Читать книгу Võidupilet - Adele Parks - Страница 7

Lexi

17,8 miljonit naela.

17,8 miljonit naela.

17,8 miljonit naela.

Mitu korda ma seda endale ka ei ütle, ei jõua asi mulle ikka pärale. Tegelikult suisa vastupidi. Mida enam ma seda endale korrutan, seda uskumatumaks see muutub. Päriselt. Ekraanil on meie pileti numbrid. Need vahivad mulle sealt vastu. Ma olen neid igaks juhuks tuhat korda kontrollinud, kuid need vahivad mulle endiselt vastu. Teised numbrid samuti. Need, mis ütlevad, kui palju meie võidupilet väärt on: 17 870 896 naela. Nii palju raha! Kiirustan kööki ja napsan teadetetahvlilt pileti, kartes korraga, et tuuleiil on selle minema lennutanud või üks meie lastest koolist toodud teateid üles pannes selle maha ajanud. Kuigi selles puudub igasugune loogika, sest kumbki lastest pole meie perekonna ajaloos kordagi ühtki koolist saadetud teadet üles pannud; palju suurema tõenäosusega leian need nutsakuks kägardatuina nende seljakottide põhjast. Vahin üksisilmi nööpnõela jäetud tibatillukest auku, pileti nurk on kergelt kortsus. Kuidas saab see paberilipakas olla väärt 17,8 miljonit naela? See on uskumatu. See on arusaamatu. Mida see meie jaoks tähendab? Pöördun Jake’i poole, soovides näha, kas tema saab sellest kõigest rohkem sotti. Jake vaatab mulle särava näoga vastu. Ma pole teda aastaid nii laialt ja südamest naeratamas näinud. See toob meelde meie suhte alguse. Aja, mil me tundsime üksnes lootust ja õnne. See paneb mind läbi nina naerda turtsatama.

„Oled sa kindel, et kõik on ikka õige?“

„Täiesti. Ma olen kõike kontrollinud. Olen loosimist YouTube’ist kuus korda vaadanud. Nad andsid teada, et võitja on olemas. Üksainuke. Lexi, need oleme meie! Me oleme rikkad. Rikkamad kui oma kõige pöörasemates unistustes.“

Itsitan, kuna ainuüksi see lause on jabur. „Rikkamad kui oma kõige pöörasemates unistustes“ on väljend, mida inimesed kasutavad võrdlemisi jubedates näidendites või filmides. Terve mu keha kirvendab. Tunnen iga närvikiudu. See on peaaegu valulik. „Vinge. Ikka päriselt, vinge. Mida me teeme?“ küsin.

„Noh, me peame selle sisse kasseerima.“

„Kuidas me seda teeme?“ Mu sõrmed on külmad ja liikumatud, kuid samas tunnen kuumust, nagu poleks mu keha enam tahke. Ma sulan. Mul on tunne, nagu oleks joodud veiniklaase mitte kaks, vaid kuus. Küllap šokist.

„Ma ei tea. Arvatavasti on see nende veebilehel või kuskil kirjas.“ Jake hakkab ekraanil otsima ja klahve vajutama. Ma ei suuda seda uskuda. Ei julge. See ei saa tõsi olla. See on liiga suur vedamine. See on liiga imeline. Ma värisen, Jake võib kuulda, kuidas mu hambad lõgisevad. Märkan, et ka tema käed värisevad. „Leidsin. Lotovõitude rida. Me peame neile helistama.“ Jake jääb vait ja vahib mulle otsa. Ta silmad on säravad ja kirkad, kuid pilk ei leia pidepunkti. Ta tõstab lauatelefoni toru ja vajutab ekraanil olevat numbrit valides nuppe. Me ei kasuta lauatelefoni peaaegu kunagi, kuid olukord nõuab teatud tõsidust ja tolmuses hooletussejäetud lauatelefonis on korraga rohkem sisu kui mobiilis.

„Ma arvan, et me saime lotovõidu. Terve summa. Peavõidu.“ Inimene liini teises otsas ilmselt küsib Jake’i käest, kas tema ostis pileti, kuna ta näib pisut segadusse sattuvat ja on ärritunud, vastates: „Ei. tegelikult ostis selle mu naine. Nojah, tema maksis selle eest … Jah, jah, ta on praegu siinsamas.“ Ta ulatab telefonitoru mulle. „Nad tahavad sinuga rääkida.“

Mul õnnestub kuidagimoodi vastata kontrollküsimustele, mis kinnitavad, kus ja millal ma pileti ostsin. Küllap on inimesi, kes lotopileteid leiavad või varastavad. Lotofirma peab kindel olema, et ma omandasin meie pileti ausal teel.

