende kodutuelu pikkusele hinnanguid anda. Ta ise oskas neid nüüdseks rühmadesse jagada. Need, kes olid tänavail veetnud kuid või koguni aastaid, lehkasid rõskuse ja rooja, alkoholi ja okse, riietesse ja nahka ja hinge imbunud mustuse järele. See oli peaaegu talumatu. Mitte seetõttu, et tegu oleks olnud halvima lõhnaga maailmas – roiskuvad rotid seinte sees lehkasid hullemini, surm lehkas hullemini –, vaid haistmismeelel oli raske leppida tõsiasjaga, et sellist haisu tekitab teine inimolend. Kaasinimene.

Inimesed, kes on tänavail veetnud päevi või nädalaid, mitte kuid, lõhnavad teistmoodi. Samuti lämmatavalt, kuid see on üksnes liisunud higi, rasvaste juuste, ehk ka uriini lehk. Sageli teiste inimeste uriini. Trendikatest veinibaaridest koduteel olevad tüübid urineerisid mõnikord lõbu pärast kodutute peale. Toma teadis seda. Temaga oli seda juhtunud.

„Aitäh teile.“ Ta võttis teetassi vastu, vaatas naisele silma. See oli oluline. Noil aegadel, mil tal oli olnud kodu, naine, laps, olid inimesed teda nägusaks nimetanud. Mees teadis, et ta suuri pruune silmi peeti intelligentseteks, koguni seksikateks. Ta ei üritanud selle naisega flirtida. See oli absurdne. Kõik sellised tunded olid läinud. Kõik need emotsioonid: iha, lootus, lustakus. Nüüd ta vaid eksisteeris, ei muud. Ja eksisteeris õigluse jaluleseadmiseks. Ta vaatas sellele naisele silma, kuna võib-olla sai ta abiks olla, ja aitamise tõenäosus oli suurem, kui naine nägi, et ta silmi ei tuhmistanud narkootikumid või alkohol. Naine sai võimaluse teda hinnata. See lahke märja taguotsaga naine, kes talle magusat teed pakkus. Naine püüab seda mitte teha, kuid sellised asjad juhtuvad instinktiivset. Hea silmside sisendab naisele lootusrikkust.

„Minu nimi on Lexi.“

„Toma Albu,“ vastas mees. „Mu päris nimi.“ Väga üksikud kodutud tutvustavad end oma tõelise perekonnanimega ja sageli on ka eesnimi välja mõeldud. Mees soovis näidata, et tema on teistsugune.

„No nii, kas te ootasite, millal ma büroo lahti teen?“ uuris naine. Mees kehitas õlgu, soovimata end kohe jaatusega siduda. Ta kartis abi paluda, peljates, et naine keeldub seda pakkumast. See oli ta viimane õlekõrs. Kui ka see ei toimi, ei tea ta enam, kuidas edasi tegutseda. Ehk leida mõni kõrge sild sügava jõe kohal. Sest miks ka mitte? Mille nimel oli tal elada? „On teil tänaseks mingeid plaane?“

Mees raputas pead ja pomises eitavalt. Naine jättis ta teed jooma, läks sisse ja tuli umbes viie või kümne minuti möödudes tagasi, käes mõned brošüürid. „On üks koht, kuhu te saate minna hommikust sööma ja duši alla. Jalgsi jõuab sinna kümne minutiga.Siin on kaart koos aadressiga. Sobib?“ Naine rääkis nii, nagu tahaks ta kontrollida, kas mees oskab brošüüri lugeda. Mees noogutas. „Ma helistan neile ja annan teie tulekust teada. Tulge pärast siia tagasi ja siis arutame mõningaid variante.“ Mees ajas end aegamisi jalule ja tõstis maast üles oma räpase ja rebenenud, vihmaveest pundunud ja tavalisest raskema magamiskoti. „Ma tean, et kui kutsuda teie olukorras olevaid inimesi tagasi endaga rääkima, on tõenäosus, et nad tõepoolest tulevad, kümme protsenti või väiksemgi,“ sõnas naine.

„Miks siis sellega riskida? Miks mitte kohe rääkida?“

„Me avame alles kell pool kümme ja teil on pärast söömist lihtsam keskenduda. Lisaks olen ma palju hullema protsendi puhulgi riskinud. Ma olen väikest viisi salahasartmängur.“ Naine naeratas. Ta meeldis mehele. Naine viskas tema seltsis nalja, käitus temaga meeldivalt. Kohtles nagu inimest.

