Читать книгу Topeltelu - Alan Shayne - Страница 6

Olin üsna mitu aastat näinud vaeva, et New Yorgis näitlejaks saada ning nüüd olin ma lõpuks staari garderoobis, ent kahjuks ei kuulunud see mulle. Kasutasin seda vaid ajutiselt. Olin staari dublant, tema oli puhkusel, ja nii saingi ma päevasel etendusel asendajana lavale minna. Olin tulnud New Yorki otse koolipingist ja otsisin meeleheitlikult näitlejatööd, elades odavates üüritubades, kõht alati tühi; jäin hambast ilma, sest hambaarsti jaoks ei jätkunud raha, mistõttu ei saanud ka naeratada; olin teatrites kohanäitaja, ühes näidendis statist, teenides dollari korra eest, ja talv läbi ei saanud ma õhukeses palitus kunagi sooja. Kodus, vanemate ja sõprade ees, tegin ma head nägu, justnagu läheks mul hästi, ent ma kahtlen, kas keegi mind ka uskuma jäi. Tundus, et möödus terve igavik, enne kui ma sain nooruki peaosa Broadway menunäidendis „The Madwoman of Chaillot”, mängides koos niisuguste staaridega nagu Katharine Cornell ja Maurice Evans. Sealtkaudu jõudsin ma kaalukate osadeni televisioonis, klassikalistes draama otseetendustes: „Studio One”, „Philco Playhouse” ja „Kraft Theatre”. Siis aga otsustati Hollywoodis, et televisioon ei ole mitte pelgalt mööduv veidrus ning seega anti varem mulle tulnud rollid hoopis filmitähtedele ja mina hakkasin uuesti tööd lunima.

1957. aasta oktoobris oli Broadwayl muusikali „Jamaica” esietendus, peaosades Lena Horne ja Ricardo Montalbán. Tegevus toimus ühel Lääne-India saarel ning peale Montalbáni ja Erik Rhodese, kes mängis Briti kuberneri, olid trupis kõik mustanahalised. Yip Harburgi ja Fred Saidy libreto jutustas lihtsakoelise loo kohalikust mehest (hästi tõmmu grimmiga Montalbán) ja naisest (Lena Horne), kelle kohe toimuma pidanud pulmad pidevalt edasi lükkusid küll arusaamatuste, küll tülide ja isegi orkaani tõttu. Süžee oli naeruväärne, kuid Harold Arleni laulud ja nende särav esitus kahe staari poolt tegid etendusest hiti. Lavastaja Robert Lewis, üks mu näitlemisõpetajaist, (tolleks ajaks olin ma õppinud kõikide tunnustatud õpetajate käe all, sealhulgas Uta Hageni, Herbert Berghofi, ja oma lemmiku Sanford Meisneri juures) muretses mulle kuulsusetu inspitsiendi abi ja kuberneri dublandi ameti, kuid ma olin töö eest tänulik. Olin hakanud käima psühhoanalüütiku juures, et mõista, miks mu karjäär ei edene, lootes samal ajal lahti saada homoseksuaalsusest, mida tol ajal peeti ravitavaks haiguseks. Mõne aasta eest olin käinud terapeudi juures, kuid nüüd oli tegu süvaanalüüsiga. Tollane arsti tunnitasu oli nüüdsega võrreldes olematu, siiski, viisteist dollarit visiidi eest, kaks korda nädalas, võttis suure osa minu napist rahast. Oli vaja rohkem teenida ja nii korraldasin ma hommikuti asju ajakirjafotograafi Jerry Cooke’i kontoris, makstes tema arveid ja olles talle aeg-ajalt assistendiks. Minu aeg kulus kaheksast üheksani varahommikustele vastuvõttudele arsti juures, siis iga päev kümnest kaheni kontoris ja nädalast nädalasse kahel pärastlõunasel ning kuuel õhtusel etendusel teatris. Nii kiire kui mul ka ei olnud, tundus siiski, et elan ooterežiimil, justnagu võiks olla tulekul midagi imelist.

