Читать книгу Snaiper idarindel - Albrecht Wacker - Страница 2

Särav, lausa meeliülendav suvehommik idarindel. Öine niiskus kaob sooja maa ja rohu järele lõhnavasse õhku. Ent mees ei pööra loodusele mingit tähelepanu, ta ei tohigi seda teha. Kõik meeled on valvel. Ta meenutab saagiotsingul olevat röövlooma. Läbi binokli rändab tema pilk üha uuesti üle venelaste positsioonide ees asuva maa. Kusagil peab olema venelaste snaipri hästivarjatud peidupaik, kelle ohvriks on viimastel päevadel langenud üheksa tema kaasvõitlejat. See peab olema tõeline asjatundja, sest Sepp on juba kaks päeva asjatult tema peidukohta otsinud. Kui vastase kuulid varahommikul viimase jäägri teise ilma saatsid, uskus ta, et on vaenlase ligikaudse asukoha kindlaks teinud.

Viimaks ometi üks reeturlik vihje. Ühe künka jalamil seisavad rohupuhmad kuidagi imelikult. Tema pilk puurib kahtlast kohta. Jah, seal ta ongi. Adrenaliin tulvab verre, kui Sepp silmab optilise sihiku kontuure ja relva ava, millest prahvatab korraga lask. Ta näeb, kuidas kuul plaksuva paugatuse saatel välja lendab. Ta lamab oma positsioonil otsekui halvatud, suutmata end kiiresti põgenedes ähvardava ohu eest päästa. Tumeda mütsatusega tabab lask teda otse keset laupa ning tema pea ja mõtted plahvatavad välgusähvatuse saatel.

Samal hetkel ärkab Sepp ehmatusega sügavast unest. Süda peksleb meeletult otse kurgus. Kulub mitu minutit, enne kui ta 1944. aastast tagasi olevikku jõuab. Ta kogub end aegamisi, kuid esialgu ei tasu enam unest mõeldagi. Avatud magamistoaaknast hoovavad sisse summutatud ööhääled ja mahe värske varasuvine õhk. Sügavalt tõmbab ta ööõhku ängistatud rinda. Pärast mitut hingetõmmet rändab tema pilk üle Steiermarki Alpide silueti, mille kohal särab kitšilikult kaunis kuu. Sama selgelt säras kuu ka varasuvise stepi kohal Venemaal, kus tibatilluke ääretusse avarusse uppunud rong viis rindele abivägesid. Ta meenutab, kuidas ta avatud uksel istus ja kannatamatult eesootavale tõelisele põnevale sõdurielule mõtles. „Millises vaesed narrid me küll olime,“ mõtleb ta endamisi ja tema mõtted pöörduvad tagasi minevikku. Nagu juba paljudel varasematel aastatel, tulvavad sõjasündmused läbi tema mõtete. Paljud viiekümne aasta taha jäänud sündmused on ikka veel nii värsked, nagu oleksid need alles eile aset leidnud.