Toma veetis hommiku naise soovitatud hostelis. Ta sõi nende pakutud hommikusööki ja kasutas võimalust riiete pesemiseks. Oodates, mil riided pestud ja kuivaks saavad, käis ta duši all ja siis, seljas laenatud kotitav dress, mida enne teda olid kandnud loendamatud mehed, ajas habet. Ta kujutas ette, kui lihtne olnuks kasutada žiletti veenide läbilõikamiseks. Mees mõtles endamisi, et ehk tuleb ta juhul, kui see naine teda ära kuulama ei hakka, homme sellesse kohta tagasi ja teebki seda. Kui keegi teda ära ei kuula.

Mees jõudis tagasi veidi pärast keskpäeva. Ta piilus läbi klaasukse sisse ja nägi, et tegemist oli väga tillukese kontoriga, kirjutuslauad olid tihedalt kokku pressitud. Ta ei haisenud enam ja niisiis ei peljanud inimeste lähedust nii nagu harilikult, kuid samas tähendas selline olukord privaatsuse puudumist. Ta ootas ukse taga naise väljumist. Too küsis teda märgates: „Ma võin lõunal käimata jätta, kui tahate sisse tulla.“

„Lõunal ei tasu käimata jätta. Ma kõnnin teiega lõunasöögikohta kaasa.“

Naine naeratas taas. Tegemist oli kindlalt seda tüüpi naisega, keda on lihtne särama saada. „Noh, see on küll tavalisega võrreldes veidralt vastupidine olukord.“

„Teie meelest on siis midagi märkimisväärset selles, kui kodutu on mures kontoritöötaja lõunal käimata jäämise pärast?“ Mees tundis korraga ärritust. Kuidas naine siis ei mõistnud, et temagi oli kunagi vastutustundlik, kaalutlev, hooliv inimene? Kas siis keegi ei suutnud endale midagi sellist ette kujutada?

Naine muigas. „Ma lugesin vastupidiseks olukorraks seda, et üldse keegi minu lõunal käimise pärast muret tunneb.“ Mehe meelest oli naine liiga kõhn. Küllap tegi ta tihtipeale ka lõunapausi ajal tööd, ta näis olevat asjalik ja pühendunud. Mehe ärritus taandus. Naise ülemus ei tohiks lasta sellistel asjadel juhtuda, ta abikaasa peaks naist samuti õhutama enda eest paremini hoolitsema. Abikaasa oli olemas, naine kandis abielusõrmust. Mees oli seda kontrollinud. Ta lootis, et naisel on ka lapsed. Sellest oleks abi.

Nad läksid Bootsi, kust naine neile mõlemale võileiva, krõpse ja joogi ostis. Nad istusid koos pargipingile. Ilm polnud just soe, kuid ei sadanud.

„Kus teie asjad on?“

„Asjad?“

„Täna hommikul oli teil magamiskott.“

„See lagunes pesus laiali.“

„Oih.“

„Sest pole lugu.“ Kunagi oli mehel olnud palju asju. Suuri asju ja väikeseid asju. Tal oli olnud elu, milles ta jõudis mõnikord nii varakult töölt koju, et tal jäi aega naist suudelda ja öelda, et ta võtab kodutööd üle. Ta asetas poja ettevaatlikult mulle ja mänguasju täis vanni, kus poiss vadistas, pladistas ja mängis. Seejärel tõstis Toma Benke hellalt välja, kuivatas hoolega ja põhjalikult suure käterätiga ta varbavahed ja kõrvatagused, pani lapsele Põrsas Peppa pidžaama selga ja asetas õrnalt voodisse. Toas oli öölamp, millest kiirgas kuldset valgust. Selle varju ümber keerlesid tillukesed motiivid: autod, traktorid ja rongid. Toma luges pojale ette värviküllasest raamatust, mis elutses koos paljude teiste värviliste raamatutega riiulil, kuni laps magama jäi.

Nad kõik olid läinud.

Vannilelud, pehmed pidžaamad, öölamp, värvilised raamatud, naine, laps. Palju asju. Kõik asjad.

