Читать книгу Litsid - Ajakirjade Kirjastus - Страница 3

Ehkki oktoobrihommik oli jahe, värisesid veoauto kastis oma kohvritel istuvad neiud pigem erutusest kui külmast. Sõit viis Veerenni tänavalt läbi luksuslike eramajade ja villade rajooni sinna, mis enam Tallinna osa peaaegu ei olnudki. Mändide vahel, eemal teistest majadest, paistis teravatipuline katus. Kas see? mõtlesid kõik tüdrukud järjekordselt. Juba mitu korda olid nad arvanud nägevat oma sihtpunkti; iga kord oli auto teed jätkanud.

Aga seekord vajutas juht lõpuks pidurit.

„Kohal!” sosistas lopsakas punapea, end veel liikuva auto kastis püsti ajades.

Juhikabiini kaasreisija uks avanes ning välja astus proua Kukk; tema järel tema assistent ja parem käsi, Renate. Teiselt poolt hüppas välja sohver ning lähenes kastile, et reisijaid maha aidata.

Dramaatiliselt viipas proua Kukk pimedate akendega maja poole.

„Siin see on, tüdrukud: meie uus kodu!”

Neiud, selle asemel et auto kastist väljuda, olid kogunenud tihedasse gruppi ning silmitsesid hoonet vaikuses.

„Terve see loss või?” küsis üks tüdrukutest arglikult.

„Linda, Tallinnas ongi ainult lossid!” muigas meelas punapea. Tal oli madal, peaaegu mehelik hääl, mis näis pulbitsevat tema võimsa rinnapartii sügavustest.

„See küll enam „kanala” ei ole!” hüüatas kolmas tüdruk, euroopalikult jaheda välimuse ja hoiakuga kõhn blondiin.

Renate pöördus tüdrukute poole:

„Proua Kukk on meist nüüd pärlkanad teinud!”

Veoauto kastis kihistati ja plaksutati elevusest.

„Võtke nüüd kõik isiklikud asjad, enne kui sadama hakkab,” andis proua Kukk korralduse.

„No nii! Kompsud, tüdrukud!” assisteeris Renate.

Ükshaaval lasid neiud end sohvril kastist alla tõsta.

Renate astus proua Kuke kõrvale, kes ikka veel üksisilmi maja hindas, justnagu endale oma ostu väärtuse kohta küsimusi esitades.

„Ja kõik on seaduslik ja aus?” päris Renate ettevaatlikult.

„Kõik! Nõunik on selles asjas väga täpne. Talle on ju ka kasulik, et me kesklinnast ära oleme kolinud. Need puud varjavad paljutki.”

„No siin on ikka uhkem härraseid vastu võtta,” möönis Renate. „Vanas „klubis”… ma vabandan…”

„Ei ole vaja vabandada,” lõi proua Kukk käega. „Urgas oli see, ütleme otse välja.”

„See oli ikkagi teie maja…” üritas noorem naine oma esmast hinnangut pehmendada.

Proua Kukke ei paistnud see huvitavat.

„Kümme aastat tagasi – siis käis küll. Aga täna me ei ole enam mingi nurgatagune keldriasutus. Me oleme sisuliselt ministeeriumi osa!”

Renate naeris kergendunult. Kohvritega tüdrukud kogunesid nende ümber, üritades juba kõlanud naljale pihta saada.

Proua Kukk viipas taas maja poole.

„Palun siis kõiki sisse!”

Juhtides kolonni, avas ta värava, millest algas peaukseni viiv kruusatee.

Maja ei olnud moodne ega esmapilgul ei kodune ega romantiline. See oli tüüpiline raskepärane baltisaksa villa, ilmselt ehitatud vahetult enne suurt sõda, mis oli teinud kohalikest sakslastest hoobilt vaenlased. Kahekümne viie aastaga olid eelistused ja maitse palju muutunud; nagu ka võimustruktuurid.