Viie aasta jooksul oli mul ühe näitlejannaga olnud aeg-ajalt suhe. Meil oli hulk õnnelikke ja armastusega täidetud aegu. Peale toreda koosolemise oli tohutuks kergenduseks liikuda teatrimaailmas naise kõrval. Homoseksuaalsus, nii nagu seda tol ajal kutsuti, oli paljude meelest needus, eriti agentide ja produtsentide meelest, kes ei kasutanud teada olevaid homoseksuaale mujal kui vaid ekstsentrilistes või karakterrollides, mitte kunagi aga romantilistes peaosades. Heasoovijaist sõbrad rääkisid näitlejannale, et ma olen meestega voodit jaganud, ent ta otsustas seda ignoreerida ning see oli ka teema, mida me kunagi ei arutanud. Mängisin veendunud heteroseksuaali ja lasin maskil langeda vaid oma paari geist sõbra seltsis. Aeg-ajalt seksisin ma meestega, keda kohtasin spordiklubis või tänaval, kuid ma püüdsin sedasorti tegevust piirata, ning lootsin, et psühhoanalüüs mind lõpuks täielikult muudab. Mina ja näitlejanna kihlusime, kuid siis juhtus rumal lugu, kui ma ei läinud temaga kohtamisele, vaid ühe mehega õhtust sööma ja ta nägi meid restoranis. Näitlejanna oli endast täiesti väljas ning ma arvan, et just siis hakkas ta taipama, et ma ei suuda meestest loobuda. 1957. aasta alguses kohtas ta väga nägusat näitlejat, jättis mu maha ja abiellus. Teatud mõttes tundsin ma kergendust. Selle tulemusel tekkis mul rohkem seksuaalsuhteid meestega. Baare, kus mehed meestega kokku said, oli palju, ent neis ma ei käinud. Mulle ei meeldinud õlleklaasi taga terve õhtu oodata, kuni keegi silmapiirile ilmub. Elasin Manhattani idaosas, viiekümnenda tänava kandis, kus oli geielu keskus. Pruukis mul vaid kodust välja astuda, kui mõne minuti pärast keegi juba minu poole pöördus. Enamasti kohtusin ma aga meestega NMKÜ-s, Noorte Meeste Kristlikus Ühingus, sageli abielumeestega, kes kasutasid lõunatundi samasooliste leidmiseks. Vihkasin seda juhusuhte elu, mida elasin, igatsedes püsisuhet ühega. See paistis olevat võimatu. Mitte keegi, keda kohtasin, ei tahtnud muud kui kiiret füüsilist rahuldust.

Mul oli nii palju tegemist raha teenimisega igapäevaseks äraelamiseks ja psühhoanalüüsi eest maksmiseks, et ma ei sidunud end poliitikaga, nii nagu mõned mu sõbrad seda tegid. Üks neist, vägagi vasakpoolsete vaadetega neiu oli kaotanud aastate eest enesetapu tõttu kallima, kuna senaator Joseph McCarthy oli ta kommunistiks tembeldanud. McCarthy mustas inimesi vähimategi tõenditeta ja kuulutas kommunistideks isegi homoseksuaalsuses kahtlustatavaid. President Eisenhower ei teinud midagi McCarthy takistamiseks ega astunud tema vastu välja. Ma olin kursis jooksvate sündmustega ja lugesin igal hommikul metrooga psühhoanalüütiku juurde sõites The New York Timesi, kuid peamiselt huvitas mind järgmise tööotsa leidmine näitlejana. Teadsin, et „Jamaica” ei jää lavale igaveseks. Sageli võtsin ma inspitsiendilt rolli üle ja juhtisin kogu etendust ise, see tähendab, et andsin valgustajatele märku lõpututeks valguse muutmisteks, näitasin lavatöölistele, millal dekoratsioone vahetada, vajutasin eesriide liigutamise nuppu, kontrollisin näitlejaid ja hoidsin silma tekstil, juhuks kui keegi midagi unustab. Tuli koordineerida muusikute, lavatööliste ja näitlejate tööd – ma olin terve etenduse aja rakkes. Kui kuberneri mänginud näitleja otsustas etendusest lahkuda, palusin, et proovitaks mind. Olin selle osa jaoks liiga noor, kuid ma kasutasin tugevat briti aktsenti, kortsutasin nägu ja tõmbasin end küüru, et vana välja näha. Produtsent, David Merrick, tollane kõige kuulsam Broadway teatriprodutsent, oli õnnelik, et odava asendaja leidis ning ma sain selle rolli koos tillukese palgakõrgendusega. Ma läksin teatrisse, grimeerisin end vanakeseks, panin selga kuberneri kostüümi ja koputasin siis näitlejate ustele, teatades, et jäänud on pool tundi, viisteist minutit ja et nüüd on aeg lavale minna, seejärel juhtisin ma etendust, käisin kubernerina kahes stseenis laval ja läksin siis uuesti kulisside taha inspitsiendi tööd tegema. Ent ikkagi tulin ma hädavaevu ots-otsaga kokku. Vanemad ei saanud mind aidata, neil endilgi nappis raha, ja oleks see võimalikuks osutunudki, poleks ma lasknud neil seda teha. Ma oleksin siis tunnistanud, et polegi nii edukas, nagu teesklesin.

