Читать книгу Litsid - Ajakirjade Kirjastus - Страница 8

Õhtu oli soe ja rahulik; üle pika aja oli taevas selge ning see, kui kauneid värve maalis loojangupäike salongi lakke ja seintele, tabas uusi asukaid ning nende külalisi ootamatu üllatusena. Ilusal loodusel on oskus vaigistada ängistust ning hirmu. Isegi mõru nali, et vabariigi valitsus on tellinud punase loojangu tervitamaks üle Eesti piiri saabunud Nõukogude vägesid, ei mõjunud kohatuna, vaid kutsus esile rõõmsa naeru.

Kuid üldiselt vältisid külalised päevakajalisi teemasid ning teadmine, et nii sõjaväeosadeks muudetud külades kui telklaagrites veedavad esimest ööd Eestis kümned tuhanded Vene sõdurid, näis olevat pelgalt ebareaalne fantaasia, millel polnud põhjust ega vajadust pikemalt peatuda. Sest härrased Gaulman ja Rahn olid vana kooli džentelmenid, kes olid üle elanud piisavalt palju, et mitte iga uue puhuva tuuleiili järgi oma purjeid ümber seada. Nad olid proua Kuke ammused tuttavad ning ühed esimesed, kes tema klubi regulaarselt külastama hakkasid. Nende härrade visiite nimetati „sotsiaalseteks” – see tähendas seda, et füüsiliste lõbustuste asemel nautisid nad noorte naiste seltskonda neid lahti riietamata. Härrad ei jäänud kunagi ööseks: tavaliselt külastati klubi enne või pärast teatrit või kontserti ning lahkuti siis oma abikaasade juurde.

Salongis olid koos kõik daamid peale Linda ja Carola – esimene peitis oma arme, kuulates kadedusega alt kostvat muusikat ja rõõmsat naeru; teine aga oli rakendatud toatüdruku rolli, vastutades õhtusöögi ja jookide eest.

Meeleolu oli erakordselt rõõmus ja vaba; naljatati ja naerdi rohkem, kui oleks olnud mõistlik, sest iga naerupahvak oli kui telliskivi müüris, mis kerkis eelmise õhtu „uue” ja tänase õhtu „vana” maailma vahele. Selles vanas maailmas tundsid kõik end turvaliselt, hoides end instinktiivselt härrade Gaulmani ja Rahni vahetusse lähedusse, nagu võiksid need pakkuda kaitset ja varju läheneva tormi eest.

Daamide elevus oli kahekordne tänu härraste välismaalasest kaaslasele, noorele ja nägusale ameeriklasele. Nad noogutasid näilise huviga, kui räägiti vaevu nendeealise noormehe saavutustest diplomaadina, kuid nende tähelepanu jagus ainult mehe helesinistele silmadele ja säravale naeratusele, mida ta daamidele lahkelt jagas.

„Henry isaga õppisime koos Kölni ülikoolis, enne kui perekond Ameerikasse emigreerus,” rääkis härra Gaulman ning daamid noogutasid innukalt. „Henry vend George on kuulus helilooja. Henry ise töötas viis aastat Moskvas, Ameerika Ühisriikide saatkonnas, ja on nüüd kuller Helsinkis. Sealt ta saadeti siia jälgima Vene vägede liikumist Eestis.”

„Ja ise nii noor mees!” nurrus proua Kukk, külalisest mitte vähem sisse võetud kui tema noored alluvad.

„Teda ootab poliitikas suur tulevik,” kiitis härra Gaulman edasi. „Ei imestaks, kui ta ühel päeval Ühisriikide presidendiks kandideeriks!”

„Aga ega mister Antheil ole ainus noor Ameerika poliitik, kes meid on külastanud,” lausus Renate sarmikalt.

„Tõsi,” möönis proua Kukk, kui külalised suured silmad tegid ning härra Gaulman äsjakuuldut ameeriklasele tõlkis. „Kuid meie klientide diskreetsuse huvides…”

„John F. Kennedy!” õhkas Monika klaveri tagant, enne kui proua Kuke kinnitus külaliste garanteeritud anonüümsusest jõudis lõppeda.

„Monika!” hüüatas ta pahaselt.

