Читать книгу Kohtumine Lennart Meriga - Aili Paju - Страница 11

HOMMIKUKS POLNUD mu eelmise õhtupooliku kuraasist midagi järele jäänud. Vaid üks mõte toetas mind – metsloom oli vajanud mingil põhjusel abi ja ma aitasin teda nii, nagu oskasin... Kuid kas olen ma kindel, et ta üldse vajas mu abi?

Mis tunne aga oleks saatnud mind siis, kui oleksin jätnud väriseva, läbimärja looma puukuuri juurde seisma, upitanud külma-vereliselt aia püsti, pannud toed alla ja tulnud rahumeeli tuppa? Naelte toksimise müra, aialattide ülesupitamine oleks kindlasti looma hirmutanud, ta oleks üritanud metsa poole joosta vastu räiget põhjatuult. Ei, ma käitusin õigesti! Kohmerdasin köögis, kogusin end ja lõpuks, suures valges kõndisin lauda juurde.

Ta ase oli tühi! Uurisin lauda läbi, loom oli kadunud. Vaid hobusetekk vedeles heintel. Jäljed õhukesel sulaval lumekirmel näitasid, et metskits oli liikunud üle heinamaa metsa poole. Kas õnnestub mul kunagi teada saada, mis juhtus noorukese metskitsega? Kas läks ta oma elu edasi elama või liikus metsa surema?

Hommikune kohvirituaal mõjus rahustavalt, enesekruttimisel polnud mõtet, nii ei jõua ma kuhugi! Aga ikkagi, millise sündmuse olin äsja üle elanud! Noor metsloom tuleb suure maru ajal talu juurde varju ja perenaine juhatab ta lauta.

Miks loom kuuletus? Kas seepärast, et ta puutus kokku oma elu esimese lumetormiga? Mingil põhjusel oli ta üksi või kavatses vaikset puukuuritagust kasutada magamiskohana, aga ümber kukkunud aiarida tekitas temas segadust?

Mulle meenus kunagi loetud juhtum meie jahimeeste üllast teost Põltsamaa lähistel, kui mehed päästsid põdravasika jõest jääpankade vahelt uppumissurmast. Sest nad olid juhtumisi näinud pealt, et lapsevanemast emapõder oli hädas. Kuidas ta ka ei püüdnud, ei saanud ta poega kuidagi veest välja aidata. Mehed sikutasid põdravasika jääpankade vahelt välja, loom soojendati üles, talle pandi korraks isegi kasukas turjale, valati viina kurku ja jäeti üksinda jõe äärde.

Kui jahimehed tulid hiljem ringiga samasse paika, et vaadata, mis vasikast on saanud, leiti jälgede järgi, et ema oli tulnud jõe äärde, leidnud elusa poja ja viinud ta soo peale varju.