Kord kuulsin ma, et juhtkond otsib peaosalisele Ricardo Montalbánile veel üht dublanti. Üks neil oli, laulja koorist, kuid mõnele tundus, et ta on Lena Horne’i partneriks liiga noor. Haistsin otsemaid võimalust lisaraha teenida ning palusin, et minuga tehtaks prooviesinemine. Juhtkond lükkas mu soovi tagasi. Olin enne etenduse algust alati natuke aega Lena garderoobis, rääkides tema päevast ja selles, kuidas tal üldse elus läheb. Aitasin teda proovide ajal, kui lavastaja Bobby Lewise Group Theatre’i žargoon teda segadusse ajas. Meetodinäitlemise sõnavara nagu tegevused (actions), ettevalmistus (preparation), motivatsioon (motivation) tekitasid tal ebamugavustunde ja ta kartis, et ei suuda näidelda. Bobbyl oli kombeks rääkida sellest, mida Lena tegelasel oli stseenis vaja, nii nagu oleks tegu Tšehhoviga. Lena esitas mulle vargsi küsimusi ja mina aitasin teda Bobby sõnumit õõnestamata. Ma seletasin termineid nii lihtsalt, kui oskasin, kiitsin seda, mida ta tegi ja julgustasin teda jääma iseendaks. Lugu oli nii banaalne, et kõige targem oli tekst kiiresti ära öelda ja siis laulude kallale asuda. Meist said Lenaga sõbrad. Ta suhtus minusse alati kenasti. Kui ma rääkisin võimalusest saada Ricardo dublandiks, pidas ta seda heaks ideeks ja käis peale, et mulle antaks võimalus. Kuigi ma polnud mingi eriline laulja, tantsija ega ka jamaicalane, sain dublandiks viieteistkümne lisadollari eest nädalas. Keegi ei arvanud, et ma peaksin minema lavale Ricardo asemel, kes oli terve nagu purikas. Kuid New Yorgi talv võib Hollywoodi näitleja jaoks olla tõeline põrgu ja ta külmetas.

Olin ühel veebruaripäeval oma psühhoanalüütikule parajasti oma unenägu kirjeldamas, kui helises telefon, mis mu jutu katkestas ja mu peaaegu märkamatult võpatama pani. Pidin kaugelt arstikabinetti naasma. Mind ärritas, kui visiidi ajal telefon helises, kuid arst oli mulle seletanud, et ta peab vastama, kuna mõnel teisel patsiendil võis tekkida kriis. „Vabandust, Alan,” ütles ta. Ta võttis toru. „Hallo,” kuulsin ma. Järgnes paus, mina aga ootasin, et saaksin oma unenäo jutustamisega jätkata. „Kõne on teile, Alan,” teatas ta. Olin andnud arsti numbri ainult teatrile, et nad mulle viimases hädas helistada saaksid. Ajasin end kušetil istuli ja küünitasin arstilt toru võtma.

„Alan,” ütles mulle tundmatu hääl. „Siin Jack kontorist. Saime just kõne Ricardo Montalbáni arstilt. Ricardo on haige ja sa pead pärastlõunast etendust tegema.”

Mul kukkus suu lahti ja tundus, et ka süda jäi seisma. „Kas Lenaga on aega proovi teha?” küsisin ma.

