Читать книгу Litsid - Ajakirjade Kirjastus - Страница 6

Vaid paar tundi hiljem helises äratuskell. Proua Kukk ajas end unesegaselt voodis istuli. Väljas oli ikka veel öö. Tema kõrval pimeduses norskas keegi.

Nüüd meenus kõik. Ta oli otsustanud tõusta pool tundi varem, teha Vene ohvitseridele kohvi ning saata nad ära nagu väärikale perenaisele kombeks, olles kaunis ja värske, mitte hommikumantlis ja tuhvlites, laiali voolanud ripsmetuši ja huulepumatiste hammastega kähedahäälne maadam, nagu neid Tallinnas mitmel pool leidus.

Tundus siiski, et kallid külalised ei hinnanud tema pingutusi. Nõunik Metsla pidi mõlemat äratamas käima, sest mehed olid küllalt raskes pohmellis ning ei tahtnud koputustele reageerida. Nuusates ja sülitades ronisid nad lõpuks oma armupesadest esile, särgid pükstest väljas ja kassiahastusega kaasnevad mornid lõhnapilved ümber. Vivian, kes oligi öö otsa köögis tukkunud, üritas kohvi keeta, kuid elektriline kohvikeetja, mida keegi õieti kasutada ei osanud, lõi kogu majas heleda laksuga korgid välja. Mehed rühkisid nagu talveunest äratatud tusased karud hommikuses poolpimeduses välisukse poole, vaevu pöördudes, et perenaisega hüvasti jätta.

Proua Kukk naeratas nii sundimatult, kui ta suutis ennast sundida.

„При…одите еще. Это было одно удовольствие.54”

„Конечно,” mühatas Tributs külmalt. „Мы еще встретимся.55”

„Loodame, et mitte,” vastas proua Kukk ja tema naeratus oli sedapuhku täiesti siiras.

Ohvitseride järel sörkis Metsla, kühmus ja veel mitte ärganud.

„Kõik saab kuninglikult tasutud, eelarvest ei hoita midagi kokku. Ma helistan.”

„Ma loodan,” noogutas proua Kukk. „Ja andestage see piinlik elektrikatkestus.”

Värisevate kätega lipsu kohendades kummardus Metsla jäigalt ning ronis koos ohvitseride ja külmast kangete sõduritega sõjaväeautosse. Proua Kukk lehvitas neile kuulekalt, ehkki ta oli kindel, et tema pingutused jäävad tähelepanuta.

„Jumal tänatud, läksid ometi,” ohkas ta, kui välisuks külaliste järel sulgus.

Köögist jooksis ähmi täis Vivian, magamata ja sassis, käes küünal.

„Mina ei leia neid korke üles!” hüüdis ta nutuselt.

„Mina ju ka ei tea!” masseeris proua Kukk oma meelekohti. „Otsi, otsi.”

Aeglased ja kõlavad kontskingade sammud andsid märku, et lähenes Anastassia. Tal oli seljas sulgedega hommikumantel, mis paljastas väljakutsuvalt ta õla ning kummuva büsti; kuid tema pilk oli suunatud maha ning morn suujoon rääkis temas keevast põlgusest.

Kuuldes paanilist kädinat, tõstis ta rasked silmalaud.

„Mis toimub?”

Enne kui proua Kukk jõudis suu avada, jooksis köögist välja Vivian.

„Ma panin kohviveski sisse ja lõi korgid läbi! Issake kui piinlik! Tahtsime kohvi pakkuda!”

Vivian jooksis tagasi kööki ning proua Kukk asus Anastassiale vastu, seisatades trepil tema ees.

„Stassi, on kõik korras?” küsis ta murelikult.

„Mis ei peaks olema?”

„Ma olen kindel, et major Tributs lihtsalt tahtis sind rohkem tundma õppida,” ei osanud proua Kukk teha muud kui pakkuda välja nõunik Metsla versiooni. Tema enda interpretatsioon tundus küll vaid vaevu veenvam kui Metsla oma.

„Nagu ta tundis mu isa ja ema?” küsis Anastassia teravalt.

„Sinu isa ja ema?”

„Kas te arvate, et ta tuli siia juhuslikult?”

Proua Kukk neelatas.

„Vene majorid? Härra Metsla kutsus nad siia.”

„Mina ei tea… võib-olla on mul mingi paranoia,” raputas Anastassia pead, kuid tõstis siis taas leegitsevad silmad:

„Proua Kukk… ta teadis mu ema nime!”

Proua Kukk ei osanud reageerida.

„Isegi mina ei tea su ema nime! Ma arvan, et sulle tundus…” oletas ta leebe naeratusega. Anastassia aga raputas uuesti pead ja seekord oma väite kinnituseks.

