Читать книгу Litsid - Ajakirjade Kirjastus - Страница 2

Keskendunult, professionaalse kiirusega rahatähti lugev noor naine ei olnud teadlik pilgust, mis iga tema liigutust tähelepanelikult jälgis.

See oli ämbliku pilk, kes on tajunud võnkeid oma keerukal võrgul, kuhu on maandunud habras liblikas; signaale, mis ütlevad talle, et liblikas ei ole veel teadlik oma vangistusest, ei ole veel alustanud võitlust vabanemise nimel, ei ole veel aru saanud selle võitluse mõttetusest.

Nagu ämbliku silmad on vaid mustad vedelkristallid, mis ei anna edasi ühtegi emotsiooni, ei reetnud ka daami silmad midagi peale elukogemuse. Erinevalt kaheksajalgsest kiskjast, kes näeb saagis vaid kõhutäit, hindas ta eelkõige liblika ilu, arvutades oskuslikult selle esteetilise mõju rahalisse väärtusse.

Tegelikult sarnanes ämblikupilguga daam pigem mõne territooriumiteadliku kaslasega. Ta oli nagu hästitoidetud puuma, kes ei pea mõtlema järgmisele suutäiele ja teab, et vahel – headel päevadel – võib toiduga mängida ja siis sel minna lasta. Sellised naised armastasid reeglina rõhutada oma kassilikkust väliste detailidega nagu kunstleopardinahast aksessuaarid – kuid mitte tema. See oleks olnud odav, väljakutsuv – kõike seda, mida proua Kukk ei olnud. Ta teadis, et ka rangelõikelises tviidkostüümis jääb ta alati oma küüsi varjavaks, ohtlikuks ja paeluvaks metslaseks, just nagu tsirkuseareenil kuulekalt läbi rõnga hüppav lõvi jääb alati majesteetlikuks loomade kuningaks, samas kui lõvisoenguga puudel on ikka vaid pisut naeruväärne nipsasjake.

Kuni noor daam tema rahatähti luges, võttis proua Kukk käekotist merekarbina disainitud puudritoosi ning kontrollis peeglist oma huuli. Laitmatu „džunglipunane” – selle sõna oli moodsate daamide teadvusse kinnistanud kinodes laineid lööv uus Ameerika mängufilm. Veel eelmisel hooajal oleks seda tooni peetud eesti naisele sobimatuks; nüüd aga lõõmas see isegi noore kassiiri huultel ja küüntel.

„Siin. Kogu teie arvel olnud raha.”

Proua Kukk naeratas nõusolevalt.

„Kas te soovite oma konto meie pangas sulgeda?” küsis kassiir pisut murelikult.

„Oh ei,” naeratas proua Kukk veel kord, sedapuhku tõrjuvalt.

„Väga hea,” nõustus neiu. „Teiste pankade kliendid tulevad praegu pigem meile üle! Nüüd, kus Saksa pangad uksi sulgevad. Eriti üllatunud on vanemad härrad, kes pole kunagi moodsas pangakontoris käinud. Isegi naisterahva nägemine ehmatab neid ära.”

Esimest korda naeratas ka kassapreili, keerates vesteldes rahapakkide ümber kummipaelu, nagu kooks kassikangast.

Proua Kukk vaatas neiu graatsilisi käsi.

„Teie olete vist klientidega väga osav?”

„Kliendi rahulolu on meie suurim tasu,” vastas neiu, pannes stampliku fraasi kõlama peaaegu veenvana.

„Ja te olete oma tööga siin rahul?”

„Rahul?” Neiu tõstis silmad. „Muidugi…”

„Pole mõelnud mõne teise ameti peale?”

Kassiir naeratas taas, seekord üllatunult.

„Proua, see on ju Eesti Pank!” hüüatas ta mõnevõrra valjemas võtmes, kui oli maha peetud kogu eelnev dialoog. „Kindlamat töökohta pole olemas!”

Neli kummipaeltega kokku seotud rahatähtede pakki seisid letil proua Kuke ees.