„Kas te palun kirjutaksite lotopileti tagumisele küljele oma nime ja aadressi, kui te seda veel teinud pole,“ soovitab naine liini teises otsas. Ta näib olevat rahulik ja asjalik, mis annab mulle kindlust, kuid mõjub samas kentsakalt. Küsin endalt mõttes, kui palju kordi on see naine rääkinud võitjatega, inimestega, kelle elu pärast seda konkreetset telefonikõnet enam kunagi endine pole. Tahaksin teada, mis tunne on tema rollis olla. Mul on praegu iseendakski olemisega raskusi. Tunnen, nagu oleks tegemist mingisuguse kehavälise kogemusega. Ma ei suuda keskenduda ega mõelda, kui ta ütleb: „Palju õnne, proua Greenwood. Te olete tõepoolest võitja!“

„Peavõit?“

„Jah, proua Greenwood. Peavõit – 17 870 896 naelsterlingit.“ Number, olgugi pööraselt suur, pudeneb vaevata ta keelelt. Hakkan itsitama. See on võimatu. Veidi varem tundus, et see on mu elu kõige hullem õhtu, kuid nüüd on see hoopis teise pöörde võtnud. Millest ma räägin? Terve mu elu on muutunud! „Nii, proua Greenwood, meil on siin inimesed, kes teile kogu järgnevat protsessi tutvustavad, ja selleks, et seda võimalikult tulemuslikult teha, on meil tarvis teada, kas te nõustute võidu avalikustamisega?“

„Ei, arvatavasti mitte.“ Kujutan endale ette, et lotofirmale meeldiks avalikustamisega nõustumine. Vedamise loo avaldamine ajalehtedes toob ilmselt kaasa piletite läbimüügi suurenemise, kuid instinkt soovitab mul võit vaid enda teada jätta.

„Te ei pea kohe otsustama,“ vastab tema sujuvalt. „Üks meie võitjate nõustajaist võtab teiega peagi ühendust. Nad saadavad e-kirja või helistavad ja lepivad kohtumise kokku. Arvatavasti järgmise nädala teisipäeval. Enamasti teeksid nad seda kiiremini, aga kuna esmaspäev on riigipüha, siis ilmselt sobiks teisipäev paremini?“

„Jah, jah, nagu teie meelest parem on.“ Ma ei taha kellelegi ebamugavusi põhjustada, neid vabal päeval tööle sundida.

„Te võite avalikustamisega seonduva nendega läbi arutada ja nad räägivad teile kõigest, mis järgmisena juhtuma hakkab.“

Jake krahmab telefonitoru enda kätte. „Kas ta toob tšeki ka?“

Ma kuulen hoolimata kaugusest naise hääles lõbustatusenooti. „Ei, kõigepealt tuleb natuke paberitega tegeleda. Pangakonto andmete ja muu säärasega.“

„Millal me raha kätte saame?“ Kortsutan Jake’i poole vaadates kulmu. Ta käitub matslikult. Ma pole kindel, milline peaks olema elegantne käitumine ligemale kaheksateistkümne miljoni naela võitmise korral, kuid vaevalt maanteeröövlina raha nõudmine seda oleks.

„Meie nõustaja võtab ühendust, aga kui kõik sujub tõrgeteta, ja ma usun, et nii ka läheb, siis kõige tõenäolisemalt on raha teie arvel kolmapäevaks. Kõige hiljem neljapäevaks.“

„Selleks kolmapäevaks?“ küsib Jake näost särades.

„Jah.“

Kõne lõppedes vahime teineteisele täielikus hämmingus otsa.

Siis viskume ligi kakskümmend aastat kestnud abielu tulemusel tekkinud vaistliku suhtluse tõttu korraga teineteise suunas ja suudleme nii, nagu me pole seda pärast oma esimest kohtamistenädalat teinud. Nõudlikult ja võidurõõmsalt, tänulikult ja innukalt. Me seksime kõiki muid mõtteid kõrvale tõrjudes ja vaid hetkes elades kiiresti ja ägedalt kirjutuslaual. Viimased kümme aastat, ehk kauemgi, on meie seks aset leidnud vaid magamistoas. Sellise apla ja võiduka seksi uudselt erutav olemus tähendab mõistagi, et see saab peagi läbi. Tirin dressipüksid üles ja naeran pisut kohmetult. „Nüüd said sa tõepoolest peavõidu.“

