Читать книгу Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele - Adik Levin - Страница 9

Perinataalseks ajaks nimetatakse lapse vanust alates raseduse 22. nädalast lootena kuni 168 tunnini pärast sündi. Perinataalsuremuseks peetakse seega suremust perioodil kuni seitse päeva pärast sündi. Eestis on viimaste aastakümnetega toimunud perinataalsuremuse vähenemises kolossaalsed muutused positiivses suunas.

Nõukogude Liidus ei peetud varem kui 28. rasedusnädalal ja vähem kui 1000-grammisena sündinud lapsi üldse lasteks ning selliste näitajatega vastsündinuid ei saanud näiteks isegi registreerida! Eestis hakati 90ndatel aastatel esimesena endistest Nõukogude Liidu riikidest pidama lapseks ka neid vastsündinuid, kelle sünnikaal oli vähem kui 1000 g ja kes sündisid enne 28. rasedusnädalat. Just pärast selle otsuse vastuvõtmist 1992. aastal tõusis meie perinataalsuremuse näitaja statistikas drastiliselt kõrgeks ehk suremust esines statistika järgi kuni 21‰ (promilli) kõigi sündinute kohta. Juhtus see aga just selle arvel, et lapsena registreeriti ka sügavalt enneaegsena sündinud ja seejärel perinataalsel ajal surnud lapsed.

Loomulikult ei meeldinud see algul kellelegi – statistika muutus ju halvemaks. Aga 2012. aastaks on perinataalsuremus Eestis langenud 4,3‰-le – see tähendab, et suremus on vähenenud viis korda! Oleme kõrgelt arenenud riikidele järele jõudnud ja selline saavutus ongi tegelikult lagi, sest perinataalsuremuse näitu päris nullini viia ei ole võimalik: perinataalaja surmajuhtusid põhjustavad kahjuks ju ka kaasasündinud haigused või probleemid, mis ei võimaldaks lapsel niikuinii täiskasvanuks saada. 2000. aastal ütles minu hea kolleeg Rootsist – prof. Ragnar Tunell –, et kõik selle, mis on Rootsil õnnestunud perinataalsuremuse vähendamiseks ära teha 30 aastaga, on Eesti suutnud saavutada kuue-seitsme aastaga.

Olen mõtisklenud selle üle, mis meil võimaldas teha niisugust kiiret arenguhüpet. Ilmselt mängisid selles rolli mitmed tegurid.

ESITEKS olid meie meditsiinis töötavad inimesed valmis muutma süsteemi, sest ärkamisaeg soodustas kõike uut. Selleks et mingit muudatust läbi viia, peavad inimesed selleks valmis olema – 90ndate alguses oli meil Eestis täiesti unikaalne aeg, mil kõik arstid, õed, ämmaemandad olid psühholoogiliselt valmis midagi teistmoodi tegema. Inimesed lausa jooksid võidu, et kusagile välismaale uusi teadmisi korjama ja praktikat saama jõuda ja iga väljamaal käinu tegi naastes kohe kogu haiglale ettekande. Iga uus pisiasi püüti töös kasutusele võtta ja seda kõike ilma sunnita.

Mõne aastaga olid kõik vanad süsteemid lammutatud ja hakkasid ilmuma tulemused. Sünnitusmajas likvideeriti korraga eraldi asunud emade ja laste palatid – kõik pandi kokku. Vastsündinute ja imikute intensiivravi- ja spetsialiseeritud osakondades oli olukord teine. Juba 1979. aastal, mil Tallinna Lastehaigla juurde loodi enneaegsete ja vastsündinute osakond – esimene Eestis –, hoiti laps ja ema koos ühe palatis, ööpäev ringi. Kui ma 80ndate alguses St. Peterburgis (tollal Leningradis) meie kogemustest ja saavutustest rääkimas käisin, siis sealsed õed ja arstid ütlesid, et sellist korralagedust – emad ja lapsed koos! – neil mitte mingil juhul toimuma ei hakka.

TEISEKS – kõik inimesed olid muutusteks valmis ja hakkasid õppima uusi meetodeid, kohandama uusi teadmisi.

KOLMANDAKS – kui meie, Eesti arstid ja õed ja ämmaemandad, käisime Läänes, tulime me alati tagasi, kohvrid vana aparatuuri täis. See etapp kestis kolm-neli aastat ja sellega lõime oma haiglates täiesti uue tehnikapargi. Järgmise etapina, kui hakati juba raha annetama, saime osta uusi aparaate, näiteks eraldas meile Šveitsi riik terve miljoni Šveitsi franki, et saaksime nende riigilt inkubaatorid osta. Osa neist on meil praegugi töös.

Elu edasi arenedes sai Eesti riik jõukamaks, nii et hakkasime ise uut tehnikat jm asju ostma.

Seega – otse loomulikult saime meie siin kiiremini areneda ka tänu sellele, et meid aidati palju ja et meil õnnestus vältida neid Skandinaavia jt kolleegide kogetud tõsisemaid vigu, millest nemad olid oma pikemaajalise arengu vältel juba õppinud.