Читать книгу Litsid - Ajakirjade Kirjastus - Страница 7

Nii tujutut hommikut ei mäletanud proua Kukk ammu. Mitte, et varem üks või teine tüdruk poleks kliendilt sinikat saanud – seda tuli ikka ette. Olgu siis tegu keevalise meremehe või purjus üliõpilasega – nii mõnigi mees vihkas ennast selle eest, et ta himudele järele andis või nende rahuldamiseks oma viimased teenitud veeringud laiaks lõi. Seda viha aga ei valatud välja enda, vaid litside peale; nende peale, kes aegade algusest olid meest tema õiglaselt rajalt kõrvale eksitanud, patu teele juhtinud, pannud tõstma kätt oma sõprade vastu ning unustama au ja väärikuse. Üks obadus litsile silma alla – see oli vereohver, mis lepitas mehe oma sisemise jumaluse – või deemoniga.

Pigem mõjus halvavalt olukord üldiselt. Uude majja kolimine oli kõigile alateadlikult tundunud nagu uue elu algus: seljataha jäi vaesevõitu agul ja lagunev puumaja, kus viie tüdruku peale oli üks külma veega vann ja peldik koridoris. Minevikku kadusid õelad naabrid, kelle pilk sisistas „litsid!” ka siis, kui nende suu vaikis. Uus maja rääkis sisemisest väärikusest, kvaliteetsemast klientuurist, privaatsusest; sellest, et justnagu ollakse rohkem omaenda peremehed.

See illusioon oli purunenud Nõukogude sõjaväelase rusika all. Linda versiooni sellest, et sinika tõi kaasa majori hooletu rähklemine voodis, ei uskunud keegi. Tüdrukud, kes olid varem kohalike vene kundedega kokku puutunud, teadsid rääkida nende kontrollimatust iseloomust ja rusikatest, mis ei võtnud vastu korraldusi nende mõistuselt ja südamelt, vaid viinakuradilt.

„On ikka neetud värdjas,” viis Monika vahepeal üldisemaks valgunud teema tagasi Vene majorile.

Proua Kukk raputas pead.

„Kui meie ametis iga sinika pärast endast välja minna, siis ei saaks üldse elada. Ma sain oma esimeselt mehelt ka niisama, lihtsalt ajaviiteks.”

Carola, kes oli korraldusi ootamata asunud juba varakult pliidi taha ning küpsetas midagi suures kastrulis, heitis talle põgusa pilgu, justkui küsides, kas on oodata pikemat pajatust. Proua Kukk ei vastanud pilgule, vaid oli ametis kohvimasinaga.

Uksele astus Renate, kes oli postiluugi kõlksatust kuuldes uksele jooksnud, ning naasis nüüd ajalehe ja mõne kirjaga.

„Linda ütles ju, et tegelikult venelane teda ei löönudki, lihtsalt oli karmi käega,” kommenteeris ta Monika viimast lauset.

„Ja mis vahet seal on, kui tüdrukul on kulm rullis?” turtsatas Monika.

„Vivian paneb talle natuke podjaagat peale ja tõmbab ilusti tagasi,” rahustas proua Kukk mõlemat.

„Täna ta küll vist ei ole vormis, et teda kundedele näidata,” arvas Renate kahetsevalt.

Proua Kukk noogutas tusaselt.

„Kahju,” möönis ta. „Härrad professorid oleksid tahtnud just uut tüdrukut näha.”

Renate vaatas saabunud posti ja ulatas ühe ümbriku Monikale.

„Kiri.”

„Mulle?” tõstis Monika trotslikult põrandale kinnitatud pilgu.

„Veerenni tänavale saadetud, ja sealt siia edasi,” täpsustas Renate. Istudes laua taha Anastassia kõrvale ja tolle poolikust pakist paberossi võttes, hakkas ta ajalehte sirvima, samas kui Monika saabunud ümbrikku avas.

Proua Kukk proovis oma kätetööd, oskamata isegi täpset seisukohta võtta.

„Kohv tuli natuke teistsugune kui tavaliselt,” ütles ta pooleldi vabandavalt.

„See on Costa Ricast, siin majas ainult seda kasutataksegi,” selgitas Carola ning astus kiirelt appi, et aurav kohv välja valada.

Proua Kukk hingas kergendatult: „Kui see nii peen on, siis rohkem meie seda ei joo, ainult kundedele pakume.”

„Lõhnab küll hästi,” mainis Renate.

Monika luges süvenenult lühikest kirja.