Jake surub mind enda vastu ja ütleb, hingeõhk mu kaela kõdistamas: „Tegelikult said tehniliselt võttes sina peavõidu. Sina ostsid pileti. See võit kuulub sulle. Sellepärast nad tahtsidki telefonis sinuga rääkida.“

Naeran. „Aga mis on minu oma, on ka sinu oma, eks?“ Meie suhted on alati sellised olnud. Väga pikka aega. Me oleme meeskond. Mees ja naine. Abikaasa on ju meeskonnakaaslane? Raputan pead, püüdes sinna tungivat pilvena varju heitvat mõtet peletada. Sellega tuleb siiski tegeleda. „Jake, mis Heathcote’ide ja Pearsonidega saab?“

Jake tõmbub minust silmapilk eemale, ta keskendub aluspükste ja teksade jalga vedamisele ega vaata mulle otsa. „Mis nendega siis on?“

„Ma käisin täna õhtul Jenniferi ja Fredi juures. Seal ma enne olingi.“

„Ah nii, sa siis ei läinudki raamatut Diane Roperile tagasi viima, nagu ütlesid.“

„Ei.“ Tavaolukorras tunneksin talle nii tühise asja pärast valetamise tõttu kerget piinlikkust, kuid suurt pilti arvestades ei lähe see praegu arvesse. Ma ei tahtnud talle öelda, et kavatsesin kontrollida, kas Jenniferi jutt sellest, kuidas nad sel nädalavahetusel Fredi õe juurde külla lähevad, peab paika. Arvasin, et ta oleks püüdnud mind takistada. Oletasin, et ta oleks mind kergelt töganud; väitnud, et keeran end ilmaasjata üles.

Kuigi ta oleks eksinud.

„Nad on kodus. Ehkki ütlesid, et lähevad ära,“ ütlen Jake’ile.

„Või nii.“

„Ma sõitsin nende majast mööda. Kas sa oskad öelda, mis toimub? Miks nad meile valetavad?“

„Mul pole aimugi.“

„Ja sulle ei lähe see korda, et nad on meile valetanud?“

„Mitte üks raas,“ kähvab tema. Ta hääletoonist saab välja lugeda, et see läheb talle ikka kõvasti korda. Vaatan teda, ta pea on norus. Ilmselt tajub ta mu pilgu raskust, kuna ajab pea viimaks püsti ja vaatab mulle otsa. Ta sõnab kiiresti ja pinnaliselt hingates: „Lexi, me võitsime just lotoga peavõidu.“

„Aga Heathcote’id, Pearsonid?“

Ta näoilme muutub, see on nüüd võidukas ja enesega rahulolev, kuid ühtlasi reedab miski ta suu liikumises, et olukord puudutab teda valusasti. Tekitab muret? Ta tõmbab mu taas kaissu. „Tead, see on karma nende möödunudnädalase käitumise eest.“

„Ainult Patrick läks liiale.“

„Teised olid tema poolt. See oli alandav. Meil pole neid tarvis,“ sosistab ta.

Toetan pea ta rinnale ja hingan ta lõhna sisse. „Oled sa kindel?“ küsin. Ma tahan teda uskuda.

„Ei, praegu kindlasti mitte, Lexi. Meil on kõik olemas.“ Püüan ta sõnu kuulda võtta. Ma tahan end täiesti kindlalt ja turvaliselt tunda. Olin alati arvanud, et rikkaks saamine lubaks mul end vankumatuna tunda, aga kui aus olla, siis olen hoopis pabinas. Surun näo Jake’i kaela vastu. Ta on alati olnud mu rahusadam ja ma tunnen, kuidas minu üle võtab võimust kõigutamatu kindlustunne.

„Me peame mõtlema, kuidas seda neile öelda.“

„Ma ostan Ferrari ja sõidan sellega nende majadest mööda,“ lubab Jake. „Käigu nad kuradile, Lexi, me oleme rikkad.“

Hakkan itsitama, sest see on tõega imeline. „Rikkamad kui oma kõige pöörasemates unistustes,“ kordan ta enda öeldud sõnu. Siis ma suudlen teda, oma nägusat abikaasat, ja kallistan kõvasti, tõrjudes peast välja kõik mõtted meie endistest sõpradest, keda pidasin parimateks inimesteks maailmas, kuid keda ma tegelikult üldse ei tundnud, nagu nüüd on selgunud.