Читать книгу Lapseootus - Agnes Wold - Страница 9

Lapsevanemaks olemist saab tegelikult õppida vaid ühel viisil: kogu vastutus lapse eest hoolitsemisel tuleb enda peale võtta, ilma et teine lapsevanem aitaks, korrigeeriks või kommenteeriks. Vaid nii on võimalik õppida oma last tundma ning ise tema lapsevanem olema. Tegemist on puhtakujulise bioloogiaga – katse rottidega näitab, kuidas see käib.

Teadlane Jay Seth Rosenblatt tahtis 1960. aastatel teada saada, missugused hormoonid panevad emased imetajad oma järeltulijate eest hoolitsema. Äsja poeginud rotiemal esineb mitut liiki käitumist, mis viitab poegade kaitsmisele ja toitmisele. Ta lakub neid, ehitab pesa ning heidab külili, et nad saaksid imema tulla.

Rosenblati plaan oli anda emastele rottidele, kes ei olnud kunagi tiined olnud, erinevaid hormoone, et testida nende mõju seda sorti emalikule käitumisele. Selleks andis ta neile vastsündinud pojad, kelle eest hoolitseda. Rotipoegi vahetati pidevalt, et nad nälga ei jääks, kuna testitavatel emastel ei olnud ju piima. Mõne päeva pärast märkas teadlane oma üllatuseks, et emased rotid hakkasid käituma nagu „emad”, kuigi nad ei olnud ise poeginud. Nad heitsid imetamisasendisse, ehitasid pesa ja lakkusid poegi. Sama asi toimus ka nende emastega, kes hormoone ei saanud, ja sellest hoolimata, et teadlane oli neil enne eksperimenti eemaldanud suguhormoone tootvad organid.

Nüüd oli aeg otsustavaks kontrolliks isaste rottidega. Ka neile pandi puuri rotipojad. Ja ennäe – paari päeva pärast heitsid nad imetamisasendisse, lakkusid poegi ja ehitasid pesa. Nende hoolitsevat käitumist ei mõjutanud ka munandite eemaldamine.

Järeldus oli selline, et imetajatel on ajus närvivõrgustikud, mis juhivad „emakäitumist”. Need leiduvad mõlemal sugupoolel ning aktiveeruvad kokkupuutel abitute poegadega. Seetõttu peaks „emakäitumist” nimetama pigem „vanemakäitumiseks”. Kui närvivõrgustikke kasutada, siis need aktiveeruvad, muidu on aga uinunud olekus. Nende käivitamiseks ei ole vaja suguhormoone. Just nagu kõige muugagi, mida juhib aju, muutub ka vanemakäitumine uskumatult palju paremaks, kui seda treenida. See, et isased rotid ei käitu nagu emased, tuleneb sellest, et looduses ei pea nad kunagi poegade eest hoolitsema.

Inimesed on sama palju imetajad kui rotidki. See tähendab, et meil on ajus programm, mis paneb meid hoolitsema abitute laste eest, kes meie hoolde jäetakse. Kuid närvivõrgustikud tuleb aktiveerida ning mida sagedamini me neid kasutame, seda paremini need töötavad – me peame harjutama lapsevanemaks olemist täpselt samuti nagu rattaga sõitmist.

See on ka selgituseks, miks võib väga kiiresti tekkida tugev ebavõrdsus vanemlikes oskustes, kui üks lapsevanem on täiskohaga kodus ja teine käib tööl. See, kes on kodus, treenib tund tunni järel oma hoolitsemisprogrammi. Vastsündinud beebil on ajus samuti närvivõrgud, mis teevad temast spetsialisti selles, kuidas panna suuremad lapsed ja täiskasvanud tema vastu hellust tundma ja tekitada neis soovi tema eest hoolitseda. Erinevad inimesed reageerivad pisut erinevatele signaalidele ning beebil ei kulu palju aega, et täpselt selgeks saada, mis mõjub just sellele lapsevanemale, kes kohal on. Ja loodus oleks ju rumal, kui ta ei teeks nii, et laps oskab kõige paremini võluda just seda vanemat, kes on kohal üheksal juhul kümnest, ja nõuda temalt hoolitsust. Kuna on ainult kaks indiviidi – laps ja vanem –, kes sobitavad vastastikku oma äsja käivitunud närvivõrke, toimub see tohutu efektiivsusega.