Noore ameeriklase kulmud kerkisid.

„Not the son of the US ambassador to England?58” küsis ta umbusklikult.

„Vabandust,” sosistas Monika, kellel olid eelmise ameerika külalisega väga erilised mälestused.

„Yes,” möönis proua Kukk vastumeelselt. „Do you know him?59”

„Well, I know his father,60” ütles ameeriklane tunnustavalt. Proua Kukk taipas, et eelmise ameerika külalise visiit oli tema äri kvaliteedile suureks tõenduseks.

„A very nice man,61” märkis ta. „Öelge, et noormees oli väga viisakas ning meeldiv külaline,” pöördus ta härra Gaulmani poole, kelle inglise keel oli tunduvalt parem kui tema oma. „Minu sõbranna Irena, Riiast, tuli temaga Tallinna maikuus. Noor John oli oma esimesel suurel Euroopa-reisil, et koguda materjale ülikooli diplomitöö jaoks. Väga nägus noormees, täpselt nagu mister Antheil siin. Irena on skulptor ning kasutas teda koguni modellina – inglina oma Püha Teresa altaril!” Ta naeris koketeerivalt.

„Küsige, kas härra Antheil ka ingel on – või eelistaks ta olla deemon?”

Küsimus oli retooriline ning ei nõudnud vastust. Samal ajal kui kõik lõbustatult naersid, saabus Carola ning asus nõusid koristama. Monika tõusis klaveri tagant ning pani peale pisut vanamoodsa salongimuusikaga heliplaadi, mis härrastele ilmselt meeldis.

„Nii, daamid… järjekordselt tuleb tunnistada, et teie õhtueine oli suur õnnestumine,” tõstis Gaulman pokaali. „Vahel ei saa lausa aru, kas me oleme teie väikeses klubis, või parimas restoranis!”

„Mis te nüüd, härra professor,” ohkas proua Kukk meelitatult. „Kõigest kerged suupisted.”

„Ma arvan, et kõik nõustuvad sellega,” liitus härra Rahn kolleegi kiitustega ning pöördus ameeriklase poole. „Don’t you agree? The ladies have been magnificent hostesses!62”

Ka ameeriklane haaras pokaali, mida ta aga terve õhtu jooksul oli väga säästlikult tühjendanud.

„Hear, hear!” noogutas ta. „This has been a most remarkable evening.63”

„Thank you, sir!64” naeratas proua Kukk ja vaatas härrastele küsivalt otsa. „Aga ega te ju ometigi veel ei lahku?”

Härra Gaulman võttis vestitaskust kulduuri. „Meile tuleb auto kolmveerand tunni pärast järele. Niikaua meil kiiret ei ole.”

Alt kõlas uksekell.

„Suurepärane,” ei lasknud proua Kukk end segada. „Siis ma tahaksin teid veel kostitada väga eksklusiivse konjakiga. Kui meie pererahvas juba kord nii lahke oli ja meile oma varud pärandas!”

„Teie uus klubi on tõepoolest väga elegantne,” vaatas härra Rahn hindavalt ümbrust. „Mina Falkenberge ei tundnud. Kas teie tundsite?” küsis ta härras Gaulmanilt.

„Ei, mitte isiklikult,” vastas viimane. „Ta hoidis alati kuidagi omaette. Tal olid mingid küllalt kahtlased ärid. Aga me ei pea proua Kukke ega daame nende asjadega vaevama.”

„Vastupidi,” protestis proua Kukk. „Mind väga huvitab meie uue kodu ajalugu.”

Gaulman vajus hetkeke mõttesse, endale hajameelselt sõrmega vastu ülahuult koputades.

„Minu mäletamist mööda tõmbus Falkenberg mingil ajal seltskondlikust tegevusest eemale,” sõnas ta. „Mingeid jutte räägiti tema ärist ja mingeid jutte räägiti tema abikaasast… ma mäletan, et üks naine tal suri kuidagi kummaliselt; ja siis ta leidis endale palju noorema proua…”

„Ja see proua oli ka küllalt kahtlase minevikuga, eks ole,” täiendas härra Rahn. „Viinitar. Miks ta üldse siia tuli?”

