Читать книгу Topeltelu - Alan Shayne - Страница 5

Telefonihelin lõhkus minu keskendumuse. Olin Greenwich Village’is Jane Streetil oma korteri tagatoas. Oli soe juunikuine hommik, kolmapäeva hommik. Ma töötasin süüvinult illustratsiooni kallal, eksperimenteerides moejoonistusega oma portfoolio tarvis. Nautisin, nagu tavaliselt töötades, vaikselt taustal mängivat Billie Holiday plaati. Mul oli nii hea meel, et olin, kus olin, joonistamas ja kaasa laulmas: „It’s the old devil called love again ... gets behind you and keeps giving you that shove again ...” Ma ei osanud midagi aimata. Armastus oli viimane, mis mulle pähe oleks tulnud.

Püüdsin New Yorgis üles ehitada vabakutselise illustraatori karjääri. Kuigi olin hiljuti valmis saanud Count Basie albumi kujunduse Columbia plaadifirmale, illustreerinud ühe artikli Woman’s Home Companionile ja kujutanud neljal lehel meeste moodi ajakirjale Esquire, oli mul hinge seeshoidmiseks vaja laiendada klientide ringi. Mõtlesin, et proovin kätt naiste moe illustratsioonidega, mis võis olla vägagi tulus. Teadsin, et kui asja käsile võtan, suudan ma joonistada ükskõik mida. Visand, mille kallal töötasin, põhines ajakirja Vogue fotol. Kasutasin bambussulge ja tušši, toonimiseks seepiakarva vesivärvi, mis kõik pidi spontaanselt voogama. Ma ei tahtnud sel hetkel telefonile vastamiseks tööd pooleli jätta.

Kellega tegu ka polnud, tal tuli hiljem uuesti helistada. Teisest küljest võis jälle saabuda tööpakkumine. Automaatvastajad ja helistaja tuvastamine oli alles kauge tulevik ning tööd oli mul pidevalt vaja. Pistsin sulepea kiirustades tušipotti, hüppasin püsti ja jooksin magamistuppa toru võtma.

Minu teise korruse korter oli üsna kitsas, hästi kõrge lae ja raudteevaguni kombel läbikäidavate tubadega. Tagaosas, teispool väikest kööki, ruum laienes pisut ja teenis mind ateljeena. Aknad olid kõrged ja nende all seisis töölaud, kõrval taburet kunstitarvetega. Minu joonistused olid kinnitatud seintele ja nurgas seisis molbert tõsiseks maalimiseks, milleks mul ei paistnud kunagi aega jäävat.

Ma tulin ära luksuslikust vanematekodust Los Angeleses nende vastuseisust hoolimata. Olin elamiseks üürinud omaette külalismajakese West Hollywoodis ning töötanud mainekas kunstiateljees, kus minu töid kiideti ja eksponeeriti, kuid kus maksti väga vähe. End New Yorki minema asutades ei suutnud mu isa aru saada, kuidas võib jätta maha mugava äraelamise perekonna mööblifirmas ja kolida riigi teise otsa, ajamaks taga „lollilt jaburat unistust”, nii nagu ta naeruvääristas. Olin kindlalt otsustanud vanematele tõestada, et nad eksivad.

Kohale jõudes olin kakskümmend viis aastat vana ja tundsin New Yorgis vaid üht inimest. Esialgu läks töö leidmine aeglaselt, kuid siis hakkasid asjad edenema, sest üks loovjuht helistas teisele ja soovitas minu portfoolioga tutvuda. Tellimusi tuli pidevalt ning minu eneseusk hakkas üha kosuma.

Loovjuhtidega kohtumiste vahel võisin ma alati hinge tõmmata, jalutades Fifty-third Streetile, kus ma moodsa kunsti muuseumis aega veetsin. Tol ajal, kui see oli väiksem ja palju vähem rahvast täis, sain ma hästi lähedalt ja kiirustamata uurida Cézanne’i „Suplejat” või Picasso „Avignoni neidusid”.

