Читать книгу Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse - Ain Parmas - Страница 12

Vana kaluriküla lookleb mööda rannajoont sadamasillast kahele poole. Paarkümmend söögi- ja joogikohta, kus enamasti on ametis valged. Elukutselised vanad hipid, rastad, niisama ilmarändurid. Kümmekond öömajapakkujat.

Paariaastased khmeerilapsed tunduvad kasvavat ise ja sõna otseses mõttes rannaliival, millega kaasneb vaba ligipääs ookeanile, paadiaerudele ja sadamasillale. Ilmselt ka söögikohtade köökide kuumale õlile, terariistadest rääkimata.

Näeme üht nelja-viieaastast harjutamas hakkimistehnikat väiksemapoolse matšeetega, mida kohalikud pruugivad kookospähklite avamiseks või muuks köögitööks. Praegu võib välise vaatluse teel loendada veel viit pluss viit alles olevat sõrme. Ei ühtki lapsevanemat kanaemalikult neid ketistamas ning halamas, et oh jumal küll, ära mine merele nii lähedale või kus sa selle kirve nüüd kätte said...

Praegu veel on see saar seljakotiränduri paradiis ning vähemalt 50% ulatuses põgenemine tsivilisatsioonist. Mõõna eest kaugemale merele ankurdatud long-tail’i paadid^[1.], põhjani läbipaistev kalamaime täis vesi ja rannaliiva mangokarva värviv päikeseloojang Bob Marley „Buffalo Soldieri“^[2.] taustal. Paraku võib aga kihla vedada, et kümne või veidi enama aasta pärast näeb see välja samasugune turistilõks nagu Koh Phi Phi Don Taimaal. Ehk siis paik, kus pidu käib 24/7 ning iga ruutmeetri tänava- ja plaažipinna pärast konkureerib vähemalt üks, vahel ka mitu luikvalget tüsedusele kalduvat õhtumaa tüüpi.