„Küllap tal Viinis oli mingi skandaal, mis ta kaugele provintsi ajas,” oletas härra Gaulman. „Kas ta mitte ei olnud lahutatud mingist töösturist? Kas äkki sõjatöösturist? Räägitakse ju ka, et ta muutis oma nime ära, kui ta siia tuli, eks ikka selleks, et teda üles ei leitaks niisama lihtsalt…”

Viimaste lausete ajal astus salongi lävele Carola ning viipas vargsi proua Kukele, kes astus tema juurde.

„Üks preili on all,” teatas neiu poolihääli. „Ta ütleb, et te kutsusite ta siia, aga ta pole varem sõnumit kätte saanud kui alles poole tunni eest, nii et jõudis alles praegu.”

Proua Kukk noogutas:

„Jah, see on preili Maria. Palun juhata ta minu kabinetti. Ja ole nii armas, korista koogivaagen ja taldrikud laualt.”

Carola hakkas koristama, kuid härra Gaulmani pilk, mis teda piidles, ei lubanud proua Kukel veel salongist lahkuda.

Vana härrasmees jälgis neiu iga liigutust. Viimaks avas ta suu.

„Mina ikka mõtlen, kus mina olen preilit varem näinud. Carola, kas polnud?” küsis ta.

Carola peatus ning pöördus.

„Jah, härra Gaulman.”

„Kas preili äkki ei või olla minu tütre klassiõde Saksa Kommertsgümnaasiumist? Viola Gaulman, 34. aasta lend?”

„Kahjuks mitte,” vastas Carola, vältides mehe pilku.

„Teie ei käinud seal koolis?”

„Ei.”

Härra Gaulmani hääles oli kõlanud kerge umbusk, kuid nüüd naeratas ta joviaalselt.

„Minu silmadele on tänapäeva neiud kõik nii sarnased oma ilusate lokkide ja punaste huultega.”

„He said, that the young ladies of today all look alike, because they are too beautiful!65” tõlkis härra Rahn ameeriklasele, samal ajal kui Carola taldrikutega lahkus.

„Indeed!66” nõustus kauge külaline ja saatis lendu särava naeratuse, kus oli peidus rohkem vallatut deemonit kui inglit. „Just look at them! I’ve died and gone to heaven!67”

„Our girls are to die for, not to die because of!68” ütles proua Kukk, olles isegi imestunud grammatiliselt veatult välja kukkunud aforismi üle.

„Or in spite of!69” lisas ameeriklane väikese pipratera. Kõik naersid, ka tüdrukud, kes inglise keelt ei osanud.

„Now if you excuse me for just a minute…70” ajastas proua Kukk oma lahkumise täiuslikult, žestikuleerides härrastele, et nad ei pea tema väljumisel tõusma. „Renate! Lahutage külaliste meelt, ma tulen varsti tagasi.”

Kabinetis oli istet võtnud noor naine, kes proua Kuke sisenedes püsti tõusis. Proua Kukk ei öelnud midagi, vaid möödus neiust teda vaatamata ning istus tugitooli teisel pool lauda. Ta oskas kasutada esimesi sekundeid, et panna paika, kes on perenaine, kes alluv.

„Tervist, proua,” ütles noor naine. Tema olekus oli midagi väga otsekohest ja julget, kuid mitte häbematut. Ta meeldis proua Kukele, kuid vähemalt esialgu ei olnud tal tarvis seda teada.

„Tervist, preili,” noogutas ta ükskõikselt, kuid viisakalt. „Maria, kas polnud?”

„Jah, proua Kukk.”

„Monika rääkis juba mulle teie elust.” Proua Kukk mõõtis tütarlast üksipulgi pilguga – ka see oli oluline element, et kehtestada ennast kui sajaprotsendilist ülemust. „Et tulete sõja varju tagasi kodumaale, aga kodu polegi enam ees…”

Mariat ei paistnud luurava ämbliku pilk häirivat. „Elasin Paldiskis kahe vanema vennaga, nemad on nüüd töötud – üritavad Kundas juhutöid teha. Ma ei saa ju enam nende kaela peal elada…”

„Mis te Inglismaal tegite?”

„Lõpetasin Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži ja mind saadeti praktikale; olin lapsehoidja ühes peres.”