„See on Marialt.”

„Kes on Maria?” tundis Anastassia huvi.

„Mäletate, ma rääkisin, et ta tuli just Inglismaalt tagasi, kui sõda algas,” meenutas Monika neile.

Proua Kukk noogutas.

„See tüdruk, jaa.”

„Kuulake,” ütles Monika, „ma loen teile ette. „Elan praegu Hilde vanatädi juures.” Hilde oli ka meie klassiõde. „Ma näen, et mind siia ei taheta. Kogu aeg olen jalus, aga ei oska midagi ette ka võtta. Mingit tööd ei ole leidnud, praegu tahetakse rohkem vene kui inglise keele oskajaid. Sina ju töötad ikka proua Kuke juures?” Kui me viimati kolm aastat tagasi kohtusime,” tegi Monika täpsustava pausi, „siis ma olin just alustanud. „Kas minule ei oleks seal ametit leida? Ma sain juba viimati aru, millega seal tegeletakse. Mina mehi ei karda, oskan neid ümber sõrme keerata. Lisan ka Londonis tehtud foto endast, ehk näitad seda prouale ja võtad ühendust?”

Monika võttis ümbrikust väikese foto, vaatas seda ja ulatas Renatele. Viimane tõi kuuldavale kerge vile.

„Sa vaata, kus on endast pildi teinud, nagu Ameerika filmitäht!”

Ta ulatas foto proua Kukele. Ka Carola astus juurde, et pilti vaadata.

Proua Kukk uuris pilti süvenenult. „Kenakene iseenesest,” ütles ta.

„Ilusad riided,” lisas Carola.

Renatel oli tekkinud idee:

„Kui temaga juba täna ühendust saaks kuidagi, siis võiks ju teda härradele esitleda, kuni Linda omaette peab olema,” ütles ta innukalt.

Ka Monika võttis tuld: „Ta ütleb, et teda saab telefoni teel kätte, kui väga vaja. Et majas on pudukauplus ja sealt võidakse teda kutsuda.”

Proua Kukk tõi kuuldavale kerge naeru.

„Ah et tema oskab mehi ümber sõrme keerata? No kutsu ta siis siia ja vaatame üle.”

„Võingi helistada?” hüppas Monika püsti, elevil ja õnnelik võimaluse üle sõbrannat aidata.

„Eks tagasi võib ta alati saata,” kehitas proua Kukk õlgu. Tema keeles tähendas see nõusolekut.

Monika võttis hetke, et perenaist tänada ja klassiõe aadressil mõned kiitvad kommentaarid lisada, kuid Renate hääl katkestas teda.

„„Nõukogude Vene laevastiku-koondise juhtide ametlikud visiidid Tallinnas,”” tsiteeris too ajalehe esilehe suurt pealkirja. „„Sõjanõunik andis külaliste auks eine.””

Proua Kukk jälgis teda pingsalt.

„Nii, mis seal on siis?” küsis ta kohvitassi huultele tõstes.

Renate köhatas, nagu oleks ta eksamil, ning alustas pidulikul toonil: „„Pühapäeval Nõukogude Vene laevastiku-koondisega Tallinna ametlikule külaskäigule saabunud Nõukogude Vene Baltimere laevastiku komandör flagman Tributs koos saatjaskonnaga tegi esmaspäeva hommikul ametlikud visiidid sõjavägede ülemjuhatajale, sõjaministrile, välisministrile, Tallinna ülemlinnapeale, Tallinna garnisoni ülemale, merejõudude juhatajale ning kirjutas nime vabariigi presidendi külalisraamatusse. Keskpäeval sõjanõunik andis külaliste auks eine, millest võttis osa ka sõjavägede ülemjuhataja.” Vat kes meil siin siis käivad.”

Maad oli võtnud vaikus.

„Üks asi on veel lisamata,” muigas proua Kukk. „„Õhtul andis kõrge külalise auks eine proua Kukk oma uues härrasteklubis.””

„„Nõukogude Venel on Eestis nüüd ka armastuse baas,”” jätkas Renate parodeerivalt.

Monika muigas kibedalt: „„Preemiaks jäeti igale litsile sinikas.””

„Monika!” üritas proua Kukk kõlada tõsiseltvõetavalt.

„See ei olnud Tributs,” rõhutas Renate, „see oli see teine. Stassil küll ühtegi sinikat näha ei ole… või on kusagil mõned hambajäljed…?”