„Kui ta väga purju jäi, kutsus ta läbi une mind kogemata „Timirjova”.”

„Kes see on?”

„See on minu ema neiupõlvenimi – minu õige nimi! Minu ema ei olnud abielus; kui ta mind Narva isa sugulaste juurde saatis, siis need andsid mulle isa nime…”

„Ma ei saa aru…”

„Proua Kukk… kas on võimalik, et… et need mehed lasid minu isa maha? Et nad teadsid, et mina olen siin, ja tulidki ainult sellepärast siia?”

Anastassia silmades oli hirm, mida keegi seal varem näinud ei olnud.

„Stassi, rahune… Mida nad sellest võiksid võita?” üritas proua Kukk tütarlast emmates rahustada. „Mis kasu sellest oleks? Ma saan ju aru, et sul oli väga raske nende meestega suhelda. Nüüd sa oled endast väljas lihtsalt. Usu mind, sa kujutad neid asju endale ette praegu!”

„Боже, какой ужас…56” sosistas Anastassia. „Mul pea nii valutab…”

„Stassi, mine maga…” tegi proua Kukk ettepaneku.

Vivian jooksis taas köögist välja, käes kruvikeeraja, mis tundus proua Kukele täiesti ebavajalik.

„No siin tõesti ei ole neid korke, mina ei tea!”

Ülevalt trepist laskus Monika, kes oli väsimusele alla vandudes läinud ööbima salongi.

„Mis lahti? Meil ei ole elektrit toas…”

„Ma panin kohvimasina sisse ja lõi korgid välja!” hüüdis Vivian talle. „Aga kus on elektrikilp?”

Monika ligines aeglaselt Anastassiale.

„Stassi, kas kõik on korras?”

„Stassi on väsinud lihtsalt,” kiirustas proua Kukk ütlema. „Kuidas sa ise magasid?”

„Diivanil salongis… selg on kange, tahaks kuuma vanni võtta, aga elektriboiler ei tööta…”

„Mine aita Viviani siis,” osutas proua Kukk köögi poole, kust kostis Viviani ahastav hääl:

„Kuidas me peame doktoritele lõunasööki tegema, kui elektrit pole?”

„Kasutame pliiti, nagu alati,” pomises Monika ja tatsas kööki.

Kõlas uksekell.

Proua Kuke silmad läksid suureks.

„No mida nüüd? Olge viisakad, härrased ohvitserid on midagi maha jätnud,” jõudis ta kiirelt järeldusele ning ruttas uksele.

Lävel, jahedas hahetuses, seisis külmast värisev mustas mantlis prillidega tütarlaps; vaevalt vanem kui kakskümmend, üsna kena, kuid pisut kaame ja närviline.

„Jah, preili?” küsis proua Kukk, kes oli oodanud nägevat kedagi hoopis teist.

„Minu nimi on Carola, ma… kas ma tohin segada?” küsis neiu kõhklevalt. Tal oli vaevumärgatav saksa aktsent.

„Jah, jah, mis on?”

„Ma mõtlesin… kas prouad on just äsja sisse kolinud?”

„Jah, just äsja.”

„Äkisti on prouadel vaja abi?”

„Abi?”

„Ma oskan kõike teha, kui vaja,” väitis neiu ebakindlalt.

„Teha mida täpselt?”

„Koristan, teen süüa, riietan prouat.”

„Ma ei saa aru,” naaldus proua Kukk uksepiidale. „Kas te tahate ennast teenistusse pakkuda?”

„Jah. Proua, ma… ma väga vajan seda tööd.”

Proua Kukk vaatas tütarlast imestunult.

„Kell… pool kaheksa hommikul?”

„Ma…” neelatas neiu. „Ma tegelikult olin siin juba varem, aga… teil olid külalised ja ma ei tahtnud segada.”

Proua Kukk tundis ennast ebamugavalt.

„Andestage, preili, meil ei ole küll praegu võimalik toateenijat palgata. Meil siin endal segadus.”

„Sellepärast ma pakungi ennast appi,” ütles neiu kiirelt.

„Miks just siia?”

„Ma… ma olin siin Falkenbergide juures ennemini proua toatüdruk.”

„Tõesti…?” oli proua Kuke kord siiralt üllatuda.

„Jah. Ma oleksin suureks abiks. Ma tean siin kõike.”

„Kõike? Näiteks mida?”

Köögist jooksis välja ikka veel unesegane Monika.

„Vivian ei leia ikka korke,” hüüdis ta. „Kus need on?”

„Mina ei tea ju!” kõrgendas proua Kukk ärritunult häält. Segadus tema ümber oli varajase kellaaja kohta liiga suur.