„Monika rääkis midagi muusikaõpingutest?” küsis proua Kukk siira huviga.

„Mul õnnestus natuke käia laulutundides… Mulle öeldi, et olin hea. Oleks veel aastakese saanud käia, oleks ehk ka kusagil teatris tööd saanud…” Tüdruku hääles ei olnud ei võltstagasihoidlikkust ega kahetsust. Ilmselgelt võttis ta elu nii, nagu see oli, mitte nii, nagu see oleks tema arvates pidanud teda kohtlema.

„Kas see kallis lõbu ei olnud?” küsis proua Kukk.

„Mul oli väga lahke pererahvas, nad toetasid mind. Härra oli tuntud fotograaf, ma vahel poseerisin talle…”

Tüdruku pilk ei ekselnud endiselt.

„Jah, ma nägin – väga efektsed pildid… ilusad moodsad riided… laulutunnid… tagasisõiduks saite ka ju tuge?”

„Jah…” vastas Maria grammike vaiksemalt.

Proua Kukk naaldus tema poole ja tasandas häält.

„Öelge ausalt… teil oli peremehega väike romaan?”

„Ma…”

Esimest korda tüdruk neelatas.

Proua Kukk jätkas ühemõtteliselt:

„Ja nüüd ta ostis teile pileti, võib-olla andis natuke raha, ja saatis teid jalust ära?”

Maria silmad, mis ei olnud kordagi proua Kukelt eemale liikunud ega isegi pilkunud, täitusid nüüd pisaraist.

„Selge,” noogutas proua Kukk mõistvalt. „Ja nüüd siis kõige tähtsam küsimus… mitmes kuu teil läheb?”

„Kolmas…” sosistas tüdruk.

„Ja mis te olete otsustanud teha?”

„Mis ma saaksin teha?” kehitas Maria õlgu, justnagu poleks jutt käinud tema sündimata lapsest, vaid rikkis lukuga kohvrist, mida ära visata oleks küll kahju, kuid mille parandamine läheks maksma liiga palju. „Mida minusugune teeb, kui ta tuleb koju, aga kodust on paari aastaga saanud vaat et tundmatu koht?”

„Nii et te olete otsustanud sellest lapsest loobuda?”

„Lapsest…” Mõru naeratuse vari libises üle neiu huulte. „Kas sellest tuleb siis laps, kui viskist kurguni täis mees sulle voodisse poeb, et saaks endale kiiret naudingut lubada? Ma tahan lapsi, aga mitte sellisel kombel.”

„Ja arvate, et meie asutuses te oleksite õnnelik?” küsis proua Kukk.

Maria küll ei liigutanud end nähtavalt, kuid vaevumärgatav muutus tema kehakeeles ütles proua Kukele, et enda elufilosoofiat avaldades hoidis hoopis see neiu hetkeks olukorra ohje oma käes.

„Ma tahan õppida meestele kätte maksma! Ma tahan õppida käituma nagu mees, kes ainult ise naudib, ainult kasutab ära. Ja siis läheb järgmise juurde ja kordab kõike seda sama.”

„Aga arvate, et mehed ei saa aru, kui neid vihatakse?” küsis proua Kukk, varjates imetlust, mida ta tahtmatult tundis.

„Ma ei vihka kedagi,” taastas neiu algse viisakalt ausa hoiaku. „Ma tahan õppida armastama ainult nii kaua ja nii tõsiselt, kui mina seda tahan. Ükski mees ei tohi mulle enam haiget teha. See oleks mulle kõige parem ülikool. Ja siis ma võtan kõige rikkama ja kindlama mehe ning abiellun temaga!”

Proua Kukk naeratas.

„Väga huvitav lähenemine. Mulle meeldib.” Ta mõtles hetke. „Teeme nii: Renate otsib teile praegu midagi ilusat selga, seab teid korda – ja siis esitleme teid seltskonnale. Vaatame, kuidas suudate härraste pead segi ajada. Teil on aega pool tundi, enne kui külalised peavad lahkuma. Võtate selle väljakutse vastu?”

Maria silmad lõid särama. „Suurima heameelega! Te ei pea minus pettuma!”