1924. aastal sündinud Sepp kasvas üles tislermeistri peres Steiermarki küla turvalises keskkonnas. Tema noorus oli muretu ning ta omandas konservatiivsed väärtused nagu isamaa-armastus, töökus, kohusetunne ja kuulekus ühiskondlikele autoriteetidele. Küllap olid just sügavalt juurdunud eetilised väärtused need, mis aitasid tal eesootavat saatust säärase fatalismiga taluda. Iseenesest mõistetavalt käis ta oma isa jälgedes ja õppis tisleriametit, et saada ühel päeval perekonna töö jätkajaks. Eesootav armeeteenistus oli ühtaegu kohustus ja auasi ning sõdurist peeti lähikondsete hulgas lugu. Sõjaväeteenistuseks kõlblikuks tunnistamine ja peatne teenistusse kutsumine oli noore mehe jaoks põnev ning lisas talle tubli portsu eneseteadvust ja tunde, et nüüd kuulub ta viimaks täiskasvanute hulka. Seppi olid vorminud tolleaegsed ühiskondlikud ja poliitilised olud. Tema lapsepõlve mõjutas ja suunas Kolmanda Reichi käsumajanduslik ja tugevalt ideologiseeritud poliitika, mis oskas eriti just noorte puhul siduda rahvusliku eneseteadvuse, konservatiivsed väärtused ja väärtushinnangud tingimusteta võitlusvalmidusega oma võimupoliitiliste eesmärkide eest. Täiesti loomulik oli see, et Seppi-vanused noormehed panid end vabatahtlikult kirja väeteenistusse, et relv käes võidelda uue ajastu eesmärkide eest. Wehrmacht oli kolme aasta vältel aina võidult võidule sammunud ja paljud noormehed pelgasid, et ei saagi ajastu suursündmusest osa võtta, sest propaganda vältel oli võit käeulatuses. Küla noormeestele, kes ei teadnud midagi sõja kibedast ja kohutavast tegelikkusest, oli väeteenistusse kutsumine 1942. aasta sügisel tõeline rõõmupäev. Külavanem pidas hoogsa kõne isamaa teenimisest ja kangelaslikust võitlusest bolševismiohu vastu. Tuletõrjeorkester esitas hoogsaid pillilugusid ja Saksa Neidudeliidu piigad kinnitasid tulevaste kangelaste kuuereväärile omavalmistatud väikesed lillekimbud. Mõte võimalikust surmast või vigaseks jäämisest ei tulnud sõduritele pähegi. Kuus noormeest, kes ühispildil fotograafi ees uhkeid poose võtsid, hukkusid kahe järgmise aasta jooksul. Mõne kuu pärast astusid nad ootusärevusest tulvil armeeteenistusse.

1942. aastal vaatavad noormehed tulevikku naiivse uhkusega. Kuus neist langes lahinguväljal. (Sepp on esireas vasakult teine.)

Pärast väljaõppe lõppu saadeti 18-aastane Sepp 1943. aasta veebruaris, nagu enamik sellest kandist pärit noorukeid, Kufsteini mägijäägrite üksusse. Pärast tavalisi vastuvõtuformaalsusi, nagu näiteks riiete vahetamine ja muu säärane, viidi ta koos kaaslastega kümme päeva hiljem Mittenwaldi jalaväelaste baasväljaõppele. Pärast kuue kuu pikkust drilli sai Seppist raskekuulipilduja laskur. Kogu väljaõppe vältel ei räägitud midagi täpsuslaskmisest kui taktikalisest komponendist enda või vaenlaste jalaväevõitluse osana. Põlglikult räägiti venelaste hekispassijatest ja vintpüssieitedest, kellega kuulipildurid peavad kogu jõust halastamatult võitlema. Ettevalmistus oli raske, aga vähem kiuslik kui rahuajal või sõja alguspäevil. Nähti vaeva, et noored mehed vähemalt füüsiliselt ja relvakasutusoskuselt oma raskeks ülesandeks võimalikult hästi ette valmistada. Eriti just rindekogemusega instruktorid püüdsid oma teadmisi edasi anda. Nad teadsid, kui suured on kaotused just noorsõdurite hulgas, kes satuvad korraga sõja kirjeldamatusse tegelikkusse. Sattudes esmakordselt brutaalsesse lahingukeerisesse, haaras paljusid arhailine paanika, mis vallandas vastupandamatu põgenemisrefleksi. Ent selline, muistsetel aegadel mõistlik käitumine sai keerukate tapamasinate ajastul saatuslikuks.