Mänglevalt üritas ta Anastassia hommikumantli kaeluse alla piiluda.

„Küll on tore naerda; küll olid toredad külalised!” kihvatas Anastassia ootamatu tulega. Kõik tardusid ehmunult.

Anastassia vaatas neid väljakutsuvalt ning raevukus tema pilgus pani isegi proua Kuke end kõhedalt tundma.

„Teate, mida teie „kangelane” mulle öösel rääkis?” purskas Anastassia. „Mis on tema töö siin „sõbralikus Eestis”? Tagada Eesti laevastiku hävitamine, purustada Tallinna ja Kunda mereväebaasid, tõkestada laevade pääs Soome lahte, avastada ning hävitada Eesti laevad, pommitada väeosad, lennuväljad ja sadamad!”

„Stassi!” sosistas proua Kukk õuduses.

Anastassia ei vaikinud:

„Minule ta rääkis terve öö, et mul on viimane aeg vabatahtlikult Nõukogude Venemaale sõita, kui ma ei taha koos Eesti riigiga maapinnalt kaduda!”

Renate ei paistnud külma verd kaotavat.

„Stassi,” ütles ta sellise jaheda asjalikkusega, mida võivad endale lubada naised, kes teavad, et neil on õigus. „Venemaa ei saa siin midagi teha, Rahvasteliit seisab meie eest. Me oleme samamoodi neutraalsed nagu Soome ja Põhjamaad.” Ta osutas taas suurele pealkirjale. „Näe, mis esilehel seisab: „Roosevelt toonitab sõprust USA ja Soome vahel.” Nõukogude Venel on Soomele samasugused nõudmised, aga kujutad sa ette, et nad hakkaksid Soomega sõdima? Mis sa arvad, mis siis neist saaks? Mis maailm ütleks?”

„Nagu kedagi huvitaks meiesuguste riikide saatus!” hüüdis Monika. „Maailm vahib pealt, kuidas Poolat kahest otsast süüakse, keegi ei tõsta sõrmegi!”

Renate tõstis sõrme. „Inglismaa ja Prantsusmaa…”

„Ei tee mitte midagi!” ei lubanud Monika ennast katkestada. „Ainult ametlikke noote vahetatakse! Kõik kaitsevad ainult ennast! Arvate, et keegi tuleks meile appi?”

Renatet ei olnud lihtne kõigutada.

„Meie ajal ei käi enam asjad nii, et tuled ja alustad sõda. Kõik riigid on omavaheliste lepingutega seotud. Ründad üht, teine ründab sind vastu.” Ta noogutas oma sõnade kinnituseks.

„Miks meie peame nüüd kaklema?” laiutas proua Kukk käsi. „Muidugi igaühel on õigus oma arvamusele, aga mida sa, Monika, siis tahaksid, et me teeme? Võtame jahipüssi ja läheme katusele Vene hävitajaid tulistama või? Meie peame elama, oma elu!”

Nagu arvata oligi, ei rahunenud Monika nii lihtsalt. Provokatiivselt lõi ta käed puusa.

„Aga miks meie kohe nagu „peame”? Kes ütles et „meie peame elama”? Ja et mõned teised ei pea?”

Proua Kukk lõi külmalt käega.

„Nüüd sa jonnid juba nagu laps.”

Eemal helises telefon.

„Ma lähen vastan ise,” ütles Carola kiiruga, ilmselt soovides ebamugavaks muutunud olukorra eest põgeneda.

„Palun, jah,” ütles proua Kukk ning suunas siis hurjutava pilgu taas Monikale.

„Ega tõesti keegi ei „pea elama”. Eks on teisigi tüdrukuid, kes omale silmuse kaela ümber on tõmmanud – kui leiad, et su elu on praegu niivõrd halb, alati võid ju nendega liituda.”

Renate, kes ilmselt tajus oma vastutust konflikti algatajana, tõttas olukorda rahustama.

„Proua Kukk, Monika ei mõelnud seda päris nii…”

Proua Kukk aga tundis, et peab oma seisukohta veel alla kriipsutama, enne kui teemale punkti paneb.

„Kui Monika ikka leiab, et elada ilusas majas ja mängida klaverit härradele on nii halb elu, eks alati võib endale rikka mehe leida või siis oma firma luua ja miljonäriks saada,” ütles ta veelgi häält tõstes. „Ja kui on nii suur iha sõdima minna, eks siis tuleb minna poliitikasse ja teha nii, et ülemjuhatus võtaks naisi ka püssi alla. Mitte siin meie peal ennast välja elada. Ega klientide peal!”