Ta peaks võileiva alles hoidma. Ta oli hommikust söönud. Tal ei olnud seda tarvis. Või täpsemalt, tal võis seda hiljem tarvis minna. Elu tänaval eeldas pidevat ettemõtlemist ja kavandamist. Ometi lõi ta sellesse hambad sisse.

„Kas te räägite mulle oma loo?“ uuris naine leebelt.

Mees võttis järgmise suutäie. Ta tahtis naisele rääkida. Ta pidi seda tegema, kuid mõte sõnade väljaütlemisest tekitas temas tõrget. Esimese hooga polnud ta suutnud uskuda, et nad on surnud. Ta oli kuude kaupa oodanud, et tuleb töölt koju ja leiab eest triikimislaua taga või kööginurgas seisva naise ja teleka ees istuva poja. Ta avab ukse ja näeb otsekohe neid mõlemaid, nende tibatillukeses korteris polnud võimalik end kuskile peita. Ta ootas, et nad jooksevad tema juurde, annavad musi, kallistavad. See kõlas vanamoodsalt. Mees tööl, naine kodus. Aga naine õppis samuti, raamatupidamise kirikursustel, ta polnud ambitsioonideta. Tal oli kavas maailmas läbi lüüa. Midagi ära teha. Aga Benke oli väike ja naine pidi kõigepealt kutse omandama, niisiis oli ta kodune ning andis endast parima, et nende väike käest lastud korter millekski paremaks muuta. Neil polnud suurt midagi. Paljust oli puudus. Koht, kus nad elasid, oli tegelikult täielik urgas. Niiskuseplekid seintel ja vooditel, kõik oli lagunenud – lukud, kraanid, kapid, aknad – ja nad ei saanud kuidagi sooja. Toma ei uskunud, et ükski inglane oleks sellist kohta üürinud. Nemad ei saanud endale midagi enamat lubada.

Ta polnud kuude kaupa leppinud tõsiasjaga, et nad on surnud, ja niisiis ei leidnud ta sõnu, millega nende surmast rääkida. Kui ta oli viimaks leppinud tõsiasjaga, et ta ei näe ust avades enam mitte kunagi nende naeratavaid või mossitavaid nägusid, tabas teda pikaajaline sügav depressioon. Ta eksisteeris üksnes antidepressantide ja alkoholisudus. Kuud vingerdasid mööda nagu mustad ligedad angerjad. Talle tehti tööl hoiatusi. Ta lasti vastumeelselt lahti. Kellelgi, kes ta lugu teadis, hakkas mehest hale ning ta leidis talle uue töökoha. Veel tablette, veel viskit. Seesama ränk lein. Teisel korral olid hoiatused karmimad, lahtilaskmine ei toimunud enam nii suure vastumeelsusega. Ta ei suutnud enam üüri maksta. Järgnes väljatõstmisteatis. Siis järgnes voodikoht Noorte Meeste Kristlikus Ühingus. Tal ei olnud enam alalise elukoha aadressi, mida kandideerimisdokumentidele kirjutada, ja see välistas mõistliku töökoha leidmise võimaluse. Viimaks leidis ta endale uue korteri. See oli hullemgi kodust, mida ta oli jaganud Revekaga, kuid siiski parem kui tänavad. Vannituba oli ühine. See oli tõeline peldik. Elamine oli kohutavalt ülerahvastatud. Inimesed ja hallitusseente spoorid võitlesid omavahel koha pärast, kuhu puhkama heita. Ühel päeval üritas ta üürileandjaga rääkida, mida oleks tarvis teha. Oligi kõik, ta lendas ilma etteteatamistähtajata tänavale. Kogu aeg tahtsid inimesed, et ta oma käitumise tagamaid selgitaks. Tema ei kavatsenud seda teha. Ta polnud valmis Reveka ja Benke elu ja surma kaastunde vastu vahetama. Voodikoha, lisaraha vastu. Nende nimed jäid nüüdki, viis aastat hiljem, talle kurku kinni ja lämmatasid.

