Читать книгу Võidupilet - Adele Parks - Страница 6

Lexi

Laupäev, 20. aprill

Ma ei suuda taluda mõtet koju Jake’i juurde minekust. Ma pole valmis olukorraga tegelema. Pean üritama asja kõigepealt seedida. Aga kuidas? Kust ma alustan? Pole aimugi. Mul on alati lahendus, viis asjale lähenemiseks, selle positiivsest küljest nägemiseks. Ma olen Lexi Greenwood, naine, keda kõik tunnevad probleemide lahendajana, naeratajana (on neidki, kes mind tagaselja heategijaks nimetavad). Lexi Greenwood, abikaasa, ema, sõber.

Me arvame, et tunneme inimesi läbi ja lõhki. Aga tegelikult ei tunne me päriselt kedagi. See lihtsalt ei ole võimalik.

Ma vajan midagi joodavat. Sõidan kohalikku kõrtsi. Metsa kõik, jätan auto kõrtsi juurde ja jalutan pärast koju, auto toon hommikul ära. Tellin endale suure klaasi punast veini ja vaatan seejärel ringi, otsides nurgas asuvat kohta, kus seda üksi rahus juua. On lihavõttenädalavahetus ja harukordselt palav. Kõrts on maast laeni täis. Mitu mu naabrit kergitavad klaasi, kui ma läbi tungleva massi trügin, kutsudes mind viipega endaga liituma; nad uurivad, kuidas läheb lastel ja Jake’il. Kõik teised kõrtsisviibijad on lustakas pühadetujus. Mina tunnen end pidetuna. Eksinuna. Selline see elu väikeses külas juba kord on, kõik tunnevad kõiki. Mõnikord tekitab see kindlustunnet, mõnikord põhjustab ebamugavust. Tõrjun viisakalt ja vabandavalt nende sõbralikke kutseid ning jätkan üksildase koha otsinguid. Mind ümbritsevad laupäevased meeleolud, kuid mina tunnen üksnes jahmatust, stressi, eraldatustunnet.

Me arvame, et tunneme inimesi läbi ja lõhki.

Mida see meie rühma jaoks tähendab? Meie sõberkonna. Sõbrad, kes on nagu perekond. Täielik naljanumber. On ilmselge, et me pole enam sõbrad. Olen püüdnud silmi faktidest hoolimata kinni pigistada, lootes, et tegemist on arusaamatusega, kõigele on selgitus, aga seda ei saa kuidagi selgitada.

Ütlesin Jake’ile, et olen üksnes veidi aega ära; peaksin talle sõnumi saatma ja ütlema, et mul läheb kauem. Küünitan käe telefoni järele ja taipan, et kodust välja kiirustades ei võtnud ma seda kaasa. Jake ilmselt tunneb juba huvi, kus ma olen, aga see ei lähe mulle korda. Kummutan veini kurku. Selles sisalduv hape on kurgu jaoks ühtaegu šokk ja kergendus. Seejärel lähen baarileti juurde uue klaasitäie järele.

Kohalik kõrts on meie kodust vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, aga selleks ajaks, kui ma tagasi kõndima hakkan, annab punane vein end tunda. Õnnetuseks on minu joove hetkel selline, mis toetab paranoiat ja raevu, mitte muretut meelt ja kerget südant. Kuidas ma saan sellise ülekohtu heastada? Ma ei suuda edaspidi käituda nii, nagu oleks kõik normaalne; teeselda, nagu ei teaks ma midagi. Või suudan?

Kodule lähenedes näen aknast välja piiluvat Jake’i. Mul on raske teda ära tunda. Ta on kuidagi valvas ja pinges. Mind nähes tormab ta eesust valla lööma.

„Lexi, Lexi, tule kiiresti sisse,“ sisistab ta ilmselge ärritusega. „Kus sa olid? Miks sa telefoni kaasa ei võtnud? Ma olen sulle helistanud. Mul oli tarvis sind kätte saada.“

Mis siis nüüd? Ma mõtlen esimese asjana meie poja peale. „Kas asi on Loganis? Tegi ta endale viga?“ küsin murelikult. Olen piiri peale viidud, mu mõtted keskenduvad kiiresti süngetele asjadele. Koljumurrud, murtud luud. Traumapunkti tormamises poleks midagi ebatavalist: kolmeteistkümneaastane Logan kaldub hulljulgusele ja talle on omane mõtteviis, mille kohaselt on mööda vihmaveetoru alla liuglemine igati mõistlik variant oma magamistoast lahkumiseks ja õue jalgpalli togima suundumiseks. Emily, mu viieteistkümneaastane tütar, ei põhjusta meile naljalt peavalu.