Üle õla vaadates nägi proua Kukk tüdrukuid kokku hoidmas nagu arglikku lambakarja. Nad kõndisid vaikides, hoides perenaisele küll lähedale, kuid jäädes samas aupaklikule distantsile. Proua Kukk mõistis nende pelglikkust – hallis sügisvalguses näis tühi hoone rõõmutu, isegi pahaendeline.

Kiirustades astus ta üles väikesest trepist ning avas välisukse. Tema enda sammude kaja suures vestibüülis pani teda võpatama. Kui valgus põlema lõi, taganes ebameeldiv erutus aga koos varjudega ning kõik ahhetasid üheskoos kergendunult. Maja sisemus tundus olevat moderniseeritud, märksa kodusem, kui oleks võinud arvata, ent samas siiski harjumatult luksuslik.

„Härrasteklubi!” esitles proua Kukk.

„Ongi loss…” sosistas väike Linda, kes Jõhvis veedetud nooruse jooksul ei olnud eales ühtegi taolisse ehitisse astunud.

Pikk ja tumedapäine kaunitar hingas sügavalt sisse.

„Huvitav lõhn on siin, tunnete?” küsis ta vaevumärgatava aktsendiga.

„Natuke nagu muuseumis,” avaldas viimasena sisenenud tüdruk arvamust.

Renate, kes oli maja põhiplaaniga tutvunud, pöördus ringi.

„Üleriiete garderoob on, näe, siin vasakul, ja toad on mõlemal korrusel.”

„Jah, Renate, näita palun tüdrukutele,” oli proua Kukk tänulik, et keegi asjade juhtimise enda kätte võttis.

„Vivian ja Linda on ülemisel korrusel, ja teie, Monika ja Anastassia, olete vaat sealt uksest läbi ja paremale. Vannitoad on üks esimesel, teine teisel korrusel.”

„Blondid üleval, brünetid all,” märkis Vivian.

„Meil on nüüd kolm eraldi kabinetti kundedele, nii et need toad on teile päris omad, nagu kodus,” teatas proua Kukk.

Tüdrukud tõid kuuldavale elevil naeru, ehkki võõra maja kohta kasutatud sõna „kodu” tundus kõigile väga harjumatu.

„Tulge siis minu järel, muidu te eksite ära,” hüüdis Renate ja suundus trepist üles, Vivian ja Linda tema kannul.

„Mina näitan Monika ja Anastassia toa kätte ja siis kohtume saalis,” ütles proua Kukk. Hetkeline ebalev kõhedus oli kadunud ja ta tundis end taas olukorra perenaisena.

„Ma ei jõua ära oodata…” hingeldas Monika.

„Ja mööbel on kõik sees?” küsis Anastassia, skulpturaalne venelanna, kes ettevaatlikult astudes uut ümbrust uuris.

„Jah, perekond lahkus suure kiiruga ja müüs kogu kinnistu maha täpselt nii, nagu siin elati.” Proua Kukk üritas kõndida enesekindlalt, justnagu oleks maja talle läbi ja lõhki tuttav. „Kõik on olemas – isegi voodiriided, nõud, raamatud… saksa keeles muidugi.”

„Pole midagi, oskame!” hüüdis Monika.

Esimene katse leida tüdrukute tuba avas ukse kööki. Kuid millisesse kööki! Ka proua Kukk ise jäi jahmunult seisma.

„Aaah! Kui ilus köök!” kõlas tema selja tagant Anastassia sosin.

Monika oli elevuse väljendamisel valjem. „Elektriahi! Soe vesi!” hüüdis ta ja trügis proua Kukest mööda, et kõike nähtut käega katsuda.

Ülakorruselt kostis rõõmsat kiljumist – blondid olid ilmselt oma toad leidnud ja nendega väga rahul. Monika ja Anastassia vaatasid hetke teineteisele sõnatult otsa ning puhkesid siis nagu kokkulepitult naerma.

Proua Kukk, kes oli teinud paar kiiret sammu teise suunda jäävate uste poole, naasis köögiuksele, õhkudes enesekindlust ja rahulolu.

„No kaua ma ootan? Tahate oma tuba näha või hakkate köögis elama?”