Salongis oli avatud uus pudel. Õhus oli elegantset rahvusvahelisuse hõngu, justnagu oleks härrasteklubi kolinud agulist mõnda Euroopa pealinna.

Nii on see alati olnud, mõtles proua Kukk endamisi, vaadates elevuses kihistavaid neide, kes siblisid turvalisust ja elukogemust kehastavate metseenide ümber nagu kanakesed kukkede vahel. Nii on see olnud ja nii jääb see alatiseks, mõtles ta. Mis on meil karta? Meie saame kütust, mis meid elus hoiab, elu enese kõige ürgsemate instinktide allikast: naise instinktist olla kaitstud ja mehe instinktist kaitsta. Vallutada ja kaitsta vallutatut. Sinikas Linda silma all polnud muud kui uue omaniku põletusmärk – Vene major võttis ta endale ja märgistas ta ära; kui vaja, siis ta võitleks Linda eest –, mitte sellepärast, et tüdruk talle nii väga meeldiks, vaid sellepärast et mehe au käsib tal oma omandit kaitsta. Nagu koer, kes valvab laternaposti, mille ta on ära märgistanud ja millele ta teisi koeri ligi ei lase, sest tema koera-ajus kuulub see laternapost talle.

Muidu suhteliselt vaikne ja ümbrust jälgiv ameeriklane oli muutunud jutukamaks ning see julgustas ka daame temaga pisut vabameelsemalt käituma, talle põlvele istuma, tema juukseid sasima.

„And I have to say, we leave with the best of memories,71” rääkis ta, ehkki pooled tüdrukutest ei saanud sõnagi aru. „And that’s not all! We’re about to see „Carmen”, and I love that opera!72”

Proua Kuke juurde astus Renate, õhevil ja õhetav.

„Brigitte!” sosistas ta. „Teate, kui ilus see tüdruk on! Tal on endal Inglismaalt õhtukleit kaasas…”

„Ah et tuli juba kohe kohvriga siia? Asjalik tüdruk…”

„Roosa, briljantidega – sellisega võiks minna presidendi vastuvõtule!” seletas Renate. „Ja ta räägib nii ilusat inglise keelt…”

„On ta valmis?”

„Jah, ta ootab trepil!”

„Kohe saame teda külaliste peal järele proovida,” ütles proua Kukk ja pöördus härraste poole, plaksutades tähelepanu võitmiseks käsi.

„Härrased! Gentlemen! I told you, we might have a surprise for you.73”

Tema sõnade peale ajasid mehed seljad sirgu.

„Mis üllatuse te nüüd siis pakute meile veel magusroaks?” küsis härra Rahn siira huviga.

„Ma tahaksin teile tutvustada meie pere kõige uuemat liiget. Ta on nii uus, et isegi kõik meie tüdrukud ei ole teda veel näinud!”

Anastassia ja Vivian vahetasid imestunult pilke, samas kui Monika, kes juba üllatuse olemust taipas, erutunult käsi kokku lõi.

„Tema on meie väikese pere uusim liige,” teadustas proua Kukk. „Ta saabub meie juurde otse Londonist – only just returned from London! And she is very young and innocent, so please forgive her, if she is a little frightened, or…74”

Hetkeks peatus ta, et otsida mõttes sobivat sõna. Kuid teda katkestas selja tagant kostev jahedalt kõlav ja väga enesekindel hääl.

„Good evening, everybody.75”

Maad võtnud vaikuses pöördusid kõigi pilgud ukse poole.

Portaalil seisis Maria, kes nägi välja nagu kuninganna. Õhk oli hetkega raske imetlusest ja võib-olla ka kadestusest. Marial oli seljas nooruslikus toonis, kuid dramaatilise lõikega õhtukleit, mida kindlasti mitte iga naine salongis poleks suutnud välja kanda. Tema pika kaela ümber oli väikese kivikesega sametpael, juuksed olid kaetud samade kivikestega kaunistatud võrguga, mis andis naisele üheaegselt moodsa ja keskaegselt hillitsetud välimuse. Härrased tõusid nagu hüpnotiseeritult. Maria, kes näis olevat seda oodanud, lähenes neile nagu diiva Hollywoodi filmis, talitsedes ühe käega väärikalt laia seeliku volange ning sirutades teise käe pikalt härraste poole. Ülejäänud tüdrukute puhul oleks selline suur žest mõjunud kohatuna, kuid Maria kui külalisesineja valitses situatsiooni täiuslikult. Ta peatus külaliste ees ning ootas, kuni igaüks meestest oli ta kätt suudelnud.

