Читать книгу Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele - Adik Levin - Страница 6

Arstina on mind juba ammu huvitanud see, kuidas saaksime meie – arstid – teisi inimesi võimalikult palju aidata. Oma karjääri jooksul olen aru saanud, et elustamise ja teadusetegemise juures on veel palju muudki, mis võimaldab meil inimeste tervist parandada ja elukvaliteedile kaasa aidata.

Ei ole ilmselt liialdusena öeldud, et tsiviliseeritud maailm on hukka minemas, sest väärtushinnangud muutuvad ja inimene muutub aina mugavamaks, kaotades üha enam oma sidet looduse määratuga. Kui võrdleme, kuidas on inimeste elu, tervis, toitumine, harjumused muutunud viimase 50–100 aastaga, märkame, et muudatused on olnud suured.

Sageli ei ole see mugavus kaasa toonud mitte elukvaliteedi tõusu, vaid vastupidi. On rida nn läänemaailma hüvesid, millesse süvenedes selgub, et need mugavused töötavad meile hoopis vastu!

Kui süveneda laste sündidesse, siis Nõukogude ajal tehti keisrilõikeid 7-8% sünnijuhtudest, Euroopas samal ajal veidi rohkem. Nüüd aga tuleb mõnes riigis juba 70–80% sündivatest lastest ilmale keisrilõikega. Kas siis on nii palju raskeid juhtumeid, kas naised on nii haiged? Sootuks mitte – selgub, et keisrilõiget tellitakse puhtalt naise mugavuse pärast.

Nii on laps nagu asi, kel pole justkui õigusi ei loomulikule sünnile ega oma vajadustele. Ja meditsiin, mis võiks suunata tulevast ema ennekõike oma lapsele mõtlema… mida teeb meditsiin? Jah, ka meditsiin ei sea alati esikohale lapse õigusi, vajadusi ja tervist, vaid pigem võimalust rahuldada ema soove ning seeläbi ise kopsakas summa taskusse pista. Nii puutume kokku tõsiasjaga, et emal on oma tahtmine, meditsiinil oma tahtmine. Aga kuhu jääb lapse tahtmine? Kas seepärast, et tal ei ole häält, võimalust end kuuldavaks teha, võime jätta lapse tahtmised täiesti tahaplaanile?!

Tahaksin tuua inimesed tagasi maa peale. Nii olulised väärtushinnangud, nagu seda on lapse austamine ja lapse vajadustega arvestamine, ei tohi muutuda ka meie üleilmastuvas ühiskonnas. Laps peab olema persoon number üks, kes dikteerib, kuidas ilmale tulla, kuidas veeta oma esimesed elupäevad, -kuud, -aastad.

Perekonna kui institutsiooni mudel hakkab muutuma, omal moel devalveeruma. Keegi ei tea, kuidas tunneb end laps samasooliste vanemate peredes. Tänapäeval ei ole probleem emaks saada ka küllaltki vanas eas, aga me ei tea, mis nendest lastest saab, kes 60-aastaste emade perre sünnivad.

Globaliseerumine on meie maailma kardinaalselt muutnud. Praeguste noorte, tulevaste lapsevanemate maailmapilt ja väärtushinnangud erinevad nende vanemate ja vanavanemate omadest juba päris palju.

See raamat püüabki meelde tuletada, et kui kahtled, kui ei tea, kuidas toimida, leia vastus loodusest. Kui vaatame kassiema, siis ta saab väga hästi hakkama poegade sünnitamise ja kasvatamisega, kuigi pole käinud emade koolis. Kui mõtleme selle üle, kuidas on aastasadu tagasi last pärast sündi koheldud, saame teadlikuks, et laps ja ema on esimestel elupäevadel lahutamatud. See raamat on omamoodi retseptikogu, mis tuletab meelde loodustarkusi, vürtsitades neid arenenud maailma teaduslike uuringutega.

Inimkond on jõudnud täna olukorda, kus ta ei tea enam, mida edasi teha. Tervisliku toitumise kontseptsioon on pankrotis. Keegi ei tea täpselt, mis see tervislik toitumine on, ometigi tegeleme toitumisega iga päev. Tervislikku toitumist propageeritakse kõikjal, aga lubage küsida: kui toitume nii tervislikult, nagu mitmed toiduainetööstuse liidrid viitavad, miks siis on meil nii palju haigusi? Miks on nii paljudel inimestel diabeet, südameveresoonkonnahaigused? Mis on juhtunud?

Paljud ütlevad, et põhjus on keskkonnas. Eestis ei ole praegusajal eriti tööstust, pole mürgitavaid tehaseid, ei ole kuigi suurt loomakasvatust, aga ometigi on meil tänapäeval 75 000 diabeetikut. Veelgi hullem – prognoositakse, et 15–20 aasta pärast on diabeetikuid 200 000. Juba see, et me arvestame haiguste levikut, näitab, et me eluviisid on tervislikust toitumisest väga kaugel.

Selles raamatus ei räägi ma tervislikust toitumisest, vaid õigest toitumisest ja õigest eluviisist laiemalt.

Inimkonnal on nüüdisajal kolm võimalust:

 kas minna kaasa sellega, mis on – mitte midagi muuta ja olla valmis vastu võtma globaliseeruva maailma ning väärtushinnangute muutusega kaasnevad üha süvenevad probleemid;

 kas teha 180-kraadine pööre, minna maale, hakata põldu pidama ja osta kits ehk hakata elama täielikult looduselähedast elu – ja paljud juba valivadki selle tee;

 või õppida uusi teadmisi ammutades, ja ka selle raamatu abil, kuidas end ise aidata. Õppida aru saama, et suu ei ole prügikast ja et meil endal on oma elu üle suur kontroll ja seeläbi võime hallata ka oma tervist.

Rahvatervise kontseptsioon, millega Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) 1980ndate aastate algul välja tuli, ütleb, et kõiges, mis puudutab tervist, sõltub 50% inimesest, 20% ökoloogiast, 20% geenidest ja vaid 10% (mõningatel hinnangutel kuni 15%) arstiabist.

Õpime siis ennast ise aitama!