Põhjaliku ettevalmistuse käigus püüti lahingolukorra puhuks luua arusaamist vastuolust vaevaliselt loodud eetiliste väärtustega. Refleksiks kujunenud drill oli abiks põgenemisinstinkti ohjamisel. Ent alles lahingus sai selgeks, kes suudab rahulikult sõjale näkku vaadata ja kes mitte. Alles siis kristalliseerus sõdalane, kellele võitlus on teiseks loomuseks ja sõda kodumaaks. Ta on haaratud anakronistlikust seadusest tapmisest ja tapetud saamisest. Üksnes selliselt sõjategelikkuse ääsilt võib tõusta tõeline täpsuslaskur, kes eesliinil lahingutegevuse tulipunktis suudab säilitada selge mõistuse ja tegutsemisvõime ning optimaalselt kasutada oma optilise sihikuga relva. Vaid sellised sõdurid teenivad välja täpsuslaskuri austava nimetuse.

Septembri algul said Sepp ja tema kaaslased korralduse liituda Mägijäägrite 144. rügemendiga, mis ikka veel paiknes idarinde lõunaosas Vorošilovski lähistel. Nad kuulusid seega viimaste asendusliikmete hulka, kes pidid taastama rügemendi täieliku võitlusvõime. Suuremal osal neist avanes viimast korda elus võimalus näha oma perekondi ja jätta nendega hüvasti. Kolmepäevane puhkus enne ärasõitu möödus otsekui silmapilk. Ebakindlat tulevikku polnud võimalik sõnadesse panna, kuid ema silitas tal igal võimalusel hellalt pead ja püüdis olla lähedal. Tema isa, Esimese maailmasõja sõdur, peitis oma mure vaikimisse ja usinasse töösse. Lahkumishetk ligines möödapääsmatult. Kui Sepp astus bussi, mis pidi teda viima tagasi Mittenwaldi kasarmusse, puhkes tema ema nutma. Isa embas teda hüvastijätuks, mida ta muidu kunagi ei teinud. Seejuures sosistas ta pojale kõrva: „Ole ettevaatlik, poiss. Ma soovin kogu südamest, et sa tervelt tagasi tuleksid. Aga eks ole kõik taevaisa kätes.“ Kui buss ära sõitis, lehvitas Sepp vaid korraks, siis pilgutas silmi ja jäi ettepoole põrnitsema. Ta oli oma muidu nii hoolikalt hoitud meelerahu kaotanud.

3. Mägidivisjoni piirkonnas nähti murega, et uute Ameerika relvadega varustatud Punaarmee valmistub Donbassi piirkonnas ja Ukrainas suurrünnakuks. Iga võitleja oli Saksa üksustes enam kui teretulnud. Päevade kaupa rappusid nad õlgedel istudes loomavagunis läbi stepi, kuni jõudsid oma sihtpunkti Donbassis. Vorošilovskisse jõudes tabas Seppi ja tema kaaslasi „õnn“ sattuda venelaste rünnaku alla. Võimaluseta rindeeluga kohaneda, sattusid nad esimesel päeval Redkina mäekuru pärast peetava ebatavaliselt raske ja ohvriterohke lahingu keerisesse. Võib öelda, et Sepp oli tõmmanud erakordselt kehva kaardi. 3. Mägidivisjon pidi kogu ülejäänud sõja vältel puhtalt jalaväeüksusena pidevalt idarinde lõunaosa tulipunktis seisma. Üksuse kaotused olid tohutud ja ületasid mitu korda üksuse kogujõu.

Donbass oli tänu rikkalikele kivisöevarudele oluline toorainebaas ja seetõttu olid mõlemad sõja osapooled sellest äärmiselt huvitatud. Kivisöekaevandusi oma lõputute käikudega ei õnnestunud ka pärast sakslaste edasimarssi tühjaks teha. Terved venelaste võitlussalgad lasksid Wehrmachti üksustel edasi minna ja jäid ise kaevandustesse peitu. Niipea, kui neil võimalus avanes, korraldasid nad vastastele üllatusrünnakuid. Seejuures tuli ette mõrvarlikke lähivõitlusi mees mehe vastu, mille järel taas kaevanduskäikudesse peituti.