Renate vaatas Monika poole: „See on küll õige,” nõustus ta vaikselt.

Proua Kukk tõusis ja kummardus rusikatega lauale toetudes Monika kohale, nagu ta oli näinud nõunik Metslat tegemas.

„Ei oleks siis ka sõda läbi ega Eesti päästetud, kui Stassi ja Linda oleksid venelastel öösel kõrid läbi lõiganud. Tuleb asju vaadata ikka perspektiivis. Kui härra Metsla näeb, et sellest võib kasu tõusta nii talle kui meile, siis tõuseb ka.”

Ta ajas ennast võidukalt sirgu. „Ma lähen vaatan, kuidas Lindal on.”Jättes tüdrukud enda sõnade üle järele mõtlema, väljus proua Kukk köögist ning astus trepikotta. Ta seisatas hetkeks ning hingas sügavalt et end koguda, kui ta kuulis eemalt summutatud kõnet. End vastu seina hoides tõusis ta vaikselt trepist üles ning lähenes kabinetile.

Poolihääli lausutud sõnad muutusid selgemaks. See oli Carola, kes pidas telefoni teel vestlust saksa keeles. Proua Kukk varjas end ukse taha ning kuulatas teraselt.

Ehkki Carola rääkis väga vaikselt, näis ta olevat erutunud.

„Nein. Nein,” ütles ta kellelegi. „Du solltest es überhaupt nicht entdeckt haben. Bitte hier nicht mehr rufen. Je früher wir es vergessen, desto besser.57”

Vastust ootamata surus Carola telefonitoru hargile. Seistes seljaga ukse poole, toetus ta raskelt lauale ning hingas mitu korda sügavalt.

Proua Kukk taganes vaikselt mõned sammud ning ligines siis normaalsel kõnnakul kabinetile. Carola pöördus.

„Carola! Kas keegi otsis meid?” hüüdis proua Kukk.

Carola silmad vaatasid kivistunult otse perenaise omadesse; ta ei vaadanud kõrvale ega pilgutanud.

„Ei, see oli valeühendus,” ütles ta. „See tähendab, otsiti Falkenberge, ma ütlesin, et nemad on nüüd Eestist igaveseks lahkunud.”

Proua Kukk noogutas ettevaatlikult.

„Ja miks Carola ei lahkunud?” küsis ta vaikselt.

„Kuidas, palun?” tegi tütarlaps peaga ebaleva liigutuse.

„Ma ju saan aru, et Carola on sakslanna,” ütles proua Kukk leebelt. „Miks sa ei otsustanud lahkuda?”

Nüüd vaatas Carola kõrvale.

„Kes mind ootab? Mul ei ole Saksamaal mitte ühtegi sugulast.”

„Mõistan…” lausus proua Kukk. Oli targem hetkel seda teemat mitte vägisi uurida. Ta pöördus taas trepile, et minna ülemise korruse tuppa. „Palun ütle preili Monikale, et telefon on vaba ja las ta helistab oma sõbrannale.”

Ettevaatlikult koputas ta mõne hetke pärast Linda uksele ning avas selle vastust ootamata. Nutetud nägudega Linda ja Vivian lösutasid voodil; perenaist nähes ajas Linda ennast istukile.

„Vabandage, proua Kukk,” lalises ta.

„Mille pärast…”

Linda oli ilmselt mõttes oma vabandust juba harjutanud.

„Ma ei oleks pidanud niimoodi ulguma kohe selle pärast,” ütles ta masinlikult. „Pole ju midagi lahti, juba hakkab korda saama.”

Proua Kukk muigas nukralt.

„Oleme ausad, ega see nüüd paari tunniga ka ära ei kao.”

„Ta lihtsalt kuidagi pööras ennast niimoodi, et ma sain küünarnukiga otse…” üritas Linda taas kord seletada.

„Mina ei usu,” katkestas Vivian teda, pöördudes tuge otsivalt proua Kuke poole. „Mina arvan, et see mees lihtsalt lõi teda!”

„Ei löönud…” pomises Linda väheveenvalt. „Näe ta kinkis mulle veel selle pärast…”

Ta osutas öölauakesele, kus lebas Nõukogude sümboolikaga portsigar.

„Kuigi mis ma sellega teen…” sosistas ta. „Ma ei suitseta ju ega midagi…”

„Võib-olla kunagi hakkad,” nentis proua Kukk, vaadeldes küllaltki odava välimusega pressitud Kremli tornidega kaunistatud sigaretietüid.