„Keldris, suure karniisi taga,” ütles tütarlaps.

Monika ja proua Kukk seirasid teda jahmunult.

„Karniis sai viimati sinna ette tõstetud, sellepärast ei ole näha,” täpsustas neiu arglikult.

„Preili… Bremer,” täpsustas proua Kukk, kui ta neiu isikutunnistust käes hoides temaga veidi hiljem salongi jõudis, mis nüüd tuledes säras. „Ma olen väga tänulik teile abi eest. Kui te sooviksite, siis võiksite paar korda nädalas siin käia… mõned koristustööd, triikimine… Aga midagi püsivamat…”

„Mul ei ole kuhugi minna,” pihtis neiu. „Sellepärast seisingi terve öö siin väljas…”

„No kuidas teil ei ole kuhugi minna…”

„Sellest ajast, kui Falkenbergid lahkusid, olen pidanud juhutöid tegema… ausõna, ma tunnen seda maja läbi ja lõhki, ma tean iga taldrikut, iga padjapüüri – köögimasinaid oskan kasutada…” vannutas neiu teda. Ent proua Kukk raputas ikka veel pead.

„Meil ei ole hetkel neid ressursse, et kedagi palgata.”

„Ma ei ootagi palka…” ristas neiu sõrmed. „Lubage mul siin lihtsalt elada. Ma teen kõik mis vaja…”

Kõlasid jooksvad sammud ning kabinetti kostis Viviani hääl:

„Mina ei oska neid köögi elektririistu kasutada, Monika ka ei oska. Me pidime ju õhtuks koogi küpsetama?”

Ta peatus lävel ja vaatas võõrast tütarlast imestunult.

„Tervist…”

„Tervist.”

„Vivian, see on Carola,” viipas proua Kukk. „Ta võib sind aidata. Carola oli siin teenistuses.”

„Oo!” lõi Viviani nägu särama. „Mina olen Vivian, tere. Kuidas see elektriahi nii panna, et ta küpsetaks?”

„See on väga lihtne,” seletas Carola vaikselt. „Sel on kaks ketast – ühega tuleb seada ette aeg, teisega aga kuumus! Ma võiksin näidata…” vaatas ta ootavalt proua Kuke otsa.

See noogutas. „Vivian, mine kööki, Carola kohe tuleb ja aitab sind.”

„Tore!” hüüatas Vivian ja kadus.

Carola vesihallides silmades lõi särama lootuskiir.

„Proua… kas see tähendab, et…”

Proua Kukk seisatas tema ees ning vaatas neiule rangelt otsa.

„Preilil tasub nüüd järele mõelda,” ütles ta. „Siin majas on nüüd härrasteklubi. Kas preili saab aru, mis see tähendab? Seda, et meie võõrustame siin härrasmehi. Meie vestleme nendega, meie laulame ja tantsime neile, pakume neile einet ja keelekastet. Kui nad soovivad, siis me oleme öösel nende vastu head. Kas see on arusaadav?”

Carola ei pööranud pilku kõrvale, nagu proua Kukk oli oodanud. „Ma arvan, et ma taipan,” vastas ta.

„Meie tüdrukud ei ole odavad kõrtsilipakad, kes ükskõik kus tagaruumis täitanud madratsi peal iga mehega aelevad,” jätkas proua Kukk, salamahti argliku tütarlapse julget olekut imetledes.

„Me pakume härradele meelelahutust ja võimalust unustada hetkeks oma igapäevased mured. Kas see tundub šokeeriv?”

„Ei. Mind see ei ehmata.”

Proua Kukk astus Carola ette ja võttis talt eest inetud ümmargused prillid.

„Te oleksite kena tüdruk, Carola, kui teid natuke õpetada, kuidas kena olla. Kui teie ei eelda meilt palka, ja kui teie ei pelga siin meiega koos elada, siis võite siia jääda.”

Carola naeratas ning vaatepilt muutis kogu muljet neiust: tal olid imeilusad hambad ning väikesed naerulohud põskedel.

„Tänan, proua!” sosistas ta. Isegi tema saksapäraselt põrisev „r” oli kütkestav.

Proua Kukk leidis, et ta võib avada veel mõned kaardid.

„Kui teie olete piisavalt julge, siis võite te siin ka hästi teenida – aga selleks peate meeldima mitte üksnes mulle, vaid ka meid külastavatele härrastele. Kas sellest saate aru?”

„Saan.”

„Mina ei saa ega taha teid kuidagi mõjutada,” rõhutas proua Kukk. „Peate ise otsustama. Meil on ainult üks reegel: armasta – ja unusta! Armastust võib teeselda, aga unustama peab! Kõike seda, mida te siin näete ja kuulete. Meid pole olemas. Meie oleme ainult illusioon!”