Kui kahju, mõtles viimane. Oleks mul selline tüdruk… kõrgem klass!

„Ilmselt on teil õigus,” noogutas ta malbelt.

Justnagu teineteise kõrvale laotud mängukaardid, mis kätkevad endas suure võidu või hävitava kaotuse valemit, lebasid rahapakid vaid veerand tundi hiljem massiivse kirjutuslaua rohelisel kalevil. Proua Kukk tundis end kaardimoorina, kes valmistub saatust lugema. Ehkki tema vastas istus nõunik Metsla, teadis proua Kukk, et tegelikult loetakse siin lauas tema enda tulevikku – ning ka minevikku.

„Kujuta pilti,” nentis nõunik Metsla kuivalt. „Ja saitegi raha kokku.”

Proua Kukk noogutas, hoides nõunikku oma pilgu vangistuses.

„Õnnitlen,” noogutas ka mees. „Siis ma ei näe mingit põhjust, miks me ei võiks pabereid vormistada.” Ta vajutas mitme liiniga lauatelefoni üht klahvi ning kummardus aparaadile pisut lähemale. „Preili Raud, kas te tooksite Falkenbergide kinnistu paberid?”

Naaldudes tagasi tugitoolile, võttis nõunik Metsla alateadlikult poosi, mis peegeldas tema vastas istuva daami enesekindlust ning seda teatud intiimset häbematust, mida võivad endale lubada inimesed, kelle vahel kunagi midagi on olnud ning kes teavad, et see on määratud korduma.

„Pole muidugi minu asi uurida, aga kuidas te sellise summa kokku saite?” küsis ta. „See ei ole üldse väike raha.”

„Investeeringud, härra nõunik,” langetas proua Kukk silmad, nagu pihiks mehele midagi väga isiklikku.

„Sooh,” muheles nõunik. „Mis teie äriportfell siis sisaldab?”

Proua Kukel oli õnnestunud vastust juba mitmel puhul harjutada.

„Mul on olnud kaks tarka investeeringut: esimene oli abielu härra Kukega, ja teine oli härra Kukest lahutamine.”

„Vaene härra Kukk…” kihistas nõunik Metsla varjamatu sarkasmiga. „Kui ta ometi poleks nii rumalalt abielurikkumisega vahele jäänud…”

„Rumal lugu tõepoolest,” muigas daam vastu.

Teema oli liiga magus, et seda pooleli jätta.

„Huvitav, et härra Kukk, nii ettevaatlik mees, abieluinimene, tabatakse otse, in flagranti1, alaealise tütarlapsega voodist…” filosofeeris nõunik Metsla, avades sigaretietüi vestluskaaslase suunas.

„Õudne juhtum,” mängis proua Kukk kaasa, keeldudes viisaka žestiga sigaretist.

„Ja seda veel tütarlapsega, kes nii väga sarnaneb teie praeguse tubli assistendi, preili Renatega…” arutles nõunik sigaretti süüdates.

„Juhus, puhas juhus!” laksutas proua Kukk ripsmeid.

Nõunik Metsla puhus välja paar ühtlast suitsurõngast. „Kui hea, et meie riigis saab iga skandaali kinni maksta… ja ka solvatud abikaasa hingehaavad saab rahaplaastritega terveks ravida…”

„Eks valuraha leevendab jah seda kannatust,” nõustus proua Kukk.

Nõunik Metsla jälgis enda kohal lakke tõusvaid filigraanseid suitsurõngaid varjamatu uhkusega. „Aga ikkagi… see võluv ja tark alaealine tütarlaps… kas ma võin äkisti oletada, et…?”

Proua Kukk tõstis protestivalt käe. „Härra nõunik, teate ju minu poliitikat? Teie ärge küsige minult ja mina ei küsi teilt – näiteks seda, miks Falkenbergide kinnistu nii kiirelt ja odavalt omanikku vahetab.”

Nõunik Metsla vaikis hetkeks, siis aga noogutas tunnustavalt: „Touché2. Aga minul, proua Kukk, ei ole teie ees saladusi olnud.”

