Читать книгу Võidupilet - Adele Parks - Страница 8

Lexi

Pühapäev, 21. aprill

Ärkan ja mu süda taob nii kiiresti ja kõvasti, et ma lausa kuulen seda. Jah, muidugi, adrenaliin ja erutus, aga lisaks võrdlemisi kindel veendumus, et keegi hüppab kuskilt välja ja hüüab: „See oli nali!“ Ma ei suuda uskuda, et me oleme lotovõitjad. Ei suuda hoomata rikkust, mis nüüd väidetavalt meile kuulub. See on hullumeelne! Päikesevalgus voogab ime tunnistähena akendest sisse. On uskumatult kaunis päev. Ma ei mäletagi nii sooja ülestõusmispüha; vannun, et ühel aastal sadas siis lund! Kuidas saab elu olla selline ime?

Me pole peaaegu silmatäitki maganud. Kuidas me saanuksime seda teha? Lamasime kõrvuti, käest kinni, ja arutasime sosinal, kuidas selline asi sai juhtuda. Mida see tähendab. Mida peaksime järgmisena tegema. Tegime poole ööni või tegelikult varahommikuni plaane. Illusiooni muljet võimendas veelgi tõsiasi, et me suikusime ja ärkasime vaheldumisi ja avastasime öö otsa teineteise keha. Klammerdusime uuel ja palavikulisel moel teineteise külge. Ma ei olnud enam kindel, mis on reaalsus ja mis unenägu. Ülim unenägu. Jake sosistas mulle kogu öö kõrva. Ta rääkis mulle, et armastab mind. Kuidas kõik saab nüüdsest alates olema ideaalne. Kuidas meil pole tarvis muretseda. Kuidas meil pole enam kunagi tarvis mitte millegi pärast muretseda. Ta aina kordas seda, uuesti ja uuesti, otsekui hüpnotisöör. Ja ma tahan teda uskuda. Tahan seda rohkem kui midagi muud.

Kell seitse tõuseme ja läheme alumisele korrusele kohvi tegema. Jake jändab kiirustamata vana kohvimasinaga, millele ta enamasti näppugi külge ei pane. Tegelikult ma isegi ei mäleta, millal me seda viimati kasutasime; jahvatatud kohvi säilivusaeg on ilmselt ammu möödas. Kuid ma mõistan teda: joogi aroom hõljub läbi köögi, andes teada, et käes on naudisklemise aeg. Maisihelbed lihtsalt ei sobi tänasesse hommikusse. Me teeme vaeseid rüütleid. Löön mõned munad madalasse kaussi lahti ja ümisen omaette. Mu keha läbib liblikatiibade laperdamist meenutav erutusjudin; meenutan Jake’i pimeduses sosistatud tungivaid, võrgutavatest võimalustest tulvil lubadusi. Milline võimalus. Kuidas meil on vedanud. Mul on vedanud.

„Oeh, Lexi, suudad sa seda uskuda?“ küsib Jake taas.

„Ei, tegelikult mitte.“

„Ma olen hoopis teine mees!“

„Tõesti või? Milles see väljendub?“ tögan teda heatahtlikult.

„No hea küll, sama mees, aga parem, saad aru küll. Rikkam. Päris kindlasti rikkam.“ Ta naerab. „Ma ei suuda ära oodata, millal lapsed ärkavad. Kas lähme ja ajame nad üles? Täna on nagu täiesti üle võlli jõulupühad.“

Me oleme viimasel paaril aastal esimese jõulupüha hommikul enne lapsi ärganud. Minu jaoks on see sisuliselt boonus – see annab mulle võimaluse raadiot kuulata, köögivilju ette valmistada. Minu jaoks on jõulud seotud toidu, perekonnaga veedetud aja ja ideaalis ka kergete mõtisklustega. Jake’i ärritab laste teismelistele omane kaua magamine, tema ei jõua ära oodata, millal nad oma kingitused avavad. Talle meeldib neid hellitada ja näha, kuidas laste näod särama löövad, kui nad avastavad, et ta on neile kõigest hoolimata siiski ostnud mingi viimase moeröögatuse, mis kõigil olemas peab olema ja mida me endale raskustega lubada saame. Tema jaoks on jõulud seotud üksnes igasuguste asjade kinkimise ja kingiks saamisega.

„Ma olen selle peale mõelnud. Äkki ei peaks sellest neile kohe rääkima,“ pakun ettevaatlikult.