Naine ohkas raskelt ja tunnistas: „Ma guugeldasin teid täna hommikul.“

Mees ei pannud seda pahaks, see tuli lausa kergendusena. Naine oli uudishimulik ja tundis tema pärast muret. Ehk ongi ta õige inimene. „Kui eeldada, et teie nimi on Toma Albu ...“

„On küll.“

„... siis olete kas 1943. aastal sündinud geniaalne matemaatik, mis ei tundu tõenäoline, kuna minu oletuste kohaselt olete te neljakümnendates, või ...“ Naine viivitas lause lõpetamisega. Mees noogutas kangelt. Valu, mis inimeste meelest südames pesitseb, valgus läbi kogu ta keha laiali. See tuksles ta jalgades, kaelas, käsivartes. Kõikjal. „Või siis olete mees, kes 2014. aastal traagiliselt oma naise ja lapse kaotas. Katkisest katlast põhjustatud vingugaasimürgistus.“

„Jah, ma olen see mees.“

„Tunnen teile kaasa.“

Inimesed ütlesid alati, et nad tunnevad kaasa. Sellest polnud abi. Kuigi mida muud nad öelda saanuksid? Kuid ometi polnud sellest küllalt.

„Kui palju te kaasa tunnete? Kas nii palju, et oleksite valmis mind aitama?“

„Muidugi mõista ma aitan teid. Taas jalgele saamiseks on erinevaid võimalusi. Ma ei kujuta ette, mida olete läbi elanud, aga seda tean küll, et te pole sugugi ainus sellise tohutu kaotuse järel tänaval lõpetanud inimene. Ma võin helistada majutusnõustamise keskusesse. Olen näinud piisavalt palju igasuguseid juhtumeid ja tean, kui lihtne on tavalist elu elavatel inimestel mingi ootamatu hoobi järel, mida tihtipeale teie kaotusega võrreldagi ei anna, järsku kodutuks osutuda. Ma saan teile elukoha otsida. Saan olla abiks töökoha leidmisel.“

„Ma tahan õiglust.“

Naine paistis segadusse sattuvat. „Ma lugesin seda, mida juhtumi kohta ajalehtedes kirjutati, ja lisaks kohtumaterjale. Üks naine, kinnisvarahaldur, anti hooletuse eest kohtu alla.“

Tomale ei meeldinud, et naine kasutas sõna „juhtum“. „Nad mõrvati.“

Naine, see Lexi, näis end ebamugavalt tundvat. Tema teadis oma andmete põhjal, et kellelegi Elaine Winterdale’ile esitati süüdistus hooletuse ja gaasiohutusseadusest tulenevate nõuete eiramise, aga mitte tahtmatu tapmise, veel vähem mõrva eest.

„Kohtuotsusega määratud karistus ei pruugi teie silmis piisav olla ja tegelikult olen ma sama meelt, aga kui te järele mõtlete, Toma, siis ei tooks ka reaalne vanglakaristus, olgu see nii pikk kui tahes, neid kuidagi tagasi.“

„Seda ei teinud tema. Tema oli lihtsalt ettur. Ma tahan jõuda selleni, kes nööre tõmbas. Selle mölakast majaomanikuni, kes tappis mu ilusa Reveka ja Benke, kuid keda vastutusele ei võetud.“

„Majaomanikule ei esitatud süüdistust. Winterdale valetas talle kontrolli kohta ega edastanud omanikule gaasifirma väljastatud hoiatusi. See mees ei olnud nende rikkumistega üldse kursis.“

Toma raputas pead. „Ei, ma ei usu seda. Ta pääses puhtalt ja pole oma kombeid ka nüüd, aastaid hiljem, sugugi muutnud.“

Naine kaalus kuuldut. Ühelt poolt oli leinavatel inimestel komme asju kallutatult näha ja fakte eitada. Teisalt tuli tõesti ka vigu ette. „Mida te silmas peate?“ päris naine ettevaatlikult.

„Ma leppisin sellega, mida kohus ütles. Olin liiga väsinud, liiga murtud, et küsimusi esitada. Arvasin, et kõige taga oligi see Winterdale. Ta ise tunnistas oma süüd. Aga hiljem elasin mõnda aega teises kohas. Avastasin, et maja kuulus samale omanikule, ja sain teada, et tema on kurjategija. Seadused on majaomaniku vastutuse osas väga konkreetsed, eks ole?“

„Just. Erasektori majaomanikud vastutavad üürnike turvalisuse eest. 1998. aasta gaasiohutusseadus kehtestab üürileandjale kohustuse veenduda, et üürnike käsutuses olevad gaasiseadmed, nende ühendused ja lõõrid oleksid ohutud.“ Oli selge, et naine pidi sellele seadusele sageli viitama. Viktoriaanlik periood polnud halbade üürileandjate jaoks ainus hiilgeaeg. Küllap tsiteeris ta seda seadust iga päev.