Nõukogude väed olid tormilise rünnakuga sakslaste kaitseliinist läbi murdnud ja püüdsid nüüd seda sillapead laiendada. 3. Mägidivisjoni komandör pidas olukorda nii ohtlikuks, et viis oma väed ilma täiendava ettevalmistuse ja ümbergrupeerimiseta otsemaid vasturünnakule. Rünnak õnnestus, kuid sõdurite jaoks oli see Pyrhose võit.

18. juulil 1943. aastal tõmbusid jäägrid hommikuhämaruses vaikselt oma punkrisse. Mehed olid endassetõmbunud ning nende karmid näojooned andsid tunnistust pingest ja närvilisusest. Igaühel olid hirmuga toimetulemiseks omad võtted. Vanad olijad mälusid süngel ilmel leivakoorikuid, suitsetasid või rahustasid end liikumatu näoilmega. Uutel oli raske närvipingega toime tulla, nad olid motoorselt rahutud ja rahutute liigutustega. Paljud oksendasid, roojasid või urineerisid pidevalt. Täiesti kogenematuna asjades, millega ta pidi toime tulema, uudistas Sepp harjumatuid vaatepilte ilmselge ebamugavustundega. Ta ei suutnud midagi süüa, tema kõht ähvardas mässu tõsta ja keha tundus olevat tarretisest. Talle tundus, et ei suuda end liigutada. Selles kriitilises olukorras tal vedas, et nende jaokomandör oli paksust ja vedelast läbi käinud rindehunt, kes vaatamata võitluskarmusele oli säilitanud kaastundlikkuse oma jao uute vastu. Ta märkas Seppi hirmu ja kõnetas teda rahustavalt: „Hinga sügavalt, mees. Mõtle ainult oma kuulipritsile ja tulista nii, nagu sulle õpetati. Kuula mind ja minu käske. Ma hoian oma noortel silma peal ja kui asi väga hulluks läheb, olen ma teie kõrval. Senini olen ma oma jao igast jamast välja toonud ja nii see ka jääb.“ Segu nooruslikust rumalusest ja pimedast usust jaokomandöri sõnadesse andsid Seppile vajaliku jõu kangestusest üle saamiseks ja sellega toimetulemiseks, mis teda tulevahetuses ees ootas.

Jäägrid on positsioonidele asunud ja peatselt algavaks tulevahetuseks valmis.

Veidi enne viit algas rünnak, mida toetas suurtükituli. Otse jäägrite ees lõhenes tumeda mürina saatel maapind ja selgesse hommikutaevasse paiskusid suured mullasambad. Kogupaukude möirged ja granaadikildude vilin segunesid Seppi jaoks uueks, esmalt identifitseerimatuks, ebameeldivaks müraks. Jäägrid redutasid oma positsioonidel ja ootasid rünnakukäsku. Umbes kahekümne minuti pärast lakkas suurtükituli ja korraga kuulis Sepp ebatavalist lärmi. Need olid haavatud venelaste loomalikud karjed. Just siis, kui hirm hakkas tema üle võimust võtma, tuli rünnakukäsk. Kogunenud pinge ja närvilisus pani nad hoogsalt liikuma. Ühtse pöörisena tormasid tuld andvad sõdurid edasi. Korraga plahvatas jäägrite ridades venelaste granaat. Seppi kõrval kõlas kõrvulukustav vilisev heli. Tema parempoolne kaasvõitleja, temaga ühevanune nooruk Berchtesgardenist, põrnitses uskumatult oma katkirebitud vormijakki, millest voolas iga liigutusega välja üha enam tema sooli. Paari hirmusekundi järel hakkas ta ebainimlikult kisendama ja püüdis oma auravat sisikonda tagasi toppida. Sepp tahtis teda aidata ja pani kuulipilduja käest, kuid üks allohvitser andis talle võmmu turja ja käratas: „Edasi, rünnakule, teda enam aidata ei saa, kata oma kamraade tulega!“ Sepp vabanes tardumusest, haavatu vakatas korraga ja vajus tühjal pilgul põlvili ning seejärel näoli maha. Kakskümmend meetrit edasi tormanud Sepp ei näinud, kuidas surm tema sõbra vaeva lõpetas. Mõtted olid peast pühitud ja ürgne ellujäämistung oli temast võitu saanud. Surm, haavad ja hirm ei tähendanud midagi. Tema tegelikkus oli vaid tulistamine, laadimine, edasitormamine, varju otsimine ja röövloomalik sööstmine vaenlase, oma sihtmärgi, suunas. Temas toimus muutus. Kogenematust noormehest sai järgnevate tormiliste võitlustundide jooksul sõdur, veelgi enam, sõdalane selle sõna kõige algsemas tähenduses. Segu hirmust, verest ja surmast sünnitas narkootikumi, mis ühtaegu joobnustas ja masendas, sest see tähistas ühtaegu nii inimliku süütuse lõppu kui ka ühe elu tuleviku ja lootuse kustumist. Tapmisest sai tema paratamatu tööriist ja saatus tahtis, et ta selle kunsti meisterlikult omandaks.