„Miks?“

„Ootame, kuni saame kindlad olla.“

„Me olemegi kindlad.“

„Aga see on ju pisut keeruline. Sest Emily parim sõber on Megan ja ta käib Ridleyga. Ta ei suuda suud pidada. Minu meelest me leppisime kokku, et mida kauem saame seda Heathcote’ide ja Pearsonide eest varjata, seda parem.“

„Lexi, mismoodi sa kavatsed peita seitseteist koma kaheksat miljonit naela?“

„Ma ei püüagi seda kuskile peita.“

„Me peame oma peredele sellest rääkima.“

„Muidugi mõista.“

„Nad eeldavad, et saavad võidusummast samuti osa. Või noh, ehk päris ei eelda, aga kindlasti loodavad, see on ju igati loomulik. Kui suure summa neile andmine oleks mõistlik?“ Ta on elevil nagu laps. Ma tean, et ta ei jõua ära oodata võimalust rahapatakaid laiali jagama hakata.

Raputan kergelt pead, püüdes seda klaariks saada. On võimatu pärast kõike seda, mida ma eelmisel õhtul avastasin, pärast kehvasti magatud ööd selgelt mõelda. Ma kaotasin nii palju ja siis võitsin nii palju. Nende reetmine, tema armastus. Mu pea ja süda on lõhkemas. „Ma lihtsalt leian, et on parem oodata, kuni raha on pangaarvele laekunud. Igaks juhuks.“

Jake vahib mind üksisilmi. „Ma ei kujuta ette, kuidas me seda laste eest varjame. Nad saavad aru, et midagi on teoksil. See juhtub, Lexi. See toimub päriselt.“ Jake’i suu on kõrvuni, tundub, et ta nägu rebeneb kohe lõhki.

„Aga see on suur vastutus. See muudab nende elu alatiseks. Me peame mõtlema, kuidas seda neile öelda, pakkuma välja võimalusi sellega kohanemiseks,“ ei jäta ma jonni.

„Millega kohanemiseks?“ küsib Logan.

Ma võpatan. Kust tema välja ilmus? Tahaksin endale obaduse anda, elevus on mu hooletuks muutnud. Ma tean ju ja enamasti ka mäletan, et üks või teine meie lastest luurab pidevalt kuskil lähikonnas, eriti siis, kui toidulõhna tunda on.

„Me võitsime lotoga!“ hüüab Jake.

„Mida?“ Logan paistab skeptiline olevat.

„Seitseteist koma kaheksa miljonit naela. Poeg, me oleme kuradima miljonärid!“

„Jake!“

„Vabandust, ma ei tahtnud vanduda.“

Tegelikult ei heitnud ma talle ette sõnavalikut, vaid liigset lobisemist ja ettevaatusele vilistamist.

„Päriselt või?“ küsib Logan. Ta silmitseb mind; küllap arvab poiss, et isa veab teda ninapidi. „Me oleme miljonärid?“

„Mitmekordselt,“ kinnitan õlgu kehitades ja naeratades. „Suure tõenäosusega. Meie pileti numbrid klapivad ja me helistasime, et seda kinnitada, aga ma ...“ Mu lause jääb lõpetamata, kuna Logan pistab karjuma, tegelikult küll kiljuma nagu siga aia vahel. Ta kargab kohapeal üles-alla, tormab isa juurde ja viskub tema suunas, nii et nende kehad raevuka energiaga kokku põrkuvad. See liigutus on midagi kallistuse ja rünnaku vahepealset. Ta lihtsalt ei tea, mismoodi end vaos hoida. Ta keeb sõna otseses mõttes üle. Kihiseb ja mullitab. See on imeline.

„Mis siin toimub?“ Ka Emily on nüüd köögis.

„Me võitsime lotoga,“ kuulutab Logan. „Me oleme miljonärid. Me võitsime mingi seitseteist miljonit naela ja veel natuke peale.“

Emily näib kuuldusse küüniliselt suhtuvat. „Jajah, räägi aga.“ Ta sirutab uniselt käe hommikuhelveste poole.

„See on tõsi, printsess,“ ütleb Jake teda maast lahti kergitades ja keerutades nagu sel ajal, kui tüdruk oli palju väiksem ja mitte nii uje.

„Ausalt või?“ küsib Emily, ta pilgus peegelduvad ettevaatus ja umbusk.

„Jah,“ kinnitan särava naeratusega.

Emily puhkeb nutma ja me jookseme üksteise poole ja moodustame hiiglasuure kallistava, kiljuva ja õnnepisaraid valava puntra.

Me oleme päästetud.