Minu järgmine lemmikpaik oli korter River Drive’il, kus elasid kolm andekat Oberlin College’i lõpetajat: John Kander, William Goldman ja tema vend James – kõik alles tundmatud –, kellega oli mind tutvustanud üks teine selle kolledži vilistlane, animaator R. O. Blechman. Tema oligi mu ainus New Yorgi tuttav, ja nii kena inimene, et kutsus mu ükskord seltskondlikule koosviibimisele. Mind kutsuti uuesti ja pärast seda tihtipeale veel. Nende kaudu tekkisid mul uued tutvused, enamasti kirjandus- või teatriringkondades. Minu unelmate maailm paistis olevat kättesaadavas kauguses. Ma nautisin elu, elasin omaette ja tundsin end imeliselt sõltumatuna. Los Angeles näis teise maailmana, kohana, mille endise emotsionaalse ja perekondliku taaga olin ma lõpuks maha jätnud.

Tol ajal tegelesin ma oma seksuaalse identiteediga. Olin maganud naistega, mul oli olnud nendega pikemaid suhteid, ja ma olin olnud ka meestega. Tundsin endas kasvavat konflikti, mis järjest enam esile kerkis. Hakkasin tasapisi leppima mõttega, et miski minus tõmbas seksuaalselt rohkem meeste kui naiste poole. Kodust ärakolimine oli selle tõe lõpuks fookusesse tõstnud. Kui ma kasvasin, kutsuti ainsaid mulle teada geimehi põhikoolis nännipunnideks ja kolledžis lilladeks, ent mul oli nendega vähe kokkupuuteid. Keskkoolis käies oli üks musklis mees spordiklubis minu juurde tulnud, pakkunud, et viib mu autoga koju ja siis terve tee oma jalgevahet mudinud. Ema rääkis aeg-ajalt pikalt-laialt oma juuksurist Maurice’ist, kes mõistis teda paremini kui keegi muu. Alles aastaid hiljem sain teada, et mõned mu korporatsioonikaaslased olid geid. Homoseksuaalsusest räägiti vaid naeruvääristavas või traagilises võtmes. Kui mul oligi õrnas eas tundeid meeste vastu, siis peitsin ma neid kõigi eest, isegi iseenda eest. Seda häbi ei oleks ma suutnud välja kannatada. Maailmas, milles elasin, ei oleks olnud minutaolisel kohta. Kuid lõpuks hakkasid mul tekkima minu vastupanu murdvad tunded, mis ei lasknud end ignoreerida. Kui ma lõpuks üheksateistkümneaastaselt lubasin endale seksi mehega, ei olnud ma endale ei naeruväärne ega ka traagiline. Järgnevatel aastatel olid mul seksuaalsuhted põhiliselt naistega, siiski vahetevahel ka meestega. Alles kahekümnendate eluaastate keskpaigas leppisin ma tõdemusega, et olen gei. Kahtlemata oli osaliselt New Yorki kolimise põhjuseks soov tegelda oma tunnetega meeste vastu. Ent selgus, et olin jätnud oma viimased heteroseksuaalsuse riismed Los Angelesse maha.

Siiski oli kõik mu lootused leida armastust mehega purustanud mälestus valulisest armuloost kursusekaaslasega kolledžis. Meie suhe oli olnud keeruline ja lõppes halvasti. Nüüd oli seks minu jaoks kujunenud millekski pealiskaudseks, ehkki mitte kergekäeliselt valimatuks, kindlasti mitte kinnisideeks, kuid ka mitte romantiliseks. Ma ei olnud peaaegu kunagi üksi. Greenwich Village’is ringi uidates, poodides raamatuid lehitsedes või, The New York Times peos, Washington Square’il pingil istudes oli lihtne kohata teise mehe pilku. Mõne aja pärast kohtusin ma ülejäänud temaga juba füüsiliselt. See oli üsna tore – ei mingeid suuri murettekitavaid sidemeid, lihtsalt tervislik vabanemine. Harvad korrapärasemad suhted põhjustasid vaid pettumust. Otsemaid taheti, et sa end tõsiselt seoks ja see ei huvitanud mind sugugi. Ma nautisin tõepoolest oma üksildast elu, mida võinuks ka enesekeskseks nimetada. Veidral moel olid mu lähimad sõbrad heteroseksuaalid. Mida nad võisid minust tagaselja rääkida, ei läinud mulle üldse korda, sest mind kutsuti alatasa kohtamistele kolmandaks kaasa ja loomulikult vaba lauanaabrina õhtusöökidele. Isegi mõte sõprade ees „kapist välja tulla” ei olnud veel moes. Tunnistada vanematele? Ei iial!

