Читать книгу Topeltelu - Alan Shayne - Страница 8

Järgmisel päeval, pärast mitmevärvilist õhtusööki, ärkasin depressiooni ja pohmelliga. Miks ma end nii kehvasti tundsin? Ma ei olnud ju eriti palju joonud. Siis taipasin järsku – ma olin armumas. Tegelikult juhtus see vist otsekohe, kui Norman teatris minu garderoobi tuli. Tundsin, et olin esmakordselt elus armastuseks valmis. Mul oli olnud armusuhteid viieteistkümnendast eluaastast peale, nii meeste kui ka naistega. Ma olin isegi olnud abielus, kuigi see oli vaid ainult formaalsus, et vanematele meelehead teha, ega kestnud kaua. Olin ennegi olnud armunud, kuid iga kord vaid armastuse ideesse. Olin alati tahtnud armastada ja projitseerisin seda teistele inimestele. Mõnikord kestsid suhted aastaid, sest olin täis otsustavust olla koos ühe inimesega ja nägin selle nimel vaeva. Minu unistuseks oli kaaslane, kelle seltsis võisin jätta enesetsensuuri. Ilmselt tundus mulle, et armastuse leidmiseks tuleb näidata end teatud küljest. Ajal, mil Normaniga kohtusin, olin mitu aastat psühhoanalüüsis käinud ja see hakkas mõjuma (kuigi ei taltsutanud huvi meeste vastu) ning mina üha avanema, saama vabaks, et olla see, kes ma tegelikult olin.

Normanis olin ma leidnud lõpuks inimese, kes oli intelligentne, ambitsioonikas, mehelik, enam-vähem minuvanune ja ülimalt veetlev. Enne seda tundus minuga seotutel olevat ikka oma Achilleuse kand: mingi nõrkus, edevus, ei olnud tõsimeelsust. Normanil oleks olnud nagu kõik, mida ühelt mehelt tahtsin – ja ta oli kunstnik, kelleks olin lapsepõlves isegi tahtnud saada, ent milleks mul puudus anne.

Helistasin, et teda lõuna eest tänada ja ütlesin: „Nüüd on minu kord sind välja kutsuda.” Kartsin, et ta on tõrjuv, kuid ta nõustus, ja kui me kohtusime, leidsime, et saame palju paremini läbi kui enne. Lasime end lõdvaks ja selgus, et meil oli palju ühist. Olime mõlemad pärit juudi keskklassist, kuigi mina olin mõni aasta vanem, meie meelisraamatud olid suuresti samad ja me olime vaadanud samu filme. Kõhklevalt ja ettevaatlikult hakkasime me teineteise poole liikuma, et saada sõpradeks. Norman oli päeval ametis oma illustratsioonidega, mina töötasin hommikuti fotograafi juures, päevastel ja õhtustel etendustel teatris ning lisaks olid veel ka varajased käigud arsti juurde. Meil ei olnud eriti palju võimalusi koos olla, pealegi elas Norman Greenwich Village’s, mina aga ärikeskusest eemal. Keeruline oli.

Ühel pühapäeva õhtul, kui ma teatrisse ei pidanud minema, kutsusin Normani enda poole. Olin leidnud lõunamere saarte toiduretsepti vürtside, tšatni ja viilutatud ananassiga. Toit osutus üsna heaks. Olin õpetanud Normanit ka jooma Rob Royd: kuus osa J&B viskit ühe osa kuiva vermutiga. Klaas pidi olema külmast võetud, selle äärt tuli hõõruda sidrunikoorega, mis seejärel klaasi pandi. Kraam oli kange ja me pruukisime seda üsna ohtralt. Tolleks ajaks olime me üsna tihti kohtunud, ent meie vahel polnud midagi füüsilist. Olin mõned korrad üritanud, Norman aga oli mind alati eemale lükanud, öeldes, et tahab oodata, kuni me teineteist paremini tundma õpime. Olime veetnud päeva rannas, Jones Beachil. Suvepäev oli lämmatav ja me ei saanudki ookeanist välja. Norman oli suurepärane ujuja ja sündinud atleet. Ta nägi välja nagu lainemurrus seisev Kreeka skulptuur. Olin teda terve päeva jälginud ja tema füüsiline olemus oli vastupandamatu. Olime olnud tuttavad terve kuu ja ma otsustasin, et aeg on küps. Tundsin end pärast õhtusööki väga iharalt ja sundisin teda endaga seksima. Ma ei lasknud tal ei öelda ning lõpuks andis ta alla. See oli jube. Me ei sobinud absoluutselt kokku. Me ei erutanud teineteist, paistis, et me ei tea, mida teha. See oli fiasko. Asja tegi hullemaks veel see, et toimetasime minu tillukese söögitoa põrandal, nii et pealekauba oli meil veel ka ebamugav. Nii kiiresti kui võimalik tõmbas Norman riided selga ja lahkus.

