Читать книгу Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele - Adik Levin - Страница 16

Nüüdisajal on laste elulemus Eestis võrreldes Nõukogude Liidu ajaga kõvasti tõusnud. Üle 90%, nendest lastest, kes sünnivad, jäävad ka ellu. 80ndatel jäid allakilostest lastest aastas ellu vaid 1-2 last. Praegu on Eesti Põhjamaade tasemele järele jõudnud, kuid tuleb uurida ka seda, mis elu on neil lastel, kes väga varase enneaegsena sündinult ellu jäävad. Ainult 3/4 neist saavad elada enam-vähem täisväärtuslikku elu – 25% neist vajavad aga pidevat abi ja toetust kogu elu jooksul.

Siit jõuame ülimalt delikaatse küsimuseni: keda siis elustada ja keda mitte? Näiteks Tšiilis ei ole seda küsimust, sest katoliikliku riigi otsusega elustatakse ja hoitakse võimalusel elus kõik, kes maailma sünnivad.

Mäletan – see oli 1995. aastal –, kuidas Eesti Haigekassa direktor ütles, et mõne lapse ravi peaks lõpetama, sest see on nii kallis: oli lapsi, kelle ravi maksis enam kui miljon Eesti krooni aastas. Küsisin seepeale, kas tema oleks see inimene, kes tuleb keerab kraani kinni.

Et raha on alati piiratult, siis võib ju rääkida, et peavad olema kriteeriumid, mille järgi otsustada, kas last hoitakse elus või mitte. Aga lõplikku vastust ei tea keegi – nii on täna elus ja elavad täiesti tervet täisväärtuslikku mõned minu kunagised patsiendid, kelle seisukord oli enam kui kriitiline. Mõnel neist on juba endalgi lapsed! Aga selge on see, et kõik kangelasteod on kallid, sest need vajavad häid aparaate ning väga head personali.

Tsiviliseeritud maailma kõrgtehnoloogiline meditsiin on teinud viimase 20 aasta jooksul kolossaalse positiivse arengu – vaid mõnekümne aasta tagune aeg erineb tänasest nagu öö ja päev. Näiteks meditsiinilist abi enneaegsetele lastele, mida oli võimalik osutada siis ja mis on võimalik nüüd, ei kannata üldse võrreldagi.

Praegu osatakse niimoodi abi anda, et laps näiteks ei lähegi hingamisaparaadi alla, CPAP-süsteemiga^[2.] on hingamisaparaatide kasutamise hulk vähenenud. Tänu meditsiini headele kangelastegudele ja arstide, õdede ja kogu meditsiinipersonali ennastsalgavale tööle jääbki aina rohkem haigeid ja enneaegseid lapsi ellu.

Neonataalse meditsiini kõige tähtsam osa ei ole täna enam niivõrd see, kuidas lapsi elustada, kuidas neid ellu jätta, vaid pigem see, kuidas aidata neid, kes ellu jäävad.

Selleks et ka haige laps saaks elada võimalikult täisväärtuslikku elu ja et tal oleksid parimad võimalikud arengu- ja taastusvõimalused, on vaja head rehabilitatsiooni, taastusravi. On vaja füsioterapeute, oftalmolooge, neurolooge ja – mis väga tähtis! – nende kõigi koostööd. Lapse ravi ongi üks suur meeskonnatöö, kus soolomängijail kohta ei ole.

Lastehaiglas loodi juba aastaid tagasi nn riskilaste polikliinik, kus osutatakse abi neile lastele, kes vajavad just mitmekülgset toetust. Taastusravi süsteemid täienevad, ka puuetega laste jaoks leidub aina paremaid võimalusi. Võiks ütelda nii, et meditsiinipoolelt võib umbes 75% rahul olla, aga laste rehabilitatsioonis on arenguvõimalusi veel küllaga.

Meditsiinisüsteemi probleemkohtade kõrval on ehk hullemgi veel see, et kahjuks kipuvad need pered, kus on palju hoolt vajav laps, hoopis purunema. Laps jääb siis enamasti vaid ema hoolde ja kasvatada. Selles vallas on meil kõigil, ka riigil, teha suur töö, et toetaksime ja aitaksime neid abivajajaid.

1 Selles peatükis ja edaspidi kajastatud statistilised andmed sündivuse kohta pärinevad Tervise Arengu Instituudi Eesti meditsiinilisest sünniregistrist. – Autori märkus. [ ↵ ]

2 CPAP – Continous Positive Airway Pressure – pidev positiivse rõhuga ventilatsioon. – Autori märkus. [ ↵ ]