Haarasin telefonitoru. „Hallo?”

„Tere, Norman, siin Charles.”

Minu uute New Yorgi sõprade hulgas olid ka Julia ja Charles MacArthur, Saint Louisist pärit rikas ja meeldiv abielupaar, kes püüdsid endale suurlinnas teed teha. Olime kohtunud ühel vendade Goldmanite õhtusöögil. MacArthuritel oli avar ja uhke elamine kuulsas Dakota kortermajas, vaatega Central Parki puulatvadele, kus nad kasvatasid nelja last. Julia oli võluv, tark ja erakordselt lahke naine. Charles oli tõeline eduka valge ameeriklase musternäide: ilus, blond ja laitmatute maneeridega mees. Ehkki ta tahtis saada näitlejaks, saatis teda suurem edu modellitöös. Ent sileda fassaadi tagant koorus aegapidi välja piinatud hing. Ma avastasin, et ta on süümepiinadest räsitud biseksuaal, kes korraks ka minule silma heitis. See oli äärmiselt ebamugav, kuna aastate eest kolledžis oli mul olnud seda tüüpi kogemus ja ma ei tahtnud enam iialgi midagi niisugust läbi elada. Varsti tema kuumad tunded jahtusid ning meist said üsna mõnusad sõbrad.

Mu sõrmed libisesid üle värvipritsmeis telefonitoru ja ma olin valmis ütlema: „Kas ma saaksin sulle veidi hiljem pärast tagasi helistada? Mul on joonistus pooleli,” kui Charles sõnas: „Kas sa ei tuleks minuga täna pärastlõunal teatrisse? Mul on piletid „Jamaica” päevasele etendusele. Julia tunneb end kehvasti ja ma arvasin, et see võiks sulle meeldida.”

Teadsin, et „Jamaica” oli Harold Arleni muusikal, peaosas üks minu lemmiklauljaist, vapustav Lena Horne. Tema partneriks oli Metro-Goldwyn-Mayeri stuudio „latiinoverd armastaja” Ricardo Montalbán. Olin kahevahel: ma ei tahtnud olla distsiplineerimatu, ent seda vaid hetkeks. Harold Arlen! Lena Horne! Mis siin veel mõelda! Joonistada võin ma igal ajal. Leppisime kokku, et kohtume Martin Becki teatris.

Ootasime eesriide avanemist, kui hääl valjuhääldajast teatas tasakaalukalt, et selles etenduses mängib Ricardo Montalbáni tavalist rolli hoopis Alan Shayne. Saalist kostis kõva pettumusohe ja orkester kiirustas avamängu alustama. Eesriide tõustes ilmus välja näitleja, kes liugles üle lava väikeses paadis, justnagu vees, kuigi tegelikult vedasid teda edasi peidetud rattad. Ta oli paljajalu, tumedate lokkis juustega, nahk mahagonikarva, lihaseline rind vilkumas kinninööpimata riidest vesti vahelt. Lääne-India stiilis kinniste luukidega majakese ees hakkas ta selge, heliseva baritoniga laulma: „Savanna, Savanna, open up de shutters do ...”. Lena Horne tuli majast välja ja viskus tema käte vahele, andes mõista, et see oligi peaosatäitja. Dublandi jaoks oli tal ligitõmbavust ja kui pikk aplaus etenduse lõpus midagi tähendas, siis seda, et publik ei olnud Montalbánist puudust tundnud.

