Читать книгу Kohtumine Lennart Meriga - Aili Paju - Страница 10

KUI VIRGUSIN, kattis maad kerge lumevaip. Ahi oli rõõmsalt kuivad puuhalud vastu võtnud, alla neelanud ja truubist õhkus mahedat soojust. Kuulatasin, õues tundus olevat vaikne. On’s maru tõesti taandunud, liikunud uutele jahimaadele, ise teab kuhu... Ehk jõuan enne õhtut tõsta mahavajunud aiarea üles?

Tõmbasin tuulekindla, suurte taskutega jope selga, surusin haamri ja naelad tasku, haarasin võtmekimbu. Alumiiniumtraadi kera rippus laudas konksu otsas.

Alati, kui välisukse avan, peatun korraks, sest mul on iidamast ajast komme heita harjumuslikult ettevaatlik pilk üle õue. Kui midagi tundub olevat teisiti kui tavaliselt, tajub silm muutust kohe. Nüüd märkasin tumedat varju puukuuri juures, just seal, kus aed oli mitme meetri ulatuses maani maas.

Kõndisin lähemale, ärev valmisolek hinges. Ja mis ma nägin! Puukuuri juures seisis tuulevarjus metskits, ja mu imestuseks ei jooksnud ta mind nähes ära! Miks ta siin seisis? Oli ta vigastatud, oli ta tulnud abi otsima? Või oli puukuuritagune plats tema tavaline ööbimispaik, sügisel liigub siin kandis inimesi ja koeri harva, kui üldse. Mis nüüd teha?

Tõenäoliselt kuulub arstkond nende ühiskonnaliikmete hulka, kelle alateadvuses tiksub ükskõik millist hädaolukorda tajudes alati spontaanne käsk: kui vajatakse abi, ole kohe valmis aitama. Isegi nüüd, vanul päevil on mul korduvalt tulnud ligimesi ootamatuis olukordades abistada, kas või siia-sinna vuravas reisirongis. Kord eemaldad taskurätiserva abil prügi väikemehe nutust paistes silmast, siis abistad epilepsiahoo saanud haiget või annad esmaabi äsja sõjaväest vabanenud noormehele, keda tabas vagunis seletamatu stenokardiahoog. Kuid abi vajavate metsloomadega pole mul varasemast ajast kokkupuudet olnud. Kus alles probleem!

Metskits ei jooksnud ära, ja sedamaid teadsin, et kõige targem oleks kõndida võimalikult rahulikult lauda juurde ja avada uks, seal vedeles möödunud suve päikeses küpsenud kuiv lõhnav heinahunnik. Kui loom seisab endiselt samas paigas, kõnnin targu tema juurde ja talutan ta lauta. Muidugi, kui saan temaga kokkuleppele...

Lükkasin laudaukse pärani, tuisune õhuke lumekirme polnud takistuseks, lähenesin aeglaselt loomale, võtsin ettevaatlikult ta kaela ümbert kinni ja tundsin, kuidas ta üleni värises. Tule, tule... Sikutasin teda õrnalt ja nüüd juhtus midagi veidrat, õigemini imelist. Kitseke liikus kuulekalt minuga kaasa! Komberdasime aeglaselt kahekesi edasi ja ta laskis juhtida end lauta!

Kui peatusime laudas heinakuhja juures, vabastasin ta oma haardest, kiirustasin tuppa, võtsin köögist vana froteerätiku ja tormasin tagasi. Loomake seisis sealsamas, kuhu olin ta jätnud, ta polnudki laudast minema jooksnud!

Hõõrusin õrnalt metskitse läbimärjad küljed kuivaks, asetasin laudas lebanud peenvillase, kunagi kasutusel olnud hobuseteki ta seljale ja lükkasin, õigemini nihutasin ta heinasaadu poole. Loom kuuletus, nagu oleks letargias. Kogu protseduur oli ka minule uskumatult unenäoline. Puudutasin käeseljaga ta nina, see oli niiske ja külm. Tähendab, kopsupõletikku tal ei ole!

Juba hämardus. Laudaukse jätan lahti, et kits ei tunneks end vangina. Aed jääb täna üles tõstmata, see töö saab homme tehtud.

Ma olin tegutsenud teadmata isegi mille ajel, kuid toas algas kõhkluste transvaal. Esmalt läbistas mind mõte: mis siis, kui loomal on marutaud? Kähku pesin käed sooja vee ja seebiga puhtaks. Või kui tal on algav kopsupõletik? Sel hetkel peatus kõik... Mis teen siis, kui leian hommikul ta laudast surnult? Üldse, kas mu toimetamistes läks midagi viltu? Kas tegin midagi valesti?

Ma ei tahtnud kuidagi uskuda, et loom ei tundnud varem inimese kohalolekut. Majakorstnast oli tõusnud mitu tundi suitsujuga, ma olin liikunud õues ringi, loomake pidi teadma, et siin ringleb inimene. Metskits oli tulnud talu juurde varju ja ta käitus nii, nagu oli ilmselt varemgi käitunud.