Читать книгу Võidupilet - Adele Parks - Страница 9

Emily

Teisipäev, 23. aprill

„Emily, tõuse üles. Su äratuskell ei helisenud. Sa oled sisse maganud.“ Ema kolgib mu magamistoa uksele, siis avab selle ja kiirustab sisse, tal on kaasas mu värskelt triigitud koolipluus. Nädalavahetust nagu poleks olnudki. „Tee kähku, kullake, sa jääd bussist maha,“ kiirustab ta mind.

„Kas ma pean kooli minema?“

„Oled sa haige?“

„Ei.“

„Sel juhul pead sa kindlasti kooli minema.“ Ema paistab segaduses olevat.

„Aga me võitsime lotoga,“ tuletan talle meelde.

„Emily, sa üllatad mind. Lase käia, mine duši alla. Hakka liigutama.“

Ta tõttab mu toast välja ja ma kuulen, kuidas tema ja Logani vahel leiab aset peaaegu sõna-sõnalt samasugune jutuajamine. „Mis mõte on miljonär olemisel, kui ma pean kooli minema?“

„See on tal hea argument,“ hüüab isa vanemate magamistoast. Naeratan endamisi. Isa on alati meie poolt.

„Kuulge, rahvas. Ma räägin tõsiselt. Voodist välja,“ kamandab ema. Jään sinna, kus olen, mõeldes, milliseks tänane koolipäev kujuneb. Pühad on sel aastal üldse nõmedad. Kes tahab kohe pärast lihavõtteid jälle kooli minna? Kes üldse kooli läheb, kui ta on just miljonäriks saanud? Ema ja isa keelasid meil teistele lotovõidust rääkida, mis on täiega imelik, sest miks ei peaks me tahtma sellest kogu maailmale kuulutada?! Me oleme rikkad. Nagu üle mõistuse rikkad! Ema ütleb, et ma pean selle lihtsalt unustama. Nagu mida! Kuidas ma seda Ridley ja Megani eest varjata saaksin? Me oleme lotovõitjad! MULTIMILJONÄRID! Vahel tundub, et ema justkui loeks mu mõtteid; ta teeb seda ka nüüd ja pöördub mu tuppa tagasi. Ta jääb end silmanähtavalt ebamugavalt tundes ukse juurde passima.

„Ma tean, et sul on raske seda Ridley ja Megani eest varjata.“

„Jah, see on veel megapehmelt öeldud. Miks ma seda tegema pean?“

„Sellepärast, et suure tõenäosusega on see nende vanemate jaoks väga ränk hoop. Me ostsime kuni eelmise nädalani lotopileteid alati koos.“

„Jah, aga nad ise ütlesid, et see on nõme.“

„Ma usun, et praegu nad nii ei tunne.“

„Kas me ei saaks lihtsalt neile natuke raha anda?“

Ema ei vasta mulle. Ta paistab kahevahel olevat. Emal on tugev moraalitunnetus ja ta rõhutab seda alalõpmata. Kui me näiteks Londonisse West Endi mingit etendust vaatama läheme ja ta näeb kuskil mõnd kodutut, ja seda tuleb nagu alati ette, eks ole, siis ta nõuab, et me annaksime tänavaelanikule täpselt niisama suure rahasumma, nagu me piletite eest maksime. Papsi sõnul on see raiskamine ja nad lihtsalt joovad selle maha või süstivad veeni. Aga ta ütleb seda vaheajal, kui me baaris oleme ja ta ise punast veini joob, niisiis saab ema vastuväite korras tema klaasi põrnitseda.

„Me ei tohi sellest enne, kui asi on lõpule viidud, mitte kellelegi hingata, ja isal ja minul on homme lotofirmaga kokkusaamine. Ausõna, nii on kõige parem nii sinu kui Ridley ja Megani, tegelikult kõigi jaoks.“

Ta kordab seda juba umbes miljonendat korda, tõestades nii, et mõtleb seda nagu täiega tõsiselt. Nagu võiks keegi selles kahelda. Ema on alati kõige suhtes täiega tõsine, olgu see siis kasvõi lotovõit. Üldiselt on see väikest viisi lõbu rikkumine.