„Lihtsalt piinlik on, et täna on kunded tulemas ja mina olen selline…” jätkas Linda vabandamist. „Äkki, kui puudrit peale panna…”

„Täna ole toas,” ütles proua Kukk lahkelt, kuid otsustavalt. „Härrasteklubis ei ole enne ülespekstud näoga tüdrukuid ringi jooksnud ega jookse ka täna.”

Vivian haaras sõnasabast kinni ja haaras tahtmatult proua Kukel varrukast:

„Nii et teie siis ka arvate, eks ole…”

Viimane vabastas end tõrkuvalt tüdruku haardest.

„Mina ei arva muud, kui et vaevalt see mees enam siia majja satub. Las läheb Paldiskisse ja vaatab seal, kust ta omale armastust leiab. Ja härraste pärast ka ära muretse. Võib isegi juhtuda, et leiame sulle õhtuks asendaja.”

Tüdrukute pilku tekkis hetkeks uudishimu, kuid siis tõusis Vivian ja seisatas kohmetult.

„Proua Kukk… Linda rääkis mulle kõik,” sosistas ta.

„Kõik millest?”

„Miks ta tegelikult Tallinna tuli… Meil ei ole nüüd enam saladusi. Ei ole ju?” pöördus ta Linda poole, kes voodis kartlikult pead raputas.

Proua Kukk naeratas nõrgalt ning tõusis, et lahkuda.

„Räägi siis proua Kukele ometigi,” tonksas Vivian jalaga vastu voodit.

Proua Kukk seisatas:

„Mida Linda mulle rääkima peaks?”

Linda raputas pead ja pööras näo patja.

„Linda!” hüüdis Vivian ja heitis samuti voodile, üritades Lindat jõuga üles tõsta. „Sa lubasid, et räägid!”

Tõsiselt vaatas ta proua Kuke poole.

„Linda tegi vist midagi rumalat…” sosistas ta.

Proua Kukk ligines aeglaselt ning istus samuti Linda voodiservale.

„Linda! Mis sa tegid?”

Linda nuuksatas.

„Ma hakkasin öösel kartma…” kõlas ta soigumine läbi padja. „Ta ärkas, oli purjus, läks uuesti salongi konjaki järele… Ma mõtlesin, et äkki ta muutub veel vihasemaks…”

„Linda!” hüüdis proua Kukk. Ta süda oli hakanud taguma. See ülestunnistus ei tõotanud midagi head.

Nüüd ajas Linda end küünarnukkidele ja võttis midagi padja alt. Sõnatult ulatas ta oma saagi proua Kukele. Kui viimane peo avas, nägi ta seal kuule.

„Linda!” ahmis ta õhku. „Sa tegid Vene ohvitseri relva tühjaks!?”

Linda pühkis pisaraid. „Ma kartsin, et äkki ta hakkab sellega vehkima… ta pani selle öökapile, toru oli minu suunas…”

Proua Kukk üritas toimunut ette kujutleda.

„Sa oskad relva lahti teha?”

„Mu vend on politseis… tema näitas,” noogutas Linda.

Proua Kukk sulges õuduses silmad.

„Linda! Mis sa oled teinud?” sosistas ta. „Kas sa kujutad ette, mis saab, kui Vene ohvitser avastab, et tal on meie majas relv tühjaks tehtud? Sa ju tead, mis ajal me elame! Kas sa tahad, et sinu pärast hakkaks sõda peale?!”

„Vabandust… ma ei mõelnud…” hakkas Linda taas töinama. Vivian liitus temaga mõne hetke pärast.

Proua Kukk raputas pead.

„Oh, Linda… mis me nüüd teeme? Ma ei tea, kas ma isegi härra Metslale julgen sellest rääkida…? Kas temagi tahaks meid siis enam aidata…”

„Äkki ta ei märka seda?” üritas Vivian lahendust leida. „Ega venelased ei tulnud siia kedagi tulistama!”

„Annaks taevas…” tõstis proua Kukk silmad lae poole. „Ma ei tea, mis siis saaks… meid pandaks vist kohe kinni…”

Tüdrukud vesistasid lohutamatult, löristades nina ühisesse taskurätti.

Proua Kukk tõusis.

„No hea küll, Lindake… mis siin enam nutta… saab mis saab. Kes teab, milleks seda vaja oli.”

Ta lahkus, süda raskem kui enne.