Читать книгу Lapseootus - Agnes Wold - Страница 7

Kadedus tekib siis, kui üks suhte osapooltest tunneb, et ta ei saa millestki oma õiglast osa, sageli vabadust, aega või raha. See on inimese eluterve ja loomulik kaitsemehhanism. Kadedus on hoiatussignaal, mis kaitseb meid ärakasutamise eest, ning sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Parimal juhul viib kadedus selleni, et see, kes on sattunud nõrgemale positsioonile, võitleb endale kätte võrdse ja õiglase positsiooni. Kuid juhul, kui nõrgem pool ei jaksa oma osa kätte nõuda või ei saa sellega hakkama, jääb ebaõiglus alles ning kadedus võib kasvada. Halvimal juhul võib see aja jooksul mürgitada vanematevahelise suhte, minnes üle kibestumiseks ja võib-olla isegi vastikuseks.

Õnneks on olemas suurepärane kaitse kadeduse mürgi vastu: jagada õiglaselt vanemlik vastutus, kodutööd ning töökohustused. Ja siinkohal peame me silmas millimeetri täpsusega õiglast jaotamist. Tuleb aeg, kui te ei mäleta, millal terve öö järjest magada saite, kui pesukorv ei saa kunagi tühjaks ning taldrikute ja kastrulite kuhi valamus on nii kõrge, et ähvardab kokku variseda. Siis ei piisa „enam-vähem õiglasest” jaotusest, vaid vaja läheb millimeetrist või sekundilist täpsust.

Õigluse millimeetrist tagaajamist peetakse sageli pisut lapsikuks või väiklaseks – kui teineteist armastatakse, võiks ju niisugustest asjadest üle olla? Ärge langege sellesse lõksu – te ei kahetse, kui jagate kõike võrdselt. Küll aga on suur oht, et üks teist kahetseb, kui jaotus on ebavõrdne. Halvimal juhul tunnevad aga mõlemad osapooled end teise poolt petetuna. See on täpselt samuti, nagu siis, kui anda kahele õele-vennale kommi – võib küll õnnestuda anda ühele üks ja teisele kolm kommi, kuid oluliselt tõenäolisem on, et keegi ei hakka nutma, kui mõlemad saavad kaks kommi. Kõige parem, kui need oleksid sama värvi.