Читать книгу Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse - Ain Parmas - Страница 8

„Daamid ja härrad, maandusime Shanghais. Õhutemperatuur on 5 kraadi.“ Kui palju peab lõuna poole sõitma, et natukenegi sooja saada? Tundub, et üle 9000 lennukilomeetri märksa soojemast Pariisist pole piisav, New Delhi ja Sharm el Sheikhiga ligilähedasest laiuskraadist rääkimata. Peagi selgub aga, et vähene õhusoojus ja läbilõikav tuul on üks väiksemaid probleeme. Saagem tuttavaks: asjaajamine à la China.

Läbinud pea poolekilomeetrise koridori ja hoides silmsidet siltidega „Transfer“^[1.], jõuame lõpuks tõotatud teenindusletini, mis Hiinale kohaselt on punasel taustal siltidega. Kohe selgub ka kolme teenindusletis töötava noore hiinlase töö: suunata kõik transiitreisijad oma pagasit jahtima. Sest nagu tütarlaps suhteliselt heas inglise keeles seletab: „See, et teie kotid lubati saata Stockholmist otse Phnom Penhi, ei loe midagi, kuna edasi lendab teine lennukompanii. Uskuge mind: kui te praegu pagasile järele ei lähe, jääb see siia Shanghaisse.“

See, et lennukompanii vahetusel pagasit edasi ei saadeta, on reisikorralduse alal muidugi suhteliselt üllatav lähenemine. Ei teagi, kas tänada selle eest valelubadusi jaganud ja meid täiesti üleliigseid pileteid ostma sundinud Air France’i või Hiina kommunistlikku parteid.

Iseenesest pole ju kontimurdev oodata pagasilindilt ära oma kotid, minna nendega uuesti check-in’i-lauda ja anda samad kotid teisest luugist kõrvallindile. Kuid selle kilplaserežiimiga on üks väike aga: pagasi saab kätte väljaspool transiittsooni ning ilma viisata kommunistlikku riiki siseneda ei tundu kuigi ahvatlev. Püüame asja uurida piirikontrolli juures patrullivalt politseinikupreililt, kes suudab meile 30 sekundi jooksul anda täiesti vastupidiseid juhiseid. Esmalt nõuab ta maale sisenemise kaardi täitmist, kuid kui me viisa numbri, peatumispaikade aadressi ja muu sellisega jänni jääme, käsib ta ilma kaardita sappa võtta. Migratsiooniametnik kuulab meie pileteid ja passe vaadates lugulaulu ära ning kutsub ülemuse. See viib Kadri passi ja Kadri enda eemal asuvasse boksi, mille klaasseinal helendab kiri „Duty supervising officer“^[2.]. Tundub, et ka „valvesuperviisor“ ei suuda läbi näha meie kurje kavatsusi. Ametnik sisestab passiandmed, täidab meie eest kollased kaardid, paar korda lõksatab passi kohal templimasin ja voilà: olemegi ilma mingi viisata sisenenud totalitaarsesse tuumariiki.

Vahime närviliselt pagasilinti, aga mida ringi kujul liikumas pole, on meie kotid. Muidu poleks ju hullu Hiinat viisata uudistada, aga alati on tõrgete tekkides ajaga tuuga. Järgmise lennuajani on veidi rohkem kui tund, aga meil pole ei kotte ega pardakaarte Phnom Penhi lennule, rääkimata aust, mõistusest ja südametunnistusest. Sest miks muidu me Vene värki Hiina moodi eesti keeles valjusti sõimame.

Lõpuks saabuvad kotid ning astume kiirkõnnis ala poole, kus on paljulubav silt „All transfers“^[3.]. Igavlev tolliametnik heidab pilgu piletitele ja suunab meid lauda number kuus. Võtame sappa. Kümmekonna minuti pärast tuleb lennujaamatöötaja, heidab pilgu samadele piletitele ja ütleb, et me ei saa siin check-in’i teha.

„Te tulite siia teise lennukompaniiga, mitte Eastern China Airlinesiga.“

Mis sellest, et Ida-Hiina Lennuliinid peaksid meid edasi lennutama ka Phnom Penhi. Proua kupatab meid koos pagasiga tollikontrolli ja siis kolmandale korrusele klienditeenindusse, et saaksime mingid teistsugused pardakaardid. Lennuni jääb umbes kolmveerand tundi.

Tollikontrolli ees on suur rahvasumm, aga õnneks liigub see kiiresti. Vaatamata tollimehe juhatustele hargneb see ühel hetkel nagu Mekongi jõe delta ja peagi leiame end läbimas tollikoridori, mis siltide järgi on mõeldud diplomaatilise passi omanikele. Nojah, õige hõlma ei hakka keegi. Kolmandal korrusel saame lennule registreerimise õnneks kiiresti tehtud ning sealsele ametnikule piisab täiesti meie jutust, et võtame Kambodža viisa piiril. Ja siis ei suuda me vastu panna kiusatusele käia korra ka lennujaamast väljas – Hiinas viisata viibimise võimalust ei saa ju lasta raisku minna.

Lõpuks suundume uuesti passi-, turva-, tolli-, dengepalaviku ja muude kõikvõimalike kontrollpunktide maailma poole, mille sissepääsu näib eemalt vaadates valvavat kaks papist väljalõigatud elusuuruses politseinikku. Lähemale jõudes selgub, et tegemist on päris politseinikega, kes püsivad niivõrd liikumatud tänu suletud silmadele, mis kõigi eelduste kohaselt võib tähendada valvepostil püstijalu magamist. Meenub hiina vanasõna, mis räägib magava draakoni häirimisest ning sellega kaasnevatest tõsistest tagajärgedest. Nii lahkumegi vargsi viisata väisatud Hiina rahvavabariigist, sest teadupoolest võib ka luuavarrest tulla pauk ja magava draakoni suust leegiheitja. Siiski tuleb meil pärast pooletunnist riigis viibimist täita maalt lahkumise kaardid – Hiina bürokraatiaaparaat on ületamatu.

1 Transfer – ümberistumine, jätkulend. (inglise k)[ ↵ ]

2 Duty supervising officer – vahetusevanem, valveohvitser. (inglise k)[ ↵ ]

3 Kõik jätkulennud. (inglise k)[ ↵ ]