Читать книгу Topeltelu - Alan Shayne - Страница 7

Pärast esimest korda teatri garderoobis kohtusime me Alaniga täiesti juhuslikult ikka uuesti ja uuesti. Tervitasime möödaminnes ja oligi kõik. Tema avatus ja enesekindlus mõjus mulle nii, et pani mind tagasi tõmbuma. Ilmselt liikus ta täiesti vabalt ringi kuulsusrikkas ja peenes teatrimaailmas, maailmas, millest mina alles hakkasin aimust saama. Himu Alanit tundma õppida varjutas ebamugavustunne tema seltsis. Meil lihtsalt puudusid pidepunktid.

Ühel päeval leidsin üllatusega, et Alan tegi trenni Sixty-third Streeti NMKÜ-s, mille liige ma olin. Ilmselgelt tundis ta kõiki – enamik olid tema näitlejaist kolleegid – ning ta ajas nendega mõnusalt juttu. Me viipasime teineteisele, ent nende ringi kuulumata keskendusin ma painutustele ja pumpamisele. Lõpetasin trenni tavalisest kiiremini ning läksin allkorrusele keha kinnitama.

Olin veelgi rohkem üllatunud, kui Alan minu kõrval leti ääres istet võttis. Kahjuks oli see päev, mil kannatasin täiesti enesekeskse ängi käes. Ikka ja jälle keris mul peas eelmisel päeval aset leidnud kokkupõrge isaga. Me pole kunagi olnud lähedased. Temal oli oma valem edu saavutamiseks ning tema mõtted keerlesid enamasti ümber mööblitootmise ja selle edendamise. Tema õlul oli ettevõtet moodustavas osaühingus müügitöö. Mu isa oli ühest Poola külast pärit immigrant. Ta oli väikest kasvu mees, iluga ei olnud teda õnnistatud, kuid tema ammendamatu jõulisus koos joviaalse iseloomuga lasi tal äris edasi liikuda ja jõuda Los Angelese keskklassi. Ta oli suurepärane näide Ameerika unelma täitumisest. Objektiivselt võttes tundsin ma tema üle uhkust, ent mis meie suhetesse puutus, siis ta lihtsalt ei meeldinud mulle.

Kuigi ta oli perekonnas üsna suuremeelne, eriti mu õe suhtes, keda ta jumaldas, ei toonud ükski tema tegu meid teineteisele lähemale. Isegi lapseeas hellitas ta mind harva. Kui mu sõbrad tagusid oma isadega palli, oli minu isa mattunud ajalehte. Tavaliselt tuli ta töölt koju, võttis kaks napsi viskit, pani raadio mängima ja lülitas end perekonnast välja. Minule pööras ta tähelepanu vaid siis, kui ma millegagi teda häirivaga hakkama sain, näiteks tegin liialt lärmi, kui ta oma lemmiksaatejuhti, H. V. Kaltenborni, kuulas. Ta ei olnud see isa, keda ma endale tahtsin ja keda vajasin.

Päev enne Alaniga lõunalauas kohtumist oli isa tulnud spetsiaalselt minu pärast New Yorki. Kahe päeva jooksul ladus ta välja kõik põhjused, miks ma peaksin loobuma kunstnikuametist, minema tagasi Los Angelesse, hakkama tema äris tööle, teenima raha (tunduvalt rohkem kui praegu, isegi arvestades kõiki mu vabakutselise töid) ning ehitama endale tema mantlipärijana kindla tuleviku. Ainus väljajäänud teema oli abielu. See ei tulnud üldse jutuks, ja kui olekski, järgnenuks sellele meie elu suurim tüli. Ma oleksin pidanud talle enda kohta tõtt rääkima. Miskipärast, võib-olla parema intuitsiooni tõttu kui ma arvata oskasin, sellest ta ei rääkinud. Ehk see ka seletab, miks ta minust eemale hoidis, kui ma täiskasvanuks sain.