„Me ei saa teda kätte, aga ta tuleb teatrisse alati poole kaheks, nii et te saate siis mõnda asja harjutada. Ma tean, et sul läheb hästi.” Panin toru ära ja hakkasin üleni värisema.

„Mis lahti, Alan?” küsis arst.

„Ma pean täna staari asendama – olema Lena Horne’i partner,” vastasin. „Ja me ei saa isegi proovi teha.”

„See on suurepärane,” vastas arst. „Te olete ju proove teinud, eks ole?”

„Jah,” ütlesin ma, endiselt vabisedes, „ent mitte kunagi Lenaga, ainult dublantidega.”

„Kas teil tekst on peas?”

„Ma arvan küll ... aga kõik need laulud. Ma ei ole iialgi orkestri saatel laulnud.” Surusin alateadlikult käed kokku ja hakkasin sõrmi üksteise vastu hõõruma.

„Alan,” sõnas arst rahustavalt, „te tahtsite ju nii väga dublandi kohta saada, eks ole?”

„Jah,” vastasin ma.

„Niipalju kui ma mäletan, ei tahetud teil lasta lavaproovi teha,” jätkas arst, „teie aga ei jätnud jonni, kuni tõestasite, et suudate seda rolli teha. Te rääkisite mulle, et proovides suhtusid kõik teie esinemisse vägagi entusiastlikult.”

„Tõepoolest,” ütlesin ma.

„Te olete väga andekas, Alan, ja ma tean, et te saate hakkama. Te olete ka enne Broadwayl peaosi mänginud. Miks ei taha te vahelduseks midagi enda jaoks? Te olete nii sageli rääkinud, et püüate teha meelehead vanematele või kellelegi teisele. Kas ei ole suurepärane laulda suures Broadway muusikalis Lena Horne’i partnerina? Mõelge, kui tore see on. Te olete seda alati tahtnud ja nüüd on see teil käeulatuses. Tundke mõnu ja see kõik on teie oma.”

Vaatasin talle otsa ja nägin tema murelikul näol kõige soojemat ja heatahtlikumat ilmet. Taipasin, et ei vabise enam. Tõmbasin sügavalt hinge ja naeratasin. „Tänan,” ütlesin ma, „kõik läheb hästi.” Hetkeks oli mul tahtmine uuesti heita kušetile, kus oli nii turvaline, kuid ma tõusin püsti ja lõin selja sirgeks. „Kohtumiseni reedel,” ütlesin ma ja läksin uksest välja.

Olin arsti juurde minekuks nii vara tõusnud, et ei jõudnud ajada habet ega ka duši all käia. Niisiis läksin ma tagasi oma liftita maja viienda korruse korterisse, mille eest maksin viiskümmend dollarit kuus. Panin peale vahetult pärast esietendust lindistatud „Jamaica” plaadi ja laulsin pesemise ajal koos Ricardoga läbi kõik tema laulud. Paistsin neid teadvat perfektselt, mis andis mulle julgust juurde ja ma seadsin end teatrisse minema, ehkki tapalavale viimise tunne ei kadunud.

Kui kohale jõudsin, otsisin üles Ricardo kostümeerija ja ta aitas mul end pärastlõunaseks etenduseks valmis seada. Hästi tume grimm pidi mulle pärismaalase jume andma; juuksed olin ma juba varem inspitsiendi käsul igaks juhuks mustaks värvinud. Olin ka spordisaalis lihaste kasvatamiseks trenni teinud. Kui grimm peal, kalamehe napp vest seljas ning liibuvad püksid jalas, läksin ma alumisele korrusele Lena garderoobi, et vaadata, kas ta ei harjutaks koos minuga teatud kohti, ent mulle öeldi, et ta jääb hiljaks. Jalutasin valgustamata laval ringi, kohtadesse, kus toimusid minu stseenid, ja mängisin nad mõttes läbi. Paistis, et kogu tekst ja kõik liigutused olid mul meeles. Kuid ma tundsin end nii üksildasena, nii eraldatuna ja keegi ei tulnud mulle appi. Hakkas saabuma tantsijaid ja lauljaid, kes teel riietusruumi mind moka otsast tervitasid. Ei sõnagi sellest, et olin grimeeritud ja kostüümis ning ükski ei öelnud: „Õnn kaasa!”. Nad olid alati sõbralikult käitunud, kuid praegu olid nad külmad ja kõrgid. Olin häiritud ja segaduses, kuni taipasin, et Ricardo teine dublant oli mustanahaline, üks nende hulgast, mina aga valge autsaider. Sinna ei saanud ma midagi parata, sest ilmselt oli Lena otsustanud näidelda koos minuga. Ent ebameeldiv atmosfäär oli loodud ja see ei pannud mind vähimalgi moel tundma end rõõmsameelse kalurina, keda pidin varsti mängima hakkama.