Ma muidugi saan aru, et Heathcote’id ja Pearsonid lähevad täiega leili. Kujutage ise ette, et loobute lotorühmas osalemisest nädal enne seda, kui teie pileti numbrid osutuvad võidunumbriteks?! Nagu täiega ämber! Aga meie Ridleyga oleme sellest üle. Ma tean, et oleme vaid viieteistkümnesed, aga meil on väga tõsine suhe. Tema ongi see üks ja ainus. Me oleme hingesugulased. Samas Megan? Ma olen üsna kindel, et tema pöörab ära. Läheb kadedusest lõhki. No ühesõnaga, tema on mulle kallis ja mina talle, aga me oleme viieteistkümnesed parimad sõbrad, niisiis vihkab ta vahel mind ja mina vihkan vahel teda. Ema jutus on arvatavasti iva sees: see värk läheb nagu täiega metsa.

Kuulen vannitoa ust paugatamas. Ei! Logan sai esimesena jaole. Ta passib seal terve igaviku ja pärast haiseb kõik jubedalt. Tõmban hommikumantli selga ja lohistan end alumisele korrusele; ma tean, et ema ei lase mul mingi valemiga koolist pausi panna, lotovõiduga või võiduta. Tema hindab üle kõige haridust. Leiab, et see on suurim tegur muutuste saavutamisel ja värki. Minu isikliku arvamuse kohaselt ülehindab ta haridust. No mõelge ise, lotovõit on ju samuti muutuste saavutamiseks oluline.

Hommikuhelbeid kaussi valades heidan pilgu eile koostatud nimekirjadele. Köögis vedeleb alati märkmik, kuhu ema kritseldab endale meeldetuletusi vajalike sisseostude kohta; selles on kirjas ka meie ühiste Monopoli ja kaardimängude tulemused ning mõnikord, kui ema ja isa kojutulekuga hilja peale jäävad, kirjutavad nad sinna mulle ja Loganile kirju. Selle kohta, mida süüa ja kui kaua ühte või teist asja soojendada, nagu tekstisõnumeid polekski leiutatud. Eile kasutasime seda tavalist väikest märkmikku oma unistuste kirjapanekuks ja ma naeratan seda sirvides endamisi.

Ühel leheküljel on kirjas: „punased sibulad, kastmepulber, valgendi“. Järgmisel: „isa – Ferrari, Emily – puhkus New Yorgis, Logan – ujumisbassein (pluss maja)“, selle viimase ta kirjutas hilisema lisandusena, pärast seda, kui talle meelde tuletati, et meie aias pole basseini kaevamiseks ruumi. „Ema – uus diivan“. Mulle tundub, et ema vist ei saanud sellele mängule päriselt pihta; isa ütles küll, et ostab meile kõik, mida me tahame, mida iganes, ja tema ei suutnud midagi paremat välja pakkuda. Kui me kõik ema üle naerma hakkasime ja soovitasime tal suuremalt mõelda, tõmbus tema pisut turri ja ütles: „No meil on päriselt uut diivanit vaja, vana on juba üsna muhklik.“ Täiega naljakas.

