Читать книгу Kohtumine Lennart Meriga - Aili Paju - Страница 9

VANA PALKMAJA MÄLETAB ja hoiab kaua suvist päikesesooja, ent köögis, aknaga põhja poole haistsin majja sisenedes rõskuse lehka. Toppisin mahaunustatud asjad kähku seljakotti, keetsin kuuma vee väikeseks kohviks valmis ja plaanisin minna aeda rooskapsaid korjama. Kuna tagasisõiduni oli aega tervelt viis tundi, süütasin ahjus tule ja kõndisin puukuurist kuivi halge juurde tooma.

Kuid õues võttis mu vastu pöörane vastutuul, uus torm; hall taevas oli vajunud päris alla, otse heinamaale. Lõikavad, üdini tungi-vad tuulehood piserdasid lumeliiva ja kui astusin vastu tuult puukuuri poole, kujutlesin millegipärast korraks, et olen sattunud tormitseva Põhjamere äärde, ei tea, miks, aga pähe kerkis täiesti võõra koha nimi – Norrköping, kuigi pole ses väikeses Rootsi linnas eales käinud. Põnev seik, ei tea, kas mõni siia lennelnud hingedest andis märku, et tema on jõudnud pärale just sealt, kaugelt põhjast?

Kui peaksin mõne tunni pärast astuma raudteejaama poole, suruma mitu kilomeetrit endast läbi põrgutuult, istuma poolteist tundi jahedas vagunis ja jõudma lõpuks läbikülmununa linnakorterisse...

Seisin keset õue, süles kuivad puuhalud, ja otsustasin: täna jääb tagasisõit ära, ööbin homseni soojas majas, lähen tagasi siis, kui tuuleulg on vaibunud. Praegu aga kogus torm üha hoogu.

Palun väga, ise igatsesid suurt elamust, siin ta sul on, mine tuppa, tõmba tuulekindel vammus selga ja kõnni üle heinamaa rahuliku metsa rüppe. Kuid soojas toas läks mul õueminekusoov üle. Heitsin paar halgu ahju lisaks, tirisin tugitooli ahjusuule lähemale, mässisin end parajasti villase teki sisse, kui kuulsin õues tuhmi raksatust.

Piilusin aknast välja. Vanad mädanenud aiapostid, mis kavatsesime järgmisel kevadel välja vahetada, ei pidanud marule vastu, andsid järele ja metsapoolne aiajupp oli vajunud mitme meetri ulatuses upakile, kohati päris maha. No nii, õigesti tegin, et siia jäin...

Kui tuul taandub, tõstan aia püsti, seon postid alumiinium-traadiga kinni ja panen toed alla enne, kui suur külm pärale jõuab. Mässisin end uuesti teki sisse, pilk aknal. Raheterad klõbistasid vastu aknaklaasi, katuselt puistati tuhkpeent lumeliiva. Kõigest paar tundi, ja põhjatuul vediski esimese lume kohale, tegelikult nagu varavõitu... Kerge unetukk haaras mu oma rüppe. Unetuid peakski saadetama maale, sealses mõnusalt soojas vaikuses magatakse alati korralikult välja...

Ühel talvel oli üks aianurk samuti suures tuules murdunud ja maha vajunud, kuid tookord polnud mind siin. Varakevadel nägin aias lumel hulganisti jäneste ja metskitsede jalajälgi, avastasin nende sissetallatud raja järgi, et loomad eelistasid kõige enam ravimtaimede peenart, põhiliselt seal oligi käidud maiustamas. Igihaljas iisop, maralijuure kuivanud lehed, harilik pune, aedvaagilehed maitsesid neile rohkem kui miski muu. Nelja noore õunapuu tüved olid jäetud viisakalt puutumata. Loengul oli üliõpilastele tore kirjel-dada, kui arukad on metsloomad, et nad eelistavad talvisel ajal aeda põigates krõbistada ürte ravimtaimedest. Terviseks.