„Nii?”

„Kõik on juriidiliselt korrektne. Praegu on lihtsalt õige aeg kinnistuid osta. Mis te arvate, mitu kinnistut on sakslastest viimase nädala jooksul Tallinnas vabaks jäänud? No pakkuge!”

Proua Kukk pööritas naiivselt silmi, nagu otsiks vajalikku numbrit laest.

„Noo… näiteks… 163?”

Reaktsioon vastas ta ootustele. Pärast väikest pausi köhatas nõunik Metsla: „Hm. Oleksin pidanud aimama, et teid juba faktidega ei üllata.”

„Kodutöö, kallis härra nõunik!” sosistas proua Kukk malbelt. „See ongi meie ametisaladus.”

„Siis te teate ka,” jätkas nõunik, „et lahkuvad sakslased on segaduses – nad pole kunagi pidanud maakleritega asju ajama. Nad ei saa arugi, et neid pügatakse igal sammul. Kõik kiirustavad „isamaale”.

Varandus läheb võileivahinnaga turule.”

„Eriti selline varandus, mille ustel võib näha politseipitseeringu jälgi… või ma eksin?” küsis proua Kukk ettevaatlikult.

Metslat viivuks vallanud kimbatus oli talle magus vaatepilt. Kuid nõunik kogus end kiirelt.

„Maja oli tõesti politsei nõudmisel mõnda aega pitseeritud… Aga see ei kahanda selle väärtust!”

„Ja te lihtsalt kuulsite õigetest kanalitest õigel hetkel, et Falkenbergide maja on saadaval, eks ole?” jätkas proua Kukk nurrumist.

„No täpselt nii!” hüüatas nõunik. „Vaat, kui on vajalikke tutvusi, kes on ka vahest mõne teene võlgu, siis kuuleb igasugu huvitavaid asju.”

Proua Kukk võttis taas sisse allaheitlikult malbe poosi.

„Sain vihjest aru. Tunnistan – mina olen tõesti teile nüüd võlgu. Ainult ma ei tea, mida „huvitavat” te minult kuulda võiksite.”

Nõunik Metsla tõusis aeglaselt. Ta oli libedalt sujuv nagu hästiõlitatud kolb, milleta ükski masinavärk ei saa toimida.

„Ma usun et teil avaneb võimalus seda võlga kustutada…” sosistas ta. Proua Kukk teadis, et mehe arvates kõlas see vihje jõuliselt ja sugestiivselt.

Kõlas kiire koputus. Nõunik langes hoobilt tagasi tugitooli, asjalik ja kiretu. Uks avanes ning sisse astus kena sekretär, kes asetas mapi nõutud paberitega ülemuse lauale.

Nõunik Metsla hääles kõlas vaevukuuldav ärritus, mille tingis sekretäri vale ajastus.

„Aitäh, Irene. Tooge… Kas te sooviksite ehk tassikese kohvi?” küsis ta proua Kukelt ning jätkas siis vastust ootamata: „Tooge meile kohvi, palun.”

Sekretär, kellel ilmselt polnud kombeks liigseid sõnu teha, lahkus kerge kummardusega. Proua Kukk seiras teda hindavalt.

„Päris kena sekretär teil,” mainis ta just nagu möödaminnes.

Nüüd oli nõuniku kord protestivalt käed tõsta:

„Ärge Irenet küll palun sellise pilguga vaadake. Ta on siin kabinetis asendamatu.”

„Asendamatuid ei ole.”

Nõuniku hääl muutus taas magusaks. „Kuigi jah, nüüd kus teil on uus ja suurem maja, võib neljast tüdrukust väheks jääda.”

„Viiest!” parandas Proua Kukk teda.

„Tõesti, jah?” päris nõunik rõhutatult viisaka tähelepanelikkusega. „Kes siis vahepeal on proua Kuke kanalaga liitunud?”

„Väike Linda kolis eelmisel nädalal meie juurde,” kõlas vastus. „Jõhvist.”

