Читать книгу Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse - Ain Parmas - Страница 11

SASS: MEIE MEES SIHANOUKVILLE’IS

Inimesi saab kaheks jagada väga paljudel viisidel: küll on autojuhid ja jalakäijad, otse ja viltu parkijad, ent ka inimesed, keda Kambodža kohutab ja kes põgenevad sealt ummisjalu, ning need, kes seda maad jällegi armastavad. Viimaste hulka kuulub vaieldamatult ka Sass.

Nüüd oleks ehk kohane kõnelda, kuidas Sass ehk ristinimega Aleksandr Viikholm Kambodžasse sattus. „See oli aastal 2012,“ alustaks Hillar Palamets oma väriseval häälel, „kui Sassi pitsarestorani-omanikust sõber ja tööandja käis Kambodžas väljasõidul ning sattus sellest maast vaimustusse.“

Küpses plaan avada ka seal üheskoos korralik pitsakoht. Sass müüs maha oma auto ja tsikli ning kuna asukoht on toitlustusäris kuningas, reisitigi üheskoos 10 000 kilomeetrit kagu poole Tai lahe ääres paiknevasse Sihanoukville’i linna. See ligi 240 000 püsielanikuga asum on kuningriigi peopealinn ehk poliitkorrektsemalt väljendudes tänu kaunitele randadele turismi üks tõmbekeskustest Kambodžas.

Juba kuu aja pärast leiti Sihanoukville’is baaride platsil väljarenditav koht ning asuti restorani ehitama. „Kui pool oli valmis, siis mõtlesime, et ei – teeme ikka baari. Tuli jälle vähemalt pooleldi otsast alata,“ räägib Sass. Aasta pärast lahkus kompanjon kodumaile ning Sassist sai tol hetkel teadaolevalt linna noorim äriomanik.

Vahelepõikena veidi baaride väljakust, mis on fenomen omaette. Põhimõtteliselt võib baaride väljaku elu järgi Sihanoukville’is kella õigeks panna. Hiljemalt kella kuueks õhtul tulevad kohale omanikud ja baaripersonal ning hakatakse avamiseks valmistuma. Sageli on omanikeks valged, kes joogi- ja jäävarude ning muu seesuguse tugitegevuse eest hoolt kannavad. Koristustööd tehtud, sööb naispersonal üheskoos laste ja abikaasadega baarileti või -laudade taga kaasatoodud õhtueinet. Hoolimata kooliõpilase välimusest on baaridaamid sageli siiski kahekümnendates-kolmekümnendates pereemad: kellel üks, kellel rohkem lapsi ja vanamees pealekauba. Öises vahetuses töötamisel on omad miinused ning seepärast on õhtune perekondlik kogunemine veel avamata baaris ainus viis, kuidas lapsed enne magamaminekut ema näevad. Ning siis tööle!

Täpselt kell seitse on perekondlik koosviibimine lõppenud. Naised hakkavad end kõikides baarides justkui kellapealt samal hetkel meikima ning isad viivad lapsed koju. Kord nagu Viiburi sõjakoolis. Kella kaheksaks teeb minekut kogu meessoost personal ning plats jääb ohjata piltilusatele piigadele, kes kundedele märjukest kallavad, piljardit mängivad või niisama juttu puhuvad. „Aitan baari lahti teha, siis lähen ära ja tulen sulgemise ajal, sest mehed ei julge ju kohalike naistega juttu veeretada, kui valge suguvend leti taga seisab,“ seletab Sass töökorralduse tagamaid.

„Kas sa oled oma eluga siin rahul?“ pärime, kui Sass on välja kallanud esimesed toobid kohalikku vaadiõlut.

„Kui aus olla, siis juba esimesel nädalal sain aru, et just Kambodžasse ma jääda kavatsengi. See nagu teisel planeedil käiv elu tõmbas mind kiiresti: inimesed, lahkus, nende väärtused ja eluviis. Kõige selle kõrval tundus, et kogu mu eelnev elu oli raisku jooksnud, ajades taga valesid ja ebaolulisi asju ning hinnates olematuid väärtuseid.“

Mis on siis need khmeeri väärtused, mis Sassi on jäägitult ära võlunud? „Eesti ühiskond on end täis söönud, inimesed nii uhkeks kätte läinud, üks on parem ja etem kui teine. Kamdodžas sellist asja pole. Siin võtavad inimesed sind sellena, kes sa oled, mitte ei otsusta selle järgi, mis on sinu saavutused. Oluline faktor on muidugi ka soe kliima, tänu millele kaob kogu negatiivsus. Sellist elu nagu Kambodžas on mujal raske näha, sellepärast on inimesi, kes seda nähes siit põgenevad, ja on inimesi nagu mina, kes mõistavad nende eluviisi. Kuni Kambodža inimeste väärtused peavad ka sinu jaoks vett, ei kao kunagi tõmme selle kultuuri vastu,“ võtab Sass kokku oma vaate khmeeride kultuurile ja iseolemisele.