Tema pakutu oli praktilises mõttes loomulikult ainuõige. Ainus probleem oli selles, et ma olin pigem valmis surema kui järele andma. Ma olin tulnud maailma kõige suurepärasemasse linna ennast tõestama – samavõrd iseendale kui ka vanematele – ja keegi ei saanud sundida mind lahkuma. Niisiis oli meie võitlus kestnud kaks päeva. Ta jälestas korterit, mis mulle meeldis. Ta vihkas linna, mida armastasin. „Täitsa kena koht paariks päevaks, et vaadata mõnd etendust. Aga terveks eluks?” Korraks puhkes ta isegi nutma. Seda ta oskas. „Kes sa küll oled? Miks ma sind sugugi ei tunne?” hädaldas ta. „Miks sa seda teed? Et lihtsalt pilte joonistada? Mis elu see on, kui võid loota vaid oma kahele käele?” Lõpuks, et saata ta Los Angelesse tagasi tundega, nagu oleks ta midagi saavutanud, palusin ma veel üheks aastaks ajapikendust. Ent oma südames ma teadsin, et ei lähe enam kunagi tagasi.

Spordikeskuses lobisesin ma veidi Alaniga. Reipana ja heas vormis, seljas polosärk ja khakivärvi püksid, oli ta nii relvitukstegev. Tal oli võluvast võluvaim naeratus. Silma jäid sooned tema musklis, päevitunud käsivartel. Tavaolukorras oleksin ma tahtnud temaga armatseda, ilma et see midagi erilist tähendanud oleks. Kuid hetkel olid mu libiidovarud otsakorral. Lisaks tülitsemisele isaga helistas mulle paari päeva eest loovjuht suurest reklaamiagentuurist, kus olin oma töid näidanud, ja pakkus teha väikeseid reklaamjoonistusi meeste frakisärkidest. Võtsin töö vastu, nii nagu peaaegu iga töö, mida mulle pakuti, ja joonistused pidid nädala lõpuks valmis olema. Särgid olid hommikul kohale jõudnud, ent mul oli raskusi modelli leidmisega. Ma olin ülimalt närvis, sest ei olnud niisugust ülesannet varem täitnud. Iga joonistuse eest pidi mulle makstama 250 dollarit, tolle aja kohta head raha, ja raha oli mul alati vaja. Majandusliku ebastabiilsuse osas oli mu isal kahtlemata õigus.

Ei tea miks, aga hakkasin oma kõige enesekesksemal moel heietama küll isast, küll ees ootavast tööst, küll sellest, et ei leia sobivat modelli. Alan, peaaegu võhivõõras inimene, kuulas mind kannatlikult. Kui minema hakkasin, ütles ta: „Kui vaja, poseerin ma särgijoonistuste jaoks hea meelega.”

Võtsin pakkumise tänuga vastu ja me sõitsime metrooga otsemaid minu Jane Streeti korterisse. Alan võttis polosärgi seljast, paljastades hästi treenitud rinna, ent see ei läinud mulle vähimatki korda. Mul jätkus tähelepanu vaid neljale särgile. Istusin pingil, joonistuslaud ja paber põlvedele toetumas, valmis pihta hakkama. Alan pani esimese särgi koos saadetud triibulise lipsuga selga, mina sättisin ta tavalisse meesmodelli poosi ja hakkasin joonistama – väga halvasti, kohe väga halvasti. Pea tuli välja liiga suur, keha liiga kohmakas, särk liiga kortsus. Mul lihtsalt ei tulnud midagi välja.

„Asi on poosis,” nähvasin ma Alanile, kes oli seisnud jumal teab kui kaua, vastu vaidlemata ja puhkamata. „Sa seisad liiga ... jäigalt,” nurisesin ma. „Liiguta pead sinnapoole ... Mitte nii. Hoopis nii.” Alan tegi, nagu käskisin. Aga kuidas ma ka ei püüdnud, visates põrandale ühe joonistuspaberi lehe teise järel, ei tulnud mul midagi välja. Alan näis puisena ja särgid olid veelgi hullemad. Joonistused ei kõlvanud kuhugi. Olin meeleheitel. Peas keerlesid isa sõnad: mul olid ainult mu kaks kätt ja nüüd ei suutnud ma neid tööle panna. Kogu selle aja seisis Alan kannatlikult. Lõpuks viskasin sule käest. „Peame lõpetama. Ma lihtsalt ei oska sind joonistada,” ütlesin ma maast pabereid korjates. „Loomulikult ma maksan sulle.”