„Aga ta ei tee seda.“

Naine ergastus. „Me saame asja uurida. Hoiatusi teha. Kui majaomanik seadust ei järgi, saame lasta linnaosavalitsusel vingugaasiandurid paigaldada. Saame asjad nii kaugele viia, et selliste tragöödiate toimumine mõnes teises talle kuuluvas majas oleks välistatud. See ju oleks samm edasi?“ Toma kuulas, kuidas naine üritas olukorda siluda. Probleemi ilma paati kõigutamata lahendada.

„Ta annab endiselt urkaid üürile,“ ei jätnud Toma jonni. Emotsioonide võimust võttes muutus mehe aktsent tugevamaks. „Ma olen nende surma järel kannatanud valu, leina, kaotustunnet, kuid ma olen hakkama saanud. Mitte elanud, vaid üksnes eksisteerinud. Pole uuesti abiellunud, kuigi kõik on seda teha soovitanud. Jäänud ustavaks, jäänud keskendunuks. Jäänud siia. Kuidas ma saanuks tagasi Moldovasse oma õe ja nõbude juurde kolida? Ma ei suuda oma naist ja poega üksi siia jätta. Mul pole muud valikut, kui jääda. Siis kaotasin töö, kolisin hostelisse. Lõpetasin tänavatel. Viimasel aastal võttis üks inimene mu enda juurde. Ma töötan ööbimiskoha ja toidu eest ehitusel.“

„Ilma palgata?“

„Jah. Ma tean, et see on ekspluateerimine. Mul pole valikut. Mulle ei lähe see korda. Ma peatun nende pakutud kohas. Ikka parem kui tänaval. Aga ma panin tähele, et ka selles kohas rikutakse seaduseid. Küsisin, kes on majaomanik. Keegi ei teadnud ta nime, kuid ühel päeval jäin ma töölt koju. Teesklesin haigust, kuna teadsin, et on üüri kogumise päev, ja siis ma nägin teda, tundsin ta ära. See on sama mees. Minu kunagine majaomanik. Ta kutsuti kohtuprotsessi ajal ühel päeval istungile, niisiis olen ma kindel. Ma ei suudaks ta nägu kunagi unustada. Siis hakkasin mõtlema. Kas ta tõesti ei teadnud asjast? Kas ta vastutab juhtunu eest?“

„Aga miks oli Elaine Winterdale valmis end süüdi tunnistama?“

„Mees maksis talle.“ Toma nägi, et naine ei uskunud ta teooriat. Ta oli abistamisest huvitatud, kuid temagi ei soovinud üle teatud piiri minna.

„Tulge koos minuga tagasi mu töö juurde. Seal saame asja uurida,“ pakkus naine.

Mees mõistis, mis parasjagu toimus. Ta oli naisest sammukese ees. Naine lootis, et tal õnnestub mees ära rääkida. Ta tahtis, et Toma teda usaldaks ja naisel oleks võimalik leida talle parem elukoht, suunata ta tagasi tööle aitavasse programmi. Ta oli piisavaltkaastundlik, et soovida Tomat taas jalgadele tõusmas näha. Jah, polnud kahtlustki, et seda närukaelast kinnisvaraomanikku leides korraldaks ta viimasele vingugaasiandurite paigaldamist nõudvate hoiatuste saatmise. Naisel oli arenenud vastutustunne ja ta oli valmis pingutama, et välistada edaspidi selliste õnnetuste juhtumine. Ta tegi oma tööd hästi. Mees noogutas ja tõusis. Ta kõndis naise kannul läbi pargi, tagasi peatänavale ja viimase kontorisse, teades kindlalt, et konksu otsas pole mitte tema, vaid naine.

Ta saab naise, olgugi vastupunniva ja vingerdava, oma tahtmist tegema. Ta võidab naise enda poolele, veenab teda, et ta teooria peab paika, ja kasutab seejärel naise töökohaga kaasnevaid ressursse selleks, et talle kallid inimesed tapnud mehe tausta uurida. Toma saab oma õigluse. Või kättemaksu.