Tüdrukud jooksid proua Kuke viibatud suunas ning avastasid end lihtsast, ent avarast ja puhtast toast. Kaks reformvoodit olid küll voodipesuta, kuid suur kapp vastasseinas näis lubavat, et õdusaks ööks on kõik vajalik olemas.

Monika hüppas kibekiirelt ja justnagu oma lopsakust unustades akna all olevale voodile.

„Mina võtan selle!” hüüdis ta.

Anastassiat ei paistnud ühe voodi kaotamine valikust eriti liigutavat. „Huvitav, kes siin enne elas?” ütles ta omaette.

„Ei kujuta ette, ilmselt toatüdruk ja kokk,” arvas proua Kukk ja plaksutas siis tähelepanu nõudvalt käsi. „Nii, kui olete valmis, siis lähme ja hakkame saali ette valmistama.”

Ta väljus, jättes tüdrukud vooditele püherdama.

Teisel korrusel rähklesid Linda ja Vivian samasugustel vooditel, kräunudes nagu kassid.

„Mina olen muuseas kohe kõrvaltoas, nii et ei mingit liigset lärmi, palun!” hoiatas Renate.

Linda ajas end voodis istukile: „Huvitav, kas see oli lastetuba?”

„Vot ei tea.”

„Ei. Liiga suured voodid laste jaoks,” järeldas Vivian ümbrust silmitsedes. „Mina arvan et siin on peretütar elanud. Huvitav, kas ta on oma päeviku ka kuhugi siia peitnud?”

„Keegi printsess…” õhkas Linda.

„Muidugi,” turtsatas Renate ukselt. „Ja edaspidi hakkategi siin erinevaid „printse” vastu võtma.”

Proua Kukk sisenes ruumi, mis ilmselt oli kuulunud pererahvale. Seal oli suur abieluvoodi, daami tualettlaud ja hulgaliselt uhket mööblit. Ta kõndis ringi, katsudes materjale, hingates sisse toa aurat. Mis iganes siin oli sündinud – mis iganes mälestused olid siia jäänud endistest elanikest –, see kõik pidi nüüd taanduma. Proua Kukk ei olnud nõus oma tuba, oma maja kummitustega jagama.

Toaga oli liidetud peremehe kabinet – seal oli kirjutuslaud, tugitool, raamaturiiulid. Sisustus oli asjalikult elegantne; toa privaatsus pani proua Kuke mõtlema sellele, kui palju saladusi võis siin olla sündinud ja ellu viidud. Ta istus tugitooli ja libistas sõrmedega üle mahagonist lauaplaadi.

Ta oli teinud hea äri. Kummaliselt hea äri.

Mõne minuti pärast kohtuti suures salongis, mis raskete maani kardinate ja valgete linadega kaetud mööbli ning maalidega mõjus taas kord pisut tontlikult. Õhukesse musliini mähitud lühter kumas nagu lapergune kuu, mis on vangi püütud ning jaksab veel vaid nukralt hõõguda. Teise korruse tüdrukud jõudsid kohale esimestena.

Vivian pööritas silmi.

„See on nagu unes.”

„Mina kardan,” sosistas Linda. „Kas nad elasidki niimoodi…?”

Renate raputas pead: „Ei-ei, loll tüdruk. Nad kolisid ära Saksamaale; mööbel kaetakse niimoodi kinni, kui pikaks ajaks ära minnakse.”

„Tulevad siis tagasi või?” näis uus mõte Lindat hirmutavat.

„Mis neil siia enam asja?” arutles Vivian. „Nad on nüüd Berliinis, seal on veel uhkemad lossid iga nurga peal.”

„Me võiksime ju ka Berliini sõita?” tuli Lindale idee. „Kas meie ei lööks Saksamaal läbi? On seal siis ilusamad tüdrukud või?”

„Ikka ei ole rahul!” lõi Renate käsi kokku. „Alles astub uude majja – juba tahaks Berliini.”

Trepilt kostis sagimist ning hetke pärast ilmusid nähtavale Monika ja Anastassia, proua Kukk väärikalt nende kannul. Ka uued tulijad peatusid üllatunult.