Eesriie oli avanemas ning Lena tuli lõpuks lavale. Ta oli imekaunis. Ta tuli minu juurde ja ütles: „Tere, Koli!”, kasutades tegelase nime, keda pidin mängima. See oli tema poolt üliarmas samm.

Ma vaatasin teda ja mõtlesin: Mõne minuti pärast saab Lena Horne’ist suure vaatajaskonna ees minu armastatu. See kõik tundus ülimalt ebareaalsena, kuid ma pidin selle reaalseks tegema. „Lena, ma pean sind suudlema, muidu ei saa ma sellega hiljem hakkama.” Läksin Lena juurde ja suudlesin teda, teades vähemalt, et olin ühest barjäärist läbi murdnud. Siis läks Lena majakesse lava teises otsas, mina aga paati, mida eesriide avanedes üle lava veeti. Rekvisiitor andis mulle õngeridva, mille otsas rippus paar kala. Viskasin selle üle õla ja kõik oli valmis.

Korraga kuulsin, kuidas valjuhääldist öeldi: „Tänases pärastlõunases etenduses mängib Ricardo Montalbáni tavapärast rolli, Kolit, Alan Shayne.” Pealtvaatajate suust kostis pahinal ohe, justnagu oleks metroorong tunnelisuhu sõitnud. Minul oli aga tunne, et olen selle rongi alla jäänud. Siis võtsin end kokku ja mõtlesin: Kerige kõik kuradile – ma mängin hiilgavalt. Mina olen suur staar ja ma alles näitan teile, mida ma väärt olen. Algas avamäng, eesriie avanes, lavatöölised lükkasid mu ratastel paadi kulisside tagant välja ning ma liuglesin, kogu hingest lauldes, rambivalgusesse.

Pärast esimest etendust, iga kord kui tuli Ricardot asendada, pidin ma end sisimas suureks staariks mõtlema. Ma pidin uskuma, et olen suurepärane laulja, tantsija ja ilus nagu filmitäht. Ainult sel moel sain ma üle nii trupi kui ka publiku vaenulikkusest. Ma pidin nad iga etenduse ajal enda poole võitma. Ma käitusin, nii nagu üks staar minu arvates käitub, kuid lõpus, pärast rahva ees kummardamist, oli mul maa peale tagasitulemisega tükk tegemist.

*

Ricardo juunikuise puhkuse ajal mängisin ma tema rolli terve nädala. Kolmapäeval, pärast päevast etendust, kui ma olin peaaegu alasti staari garderoobis grimmi kohendamas, astus sisse mu ema, kes oli tulnud Bostonist etendust vaatama, tema järel aga tuttav näitleja Charles ühe võõra mehe seltsis. Ema suudles mind, ütles, et ma olin vaimustav ning Charles oli temaga nõus. Vaatasin tema kaaslast. Ta oli umbes minuvanune vapustavalt ilus mees. Ta paksud tumedad juuksed langesid laubale, peaaegu vajudes jahmatavalt pruunidesse silmadesse, mis näisid ühtaegu nii salapäraste kui ka kannatavatena. Ta nägu oli nii tundeline, et tahtsin teda kaitsta, ükskõik mis temaga ka juhtuda võiks. Ent siiski ei olnud temas vähimatki nõrkust. Ta oli erakordselt mehelik, samas kiirgas temast ka mingi suletuse aura, mis ütles: „Jätke mind rahule. Mul ei ole kedagi vaja.” Nooreks tegigi ta just tema suu, nii kutsuv ja pehme. Ta kandis siirsakarist triibulist pintsakut, halle pükse, kinninööbitud valget särki ja lipsu. Tol ajal panid inimesed end teatrisse minnes kenasti riidesse. Tal oli suur nina ja päikesest pruuniks põlenud nahk. Heale välimusele vaatamata ei olnud temas kübetki edevust.