Isa lubas New Yorgi reisi järgmise päeva-paari jooksul ära broneerida. Ta oleks seda juba eile õhtul teinud, aga ütles, et meie jaoks piisavalt stiilse reisi tarvis peaks ta oma krediitkaartide limiiti ületama ja lotoga võidetud summat pole veel nende arvele kantud. Me lendame äriklassis. Mõistagi pole keegi meist seda varem teinud, aga isa sõnul reisime nüüdsest alates vaid nii. Vaatasime suurepäraseid hotelle, teadmata, millest alustada. Sisestasime otsingusse sõnad „New Yorgi parimad viietärnihotellid“. Me ei suutnud otsustada. Need kõik olid täiesti erakordsed. Täiesti erinevad kõigist neist, kus me varem peatunud oleme. Nojah, ega me enamasti ju puhkusel käies hotellides peatugi. Emal on tööl üks sõber, kellele kuulub korter Hispaania lõunaosas, ja enamasti käime seal. Ta teeb meile Owner Directi lehel olevast hinnast kümme protsenti alla. Edinburgh’ linnaekskursioonil käies peatusime kohas, kus pakuti ööbimist hommikusöögiga. See oli mõnus: kohevad käterätikud ja tuba, milles oli täitsa viisaka ekraaniga telekas, aga need New Yorgi lukshotellid, mida me vaatasime, olid kõik klass omaette! Neis on spaad, ujumisbasseinid katusel, salongid ja jahedates keldrites asuvad imelised restoranid. Need kõik on nii stiilsed, et nende olemasolu on raske uskuda. Me ei teadnud, millist valida, ja aina hüppasime ühelt lehelt teisele. See kõik käis meil kergelt üle pea.

Lõpuks valisime välja Ritz-Carltoni, kuna me kõik oleme Ritzist kuulnud ja teame, et see tähendab peent värki. Mamps ja paps muudkui laulsid mingit tobedat vana laulu, „Puttin’ on the Ritz“. Laulusõnu nad eriti hästi ei teadnud, kordasid ainult ühte ja sama rida, aga kui sõnad otsa said, siis nad lihtsalt huilgasid naerda, kuna tegemist oli ainulaadse, enneolematu, imelise päevaga, mil kõik tundus naljakana. Võib-olla, ja ma täiega tahaksin seda uskuda, võib-olla ei ole keegi meist enam kunagi vihane või kurb või ärritatud. Vähemalt päriselt mitte.

Hotell asub kohe Central Parki kõrval. Olen pärast ühe emale meeldiva vana telesarja – „Sõbrad“ – vaatamist alati tahtnud Central Parkis käia. Ritz-Carlton on nagu täiega kõige elegantsem ja šikim koht, mida endale ette kujutada. Isa ütles, et meie Loganiga võime saada eraldi toad, me ei pea isegi ühte tuba jagama. Ema ja isa võtavad sviidi, niisiis on meil kõigil koht, kus tšillida pärast poodlemist Viiendal avenüül, millest on juttu nagu igas viimses kui naistekas. Ma ei suuda seda lihtsalt ära oodata!

Eile oli kõige ideaalsem päev, mida ma kogenud olen. Isa tüdines üsna ruttu istumisest ja rahakulutamisviiside väljamõtlemisest, tema tahtis välja mina ja päriselt pisut kulutada. Ema helistas veel kord lotofirmasse ja kui nad olid täiesti kindlalt teist ja kolmandatki korda kinnitanud, et me oleme võitnud, ütles ta, et me võime rongiga Londonisse sõita ja seal Oxford Streetile suurde Topshopi minna.

Teate, ta ostis meile kõigest hoolimata soodsama hinnaga perepileti. Isa tögas teda selle pärast. „Pole mõtet raha raisata,“ vastas ema pepsilt.