„Ровно Зимний дворец…4” pomises Anastassia.

„Mis ta ütles..?” pöördus venelannat pisut võõrastav Linda Renate poole.

„Et see on nagu Talvepalee Peterburis,” tõlkis viimane.

„Leningradis!” täpsustas Vivian nipsakalt.

Monika, kes vaikides kaetud mööbli vahel ringi oli kõndinud, oli leidnud ühe suure eseme ning tõmbas sellelt nüüd lina ühe ropsuga.

„Ja ongi!” hüüdis ta rõõmsalt. „Klaver!”

Ta võttis klahvidel paar akordi ning ümises uue moodsa laulu esimesi sõnu.

„Nii, tüdrukud, mis te uuest kodust arvate?” astus proua Kukk nüüd saali keskele, toetudes hiiglaslikule söögilauale.

„Natuke õudne on siin…” poetas Vivian, tõmmates selle kinnituseks jaki hõlmu koomale, nagu ta oli näinud näitlejannasid kinolinal tegevat.

„Mina ka kardan täitsa,” toetas Linda teda kiirelt.

„Renate tõmbab kohe kardinad eest, siis saame hakata koristama,” ei jätnud proua Kukk pead tõstvale hirmule aega juurduda.

Tuppa voogas jahe sügisvalgus. Avarad aknad avanesid maja taga olevale väikesele palkonile ja pargile.

„Võtame need linad ära,” hüüdis proua Kukk, eemaldades katte madalalt puhvetkapilt.

„Ja pakite ilusti kokku, mitte ei viska lihtsalt nurka!” rõhutas Renate, piieldes tugitooli kõrval seisvat Viviani ja sinna kõrvale maha poetatud lina.

Minutikese pärast oli teada, et toas on küllalt raskepärane tume mööbel, mis haakus maja välispildi loodud esmamuljega. Kaheksa tooliga ovaalsest söögilauast aiapoolsesse seina jäi nahkmööbliga suitsetamisnurk ja klaver, trepikoja poole aga raamaturiiulid, elektrigrammofoniga raadio ja tühi põrandapind, mida oleks vabalt võinud kasutada tantsimiseks.

„Mina ostaksin siia moodsa heleda mööbli,” leidis Monika.

„Nagu me Käsitööseltsi sügisnäitusel nägime, Karjala kasest!” arendas Vivian kohe mõtet edasi.

Proua Kukk raputas pead, seda küll rohkem reaalsetest võimalustest kui maitse-eelistustest ajendatuna. „Meie kundedel pole midagi väärika traditsionaalse ümbruse vastu.”

„Vaibad peaksid olema,” nentis Anastassia, kes kandis alati vaid väga kõrgeid kontskingi, mille sammud majas ohtlikult vastu kajasid.

Linda tõi kuuldavale hirmuseguse imetlusohke. Ta oli tõmmanud katte kahelt seinal rippuvalt maalilt ning seisis nüüd nagu hüpnotiseeritult tummalt põrnitsevate, ilmselt ammusurnud inimesi kujutavate portreede lummuses.

„Kes need on…?” sosistas ta õhku ahmides.

„Ilmselt Falkenbergide vanavanemad,” pakkus Renate.

„Nii noored vanavanemad?”

„Sa oled ka kunagi vanavanaema!” muigas Vivian.

Proua Kukk lähenes noort daami kujutavale portreele. „Väga ilus,” kommenteeris ta.

„Võiks meil töötada küll, jah?” nipsas Anastassia eemalt.

„Võib-olla need maalid tuleks ikkagi välja vahetada?” tegi Renate ettepaneku, mis näis leidvat aktiivset poolehoidu.

„Päris õudne, kui kogu aeg mingid surnud inimesed pealt vaatavad…” võdistas Monika õlgu ning teised noogutasid.

„Eks näis,” sõnas proua Kukk mõtlikult.

„Kunsti sügisnäituselt võiks midagi ju saada,” pakkus moodsa kunstiga alati kursis olev Vivian.