„Ei-ei, temaga on kõik hästi. Mõlemad lapsed on oma toas. Asi on … kuule, tule sisse, ma ei saa sellest sulle siin väljas rääkida.“ Jake vetrub sisuliselt päkkadel üles-alla. Ma ei saa temast sotti. Pea on veinist liiga uimane ja täis raevu ja tülgastust. Olen Jake’i peale täiendava draama põhjustamise pärast tige, kuigi temal pole ju aimugi, mis jamadega mina tegelema pean. Ma pole teda veel kunagi sellisena läinud. Pole võimatu, et võiksin teda puudutades elektrilöögi saada, temast hoovab ohtlikku energiat.

Astun abikaasa kannul majja. Ta kiirustab ja sunnib mindki tõttama. Aeglustan kiusu pärast tempot. Koridoris pöördub ta minu poole, tõmbab sügavalt hinge, libistab sõrmedega läbi juuste, kuid väldib mulle silma vaatamist. Ühe pöörase hetke jooksul kardan juba, et ta tunnistab kohe üles kõrvalsuhtes olemise. „Hea küll, ütle mulle ainult seda, kas sa ostsid sel nädalal lotopileti?“ küsib ta.

„Jah.“ Ma olen viimased viisteist aastat igal nädalal lotopileti ostnud. Olen hoolimata kõigist eelmise nädala jamadest oma harjumusele kindlaks jäänud.

Jake tõmbab veel kord sügavalt hinge ja imeb kogu hapniku koridorist välja. „Selge, ja kas sa ...“ Ta jätab lause lõpetamata ja veab viimaks pilgu üles, et mulle silma vaadata. Ma pole kindel, mida ma ta pilgus näen, miski meenutab seal valusat igatsust, hirmu, paanikat. Ja samas on selles ka lootust. „Kas sa kasutasid meie tavalisi numbreid?“

„Jah.“

Ta lõug on endiselt krampis. „On sul pilet alles?“

„Jah.“

„Oled kindel?“

„Jah, ma panin selle köögi teadetetahvlile. Mis siis? Mis lahti on?“

„Persse.“ Jake hingab nii valjusti välja, et ruumis tekib torm. Ta vajub hetkeks vastu koridoriseina ja kosub siis taas, haarab mul käest ja tirib mu tuppa, millest pidanuks saama söögituba, kuid mis on nüüd natuke nagu kabinet ja natuke nagu kolakogumiskoht. Tuba, kus lapsed aeg-ajalt koduseid töid teevad, mina majapidamisarvetega rinda pistan, kus kõrguvad triikimist ootavad pesuvirnad, vedelevad katkised jalgpallid ja end varjavad vanad ketsid. Jake istub arvuti ette ja asub kiirustades erinevaid lehti avama.

„Ma polnud kindel, kas meil piletitki on, aga kuna sa jäid tagasitulekuga hilja peale, ja film, mida ma vaatasin, lõppes ära, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja kontrollisin. Ma ei tea isegi, miks. Ilmselt harjumuse jõud. Ja sa vaata.“

„Mida?“ Ma ei saa päris hästi aru, millest ta räägib; ehk on asi veinis või siis selles, et mu pead täidavad mõtted reetmisest ja petmisest, aga ma ei saa kuidagi olukorrale pihta. Pöördun ekraani poole vaatama. Lotofirma koduleht. Erksavärviline ja silmatorkav. Eredate värvide ja edevate kirjastiilide rägastik.

1, 8, 20, 29, 49, 48. Numbrid vahivad mulle ekraanilt vastu. Numbrid, mis on mulle läbi ja lõhki tuttavad. Ja ometi mõjuvad need kentsakate ja uskumatutena.

„Ma ei saa aru. Kas see on nali?“

„Ei, Lexi. Ei! See on päris. Me lihtsalt saime selle kuradima loto peavõidu!“