Tundsin enda vastu tõsist tülgastust ja tahtsin kogu loo unustada. Oli selge, et meil ei tule midagi välja. Kuid siis, paar päeva hiljem, Norman helistas, öeldes, et tahaks minu poole tulla. Ta rääkis, et ma meeldin talle tõsiselt, ehkki ta vajab aega. Ta ei tahtnud teha midagi ülepeakaela. Tal oli vaja mind tundma õppida ning ei ta soovinud kõike tühipalja seksiga ära rikkuda. Ta veenis mind, et meie vahel ei teki midagi, kui me kogu aeg voodisse kargame. Nõustusin ta füüsiliselt rahule jätma ja temaga lihtsalt koos aega veetma. Üks osa minust tundis, et ta tõrjus mind, et ta ei pidanud mind veetlevaks, ja seega peaksime kogu asja ära lõpetama. Ent ma viskasin selle mõtte peast. Norman oli mulle liiga tähtis ja ma olin valmis talle vastu tulema. Teadsin, et see pole kerge, sest seksuaalne tõmme muutus tugevamaks iga kord, kui ma teda nägin. Meil algas teineteise avastamise aeg. Saime kokku, mil iganes võimalik. Ümberkaudu oli geibaare ja -restorane, ent neis me ei käinud. Kumbki meist oli käinud seal üksinda kaaslast otsimas. Nüüd tahtsime me koondada tähelepanu teineteisele, ilma et keegi meid eksitanud oleks. Oma koosolemise algusaegadel rääkisime me pidevalt teineteisega, nii nagu praegugi. Me rääkisime napsu võttes, me rääkisime üheskoos süües, me rääkisime naabruses oleval sadamasillal East Riveri kaldal päikest võttes, me rääkisime teel kinno ja me rääkisime telefonitsi. Meil oli nii palju vaja tasa teha. Me tahtsime jagada teineteisega kogu oma minevikku ja loomulikult huvitasid meid väga teise seksuaalsed kogemused. Kuidas küll juhtus, et just sellel ajahetkel elu meid kokku viis? Milline teiste suhetega loodud vundament aitaks meil nüüd õnneni jõuda? Millal taipasime esimest korda, et oleme geid?

Ütlesin Normanile, et kindlasti sündisin ma homoseksuaalina. Igatahes lummasid mehed mind varasest noorusest peale, mil ma hiilisin poodi, et vargsi ajakirja Strength and Health kiigata. Vaatasin alasti naisi isa pornoraamatutes, kuid tõelist erutust tundsin vaid ajakirjade musklis mehi nähes. Isegi praegu suudan ma peaaegu haista neid värskeid, libedast paberist lehti, mida poes keerasin ja kogeda seda sulnist erootilist olekut, kuhu nad mind viisid. Siiski oli see suvel, viieteistkümneaastaselt, kui mõistsin, mis suunas elu mind viib, ja seda mitte ainult seksuaalselt, vaid ka emotsionaalselt. Ning omal moel oli see pinnaseks praegusele soovile Normaniga koos olla. Ma pidin talle sellest rääkima. Ma lootsin, et minevikust rääkimine aitab meil tulevikuplaane teha.

1941. aasta suvel olin ma just lõpetanud eelviimase keskkooliklassi. Vanemad ütlesid, et juuli ja augusti veedan ma vanaema juures, kellel oli Cape Codis suveniiripood. „Nii pääsed sa jubedast Bostoni kuumusest,” ütlesid nad. Kuid ma teadsin, et isa muretses oma ema vananemise ja kasvava hajameelsuse pärast. Mina olin see ohvritall, kes teda valvama pidi. Vanaema oli külm, isekas naine ning keegi ei tahtnud temaga seltsida. Mul ei olnud kahju vanemate juurest ära sõita. Isa kritiseeris mind alalõpmata. Ei mäletagi, et ta oleks kunagi julgustanud mind lugema raamatut, mida ise luges või olnud sõbralikuks toeks. Ta oli taimetoitlane, muretses pisikute pärast ja pesi alalõpmata käsi. Ta ei puudutanud ega suudelnud mind nakkuse kartuses mitte kunagi. Ta oli läbikukkunud fotograaf ja majandusliku surutise ajal elasime me abirahadest. Tol ajal püüdis ta kindlustuspoliise müüa. Mu ema, kes kasvas üles ühes Kansase piimafarmis, tuli Bostonisse ooperilaulmist õppima ja kohtus mu isaga templikooris. Neist sai algusest peale kokkusobimatu paar. Isa oli sünge ja endassetõmbunud, ema aga elurõõmus ja muretu. Kui ta oma kodufarmi lähedal kasarmus I maailmasõja ajal sõduritele laulis, panid nad talle nimeks Smiles. Ema ujutas mu üle kiindumusega. Tundus, et ta ootas minult armastust, mis isalt saamata jäi. Minust viis aastat vanem vend oli koolis, kodust eemal. Niikuinii ei olnud meil lähedasi suhteid ja mind ei hoidnud miski kodus kinni.