„See ongi minu kunstnikust sõber Californiast, Norman Sunshine,” ütles Charles. Püüdsin oma huvi mitte välja näidata. „Tervist, kuidas teil läheb?” sõnasin ma ametlikult, tundes sisimas paanikat, et ta ei olnud New Yorgist ja me ei kohtu enam uuesti.

„Minu meelest mängisite te väga hästi,” ütles Norman, ent tema näol ei olnud naeratust, justnagu polekski maailmas tõsisemaid asju, millest rääkida.

Keerasin end kostümeerija poole, kes mu kehale tumedat grimmi juurde pani. Minu ees oli peeglitest sein, kust sain Normanit tähelepanu äratamata jälgida. „Millal te Californiasse tagasi lähete?” küsisin ma, püüdes jätta muljet, et arendan vaid viisakat vestlust.

„Ei lähegi,” vastas ta. „Ma elan siin.” Noogutasin, nagu ei pakuks see mulle erilist huvi, ehkki nüüd, teades, et ta elab New Yorgis, taipasin, et ees võis oodata üks veelgi suurem takistus – kas Normanil oli Charlesiga suhe? Käisid jutud, et kuigi Charles oli abielus, olevat tal armulugusid ka meestega.

Vahetasime Charlesiga mõne sõna telesaate kohta, kus olime koos esinenud ning kohmaka lühivestluse järel Normaniga sõnas Charles: „Me peame minema hakkama, kuid mul on tõsiselt hea meel, et me just täna teatrisse sattusime ja sina mängisid – vapustavalt hästi.”

„Kiiret ei ole,” vastasin ma, „etenduste vahel ma välja ei lähe, teen lihtsalt väikese uinaku.”

„Me peame õhtusöögile minema,” lausus Norman.

Kartsin paista liialt innukana, seega peitsin end uuesti staarifassaadi taha. „Suur tänu tulemast,” ütlesin armulikult. Pöördusin Normani poole: „Meeldiv oli teiega tutvuda.” Jälgisin, kuidas need kaks uksest välja kõndisid.

„Kes need olid?” küsis ema, kui nad läinud olid.

„Üks näitleja, kellega ma kunagi koos töötasin ja tema sõber,” vastasin ma. Ent ta oli nende vastu juba huvi kaotanud ja rääkis, kuidas ta oli pea-kohanäitajale öelnud, et on minu ema, ja too oli talle neljandasse ritta parema koha andnud. Ma ei kuulanud teda. Käisin mõttes läbi kõik, mis ma viimase paari minuti jooksul olin teinud ja öelnud. Käitusin ilmselgelt nagu idioot, mõtlesin ma. Kindlasti paistis nii, nagu oleksin tahtnud poosetada – seisin poolalasti ja lasin oma keha grimeerida. Miks ma ometi hommikumantlit selga ei tõmmanud? Võib-olla ma tahtsin, et Norman mind vaataks. Huvi see talle küll ei pakkunud. Igatahes ei kohtu ma temaga enam kunagi. Ma tahtsin Normanile hüüda: „Sa ei näinud mind. Tegelikult olen ma väga kena inimene ja ma meeldiksin sulle,” kuid ta oli läinud. Olin kõvasti rööpast välja löödud, ent ma viskasin selle peast ning läksin oma eluga edasi.

Üllataval kombel paari päeva pärast ristusid meie teed Normaniga uuesti, kui mina läksin metroosse ja tema sealt väljus. Ta maadles ilmatusuure mapiga ja paistis olevat täiesti oma mõtetesse süüvinud. Pidin talle meelde tuletama, et olime kohtunud teatris, minu garderoobis.

Pärast hädist katset juttu alustada ütles Norman: „Head aega” ja läks oma teed, ning sellega asi lõppeski. Siiski saime me edaspidi alalõpmata juhuslikult kokku – Madison Avenuel, Manhattani ajaloolises osas Central Park Westis – me vestlesime alati veidi tühjast-tähjast ning Norman läks oma teed. Polnud vaja saada muhku lagipähe, mõistmaks, et ma ei läinud talle vähimatki korda.