„Ma oskan seda.”

Proua Kukele näis, et see oli öeldud kogemusest.

„Enesekindlus on meie professioonis hea,” noogutas ta. „Ma annan teile võimaluse kaheks nädalaks. Selle aja jooksul mina ütlen teile „sina” ja teie mulle „proua Kukk”.”

„Sobib, proua Kukk.”

„Kui olete selle aja jooksul osutunud meeldivaks liikmeks meie peres, siis olete teretulnud edasi jääma. Kui tahate lahkuda või tunnete, et meie elu ja töö on teile vastumeelt, siis võite seda teha iga hetk.”

„Tänan, proua Kukk.”

Mõlemad naeratasid.

„Ja nüüd siis, ma arvan, et tüdrukud tahaksid teiega kohtuda!” ütles proua Kukk ning astus trepimademele. „Tüdrukud!” hüüdis ta ning viipas Carolale, et see talle järgneks.

Alt jooksid neile vastu Vivian ja Monika, neist veidi tagapool Renate ja Anastassia.

Proua Kukk tõstis vaigistavalt käe, ehkki neiud olid niigi äraootavalt vaiksed:

„Tüdrukud – see on Carola. Temast on meile suur kasu, sest ta teab sellest majast kõike! Carola oli siin teenistuses Falkenbergide juures. Kui te ei leia midagi või ei tea, kust mida otsida – Carola tunneb seda maja une pealt!”

Ükshaaval osutas ta neidude suunas.

„Nii, need on meie tüdrukud: Vivian – Monika; nemad on väga tublid köögis ja küpsetavad hästi. Renate on minu sekretär, tema planeerib kohtumisi kundedega ja kui vaja, siis otsustab, mida keegi peab tegema. Anastassia, meie härrade lemmik. Aga…”

Kuni tüdrukud Carolat tervitasid, vaatas ta otsivalt ringi.

„…kus Lindake on?”

Ka tüdrukute pilgud ekslesid hetkeks mööda maja.

„Mina ei ole veel üles tuppa jõudnudki, pärast seda kui major lahkus,” ütles Vivian.

„Ja ta ei ole ise alla tulnud?” imestas proua Kukk. „Ma lähen ajan ta üles. Carola niikaua näitab, kuidas elektriahi tööle panna. Meil on täna ju mitu härrat õhtusöögil!”

Proua Kukk kõndis trepist üles, jättes rõõmsa sagina seljataha.

Ülakorrus oli vaikne. Esimene öö kundega ei olnud kunagi lihtne; enamus tüdrukuid magasid pärast pool päeva; mõni ei tahtnud õhtuni toast väljuda. Oli ka neid üksikuid, kes pisut hiljem üldse proua Kuke härrasteklubi ukse enda taga sulgesid. Kuid enamus teadsid piisavalt hästi – see oli töö nagu iga teine; näitlemine, kus tuli maha suruda enda tunded ning kehastada kedagi, kes sa ei pruukinud olla. Publik oli väike, kuid elas jäägitult kaasa.

Proua Kukk koputas, kuid vastust ei järgnenud. Vaikselt avas ta ukse. Kardinad olid eest tõmmatud ning hommikuvalguses nägi ta Linda riideid ja sukki hooletult põrandal ning toolil sasipuntras.

Talle meenus, et Linda ei olnud harjunud jooma ning tal pidi täna olema ka üsna korralik kassiahastus.

Tüdruk oli voodis, tekk üle pea tõmmatud.

Proua Kukk ligines voodile ning istus servale, raputades Lindat vaikselt. Ta tundis, kuidas tüdruk puudutuse peale võpatas, kuid endiselt vaikis.

Ettevaatlikult tõmbas proua Kukk teki pisut allapoole.

Linda lebas näoga akna suunas, silmad kinni pigistatud. Oli näha, et ta on nutnud – et ta nutaks veel, kui ainult jaksaks. Kui proua Kukk ta juukseid silus, avas tüdruk silmad ja jõllitas tühja pilguga enda ette.

Proua Kukk pööras ta pead veidi.

Linda silma all oli verise vermega sinikas, hoolimatu ja võigas nagu paberossiauk piimvalgel laudlinal.

Nähes valu ning kaastunnet oma tööandja silmis, puhkes Linda hääletult vappuma, justkui kartes, et ta enda nuuksed võiksid talle lõppenud ööd meenutada.

Ka proua Kukk ei öelnud midagi. See oli hetk, mida ta oli pidanud varemgi üle elama ning mida ei saanud leevendada tarkade sõnadega.