„Sinu palgast läheks maha või?” osatas Renate ja pöördus siis endiselt vaikselt seisva proua Kuke poole. „Brigitte, teil oli ju endast ka portree?”

„Teil on endast portree?” kordas Linda uskumatult.

„Ah, see on juba paarkümmend aastat vana,” ärkas proua Kukk mõtisklustest.

„Kus see on?” lähenes Monika talle. „Mina polegi näinud!”

Proua Kukk lõi käega: „Seisab kusagil.”

„Kui vana te olete seal?” küsis Linda.

„Sinuvanune,” vastas proua Kukk nostalgiliselt tüdruku suurtesse silmadesse vaadates.

„Kaheksateist või?” päris Linda, nagu ei suudaks uskuda, et perenaine kunagi nii noor on olnud.

„Mina tahaksin küll seda näha,” sekkus Vivian vestlusse. „Kus see täpselt asub? Vanas majas seda ju ei olnud?”

Proua Kukk näis tundvat meeldivat piinlikkust, leides end korraga tüdrukute tähelepanu keskpunktis. „See tehti siis, kui ma esimest korda abiellusin,” ütles ta. „See oli veel enne sõda!”

„Esimest korda?” küsis Monika kahtlustavalt.

„No ikka juhtub,” kinnitas proua Kukk elutargalt.

Linda fantaasia oli juba lendu tõusnud. „Kes see oli?”

Proua Kukk kehitas õlgu, justkui oleks see olnud tavaline noorusvallatus, mida igaüks kord omal nahal tunneb.

„No oli üks mees. Franz. Aga tema ei ela ammu enam Eestis.”

„Proua Kukk on meil ju paruness!” hüüdis Renate eemalt raamatukapi juurest.

Anastassia tegi suured silmad: „Misasja?”

„Franz oli parun või?” küsis Monika.

Proua Kukk lõi laisalt käega, nagu poleks see uudis sentigi väärt ning tal endal ei kõlbaks sellele tähelepanu juhtida.

„Vot nüüd siis teate, kuidas prouaga käituda!” teatas linu sülle korjav Renate valjuhäälselt. Möödudes nendega proua Kukest, peatus ta ja tegi demonstratiivselt kniksu.

„Hiilgus!”

Tüdrukute naerus helises aupaklik noot.

Linda ei suutnud muinasloo jätkumist ära oodata. „Mis temast sai? Oli teil oma loss?”

„See pole ka nüüd nii tähtis,” muheles proua Kukk, andes iga vaevumärgatava žestiga märku, kui tähtis see kõik on. „Ja muuseas „hiilgus” öeldakse vürstidele!” hüüdis ta Renatele järele.

„Ikka tahaks teada ju…” keelitas ka Vivian, seades ennast proua lähedale istuma.

Proua Kukk naaldus vaevumärgatavalt klaverile nagu laulja, kes valmistub esitama ooperiaariat.

„Ma olin siis noor ja rumal,” ütles ta, lastes looritatud pilgul üle andunud publiku libiseda. „Muidugi ma tahtsin abielluda. Franz ise ei olnud parun, tema vanem vend oli. Aga siis hakkas kohe sõda, Franzi vend sai surma… Pärast revolutsiooni küüditasid punased paruneid Siberisse ning Franz kadus kiirelt Saksamaale.”

„Jättis teid maha…?” ahhetas Linda, kelle jaoks iga muinasjutt oleks pidanud lõppema õnnelikult.

„Franzil oli naisi jalaga segada,” ütles proua Kukk iroonilise ükskõiksusega. „Iga toatüdruk käis tema voodist läbi. Mõni toapoiss ka.”

„Lahutasite ära?” tegi Anastassia järelduse.

Proua Kukk noogutas. „Franz oli hiljem Landeswehr’iga siin tagasi, nii et ta oli lõpuks riigivaenlane. Parem on, et nad siit läinud on.”

„Aga elasite lossis?” tegi Linda viimase katse reaalsuse surve all mõranevat muinaslugu kokku lappida.

„Ega kõik parunid ei ela lossides, Linda!” tögas Vivian teda.