Suurtükitabamus positsiooni lähedal.

Seppi rühm liikus mõne hetke vältel ilma tema kuulipilduja tulekaitseta ettevaatlikult mööda võsast maastikku, kui ootamatult avati paarikümne meetri kauguselt ühest võsatukast nende pihta tugev tuli. Üks jäägritest langes sõnatult kuulirahe all. Sepp vastas otsekohe tulele, samas kui terveksjäänud jäägrid varjusid. Täpselt heidetud granaadid sundisid vastase tule vaikima ja jäägrid asusid üksteist tulega kattes uuesti rünnakule, kuid vaenlane oli korraga otsekui maa alla kadunud. Võsatukast leidsid nad meisterlikult varjatud kaevanduskäigu suu eest neli surnud venelast. Surnud olid kurnatud ja räsitud. Küllap olid nad mitu kuud selles käigus redutanud. Värsked jäljed viisid kaevanduskäiku. Ajendatuna uudishimust ja ohuga kaasaskäivast põnevusest suundusid jäägrid, relvad laskevalmis, ähvardava käigusuu poole. Mõni minut pärast seda, kui võitlejad olid maa alla laskunud, kuulis Sepp laskude tumedat kaja. Varsti pärast seda tuikusid surnukahvatud ja silmanähtavalt segaduses jäägrid tagasi päikesevalguse kätte. Küsimuste esitamiseks polnud aega, sest üks venelaste kompanii oli jälle rünnakule asunud ja võitluskeeris haaras jäägrid taas endasse. Halastamatu võitlus kestis umbes kümneni õhtul, kuni pimedaks läks. Sepp pidas lausa imeks, et erinevalt paljudest oma kaaslastest oli ta selle päeva kahjudeta üle elanud. Ta tõmbus koos oma kompaniiga punkrisse, kust nad olid alustanud hommikust rünnakut. Kuna venelaste vastupanu oli alahinnatud, tuli järgmise päeva rünnak hoopis teisiti üles ehitada. Mõlemad pooled korraldasid öösel oma jõud ümber ja nii jäi ka jäägritele vaid mõni puhketund enne lahingut. Seda aega kasutati lahingukõlblike meeste väikeste vigastuste eest hoolitsemiseks ning laskemoona ja toidu hankimiseks. Ühiselt leivale, kalakonservidele ja sigarettidele pihta andes arutati lühidalt läbi päevasündmused. Alles nüüd avanes Seppil võimalus ellujäänud kaasvõitlejatelt pärida kaevanduskäigus toimunu kohta. Katkendlike lausetega, ikka veel tulvil paratamatut kurbust, kirjeldasid mõlemad ellujäänud üht sellist sündmust, mida on võimatu mõistusega haarata, kuid mida sõjas sageli ette tuleb.