„Mis te räägite, Jõhvist, jah?” Proua Kukk aimas nägevat kergeid higipiisakesi, mis nõuniku ülahuulel pärlendama lõid.

„Jah. Maalaps. Nagu rukkililleke,” lisas ta tähendusrikkalt.

Nõunik Metsla pühkis taskurätikuga uduseks tõmbuvaid prilliklaase. „Ma pean siis ju kiirelt külla tulema, et uue maimukese ilmumist tähistada…”

Proua Kukk laiutas kutsuvalt käsi, naaldudes ettepoole rohelisele kalevile ja avades otsevaate oma tõusvasse ja langevasse põue.

„Me ei oleks üldse nõuski, kui meie esimene külaline oleks keegi teine kui teie, härra nõunik – teie olete meie rüütel, teie olete meie kaitseingel!”

Nõunik Metsla neelatas.

„Ja teie, Brigitte…” – tema sõrmed hakkasid mänglevalt kõndima mööda proua Kuke kätt – „Olgu teil seal tööl kas või kõik Miss Estoniad, te ju teate et mina käin teie etablissement’is3 ainult teie pärast!”

Proua Kukk sulges hetkeks silmad, nagu ei suudaks end enam kontrollida. „Oh, Elmar…”

Improviseeritud idülli purustas taas koputus, mis sundis nõunik Metslat oma tugitooli prantsatama. Sisenes sekretär kandikuga.

„Teie kohv, härra nõunik, proua Kukk.”

Ebamugava vaikuse katkestas proua Kuke hääl, mis oli nüüd taas kelmikalt väljakutsuv: „Eeee… Irene, kas polnud?”

„Jah, proua Kukk.”

„Kas teie olete oma tööga rahul?”

Sekretär vaatas pisut üllatunult esmalt küsija, seejärel tööandja otsa. Enne kui ta suutis midagi öelda, käratas nõunik Metsla püsti hüpates:

„Irene ei vasta sellele küsimusele! Minge, minge, ma ise…”

Närviliselt lükkas ta segaduses naise ukse poole ning asus ise kohvi valama. Kui uks sulgus, puhkes proua Kukk lõbusalt naerma.

Nõunik Metsla ähkis pahaselt.

„Brigitte, miks te kiusate mind nii? Ei tohi minu sekretäri üle lüüa!”

„Nüüd, kus meil on tänu teile uus kodu, peame mõtlema äri laiendamisele,” vastas proua Kukk.

„Aga mitte minu sekretäri arvelt ometigi!” hüüatas nõunik poolihääli. Proua Kukele oli ütlematagi selge, et mehe kimbatuse põhjuseks olid tema enda fantaasiad, mis kahtlemata olid sekretärineidu ühena proua Kuke asutuse töötajaist juba ka ette kujutanud.

Nõunik Metsla istus.

„Aga nüüd siis… võime kõik paberid allkirjastada.” Galantselt ulatas ta proua Kukele sulepea.

„Jah, härra nõunik.”

„Ja minu tagasihoidlik osalus selles afääris…”

„Ei, härra nõunik. Täielikult unustatud. Aga saab mitmekordselt tasutud.”

Sulg libises üle paberi.

„Hea. Mis saab teie praegusest majast Veerenni tänaval?”

„See uberik läks rendile ja toob edaspidi regulaarselt väikese summa sisse.”

Viimase allkirja lõppu pani proua Kukk rõhutatult punkti, mida ta muidu oma nime kirjutades ei teinud.

„Nii,” jälgis nõunik Metsla tähendusrikast liigutust. „Ja ongi tehtud. Olete nüüd Falkenbergide kinnistu omanik.”

„Mitte mina, vaid minu volitatud esindusel meie väikene aktsiaselts „Härrasteklubi”,” parandas proua Kukk teda. „Nii saame kõik oma väljaminekud kanda kulutuste alla.”

Nõunik Metsla silmitses vestluskaaslast hindavalt. „Teie, proua Kukk, olete üks tark naine!”

„Kana ma ei ole,” nõustus proua Kukk kohvitassi džunglipunastele huultele tõstes.