„Such a pleasure to meet you, gentlemen,76” ütles ta neile sügavalt silma vaadates.

„As it is for us, Miss, I’m sure,77” lausus ameeriklane, kel oli raskusi Maria käest lahti laskmisega.

Gaulman oli haaranud Maria teise käe.

„Enchanté!78 Ma pean ütlema, proua Kukk, et Inglismaal võib küll olla meie kuld, aga oma kroonijuveeli oleme nüüd neilt tagasi saanud!”

„Ma tänan, mu härra!” langetas Maria malbelt pea.

„Lubage – Professor Rahn, teie teenistuses,” esitles teine härrasmees ennast.

„Väga meeldiv.”

„Ja siin professor Gaulman, samuti ilmselgelt teie teenistuses.

Ja mister Henry Antheil, Ameerika Ühisriikidest. Teie andunud austaja ja ori.”

Ameeriklane näis nõidusunest ärkavat.

„Oh.. yes… that was about me, wasn’t it…79” ütles ta poisiliku südameid sulatava kohmetusega.

„Istuge ometi, härrased,” naeris Maria.

Kiirelt tõmbas ameeriklane ühe tugitooli lauale lähemale ning kõik istusid. Monika jälgis sõbrannat varjamatu imetlusega; Anastassia ja Vivian aga hoidsid ennast ettevaatlikult pisut eemale, oskamata ilmselt seisukohta võtta.

„Teie siis tulete otse Londonist?” alustas härra Gaulman vestlust.

Maria kallutas pea mõtlikult ühele küljele: „Mina võin ju siin olla, aga minu süda on ikka veel seal…”

„Öelge, kuidas seal siis meeleolud on?” küsis härra Rahn.

„Mitte nii romantilised ja muretud, kui meil siin,” sõnas Maria kahetsusega. „Seal tõmbavad naised tunked jalga ja võtavad meeste tööd üle.”

„Tõsi-tõsi…” vangutasid härrased pead.

„Eks iga sõda on romantika surm,” lausus härra Rahn, kelle pilk oli tõmbunud häguseks. „Kus on see maailm, mis oli enne neljateistkümnendat aastat?”

„Jah, kus ta on?” liitus härra Gaulman ja andis ise ka vastuse: „Kadunud!”

„Kadunud, kadunud,” kordas tema vana sõber.

„Enne olid tõllad ja romansid, nüüd on mootorrattad ja jazzmuusika,” heietas härra Gaulman.

Proua Kukk taastas oma perenaisekohustused, mille ta hetkeks oli uustulnukale loovutanud.

„Maria on ka laulutundides käinud,” ütles ta. „Ehk me saame teda keelitada meile mõnd romanssi esitama?”

Gaulmani silmad läksid pungi.

„Tõesti? Kas ka Londonis?”

„Kahjuks ainult aastake eratundides ja ei hetkegi praktikat laval…”

„Laulge meile ometigi, preili Maria, palume!” ristas härra Rahn paluvalt sõrmed.

Koketeeriva arglikkusega, mis kahtlemata oli vaid osav rollilahendus, pööras Maria küsiva pilgu perenaise poole.

„Muidugi, Maria,” lausus proua Kukk, mõttes tüdrukule aplodeerides. „Monika kindlasti oskab midagi ilusat saata… Monika, too meile mingi valik noote.”

„What is this I hear?80” küsis ameeriklane, kes ilmselt oli Soomes veedetud aja jooksul suutnud piisavat palju keelt omandada, et ka Eestis üksikuid sõnu kinni püüda. „Do we get some music from Miss Maria?81”

Maria pilgus oli allaheitlikku kahetsust ja haavatavust:

„I’m so terribly sorry, I’m afraid I’m not in the best voice tonight…82”

Monika tuli klaveri juurest, süles kuhi noote. Ta asetas need Maria tugitooli käsitoele.

„Siin on mõned noodid veel sellest ajast, kui me koolis olime.”