Šahti kahkjas valguses ettevaatlikult edasi liikudes jõudsid mehed umbes viiekümne meetri pärast koopasse, mida valgustasid küünlad ja kus oli tunda kohutavat haisu. Kulus veidi aega enne, kui silmad pimedusega harjusid ja nad nägid ühes nurgas konutamas kaht õõvatekitavat kogu. Ühes nurgas kükitas kaks põgenenud ellujäänud venelast, kurnatud ja hirmunult teineteisest kinni hoides. Nende ees laskemoonakastidel lebasid kahe inimese korralikult tükeldatud säilmed, mida oli ilmselt säilimise huvides lõkkel suitsutatud. Teises nurgas lebasid väljaheidetehunniku kõrval lagunema hakanud sisikonnad ja äranäritud kondid. Üks natuke vene keelt oskav jääger küsis, jälestusest värisedes, ellujäänutelt toimunu kohta.

Nad jutustasid, et kui venelased taganesid, jäeti 35 meest kaevanduskäiku ja nad said karmi käsu oma asukohta kuni venelaste õnnestunud vasturünnakuni saladuses hoida. Seda tuli oodata neli kuud ja toiduvarud said peagi otsa. Politruk jälgis käsu täpset täitmist. Kui sõdurite hulgas kasvas viimaks taandumise pooldajate hulk, tappis politruk teiste hirmutamiseks kaks kõige nooremat sõdurit, kes olid vaid 16-aastased, külmavereliselt kuklalasuga ja andis relvaga ähvardades käsu surnud sisikonnast puhastada, tükeldada ja tükid lõkkel suitsutada. Ta sundis sõdureid surnute maksa värskelt sööma. Järgnevate nädalate jooksul toituti muuhulgas surnutest. Vastuhakk oli mõeldamatu, sest veebel ja mõlemad allohvitserid olid politrukiga mestis ja hoidsid relvi kastides luku taga. Peagi olid surnud söödud ja politruk laskis halastamatult maha järgmise noorsõduri. Mõne päeva pärast liikus venelaste rünnak üle šahti ja sundis gruppi jälle maapinnale tõusma. Sellal, kui jääger kuuldut tõlkis, hakkas üks sõdur jälestusest oksele. Vaevalt hinge tõmmanud, karjus ta: „Te kuramuse persevestid!“ ja kostitas neid automaadivalanguga. Silmis uskumatus ja õudust väljendav pilk jõllitasid venelased kuulihaavu oma kehal, vahutav veri voolas korina saatel välja nende avatud sõnatutest suudest ja kehade viimane tõmblus andis märku elu kuhtumisest. „Minema siit, poisid,“ kamandas jaokomandör ja nad tõttasid sellest apokalüptilisest paigast minema. Ahnelt ahmisid jäägrid maapinnal värsket õhku, olles valmis vastu minema oma ebakindlale saatusele.

Kogenud sõduritele oli see vaid üks paljudest sündmustest, kuid Seppile oli see tohutu hulk eredaid muljeid, pilguheit inimliku olemise põhja ja isiklik eksistentsiaalne kogemus. Ent see oli vaid leebe algus, võrreldes sellega, mis teda ees ootas. Kuid sügavateks mõtisklusteks polnud aega. Uni ja nälg nõudsid oma osa ja puhkeaega oli jäänud vaid mõni tund. Kestis mitu päeva, enne kui kohaletoodud suurtükiväe turmtulega õnnestus murda venelaste vastupanu. Lapike võidetud venelaste maast oli maksnud kuuesaja viiekümne saksa sõduri elu.

Viie päeva pärast oli Sepp kaotanud viimased noorusliku lihtsameelsuse riismed. Verise võitluse kogemused olid tema näkku vajutanud oma vaod. Tõsised näojooned lasksid teda kümme aastat vanemana paista. Tema kompanii koosnes nüüd vaid kahekümnest mehest. Tema grupist olid elus vaid tema ja allohvitser. Sepp oli kaotanud ajataju, hirmu- ja kaastunde. Temast oli saanud sündmuste mängukann, keda juhtis iidne ellujäämisinstinkt läbi võitluse, nälja, janu ja üleväsimuse pideva vaheldumise.