Kui ma Falmouthi jõudsin, ei pääsenud ma vanaema juurest kuhugi – me töötasime terve päeva poes ja sõime igal õhtul lähedalasuvas võõrastemajas. Ma jälgisin, kuidas minuvanused noorukid kabriolettidega ringi kihutasid ja mõnusalt aega veetsid. Ainus võimalus poest minema saada oli pühapäeviti, mil ma jalgrattal üksinda randa sõitsin. Ühel pühapäeval, suve lõpupoole, pakkisin ma rätiku koos Modern Library Eugene O’Neilli väljaandega ning suundusin privaatsesse randa, mille olin avastanud. Seal käis vähe inimesi. Pärast ägedates ristlainetes müttamist viskasin end pikali, et ära kuivada. Olin ilmselt magama jäänud, sest kui uuesti ringi vaatasin, oli rahvast juurde tulnud. Ajasin end istuli. Minu kõrval naersid kaks kahekümnendates aastates naist kena, veidi vanema mehega. Mehe tumedad juuksed olid tuulest sassis ja väikesed kõrvad hoidsid peast veidi eemale. Ta vaatas mind ja mina teda. Hetkeks silmitsesime teineteist ainiti, siis jätkas ta juttu kaaslastega. Võtsin raamatu, ent ei suutnud keskenduda. Vaatasin korduvalt mehe poole ja tema paistis mind silmitsevat, ent siis vaatas ta mujale. Ühekorra tabasin tema otsepilgu ja naeratuse, mispeale pöörasin pea kiiresti kõrvale, et punastamist varjata.

Hakkasin just „Anna Christiesse” sisse elama, kui kuulsin häält, mis küsis: „Kuidas see raamat ka on?” Tõstsin pilgu. Tegu oli sama mehega ja tema tagant paistis, et ta kaaslased olid läinud.

„Alles alustasin,” vastasin ma. Mul oli raske hingata ja korraga tundsin ma hirmu, justnagu varitseks mind mingi oht.

„Kas ma võin siia istuda?” küsis mees.

„Loomulikult,” vastasin ma ja silusin suurt rannalina, et meile mõlemale ruumi teha. Ta sättis end minu kõrvale ja sirutas käe.

„Mina olen Roger,” ütles ta.

Surusin tal kätt. „Mina olen Alan, meeldiv tutvuda.” Mul pitsitas rinnus. Ma ei teadnud, mida öelda ja ma kartsin, et ta tõuseb püsti ja läheb minema.

„Kas tahad vette minna?” küsis Roger.

„Hea küll,” ütlesin ma ning me tõusime püsti ja läksime merre. Külma vee šokk lõdvendas veidi pinget ja me hakkasime koos ujuma. Lained olid veidi taltunud ja me ujusime lähestikku. Kui ma selili hulpima jäin, tegi seda ka Roger ning naeratas mulle. Naeratasin vastu ja kõik tundus täiesti loomulik, nii nagu oleksime teineteist tundnud pikka aega. Tulime veest välja ja jalutasime minu rätiku juurde tagasi. Korjasin selle üles, et end kuivatada, raputasin liivast puhtaks ja sõnasin: „Kahjuks mul ainult see ongi,” ütlesin ma.

„Kas ma toon oma asjad siia?” küsis Roger.

„Muidugi,” vastasin talle ja jälgisin, kuidas Roger oma rätiku juurde läks ning sigaretid, raamatu ja sinise kapuutsiga jope kokku korjas. Kui olime end sisse seadnud, süütas Roger sigareti, ent minule suitsu ei pakkunud. Sain aru, et ta pidas mind liiga nooreks ning see vaevas mind. Roger noogutas raamatu poole, mis oli veel ümbrispaberis, O’Neill suurelt peale trükitud.

„Kas sulle meeldib O’Neill?” küsis ta.

Ma olin lugenud vaid mõned leheküljed. „Vist küll,” vastasin ma. „Ma olen teda pikka aega lugeda tahtnud. Kas ta sulle meeldib?”

„Jah ja ei,” vastas Roger suitsu välja puhudes. „Osalt on ta minu jaoks liiga pretensioonikas, kuid ma arvan, et sulle ta meeldib. Kas sulle teater meeldib?”

„Jah, ma tahan saada näitlejaks,” vastasin ma, taibates, et ütlesin seda esimest korda kõva häälega. Olin teadnud kümnendast eluaastast peale, mil pühapäevakoolis kuningat mängisin, mähitud sametrüüsse ja torkiv võltshabe ees, et minust saab kunagi näitleja. Arvasin, et Roger ütleb, et olen hull, et üldse niisuguse asja peale mõtlen, ent ta ei teinud teist nägugi.

„Ma arvan, et see kukuks sul vägagi hästi välja,” ütles ta. „Kas sa oled kunagi laval olnud?”

„Eriti mitte. Ma käin kooli draamaringis ja sel aastal sain ma deklameerimisvõistlusel aukirja.”

