Читать книгу Kohtumine Lennart Meriga - Aili Paju - Страница 8

HUVITAV, KUI VIIMATI SIIN KÄISIN, juhtumisi möödunud aasta oktoobrikuu esimesel, rahvusvahelisel muusikapäeval, tõukas mind samuti seljatagant põhjatuul, vaat et veel jõulisemalt kui täna, suisa maru. Kui kaua on mu hing igatsenud sattuda tõelise raju ristteele, lasta end kanda ja tunda, kas või viivuks, tormi ürgset jõudu.

Pressides läbi järjekordse tuulehoo, tõsteti mind korraks maapinnalt peaaegu õhku, või ainult näis nii, ja olin ülimalt rahul, et viitsisin enne talve siit veel kord läbi sõita. Mis sellest, et ilmajaam oli ette hoiatanud, lubanud tuult, vihma, isegi lumelörtsi...

Küllap saabuvad koos tormiga maailma eri nurkadest kohale teispoolsusesse rännanud hinged, mõni neist ehk kunagine kohalik elanik, kellele paik tuttav, et ajada pooleli jäänud asju siin edasi.

Usutavasti vastab tõele, et soomeugrilastele, sealhulgas eestlastele on kaasa antud vähemalt seitse, kui mitte üheksa hinge. Seetõttu ongi meie rahvas rikas vanade hingede poolest. Olgem tänulikud, et arhailiste juurtega rahva kadestamisväärne ellujäämise ja püstitõusmise võime on alles, võimalik, et pole lõpuni tuhmunud ka mälu ja tuletab õigel hetkel meelde, kes me tegelikult oleme.

Kui mul veab, leian end peagi raju ristteele tekkinud suurest vaikivast august, just sealt, kus võid vabaneda kaasa tilpnenud olmeprobleemidest. Lõplikult! Mis sellest, et tuuline elamus on kestnud vaid mõne minuti.

Kogemus kohustab. Olmest puhastunule karglevad pähe kõikvõimalikud ideed... Mitu aastat on mu sissekantud, kulunud Reeboki ketsides jalad läbinud tuntud teerada, ikka lähemale maakodule, ent just äsja veeretas tormilühis ette veidravõitu küsimuse. Kuidas nägid välja sumeri aegadest pärit rahvakillu meeste, naiste, laste jalavarjud, kui nad kangekaelse visadusega murdsid läbi tihedate padrikute siia, tuulise mere äärde? Kas teab keegi meie ajaloolastest või folkloristidest midagi tuhandeid aastaid tagasi siia saabunute jalavarjudest ja nende ihu katnud hõlstidest?

Tunnistagem, ringi vaadates ja ümbrust sisse hingates oli siia kanti püsimajäämine rahvakillu üks müstiliselt tark liigutus! Võimalik, et edasiliikumist takistasid just jalanõud, sest korraga laius killu ees piiritu, silmipimestavalt helesinine, päikeses loksuv vesi, millest niisama üle ega läbi ei astu... Kosmilise kogukonna suured jõud olid kinkinud tollele hõimule ehedad anded, andnud kaasa püha kohustuse: austage ja hoidke kingitud maad, kohendage see vastavalt oma vajadustele, olge osavad rajama mosaiikseid põlde ja karjamaid, väärtustage metsa ja merd, nii säilib teile ette nähtud õilsaim ülesanne – vastastikune austus, side elususega.

Polnud juhus, et kohale jõudnud, keda hakati mingil ajahetkel kutsuma läänemerehõimlasteks, kõnelesid ülimalt keerulist keelt; see oli ilmne märk, et vaim ses huvitavas rahvakillus sisaldab erilisi potentsiaalseid algeid sügavateks mõtteavaldusteks. Tänapäevani on sama rahvas valmis demonstreerima võimekust, kuidas leiutada uut, kuidas olla valmis kohe haarama kinni maailmas ringlevast uuemeelsusest, olgu selleks moodne, kiiresti arenev tehnoloogia või teab millisest maailmajaost esile kerkinud põnev spordiala.

Kuid sama rahvas hoiab nähtamatu järjekindlusega kinni traditsioonilisest konservatiivsest elustiilist ning on ikka varmalt valvel, et rikas ja keerulisevõitu keel püsiks puhtana. Kõik selleks, et jääda iseendaks.

Varahommikul oli telefon linnas küsinud, miks ma vastu talve veel maale kipun. Vastasin, et viimased rooskapsad ootavad peenralt koristamist ja suur purk peeneks tükeldatud soolatud aedtilli jäi köögiriiulile. Tegelikult huvitasid mind rohkem maha unustatud «Parzival» (Rein Sepa väga heas tõlkes) ja mõni vinüülheliplaat (Led Zeppelin ja teised). Niisugust väärtust ei tohi talveks maakoju jätta, kunagi ei tea, milline võõras hulgus su asju sobrama tuleb ja viinarahaks vahetab...