Читать книгу Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse - Ain Parmas - Страница 10

Kui esmamulje oleks määrav, oleksime juba 24 tunni pärast riigist lahkunud. Unise peaga võib esimesel hommikul öelda, et see on vaid pisut parem kui pommiauk. Räpane, tolmune, sigapalav – see on rannikulinn Sihanoukville.

Keset asfalteeritud ringristmikku troonib kuldsete lõvide monument – kuldse värviga kaetud hiiglaslikud kipsloomad keset kihavat ringliiklust. Sealsamas kõrval tee ääres laiutab müügipunktide rida – roigastele pingule tõmmatud kilekate, kaubakastidele asetatud müügiartiklid. Alates kohapeal valmivast kergest einest kuni rannatarvete ning lääne brändide mullijookide ja suupisteteni. Kolmerealisel kõvakattega teel toimib liiklus kolm korda kolmel rajal ning sugugi mitte ühes suunas. Sideühenduseks vajalik juhtmestik on Aasiale omaselt lahendatud õhuliinidega ning kulgeb Rapuntseli patsina kokku põimitud risträgastikus üles ja alla nagu Läänemere lained sügistormi ajal. Sealsamas kõrval peatavad sind peopesi ette sirutades vaesed ja rõhutud: „Hallo, sir!“

Kambodža ajalugu võib lühidalt kokku võtta nii, et on olnud head ajad, halvad ajad ja väga koledad ajad. Kahjuks on head ajad jäänud väga kaugesse aega: Khmeeri impeerium domineeris kogu Kagu-Aasia regioonis alates 9. sajandist rohkem kui 600 aasta jooksul. Sellesse aega jääb ka maailma suurim religioosne ehitis Angkor Wat ja teised Angkori templid.

13. sajandil hakkasid asjad halvaks pöörama. Naabrid hakkasid Angkori impeeriumit tükkhaaval ära nabistama ning iseseisvuse tagamiseks tuli nõrkadel kuningatel teha diile nii Tai kui Vietnamiga. 1863. aastal sai riigist sisuliselt Prantsuse asumaa. Päris koledaks pööras kõik aga 20. sajandil, kui jõhker kodusõda lõppes punaste khmeeride genotsiidiga. Vend number ühe – nagu Pol Pot end nimetas – juhatusel tapsid punakhmeerid 1975–1979, võimul oldud kolme aasta, kaheksa kuu ja 20 päeva jooksul erinevatel hinnangutel 1–3 miljonit kaasmaalast. Tegelikult tähendas see kogu Kambodža haritlaskonna hävitamist.

Ehkki genotsiidist on möödas juba 35 aastat, pole riik sellest siiani taastunud. Järgnes kümneaastane Vietnami okupatsiooni periood, kuid punased khmeerid säilitasid kuni aastani 1998 kontrolli osa riigi piirkondade üle ning viisid oma tapvaid rünnakuid ja inimrööve ellu peaaegu praeguse sajandini. Ise nimetasid nad end küll partisaniliikumiseks, kuid sisuliselt oli tegemist terroriorganisatsiooniga, mis tegeles põllumajandusega väga kummalisel viisil. Nimelt ei viljelenud nad ei nisu ega rukist, vaid maamiine. Alla ei jäänud ka vietkongid, kes külvasid maha maailma suurima miinivälja, mis ulatus diagonaalis läbi riigi – Tai lahe rannikult Laose piirini, et mässulisi punakhmeere riigist eraldada.

Nende miinide jälgi võib näha igal sammul. Kellel puudub üks, kellel kaks jalga – nii liipavad kurikuulsa kaasmaalase tegude viljad mööda Sihanoukville’i tänavaid ja randu ning kerjavad.

Inimesed tunduvad siin tumedamad, avatumad ja sõbralikumad kui naabermaal Tais. Kohalikud prouad rannas on väga laia profiiliga. Mobiilsete hoolitsusteenuste portfell algab pediküürist ja maniküürist ning lõppeb massaažiga. Prouad on ainult mõõdukalt pealetükkivad ning ei häbene viiedollarist maniküüri pakkuda ka meestele, unustamata lisaks küsida ka ühte dollarit küünte lakkimise eest. Paaritunnise rannasviibimise ajal jätan selle võimaluse vahele vähemalt paarikümnel korral.

„See kõik on võlts ja kahepalgeline,“ hoiatab eestlasest baaripidaja Sass, kes on pühkinud kodumaa tolmu jalgadelt ning peab Sihanoukville’is juba aastaid meelelahutusasutust nimega Sin City. See asub baaride platsil, mis näeb välja nagu oleks Nõmme turg tihkelt poollahtisi joomakohti täis pikitud, kuid erinevalt kodumaisest asutusest ärkab see elule alles õhtul pimeduse saabudes.

Ei hakka siinkohal lähemalt seletama, kuidas ja mis äri patulinnas täpsemalt toimub, kuid Sassi selgitus selle taustale on suhteliselt kurb. Kuna paljudel täiskasvanutel puudub punakhmeeride genotsiidi ja sellele järgnenud halbade aegade tõttu haridus, töötavad edasipüüdlikumad piigad baaris või poes, ülejäänud aga pakuvad meestele seltsi. Ja unustage ära, nad ei taha valgeid mehi, vaid kohalikku meest. Neil on vaja end ja oma lapsi elatada.

Haridus on huvitav asi. „Kuidas sa tead, et siin meres haisid ei ela?“ oli küsinud Sassi khmeerist elukaaslane. Sass võtnud Google Mapsist lahti kodulahe kaardi ja haide levikaardi ning näidanud, et niivõrd suletud lahes need elukad ei elutse. Arusaamise asemel tekkis aga arusaamatus, sest naine ei saanud aru, mis asi on talle ekraanil näidatud topograafiline kaart ning kuidas see haakub maaga, kus nad elavad. Ei teagi, kust sel juhul oleks otstarbekas koolmeistritööd alustada, kui halbade aegade tõttu on baasteadmistes ja maailmast arusaamises niivõrd suured lüngad.

See on ilmekas näide genotsiidi veel lahtistest haavadest.

Seda üllatavam on, et kambodžalased näivad nii avatud, rõõmsad ja positiivse ellusuhtumisega, ka pea kaksteist tundi päevas tööd rabavad prouad või oma tuk-tuk’is^[1.] tukkudes kliente ootavad mehed. Otsustame, et eks aeg näitab, kas see rõõmsameelsus on kollektiivne kokkumäng või siiski vähem või rohkem siiras.

1 Tuk-tuk – Kambodžale omane motorikša, nimetus tuleb tai keelest. Khmeeri keeles tegelikult remork – mootorratta või -rolleri külge ühendatud kaherattaline varikatusega kaarik enamasti reisijate ja nende pagasi veoks. [ ↵ ]