„Suurepärane,” ütles Roger.

Soolase õhuga segunenud sigaretisuits oli väga mõnus. Ma naeratasin. „Kümnest osalejast said kuus aukirjad.” Roger naeratas vastu. Ma ei jõudnud ära imestada, kui kena inimene ta oli ja ma mõtlesin, et kas ei võiks temast saada minu sõber.

Hakkasime mõnusalt juttu ajama ja ma ei kartnud enam midagi valesti öelda. Rääkisin Rogerile, et olen viimast aastat keskkoolis ja sain teada, et ta ise elas aasta läbi Falmouthis ning oli maastikuarhitekt. Rääkisin talle ka, et töötan vanaema suveniiripoes.

Roger süütas uue sigareti. „Oi, vabandust,” ütles ta. „Kas tahad ka?”

„Ei, tänan,” vastasin ma, endal hea meel, et ta arvas, et mu vanus lubab mul suitsetada.

„Aeg on juba hiline,” ütles Roger. „Peab minema hakkama.”

Arvasin korraga, et kõik on läbi. Läksin paanikasse. Kuidas temaga uuesti kokku saada? „Kas sa homme tahad ujuma tulla?” küsisin ma.

„Kahjuks olen ma vaba vaid nädalalõppudel, kuid võib-olla kohtume rannas järgmisel nädalal.”

Tõusin püsti. Pidin oma pettumust varjama, et ta seda ei märkaks. „Noh, hakkan ka minema,” ütlesin ma asjalikult.

Roger pöördus minu poole. „Kas sa tahad, et ma su koju viiksin? Olen autoga.”

„See oleks vahva küll, aga mul on jalgratas,” vastasin talle.

„Pole lugu, mul on kabriolett. Katus on alla lastud ja me võime panna sinu ratta tagaistmele.”

Me viisime ratta kollakaspruuni Fordi juurde. Roger tõstis selle tagaistmele. Allalastud katusega sõites tundsin ma end nagu rikkurivõsukesed, keda olin näinud poest naerdes mööda sõitmas. Tuul puhus minu suunas Rogeri habemevee hõngu. „Sul on suurepärane habemevesi,” ütlesin ma. „Mis see on?”

Roger naeris. „Ilmselt panin ma seda hommikul üsna lahke käega peale. See on Old Spice.”

Ma ei tahtnud, et Roger näeks seda viletsat maja, kus ma koos vanaemaga korteris olin, seega palusin, et ta poe juures kinni peaks. Jätsime hüvasti, mina lootes, et ta kutsub mu uuesti välja, kuid ta kordas endist juttu, et võib-olla saame järgmisel nädalavahetusel jälle rannas kokku. Vaatasin, kuidas ta auto minema sõitis, tundes, et olen kaotanud ainsa võimaluse ... teadmata täpselt, millise.

Järgmisel nädalal mõtlesin vahetpidamata Rogerile. Tahtsin nii väga tema sõbraks saada, ent kartsin, et tal ei olnud erilist põhjust tunda minu vastu huvi. Lõppude lõpuks, mõtlesin endamisi, olen ma temast poole noorem ja töötan räpases poes lohaka, vene aktsendiga vana naise juures. Lihtsalt seisin mitu päeva poe esiakna all ja vaatasin välja, lootuses, et Roger astub läbi. Sõitsin jalgrattal mööda linna ringi, kõikidesse kohtadesse, kus arvasin, et võiksin teda kohata: sendipoes, postkontoris ja vainul. Läksin poodi tagasi. Memm luges tagaruumis üht oma raamatukogust võetud armastusromaanidest. Mul oli raha vaja ning järsku ma taipasin, kuidas ma seda saada võiksin. Läksin kassasahtli juurde. Vajutasin hästi tasakesi selle all olevat esimest ja kolmandat nuppu – sahtel kargas lahti, kuid ma hoidsin seda käega tagasi, et midagi kuulda poleks. Ma ei olnud sealt kunagi varem raha varastanud, aga ma pidin, ainult ühe korra. Võtsin välja mitu dollarit ja sulgesin tasakesi sahtli. Istusin rattale ja sõitsin rohupoodi.

Tegin hääle võimalikult madalaks. „Kas teil Old Spice’i on?” küsisin ma rohupoodnikult, kartes vastuküsimust: „Miks sul seda vaja on? Sa oled veel liiga noor, et habet ajada.”

Selle asemel küsis ta: „Millist?”

Olin segaduses. „Ma ei tea. Lihtsalt Old Spice’i.”

„Noh, meil on odekolonni ja habemevett.”

„Habemevett, palun,” ütlesin ma. Tundsin, et teen midagi lubamatut ja maksin ära nii kibekähku, kui sain. Haarasin rohupoodnikult pappkarbi, keeldusin kotist ja läksin välja. Kui nägin, et keegi ei vaata, avasin karbi ja võtsin keraamilise pudeli välja. Tõmbasin metallkorgi pealt ja hingasin sügavalt sisse. See lõhnas täpselt nagu Roger.

