Читать книгу Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse - Ain Parmas - Страница 7

J.M.K.E. Juriidiliselt korrektsena kõlab see: „Jeesus Maria, karjatas eit!“ Just selline tunne valdab meid Stockholmis Arlanda lennujaamas. Sellest laulaks Villu Tamme oma ilmakuulsa punkbändiga tõenäoliselt suure mõnuga.

Kui sõit Tallinnast Stockholmi on igav nagu Rootsi laud laevas, siis lennujaamas kisub õhkkond vägisi ärevaks. Pagasit vastuvõttev proua on vabatahtlikult asunud tegutsema Kambodža migratsiooniametnikuna ning keeldub meie kotte vastu võtmast. Mitte sellepärast, et meie pagas oleks pungil püstolkuulipildujaid, mürkmadusid ja uraani isotoopi järjekorranumbriga 235, vaid et meil puuduvad passides Kambodža viisad ning ostmata on ka tagasisõidupiletid. Lennuki väljumiseni on 87 minutit.

Selgitused, et võtame piirilt äriviisa ja ostame tagasilennupiletid Kambodžas kohapeal, põrkavad vastu mõistmatuse müüri. „Kambodža piirilt ei saa sel viisil viisat ja lennukompanii reeglid ei luba teid lennukisse lasta,“ ütleb proua üliteadliku näoga ja helistab Prantsuse Õhu esindusse. Pikk rootsikeelne telefonikõne. Temalt küsimused, meilt vastused. Selgitame pikalt ja laialt, et ostame Phnom Penhis kasvõi piletid Bangkokki juhul, kui me maale ei pääse, ning ärgu nüüd Air France muretsegu meie asjade pärast.

„See seaks Air France’i halba valgusse,“ kõlab keeldumise põhjenduseks.

Ja meie veel mõtlesime, et lennukompanii töö on lennata lennumasinatega maalähedasel orbiidil!

Kakskümmend minutit hiljem lahkume kakskümmend korda närvilisemana koos sooja soovitusega minna lennukompanii boksi asja klattima. Lennuki väljumiseni on 68 minutit.

Vestlus Air France’i kontoris kolme prouaga kulgeb samas taktis.

Rootsi prouad: „Meie ei saa teid lennukile lasta, kuna te ei saa piirilt viisat!“

Meie: „Me oleme viisanõudeid kontrollinud!“

Rootsi prouad: „Te ei pääse ikkagi lennukile, kuna reeglid on sellised!“

Meie: „Kui me riiki ei pääse, ei ole see ju Air France’i mure. Me ostame siis pileti Taisse, meil on selleks raha!“

Rootsi prouad: „Rahas ei ole küsimus. Me ei saa teid lennukile lubada!“

Prouad loevad Kambodža viisanõuete kohta internetti läbi ja püüavad helistada saatkonda Londonis. Õnneks on telefoniliin kinni. „Ole vait!“ kähvab Kadri mulle juba mitmendat korda, kui püüan taas seletada, et meil on piisavalt raha Bangkoki piletite ostmiseks, kui me Phnom Penhis riiki ei peaks pääsema. Kulub veel veerand tundi ja lõpuks jäävad prouad uskuma, et meil pole plaanis edaspidi kogu elu Air France’i kulul lennukijänestena lennata, vaid suudame ise osta tagasisõidupiletid.

„Me tahame tõendit, et te saate Kambodžast lahkuda!“

Okei, pole probleemi. Lubame, et ostame probleemide korral piletid riigist lahkumiseks.

Võtame passid ja kotid ning oleme lahkumas, kui afrojuurtega rootslanna meid tagasi hõikab.

„Aga te peate need piletid ostma kohe, et lennukile pääseda! Siin kõrval on toolid ja tasuta Wi-Fi!“ Tasuta toolid ja keeruka autoriseerimisega Wi-Fi on tõesti lohutav, eriti kui lennuki väljumiseni jääb 47 minutit.

Nii kiiresti pole me kunagi pileteid ostnud ja loodetavasti ka enam kunagi ei pea. Kõigepealt kulub mitu minutit netiühenduse loomiseks. Umbropsu valime Euroopa õhuruumis mitte väga heas kirjas Cambodia Angkor Airi ja märtsikuusse piletid Bangkokki, et kogu see kurikaval skeem vajaduse korral turismiviisa kahekuulisse kehtivusperioodi mahuks. Üks dikteerib passi- ja krediitkaardi numbreid, teine sisestab. Närvid on pingul nagu pommikoeral ja passi kehtivusaeg läheb sassi juba ajalooks saanud väljastamiskuupäevaga.

Viisteist minutit hiljem ja 202 dollarit vaesemana naaseme kottidega pagasi äraandmislauda. Seekord aga ei tahetagi neid poolfiktiivseid lennupileteid näha – asiaatliku munitsipaalmigratsiooniametniku rangus on lahtunud. Paarkümmend minutit hiljem oleme läbinud turvakontrolli ja ootame värava juures lennukisse pääsemist. Pariisi lennuki väljumiseni jääb napp 20 minutit.

Juba lennukis olles nendime, et pole midagi hullemat kui prantslaste püüe rakendada Saksa täpsust Rootsis. Püüdes asjas pisutki positiivsust leida, nendime, et meie fiktiivsed lennukipiletid maksid siiski pea poole vähem, kui oli maksnud taksosõit Stockholmi sadamast Arlanda lennujaama. Selle nimi on vist sotsiaalse turumajandusega heaoluriik või kes seda nüüd täpselt teab.

Jääme huviga ootama, mida toovad järgmised lennujaamad. Vähemalt sõidame Pariisi laskudes vikerkaare alt läbi.

Pariisi Charles De Gaulle’i lennujaam. Kuulsa kindrali nimelises aeropordis tuleb väravate L juures väravate K juurde pääsemiseks kasutada sinist autobussiliini. Koos sinise teisipäevaga on jõudnud kätte aeg vabaneda üleriietest – mina tumesinisest voodriga poolpikast talvemantlist, Kadri mürkrohelisest nailonist hipsterijopest: troopilises kuumuses on nendega peale seljakotiruumi raiskamise vähe peale hakata.

„Huvitav, kas jope käib taara või paberjäätmete alla?“ mõtisklen terminalis peene nimega jäätmekogumissüsteeme silmitsedes. Lõpuks „unustame“ sekkarist ostetud / kodukeldrist välja otsitud ühekordse otstarbega joped WC-kabiini nagisse. Ja jääbki kõigest seitse tundi oodata edasilendu Shanghaisse.

Pean pöialt, et Kadri ei hakkaks siin lugema kaasavõetud Frederick Forsythi „Šaakali päeva“. Äkki on teise ilmasõja kangelase ja hilisema vabariigi presidendi mõrvamiskatsest jutustav põnevusromaan temanimelises lennujaamas sama kui „Saatanlikud värsid“ moslemimaades? Parem mitte riskida!