Proua Kukk naeratas nõustuvalt, kuid lisas siis kavalalt: „Aga tegelikult, elasime küll jah.”

„Näed nüüd!” juubeldas Linda, vaadates prouat nagu printsessi, kellele tema õigusjärgne kroon on lõpuks ometi pähe pandud.

„Korraks,” täpsustas proua Kukk. „Paar kuud ainult. Nüüd on seal valla koolimaja. Ja seal siis Franz lasigi minust suure portree maalida. See ripub siiani seal raamatukogus. Aga kus ma sellist asja praegu näitan? Imelik oleks.”

„No siin majas küll ei oleks imelik!” hüüdis Anastassia.

Proua Kukk ei vaielnud. „Võib-olla tõesti, jah, peaks selle ära tooma…” ütles ta mõtlikult.

Renate naasis nagu halli reaalsuse saadik, tassides süles kolisevat kokkupandavat redelit.

„Me peaksin nüüd meie töökohustused ära jagama, kes siin millegi eest vastutama hakkab. Elektriahi – pesumasin – tolmuimeja – minu meelest on targem, kui me paneme igale asjale mõne tüdruku, kes edaspidi sellega tegeleb, kas pole õige?” pöördus ta proua Kuke poole.

„Miks mitte, jah.”

„Kas täna on kundesid ka plaanis?” tundis Monika huvi.

„Täna on kolimise päev,” teatas Renate.

Proua Kukk kohendas soengut: „Täna me teeme siin maja korda ja siis meil on terve õhtu enda päralt! Teeme korraliku õhtusöögi ja elame sisse!”

„Lööme ennast õhtusöögiks üles!” võttis Vivian tuld.

„Ei tea kelle jaoks!” mühatas Anastassia laisalt.

„Iseenda jaoks!” hüüdis Vivian. „Oleme ise siin enda peremehed! Perenaised!”

„Kas sa autojuhile maksid?” pöördus proua Kukk Renate poole.

„Jah, kõik meie kohvrid ja riidekirst on all. Pärast lõunat ta toob teise ringiga mõned mööblitükid ära.”

„Kas minu voodi tuleb ka?” näis Linda muretsevat.

„Milleks sulle mingi vana koiku, kui sul on siin palju parem voodi?” imestas proua Kukk. „Toome siia ainult paar hädavajalikku asja. Separeedesse tulevad niikuinii uued sohvad.”

„Anastassia, võta sina lambid lahti,” haaras Renate korraldusliku külje taas enda õlule, osutades kangasse mähitud lühtritele.

„Kas siin on voodipesu ja nõud ja noad-kahvlid ja klaasid kõik olemas?” tundis Monika huvi.

„Voodipesu küll oli.”

„Köögis on kõik olemas,” ütles proua Kukk. „Mina arvan, et me ostame siia ainult uued kardinad.”

„Kas mina tohin valida? Paluuuun!” oli Vivian platsis.

„Sina tohid käia Lindaga neid ostmas. Mul on juba valitud,” teatas proua Kukk resoluutselt ning võttis jakitaskust väikese paberi. „Lähete Suur-Karja tänava kangakauplusse ja küsite kaheksateist meetrit seda riiet.”

„Kuidas me siit linna saame…” oli Vivian segaduses.

„Veoauto jäi alla ootama, see on meil täna terveks tööpäevaks renditud,” seletas Renate. „Kui te olete kell kolm vana maja ees, siis saate autoga tagasi. Muidu vaatate ise! Monika ja Anastassia lähevad maha turu juures ja pärast saavad ka autole. Vaat toitu nad meile siia ei jätnud.”

„Ja veini?” tegi Anastassia ettepaneku.

„Veini muuseas on siin puhvetkapis piisavalt, jagub jõuludeni,” ütles proua Kukk, kes vahepeal oli kapiuksi avanud ja sulgenud. „Õhtul teeme kõige ilusama pudeli lahti!”

„Monika vastutab õhtusöögi eest,” määras Renate.

„Ja et saaksime alustada täpselt kell seitse!” rõhutas proua Kukk.

Monika tegi kniksu: „Jah, hiilgus!”