Neljapäevaks olin kaotanud igasuguse lootuse, et Roger välja ilmub. Püüdsin kogu loo unustada ja matsin end töösse. Koristasin ära poe tagaosa, ladudes kingikarbid korralikult riiulitele. Mõne tunni pärast nägi pood üsna kena välja. Äkki saabus vanaema, haaras riida alumise karbi, nii et kogu riit laviinina põrandale lendas. Järsku purskus välja kogu mu tusk vana naise vastu, kes oli pannud mind terveks suveks rakkesse, kes ei hoolinud minust ega maksnud mulle tehtud töö eest sentigi. Korraga oli see tema süü, et mul ei olnud sõpru. Tema süül oli pood nii pilla-palla, et Roger ei tulnud mind vaatama. Andsin talle kõrvakiilu. Nagu aegluubis pani ta käe põsele. „Miks sa minuga nii tegid?” küsis ta ja hakkas nutma. Jooksin tagauksest välja ning seisin, vihast ja ängistusest vabisedes.

Päeva lõpus, kui ma Mehhiko korve kõnniteelt poodi tassisin, tuli Rogeri auto ja jäi seisma. Hoidsin end tagasi, et mitte tema juurde tormata ja püüdsin säilitada külma verd. Kui Roger autost väljus, läksin lähemale ja tervitasin. Ta ütles, et polnud taibanud, et järgmisel nädalavahetusel on tööpüha ja et ta on alati tahtnud teha jalgrattamatka Martha’s Vineyardile. Võib-olla meeldiks mulle kaasa tulla. Ta ütles seda nii, nagu poleks tal sooja ega külma, kas ütlen jaa või ei. Mul oli tunne nagu poisikesel, keda isa sõber telkmatkale kaasa kutsub. Pärast kogu ootusärevust oli meie kohtumine nii pettumustvalmistav, nii tühine, kuid ma ütlesin siiski, et tulen hea meelega. Roger pidi laupäeval tööl olema, seega tegi ta ettepaneku, et asume teele pühapäeva hommikul, oleme öösel ära ja tuleme esmaspäeval tagasi. Ma polnud kindel, kas teen õigesti, sest ta paistis olevat nii huvitu, kuid siis mõtlesin, et pean vanaema juurest minema saama, kas või üheks päevaks. Ja ikkagi oli selles midagi põnevat.

„Mis sa arvad, kas su vanaema lubab?” küsis Roger.

„Mul ükskõik,” vastasin ma, süda endiselt karpide loo pärast kripeldamas.

„Peaksime ehk küsima,” ütles Roger ja läks poodi, mina sabas.

Ta käitus vanaemaga kenasti, ja kui ta palus luba mind jalgrattamatkale viia, andis vanaema järele. Ma arvan, et pärast kõrvakiilu oli tal lihtsalt hea meel minust lahti saada. Niipea kui Roger läinud oli, küsis ta otsemaid: „Kes see oli?”

„Roger,” vastasin ma. „Ma just tutvustasin teid.”

Ta silmad tõmbusid salakavalalt vidukile. „Kuidas sa temaga tutvusid?”

„Sõprade kaudu,” valetasin ma.

Ta raputas pead. „Ei lähe sa temaga kuhugi.”

Vaidlesime terve õhtusöögi aja. Lõpuks ma ütlesin: „Mamma, ma olen rüganud terve suve, ma pole üldsegi lõbutseda saanud ja Martha’s Vineyardile olen ma tahtnud juba ammu minna. Kas sa keelad selle ainukesegi asja ära?”

„Jäta mind rahule,” vastas ta ja ma tundsin, et olin võitnud.

Ärkasin pühapäeval vara ja seadsin end valmis, mõeldes eelolevast päevast. Millest me räägime? Ma veedan kaks päeva inimesega, keda ma ei tunne ja kes on minust poole vanem. Mida me koos ette võtame? Ma tundsin Rogeriga koosolemisest mõeldes nii omamoodi füüsilist erutust kui ka teatud pelgust.

Sõitsin rattaga Rogeri antud aadressile. Ta juba ootas mind uue, kahekordse, koloniaalstiilis, laudadega vooderdatud valge maja ees. Ta lausus neutraalsel toonil: „Hakkame kohe minema, muidu ei jõua me üheksasele praamile.” Kuue kilomeetri jooksul olid meie rattad teineteisest nii kaugel, et juttu ajada ei olnud võimalik. Roger tundus olevat eemalolev. Miks ma ometi nõustusin? mõtlesin endamisi. Miks ma arvasin, et Rogeri-sugune võiks minust huvitatud olla?