Topshopis keerasin ma täiega ära. Isa ütles, et ma võin poest valida kõike, mida vaid tahan. Ükskõik mida. „Me saame endale kõike lubada,“ ütles ta naerdes. Proovisin selga umbes tuhandet asja. Rääkisime poemüüjale oma lotovõidust. Kui olime teda veennud, et me ei tee niisama nalja, lubas ta meil proovikabiini viia nii palju asju, kui me tahtsime, kuigi harilikult on piiriks kaheksa hilpu. Ma isegi ei mäleta, mis ma siis lõpuks ostsin. Kuhjade kaupa Ivi Parki trenniriideid, meganunnu käekoti, kõrvarõngad, leoparditäpilise mütsi, mõned suvekleidid, lühikesed püksid, paraja posu T-särke. Arvestus läks käest ära. Tõenäoliselt üle kahekümne asja. Ehk isegi kolmekümne. Ma pole päris kindel, kus ma neid kõiki kandma hakkan, aga arvatavasti külastame nüüdsest peenemaid kohti ja mul on piisavalt võimalusi end üles lüüa. Logan tegi Topmanis sama. Ta ostis sama T-särgi mudelit neljas erinevas värvitoonis, kuna ei suutnud otsustada, milline talle kõige rohkem meeldib.

Söön hommikuhelbed lõpuni, pesen kausi ära, võtan siis teekruusi ja venin taas trepist üles. Oma tuppa jõudes laotan kõik eilsed ostud põrandale ja voodile. Täiesti uskumatu, et pean mingi igava koolivormi selga panema.

Uksele koputatakse. Eeldan, et see on ema, kes tuleb ütlema, et ma end liigutama hakkaksin, duši alla hüppaksin, bussile lippaksin, aga see pole üldse näägutav ema, vaid naeratav isa. Logan passib koridoris, ise veel duši järel käimisest märg, käterätik ümber kere keeratud. Ilmselgelt ei ole temalgi kuskile kiiret.

„Halloo, printsess.“

Naeratan talle säravalt. „Tšau, paps. Ma vaatan siin jälle oma asju. Ma ei suuda seda ikka veel uskuda. Aga sina?“

„Tegelikult mitte.“ Ta muigab ja mudib juukseid; see on asi, mida ta teeb siis, kui on eluga täiega rahul. Logan lennutab rusika võidukalt õhku, ta on seda uudise kuulmise järel sisuliselt vahetpidamata teinud. „Kuule,“ ütleb isa vastumeelse ohkega, „ema palus mul sulle meelde tuletada, et sa asja vähemalt praegu enda teada hoiaksid.“

„Tean, tean. Ta ütles seda.“

„Ta on selle pärast mures, kuidas inimesed reageerida võivad.“

„Miks?“ küsib Logan.

„Oh, tead küll, inimesed võivad olla kadedad või lihtsalt imelikud.“

„Mismoodi imelikud?“

Isa ei vasta otse, vaid ütleb: „Ta on mures turvalisuse pärast.“

„Turvalisuse?“ Logan paistab iga hetk elevusest lõhki minevat. „Nagu selles mõttes, et keegi võib meid ära röövida?“

„Keegi pole röövimisest midagi rääkinud,“ vastab isa rahulikult.

„Millest siis?“ Logan näib faktist, et tema värskelt saabunud rikkus ei seagi teda vahetult ohtu, üsna murtud olevat.

„See daam, kes meie nõustajaks määrati, ütles, et tahab meile rääkida, kuidas rahalunimiskirjadega toime tulla. Tead küll, selline värk. On vist võimalik, et uudiste levides ilmuvad inimesed lihtsalt kohale ja küsivad raha.“

„Noh, meil on seda ju nüüd nii palju, et äkki lihtsalt peaksime inimestele, kes seda vajavad, natuke raha andmagi,“ soovitab mu vend, näidates nii, et ta ei jaga ikka üldse matsu.

Isa on niivõrd heatahtlik, et ei hakka seda talle ütlema, vaid küsib lihtsalt: „Jah, aga kes ütleb, milleni see viia võib? Muidugi annetame midagi heategevuseks, selge see. Me lihtsalt peame kõik läbi mõtlema.“

„Aga ma ei suuda ikkagi ära oodata, millal me sellest rääkida saame,“ lisan mina näost särades ja Ridley ja Megani ilmeid ette kujutades.

Ma. Lihtsalt. Ei. Jõua. Ära. Oodata.