„Nalja teed või,” ütles Alan vaikselt. „Ma tulin sulle appi, mitte tööle.” Ta tõmbas, otse enda ette vahtides, polosärgi kiiresti selga. Tõstsin pilgu ja märkasin tema sümpaatset profiili. Milline tasu Alani abivalmiduse eest. Teadsin tema jahedast hüvastijätust ja rahulikust viisist uksest väljakõndimisel, et olin teda solvanud. Tundsin end halvasti, et ei olnud osanud Alanini jõuda, ent mõelda suutsin siiski ainult hirmsatest särkidest ja kutsuvalt viipavast isast.

Järgmisel hommikul helistas üks modellidest, keda olin üritanud palgata, öeldes, et tal tühistati tellimus ja et ta on otsekohe valmis poseerima, kui seda ikka veel vaja on. Teadsin, et ta saab suurepäraselt hakkama. Ehkki minu joonistused ei olnud kaugeltki suurepärased. Eilsega võrreldes olid nad vaid veidi paremad. Mõtlesin siis, et ega tegu pole Mona Lisaga ja nii saatsin ma nad ära. Oma suureks kergenduseks tuli loovjuhilt kolme päeva pärast kõne, et joonistused sobivad, vaja on teha vaid väikesi parandusi.

Kui pakk kohale jõudis, oli parandusi lõputult: „taljest kitsamaks”, „lõug tugevamaks”, „kortse vähemaks”. Hakkasin palavikuliselt tööle. Pidin muudetavad osad uuesti valgeks tegema, ja kui pind kuivanud oli, siis kõik üle joonistama. Kulutasin terve päeva ja pool ööd. Tegin hambad ristis parandusi, ise kogu aeg mõeldes: Mis see siis olgu? Kas ma tõepoolest tahan seda teha terve elu? Ma jälestasin seda kogemust. Mul oli tunne nagu Hongkongi rätsepal, kes peab ühe ööga ülikonna valmis saama.

Just niiviisi segaduses, ja teatud määral alandlikki, tegin ma telefonikõne, mis tundus särkide fiaskost hoopis olulisem. Ma pidin tegema kõne Alanile, kõne, mis muutis kogu mu elu.

Kui ta toru võttis, haarasin ma kohe härjal sarvist: „Tere, Alan, siin mina, mühkamist illustraator. Tahtsin vabandada oma lolli käitumise pärast. Sina olid suurepärane, tegid rohkem, kui vaja oleks olnud. Olen sulle väga tänulik. Ma tean, et käitusin halvasti. Kuid tegelikult oled sa näitleja, suurepärane näitleja, mitte modell, ja ma ei oleks pidanud sind paluma.” Alan ei öelnud midagi, niisiis rääkisin ma edasi. „Sain endale poseerima illustratsioonimodelli, töö on tehtud ja vastu võetud. Nüüd, kui kõik möödas, luba mul palun asi heastada. Kas sa ei tuleks õhtusöögile, sulle sobival ajal, kui sa ei pea teatrisse minema?”

Alan oli nõus ja me leppisime aja kokku. Panin toru hargile ja tundsin suurt kergendust, olin õnnelik. Ma ei jõudnud meie kokkusaamist ära oodata. Võib-olla saame uuesti alustada.

Lisaks sellele, et ma ei osanud joonistada meeste särke, ei olnud ma ka suurem asi kokk. Iseenda puhul sain ma hakkama külmutatud juurvilja ja pannil kõrvetatud karbonaadi või poest ostetud praetud kanaga, ent terve õhtusöögi planeerimine ja valmistamine ei olnud minu rida. Siiski tahtsin teha Alanile midagi erilist. Ostsin ajakirja Good Housekeeping ning leidsin asja, mis mind huvitama hakkas – artikli kunstipärasest õhtusöögist eri värvi toitudega. Artiklile oli lisatud pilte valmis roogadest ja mõned retseptid. Artikli iva oli selles, et loominguline aspekt, värviseade, oli koka asi. On alles nali, mõtlesin ma – kunstitoit!