Praamil olles ütlesin kindlalt, et maksan poolteist dollarit edasi-tagasi sõidu eest omast taskust ja Roger naeratas esimest korda. Naeratasin vastu, ja tundsin korraga, et kõik läheb hästi. Sõit kestis alla tunni ja oli näha, kuidas saar kogu aeg üha lähemale ja lähemale liikus. Päike tuli välja ja me mõlemad panime päikeseprillid ette. Nende varjust oli meil kuidagi kergem teineteisega rääkida ning Oak Bluffsi jõudes olime sama suured sõbrad nagu ennist rannas. Murdsin pead, miks Roger oli alguses nii külmalt käitunud, taibates siis, et ilmselt tema meelest oleks Falmouthi tuttavatele tema nägemine poisikese seltsis rattaga sõitmas paistnud üsnagi naeruväärne. Ta ütles, et ei tunne Martha’s Vineyardil kedagi, vist seepärast ta tuju paremaks läkski.

Päev oli kurnav. Sõitsime läbi Vineyard Haveni oma valge Uus-Inglismaa kiriku ja teivastaradest ümbritsetud hoolitsetud aedadesse peidetud heas korras koloniaalstiilis majadega. Päike oli selleks ajaks juba kõrgel ja oli väga palav. Maastik oli tasane ja igav ning me peaaegu ei ajanudki juttu, vaid olime ametis käikude vahetamisega, kui laugetest küngastest üles väntasime. Ühe suure rannajärsaku tipus jätsime rattad puu najale ja ronisime rada mööda alla randa. Meil olid ujumispüksid kaasas ja me vahetasime riided kaljurahnude taga teine teisel pool teed. Lained olid ujumiseks liiga suured, kuid me sulistasime niisama, tundes kergendust, et saame pärast väsitavat sõitu keha jahutada. Avastasime, et kusagil polnud ei poodi ega ka söögikohta, seega läks Roger ühte majja ning maksis, et perenaine teeks meile võileiva ja annaks klaasi piima. Pärast puhkust asusime siis uuesti teele. Eriti huvitav see ei olnud, kulgedes enamasti kängus mändide vahel, siin-seal mõni maja, ent ei ühtki poodi, kust oleks saanud joomiseks midagi külma. Kumbki meist polnud harjunud nii palju pedaale väntama ja meie jalad valutasid.

Kui pimenema hakkas, jõudsime Edgartowni, ilusasse, ent mitte eriti sõbralikku külla. Kõik poed olid suletud, tänavatel vaid mõned üksikud inimesed. Lõpuks leidsime hädasti värvimist vajava maja, millel oli silt „Üüritoad”. Perenaine näitas meile üht, kus oli kaks voodit. Puhtusega see ei hiilanud ja odav mööbel oli võõbatud inetult roheliseks, ent me kartsime, et edasi otsimiseks on juba liiga hilja. Maksime kumbki dollari ja läksime vaatama, kust õhtusööki saaks.

Leidsime ainult odava söökla sadamas, kuid neil oli homaari. Mu ema oli alati ette kujutanud, et hakkan elama härrasmehe elu, seega õpetas ta mulle sõrmeloputuskausi kasutamist ja homaari söömist. Arvasin, et viis, kuidas ma sõrgu katki raksasin ja liha välja urgitsesin, võiks avaldada Rogerile muljet, ent ta ei öelnud midagi. Pärast paari katset juttu alustada sõime vaikides. Roger oli jälle endassetõmbunud, nagu päeva alguseski. Millega ma siis nüüd hakkama sain? mõtlesin ma. Roger tahtis ise arvet maksta, sest ta oli joonud veini ja pooleks maksmine ei olnud tema arvates õiglane. Olin vaidlemiseks liiga väsinud.

Kui me tuppa tagasi jõudsime, soovitas Roger mul esimesena pesema minna. Vannis oli ka hädine dušš napi kardinaga, mis märja keha külge kleepus. Kui olin end ära kuivatanud, panin selga puhta pesu ja läksin voodisse. Oli niiske ja umbne, kuid me panime akna kinni, sest võrku ei olnud ees. Kui Roger pesemast tagasi tuli, otsustasime, et parem sääsed kui lämbumine. Roger tuli voodist välja, tegi akna lahti ja lükkas paberruloo üles, et õhk natukenegi liiguks. Otse meie akna taga oli elektrifitseeritud üüritubade silt ja kui Roger tule kustutas, oli peaaegu sama valge nagu enne.

„Head ööd,” sõnas Roger külmalt.

„Head ööd,” vastasin talle. Miks ta küll nii ebasõbralik on? Mida ma valesti tegin?

Lebasin unetuna voodis, tundus, et tundide viisi. Iga paari minuti tagant keerasin end mugavamat asendit otsides tasakesi, et Rogerit mitte äratada. Aknast ei tulnud tuuleõhkugi ja tänav oli vaikne. Mõtlesin, et see öö ei lõppegi.

„Mis viga?” küsis Roger lõpuks. Ta oli selja minu poole pööranud ja ma mõtlesin, et ta magab.

„Ei tea,” vastasin ma, „uni lihtsalt ei tule.” Järgnes pikk vaikus ja ma arvasin, et Roger oli uuesti magama jäänud.

„Tahad sa juttu ajada?” küsis ta.

