Читать книгу Kohtumine Lennart Meriga - Aili Paju - Страница 6

TUUL MUUDKUI LÜKKAS. Liiprilt liiprile. Rongist väljunuid oli võtnud vastu kevadine vihmasabin, kiirustav rahvasumm kadus aleviku poole. Ma jäin üksi seisma perroonile, nagu kangelanna Genevieve kaugest filmist «Cherbourgi vihmavarjud», muidugi mõista mitte nii ilus ja noor kui tema^[1.], ümisesin Michel Legrandi unustamatut meloodiat «Meie kohal nukker oli taevas, sõudsid ringi rasked pilvelaevad...» ja ootasin reisirongi lahkumist.

Oli see alles film pool sajandit tagasi! Võlutuina istusid tudengid kinosaalis, mõni korduvalt, armastus kõige prantsuspärase vastu pulbitses, innukalt trügiti prantsuse keele kursustele. Mina ka. Paarist tunnist võtsin isegi osa, oli kiire aeg.

Ilmajaama ennustatud põhjatuul, lubatud kiirus kuni 20 meetrit sekundis oligi kohal, vihmapiserdus pealekauba. Arvatavasti sattusin siia tänavuse kevade kõige tuulisemal päeval. Puhas mõnu oli astuda mööda kõrget raudteetammi küla poole, jalge ees tantsisklesid möödunud sügise väsinud kaselitrid, sekka liivaprügi.

Mäletan, pärast pooleli jäänud prantsuse keele õpinguid lugesin ajalehest Juri Lotmani intervjuud, kus tsiteeriti Ilya Prigogine’i, kelle põnevate ideede kütkeis ma parajasti olin. Ülikooli peahoone fuajees pöördusin professori poole, ütlesin, et mind huvitab väga Ilya Prigogine. Ta mõistis mind lennult ja lubas palutud raamatu tuua kateedrisse, lisades, et teos on prantsuskeelne. «Kas te valdate prantsuse keelt?» küsis professor Lotman muheldes.

«Just ei valda, aga saan hakkama,» luiskasin, ikkagi paar tundi aristokraatlikku keelt nuusutatud. Tegelikult püsisid mul keeleõpetajaga head suhted, tema oli valmis mind aitama. Ja aitaski.

Kalpsates mööda liipreid küla poole, võtsin üles rütmi Georg Otsa kunagisest repertuaarist:

Mööduvad päevad, nädalad läevad,

rõõmu ja muret nad endaga tõid.

Tuld nähes vainul, ära sa uinu,

õnn muidu mööda sust rutata võib...

Raudteel kõndimine on rangelt keelatud, vabakäiguks oli mul aega paarkümmend minutit. Seni, kuni reisirong vurab Orava jaama ette, kus teda passimas Venemaalt kohale jõudnud rasked kaubaveod. Bensiinivagunitest punnis ešelon võtab hoogu ja hakkab rööpaid lõgistades liikuma pealinna suunas. Siis jalutan juba rahulikult metsatuka varjus, kus võib vaid kuulda, kuidas tuulehood tuuseldavad kõrgete kuuskede latvu.

1 Peategelane oli nooruke imekaunis Catherine Deneuve, kellele filmiroll sai läbimurdeks suurde maailma. [ ↵ ]