Vaheajal ütles Charles, et ta oli ükskord koos Alan Shayne’iga telesaates esinenud ja tegi ettepaneku minna pärast etendust lava taha teda õnnitlema. Kõigile uutele teatriga seotud tuttavatele vaatamata ei olnud ma kunagi lava taga käinud.

Olin üsna põnevil, kui uksehoidja teatas, et härra Shayne võtab meid vastu. Korrus kõrgemal nägin ma garderoobi uksel tähte, ning kuigi selle alla oli kirjutatud „Härra Montalbán”, oli see muljetavaldav. Kui sisse astusime, seisis just äsja laval nähtud näitleja väikesel platvormil, milleski bikiinitaolises, üks mustanahaline mees kohendamas käsnaga tumedat grimmi, mis oli ta naha laval mahagonivärvi teinud. Ilmselt valmistati teda ette õhtuseks etenduseks.

Charles tervitas ja tutvustas mind kunstnikust sõbrana Californiast. Lähedalt nägin ma hoopis teist inimest kui tegelast, kes oli minu üllatuseks ühe käega, poole laulu pealt, tõstnud Lena Horne’i venda mänginud väikese poisi pingutuseta kõrgele oma pea kohale. Tal olid peened, peaaegu aristokraatlikud näojooned. Tal oli kõrge laup, pikavõitu nina, suured elegantsed käed ja jalad. Grimmi all oli tugev, nõtke keha. Tugitoolis istus naeratades, heakskiitvalt noogutades ja väikeseid kiitusi ümisedes tüse hallipäine naine, kes osutus tema emaks. Tundsin end ebamugavalt – ikkagi võhivõõras inimene peaaegu alasti mehe kõrval –, kuid pomisesin siiski hädiselt, kuivõrd tema esinemine mulle meeldis. Minu kiitusele vastati nõrga naeratuse ja vaevumärgatava peanoogutusega, mis mind ärritas. Ta pöördus otsemaid Chrlesi poole ning rääkis teatrist, sel ajal kui me tema emaga kumbki garderoobi ise nurgas konutasime. Ta käitus nii, nagu mind poleks olemaski. Pead hakkas tõstma minu privilegeeritud mina, kes oli kasvanud suures majas, sõitis kollase kabrioletiga ja oli tulevane üsna korraliku varanduse pärija. Kelleks see dublant end õieti peab? Seisab platvormil, kõrgudes meie kohal üleelusuuruse tegelaskujuna ja muudkui jutustab sügava, teatraalse häälega. Siiski tundus ta mulle nägusa ja ebatavalisena. Kas see mees käis mulle tõepoolest närvidele või mind hoopis tõmbas tema poole?

Lõpuks koondus tema tähelepanu minule, justnagu mind esimest korda märgates. Sel ajal kui grimeerija tema keha võõpas, esitas näitleja, kes palus end Alaniks kutsuda, mulle banaalseid küsimusi elu kohta Californias ja tahtis teada, kas New York mulle meeldib. Miks rääkida tühjast-tähjast ja kust see ootamatu huvi minu vastu? Siin oli ilmselgelt tegu terase, andeka, füüsiliselt ligitõmbava mehega, kelle üleolev käitumine mind ühtaegu vihale ajas. Meie pilgud kohtusid vaid korraks, kuna Alan paistis end kogu aeg peeglist uurivat, ja sedagi siis, kui me hüvasti jätsime. Ta vaatas mind naeratuseta ja tundus tahtvat hoida mu pilku hetk kauemgi. Tundsin ootamatut sidet. Süttis suhte märgutuluke. Olin hämmeldunud ja tundsin kergendust, kui Charles hüvasti jättis ja mina sama pomisesin, lisades midagi tobedat õhtusöögikutsest. Seal garderoobis oli midagi juhtunud, ent ma polnud kindel, mis nimelt. Hüppasin metroosse, et Village’isse tagasi sõita. Tipptunni rahvamassi surutuna mõtlesin ma jätkuvalt Alani peale.