Sinisest teksariidest üleskääritud varrukatega särgis ja khakivärvi pükstes suurepärase väljanägemisega Alanil oli kaasas pudel veini. Kätlesime kohmakalt. Kõigepealt jõime paar viskit jää ja sidruniga. Olin andnud raske hoobi oma pühale ja puutumatule eelarvele, ostes parima viski, J&B. Püüdsin arendada vestlust napsu ja eelroa juures, mille olin kokku keeranud Cheddari patsist, hakitud murulaugust, lõhemarjast, maitseks veidi hakitud suitsulõhet, kõik õhukeste kuivikute peal, et juhatada õhtu sisse oranži värviga (mis tuli välja pronksjana). Võtsin lonksu, vahetasin Alaniga mõne mittemidagiütleva sõna, tõusin ja kiirustasin kööki, et vaadata, kas seal kõik sujub. Siis jälle tagasi Alani juurde, paar sõõmu, veel paar mõttetut väljaütlemist, närviline pilk kellale ja uuesti kaheteistkümnemeetrine sööst kööki. Edasi-tagasi köögi vahet jooksmise juures (mis nüüd tundus olevat kilomeetrite kaugusel istumisnurgast kasutuskõlbmatu kamina ees) ja Alanit lõbustada püüdes tühja-tähja hõikudes, üritasin ma panna kokku plaanitud värvigammat. Ebaõnnestunud särkide joonistamine oli vaid eelmänguks sellele, mis nüüd tulemas oli.

Õhtusöök oli loominguline läbikukkumine: minu ema lollikindel hautis (pruun) ebaõnnestus, oli must nagu kumm ja samavõrd raske lõigata. Liiga kauaks keema jäänud külmutatud herned (roheline) olid loomulikult hallid. Poti külge kõrbenud suvikõrvitsa püree (kollane) andis kogu toidule vastiku lõhna. Ja üllatusmoment natuke liiga kaua keema jäänud kapsast (punane), millele oli kallatud üleliia palju punast veiniäädikat, lõpetas punakaspruunide toonide perekonnas ning pani huuled kirvendama. Ma ei unusta iialgi beeži vedelat kastet, mille libedad hallid sibulad rippusid üle iga lusikatäie.

Alan, liialt viisakas, et talle pakutud toidu peale öökima hakata, jõi lonksukaupa veini, tehes näo, et naudib toitu. Jälgisin, kuidas hallid herned ta kahvli pealt maha pudenesid. Asi läks veelgi hullemaks, kui ta hakkas rääkima, kuidas ta vihkab Greenwich Village’it, kus oli New Yorki tulles näguripäevi näinud, mina aga ütlesin jälle, et armastan oma korterit ja Village’it lausa hullupööra. Korraga tundsin ma end uuesti olevat isa seltskonnas. Leidsin end oma territooriumit kaitsmas, viitasin nikerdatud võlts-Itaalia kummutile, mille olin leidnud Fourteenth Streeti vanakraamikauplusest ja mida pidasin pärliks, lisaks veel ka Stickley diivanvoodile, mis seisis kamina ees diivani rollis. Olles oma seisukoha välja toonud, küsisin Alanilt, mis tema sellest kõigest arvab. Ta pomises mitteveenvalt kiidusõnu, liigutades kergelt kahvlit põhjakõrbenud suvikõrvitsas, kuid oli näha, et minu sisekujundus ei avaldanud talle muljet. Arvestades jõledat toitu ja entusiasmi puudumist minu möbleerimisoskuste osas, tegin järelduse, et hea kavatsus oli lihtsalt luhta läinud. Mida vähem juttu, seda kiiremini asi lõpeb. Ilmselgelt ei olnud meie vahel seda niinimetatud keemiat.

Mõne aja pärast Alan lahkus, öeldes omal viisakal moel: „Suur tänu kena õhtu eest. Kohtumiseni spordisaalis.”

Sulgesin tema järel ukse, keerasin selle lukku ja mõtlesin: Nojah, sai alles käkk kokku keeratud.

Olin seega üllatunud, kui järgmisel päeval telefonitoru tõstes kuulsin Alanit ütlevat: „Nüüd on minu kord. Tahaksin su lõunale kutsuda.”

Mul jäi hing kinni. Kas eelmine õhtu polnudki siis täielik läbikukkumine? Vastasin pärast pikka pausi: „Ainult siis, kui leiad koha, kus pakutakse mitmevärvilist toitu.”

Puhkesime üheskoos naerma.