Sellel, kes ei ole kodus rohkem kui vaid mõned tunnid õhtul, on vähe võimalusi oma hoolitsemisega seotud närvivõrke treenida ja lapse signaale tõlgendada. Lapski ei saa treenida ennast sellel tunderegistril mängima või kasutama seda miimikat, mis just seda inimest ülepeakaela armuma paneb. Ja seda polegi ju vaja, kuna alati on läheduses teine vanem, kes on saanud tugevat treeningut ning keda laps on väga hästi tundma õppinud. Vaid mõne nädala möödudes võib hakata lapsevanem, kes on päeval eemal, tugevalt maha jääma – kogu päeva on laps ja teine vanem omavahelist suhet arendanud ja paistavad teineteist hästi mõistvat, samal ajal kui tema jääb kõrvale. Seda on loomulikult võimalik tasa teha, aga kui sa ainult ootad, muutub muster ühest vanemast, kes mõistab lapse signaale, ning teisest, kellel on raske aru saada, mida peaks tegema, järjest tugevamaks. Oleme juba kirjutanud, kui kohutav on kadeduse mürk – kui sa istud täiest kõrist kisendava lapsega, kes end sinust eemale keerab, kuid rahuneb kohe, kui tuleb teine vanem. Sellepärast planeerige nii, et mõlemad vanemad on kodus sama palju ning arendavad seeläbi oma vanemliku pädevust ja õpivad last tundma võrdselt hästi. See on investeering tulevikku.

Loomulikult on võimalik arendada sügav ja hea suhe oma lapsega ka siis, kui sellega alustatakse tõsiselt alles siis, kui laps on mõne aasta vanune. Kuid kogemused näitavad, et sel ajal on juba väga keeruline mahajäämust tasa teha, ning võib juhtuda, et laps jääb selle vanema vastu, kes ei ole algusest peale temaga olnud, alati viisakalt vähe huvi tundma. Seega, kui sa tahad olla kindel, et oled tõeline lapsevanem, siis on palju õigem hakata lapse peal treenima juba ajal, mil ta on vastsündinu.

Üks naissoost parlamendiliige rääkis, et ta oli kolmega oma neljast lapsest ise kodus, kuna sel ajal, kui tema kolm vanemat last olid väikesed, tohtisid ainult emad lapsehoolduspuhkusel viibida. Neljanda lapse ajaks oli seadus muutunud, nii et ka isad said lapsega kodus olla, ja nad jagasid lapsehoolduspuhkust võrdselt. Kui lapsed täiskasvanuna koju helistasid, soovis ainult kõige noorem rääkida nii ema kui ka isaga. Kolm vanemat last soovisid alati rääkida emaga, isegi kui isa telefonile vastas. Kui mitmeid raadiointervjuusid te olete kuulnud, kus hallipäised isad ütlevad, et nad kahetsevad, et ei veetnud rohkem aega oma lastega, kui need väikesed olid?

Kindlasti on ebameeldiv tunne, kui vastsündinud beebi nutab ja sa ei saa aru, mida peaksid tegema. Aga mõtle selle peale, et alguses on kõik ühtviisi nõutud ja kohmetud ning vaid kogemus teeb sind paremaks ja kindlamaks. Ilmselt on inimesed kogu inimkonna ajaloo vältel hoolitsenud mitte ainult oma, vaid ka teiste laste eest. Mõtle kasvõi isase roti peale – ta sai oma poegade kaitsmisega hakkama ja kui tal oleks lutipudel käepärast olnud, oleksid pojad kindlasti arvanud, et neil on imeline lapsepõlv koos isaga!

Endastmõistetavalt on laste jaoks palju parem omada sügavat suhet kahe vanemaga, mitte ainult ühega. Leidub palju suuri asjatundjaid, kes seletavad avalikkuse ees, et ema peab „vähemalt alguses” võtma peamise vastutuse lapse eest hoolitsemisel enda peale ja et laps peab kiinduma korraga ainult ühte inimesse, kuid seda väidet ei kinnita ükski teaduslik uurimus. Seesugune mõttevara pärineb paljuski 1950. aastate psühhoanalüüsist. USAs ja teistes lääneriikides olid 1950. aastad aeg, mida naiste jaoks iseloomustas tagasilöök. Naised kes olid teise maailmasõja ajal ennast ise üleval pidanud, pidid nüüd naasma koduseinte vahele ega tohtinud meestega tööjõuturul konkureerida. Hoiti kõrgel koduperenaise ideaali ja psühholoogid sobitasid oma teooriaid, selgitamaks, et selline elamisviis on lastele kõige parem, sest ema on tegelik lapsevanem ja isa vaid külaline kodus. Tegelikult on arvatavasti kogu inimajaloo vältel ja enamikus kultuurides päris algusest peale lapsi hoidnud emad, tädid, õed-vennad ja mitmesugused sugulased.