„Jah,” vastasin ma kergendatult.

„Millest me siis räägime?”

„Ma ei tea,” ütlesin ma. „Ükskõik millest.”

„Noh, miks ei võiks sa mulle siis oma sõpradest rääkida,” soovitas Roger.

Veeretasin niisama juttu, peaasi, et mulle head ööd ei öeldaks. Rääkisin oma parimast sõbrast Irvingist, kellega me olime pidudel kontvõõrad olnud, abiturientide ballist, mis mulle sugugi ei meeldinud ning oma tüdrukust, kes oli lühike ja mitte mingi kaunitar.

„Aga tuttavad Falmouthis?” uuris Roger.

„Noh, need on ainult inimesed poes.”

„Kas sa antikvaari tunned?” küsis Roger.

„Jah,” vastasin ma. „Ta on vahva. Tuleb alati välja ja ajab minuga juttu, kui ma ta poest mööda lähen.” Järgnes pikk vaikus ja ma kartsin, et olin öelnud midagi, mis meie vestluse lõpetas.

„Kas sa tahad, et tema oleks praegu siin minu asemel?” küsis Roger.

„Loomulikult mitte,” ütlesin ma, kuid ei suutnud seda asja sinnapaika jätta. „Miks peaksin ma seda tahtma?”

„Tead küll,” ütles nüüd Roger.

Teadsin tõepoolest, et mul oli sümpaatse antiigikaupmehe osas imelik tunne, mis sundis mind tema kaupluse ees aega venitama, lootuses, et ta tuleb välja mind vaatama. Ma jälgisin, kuidas ta õhtuti, korralikult riides, kusagile teel olles mööda sõitis ning ma tahtsin temaga koos minna. Ma tahtsin temalt midagi, ent ma ei osanud sellele tahtmisele nime anda. Tundsin end praegu samamoodi.

„Mida sa öelda tahad?” küsisin ma.

„Sa tead väga hästi, mida.”

„Aga ma ei tea ju,” vaidlesin talle vastu. „Ta meeldib mulle, kuid ta tekitab minus ebamugavust.”

„Selles ma ei kahtle,” vastas Roger.

Viisis, kuidas ta seda ütles, oli mingi varjatud teadmine, mis sundis talle vastu vaidlema, ent järgnes hoopis ülestunnistus: „Ta on kuidagi imelik.” Järgnes uus vaikus ja mul hakkas rinnus pitsitama. „Ta kutsus mind alasti ujuma.”

„Kindlapeale,” ütles Roger, selg endiselt minu poole pööratud. „Kas käisid?”

„Muidugi mitte. Miks ma oleksin pidanud minema?”

„Miks mitte?” küsis Roger. „Või lõid kartma?”

Ausalt öeldes olin kartnud küll, kui antikvaar selle ettepaneku tegi, ent ma ei tahtnud seda Rogerile tunnistada. „Ei,” vastasin talle, „mulle tundus, et see on tobe, kui kaks meest alasti koos ujuvad.”

„Kas sa ei pidanud siis seda millekski?”

Hakkasin tundma end nurka surutuna, kuid ajasin endiselt vastu: „Mida sa sellega öelda tahad?”

„Kas sa ei mõelnud, miks ta tahtis, et sa temaga kaasa läheksid?”

„Ei!” ma peaaegu et karjusin.

„Vean kihla, et mõtlesid,” ütles Roger. „Vean kihla, et tahtsid minna.”

Olin hirmul. Roger oleks minust nagu sügaval asuvat saladust välja kiskunud. Segaduses ei osanud ma öelda muud: „Kui ma oleks tahtnud, siis oleksin ka läinud.” Lamasin ootusärevalt liikumatult voodis.

Pärast pikka pausi küsis Roger: „Kas ta on püüdnud sind suudelda?”

Niipea kui kuulsin sõna suudlema, pidi mu süda seisma jääma. Roger oli peaaegu võhivõõras ja kahtlemata ei tahtnud ma, et ta teaks, mida tundsin ja seega sundisin end vastama nii kindlalt kui sain: „Miks ta peaks seda tahtma?” Vaatasin vargsi lakke vahtivat Rogerit.

„Sa oled temast kuulnud, eks ole?” uuris Roger.

Järsku oli mul esimest korda kõik tõepoolest selge, aga jätkasin siiski: „Mida sa öelda tahad?”

„Talle meeldivad poisid,” ütles Roger keerutamata. „Kas see on sinu meelest nii jube?”

Olin peaaegu hingetu, kuid suutsin siiski sosistada: „Loomulikult mitte.” Keerasin külili ja hoidsin end vaos.

Hetke pärast ütles Roger: „Arvan samamoodi.”

Vahtisin seina, mul oli külm ja pisarad olid kurgus. „Roger,” ütlesin ma anuvalt, „mul on külm.”

Hetkeks valitses toas haudvaikus. Ja siis küsis ta lõpuks: „Kas sa tahad minu voodisse tulla?”