Siinkohal tuleb jahutada tuulispäid, kes tahaksid kodumaal kohe kõik sillad põletada ning tulla Kambodžasse hõlpelu peale. Palgatööga on siin elatist teenida kindlasti raske, oma äri ajades on see võimalik. Aga asjad on siin teistmoodi. Riigimakse müügikäibelt või töötasudelt sageli ei maksta. Avalike teenuste nagu alkoholi müügiloa väljastamise puhul on käibel eraldi hinnakiri ja maksta saab üksnes sularahas. Ja loomulikult ainult USA omas. Õiguspärase ootuse põhimõte või investeeringute kaitse ei ole siinmail vormelid, mis kedagi kõnetaks. Täna pead baari, homme võibolla tuleb politsei ning ütleb, et su äri on lõppenud. Seega saab ka khmeeride impeeriumis ratsa minnes üksnes vaeseks ning püsiklientuuri tekitamine ja oma elu järje peale saamine võtab aastaid.

„Minu baaripidamine on rohkem kui hobi, mitte bisnis. Kõrghooajal teenid pisikasumit ja vihmahooajal hoiad asutust oma taskust üleval. Aga mu naabrid, kes on minust kõvasti vanemad ning varasema elu jooksul sääste kõrvale pannud, naudivad seda eluviisi. Nii ka mina,“ ütleb Sass.

Ta ei soovita endast eeskuju võtta, oma vara maha müüa ja kaugele itta tormata, sest teab, et siin tuleb ette väga raskeid ning Eesti inimesele harjumatuid olukordi. Paljudele selline asi lihtsalt ei sobikski. „Olen palju kohanud inimesi, kes ei suudaks Kambodžas elada, sest reaalsus on liiga valus. „Issand kui must!“ ja „Issand, kui vaesed lapsed tänaval magavad!“. Kui mina näen vaesust või last tänaval, valdab mind kaastunne ja valu. Ma näen, kui ärahellitatud elu olen ma elanud ja kui vähe kellegi teisega arvestanud.“

Siiski jätab Sass otsad lahti ja väravad sulgemata. „Ma arvan, et ma lihtsalt olen vähe segasem inimene kui paljud teised. Aga tehke alati seda, mida sisetunne ütleb – muidu ei saagi teada, mis on õige ja mis on vale. Kogu mõtlemisaeg on ainult raisatud elu. Mõttetu on jälgida telekast palmireklaame ja mõelda, et mul võiks olla võimalus seal elada. Pigem tuleb siis osta pilet ja hakata tegutsema, kui sellised mõtted juba peas ja piinavad.“

Edasine elu näitab, et Sassi kiindumus Kambodžasse on tõepoolest tõeline, üks ja ainus. Pool aastat pärast meie esmakohtumist jääb ta tõsiselt haigeks. Väisab mitut kohalikku kliinikut, kes kahtlustavad malaariat. Et tõbi hoolimata ravist ei tagane ning Kambodžas möllab parasjagu vihmaperiood, istub ta lennuki peale ja sõidab Eestisse. Siin pannakse ta pärast saabumist järgmisel päeval haiglasse, sest kogu keha on põletikes ning kehakaalust kaotas Sass umbes neljandiku.

„Mõlemapoolne kopsupõletik. Tohtrite hinnangul ei jäänud palju surmast puudu,“ räägib Sass. Pärast pikemat ravi on mees taas jalul ning esimese asjana broneerib ta lennupiletid Phnom Penhi, et Kambodžasse naasta.

Järgmisel päeval sõidame paljude kiidetud, eestlasele raudtee moodi kõlava nimega Koh Rongi (Kaôh Rŏng) puhkuse- ja peosaarele. Sass küll hoiatab, et just mõni aeg tagasi leiti saarelt naisturisti laip – kurjamid ei kõhelnud tapmast riiete, raha ja mobiiltelefoni pärast. Et kannatanu ei hakkaks „kitse panema“, kui vanglaslängis rääkida. Jutt ei käi mitte kaugematel ida aladel levinud zoofiiliast, vaid politseile kaebamisest.

Подняться наверх