Mul oli veelgi külmem ja ma hakkasin värisema. „Palun tule ise minu juurde.”

„Ei,” ütles Roger rangelt, „sina pead tulema minu juurde.”

Mu hambad plagisesid. „Ma ei saa. Ma värisen.”

„Ära siis tule,” ütles ta lühidalt.

Lamasin abitult voodis, värisedes, nagu oleks mul tõvehoog. Märkasin, et mul on erektsioon. Tahtsin meeleheitlikult sooja saada, ronisin kuidagi voodist välja ja tegin need mõned sammud Rogeri voodini. Heitsin tema kõrvale pikali, haarasin tal otsemaid ümbert kinni ja surusin näo vastu kaela. Roger lükkas mu näo eemale ja suudles mind huultele. Olin jahmunud. Arvasin, et selliseks suudluseks on vaja huulepulka ja et just seepärast naised seda kasutavadki. Kuid suudlesin Rogerit kiiresti ka ise, liibusin tema vastu ja sain orgasmi. Lamasin hingeldades tema käte vahel. „Anna andeks,” ütlesin ma. „Ma ei saanud sinna midagi parata.”

„Ära ole rumal,” ütles Roger. „Lihtsalt lõõgastu.” Lebasime teineteise embuses. Suudlesime uuesti, ja kuigi me peaaegu ei liigutanudki, järgnes mitu orgasmi ning siis jäin ma Rogeri käte vahel magama.

Järgmisel hommikul vihkasin ma Rogerit ja iseennast ning ma olin peaaegu sõnatu. Ma tundsin häbi. Ta ei viidanud sellele, mis juhtunud oli. Ta tundus mulle vana ja koledana. Nägin, et ta juuksed hakkasid hõrenema. Tahtsin lihtsalt koju minna ja temast lahti saada. Kuid tagasiteel praamile peatusime me inimtühjal rannal, et minna ujuma, ja kui me end kuivatasime, vaatasin ma tema väikesi peast eemalehoidvaid kõrvu ning laubal tilkuvaid juukseid. Ta vastas mu pilgule ja kinkis mulle suurepärase naeratuse. See tekitas tunde, et meie vahel polnud juhtunud midagi halba ja et ta ei tee mulle kunagi haiget. Tormasin tema juurde ja viskusin talle kaela. Ta kallistas mind ja kogu möödunud öö igatsus ja soojus voogas tagasi.

Kui praam Woods Hole’is maabus, ootasid mind seal vihased vanemad. Kuid Roger võlus neid jutuga sellest, kuidas ta mu nädalalõpuks kaasa võttis, et veenda mind kolledžisse astuma. Vanematel oli selle üle hea meel ja nad lubasid mul veel üheks nädalaks Falmouthi jääda. Me kohtusime Rogeriga pidevalt. Ma ei teadnudki, mida tähendab olla kellegi nii toetava seltsis. Isegi kui ma talle alt üles vaatasin, ei käitunud ta minuga kunagi teisiti kui võrdsega. Omavahel olles oli ta armastav ja ma tundsin tema embuses end turvaliselt, ilmselt esimest korda elus. Kuna kooliaasta oli algamas, pidin pöörduma tagasi koju, Brookline’i, kuid Roger lubas, et tuleb mind Bostonisse vaatama, nii tihti kui võimalik.

Pühapäeviti, kui Roger külla tuli, valmistas ema rikkaliku lõunasöögi, pärast aga läksid vanemad välja ja jätsid meid pärastlõunaks omapäi. Neil ei paistnud olevat vähimatki kahtlust, et meie vahel pole midagi enamat peale sõpruse. Me armatsesime iga kord. Tagasivaatavalt võib öelda, et tegu oli ebaküpse armastusega, ainult hellituste ja vastastikuse masturbeerimisega. Roger oli kahtlemata gei, kuid kõik peale lihtsaima seksi paistis temas tekitavat tülgastust. Mil iganes instinkt mind agressiivsema seksuaalse mängu poole tõmbas, Roger peatas mu ja süüdistas teistega olemises. Ta ei jäänudki uskuma, et tema oli minu esimene partner.

Mitu kuud pärast Rogeriga kohtumist sain ma keskkooli viimases klassis käies kuueteistkümneaastaseks (olin algkoolis ühe klassi vahele jätnud). Kui ma selle teatavaks tegin, vandus Roger, et kui ta mind esmakordselt rannas kohtas, oli ta pidanud mind kaheksateistkümneseks. Ma ei olnud kunagi kedagi armastanud ja kahtlemata ei olnud keegi mulle öelnud, et ta mind armastab. Seda ei olnud öelnud minu isa ja kuigi mu ema nii ütles, ei võtnud ma teda tõsiselt. Mäletan, kuidas ta mulle lausus: „Oh, ma armastan sind nii väga” ja veidi hiljem kuulsin ma, kuidas ta ütles kõrvaltoas koerale täpselt samamoodi: „Oh, ma armastan sind nii väga”.